What do you think?
Rate this book
Inglite linn
Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.
Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…
Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.
Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…
200 pages, Paperback
First published January 1, 2022
1 person is currently reading
37 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
March 6, 2022
Parajalt tempokas peamiselt ikkagi noortele suunatud lugu, kus võib leida detaile nii "Matrixi", "Terminaatori" kui ka "Lahkulööja" sarjast. Maailma kirjeldus antakse peamiselt edasi tegevuse käigus, kuid kohati jäi kogu olustik ikkagi veidi liiga võõraks, kuna päris saamislugu avatakse lugejale alles raamatu lõpus. Täiskasvanud lugejal ei teki tegelastega väga head kokkupuutepunkti ega ka head emotsionaalset sidet; samuti käituvad peategelastest lapsed selles karmis tuleviku düstoopias kohati ikkagi liiga naiivselt.
May 1, 2022
Mann Loper on sündinud aastal 1985, "Inglite linn" on ta kolmas romaan. Loperi "Kellest luuakse laule" mulle täitsa meeldis, huvitav segu tõusva päikese maa värgist ja maavillasest loost. Mõlemad on kirjutatud pigem nooremale lugejale, YA ("young adult") on siinkohal ehk paslik kasutada. Eraelus on Loper pidanud mitmeid ameteid, olnud näiteks ajalooõpetaja, ennast defineerib igavese üliõpilasena, kes hetkel doktorantuuris on.
Kui hästi natuke puudutada siinse lühiromaan/romaani sisu, siis oli Suur Sõda, peale seda juhtus Rike, nüüd on alles jäänud Linn, mida kontrollib TI (tehisintellekt). Inimesi on alles küll, aga nad on masinate hoole all, kes vahel nii mõnegi inimese elu võtavad. Raamat on peamiselt läbi neljateist-aastase Lonni silme läbi, kes proovib Linnast välja rabeleda ning tahab kogu sellest supist sotti saada. Loo lahtirulludes selgub, et inimesi on ka väljaspool Linna, samuti masinad ei pruugi igalpool olla kuripahad. Stiil on suures osas seikluslik, meenutab mingis mõttes natuke arvutimängu oma lakoonilisuses.
Üks lahe detail raamatus on Lonni pihuarvutis olev Alexa, selline keskmine virtuaalne assistent, kellele saab anda häälkäsklusi. Siin on kurb-armsaid episoode, kus murest murtud ja üksik Lonni otsib tuge Alexast ning nende dialoog on selline kohmakas ja võluv.
Minu, kui patsiga poisi jaoks, on järjest rohkem tänapäeval eesti ulmes kasutatav TI endiselt harjumatu väljend. St ma ühtepidi väga hindan seda, kui üritatakse leida emakeelseid väljendeid, samas n-ö "päriselus", väljaspool ulmekirjandust, on ikka kasutuses AI (artificial intelligence). See ei seganud lugemast, ei muuda mu arvamust raamatu suhtes karvavõrdki - küll aga pidin oma remargi taaskord üles täheldama.
Tehniliselt meeldis mulle raamatu juures väga mitu detaili. Esiteks lõpus olev sisukord, ma jumaldan sisukordasid. Teiseks Liisa Berezkin illustratsioonid, mis väga hästi lugu ilmestasid. Kolmandaks raamatu lõpus olev Jüri Kallase ülevaade Mann Loperist ja raamatust. Mu jaoks oli selles mõttes kõik ülihästi paigas, et toetavad üliolulised nüansid olid kõik, kõik olemas. Müts maha ja kraaps tegijate ees.
Siin raamatus on mitmeid hoovuseid. Üks osa on jah siis seiklusjutt maalt ja merelt (hea küll, merd siin pole), kus jõuturvises noored masinate eest põgenevad ning läbi tule, vee ja vasktorude ronivad. Märksa põnevam on aga see maailm, millega Lonni järjest kohtub, kus hakkab järjest selguma, mis on TI-de taga, kuidas toimus see katastroof ning mis on elu mõte. See on lummav ja põnev lugu, mille puhul mul on jube kahju, et siin kaante vahel ning sellise vormi juures tuli mingis mõttes mahupiirang ette, st nooremale lugejale suunatud raamat ongi oma põhjalikkusetasemega. Seega...
...lugemise ajal mõtlesin ma mitu korda, et kas oleks võinud äkki seda raamatut jõuliselt toimetada ning vormida natuke teistsuguseks. Mis on muidugi ju endiselt veel ka võimalik, saab näiteks sama ainest edasi arendada mõnevõrra teiste rõhuasetustega järgmises romaanis. Igaljuhul läks mul mõte lendama - ma ise kärbiks hoolega seikluslikkuse-poolt, kas vähendaks või üldse teeks ümber kogu seda seikluslikkust, kus minnakse kuhugi, teel on raskuseid, on põnevust, natuke saab vahel tausta kohta midagi teada. Seda on siin raamatust minu hinnangul suurusjärgus kolmandik kuni pool. Kui see kõvasti ära tihendada ning selle asemel tuua sisse arutlevat, filosoofilist, mõtisklevat osa, mis aitab loo ajalugu ning tausta avada, siis minu silmis paistab siin midagi ulmeklassika-maigulist küll (täpsemalt kippus lugemise ajal "Tagasitulek tähtede juurest" meenuma).
Praegusel kujul on raamat ka sümpaatne, tegelikult ongi igal raamatul oma lugeja ning noorema inimese jaoks on "Inglite linn" vägagi mõnus, ma pakun. Eks ma lugesin värskelt alla ka Philip Pullmani "Salarahvast", mis hoolimata oma vigadest on just kogu tumedate ainete maailma põhjalikkuse poolest klass omaette. Seega miks ka mitte "Inglite linna" keskkonda edasi arendada? Ma pakun küll, et siin on kuhjaga potentsiaali - ning kindlasti mitte tavalise seiklusloona, milliseid on piisavalt kirjutatud. Pigem just sellise ajatu vestena, kus läbi ulmevõtme tänapäevaseid, igavikulisi muresid lahatakse. Sest see osa on siin raamatus ikka väga hästi üles joonistatud - lihtsalt seda oli natu-natuke vähe. Tahaks rohkem.
Kisub vist natuke (v)irisevaks, et pole nagu olemasoleva tulemusega rahul... ei, seda ka mitte. Rohkem on mu jutt mõeldud selle nurga alt, et kui on jutte juba trobikond ja kolm romaani ka kirjutatud, siis võiks juba mu silmis hakata mõtlema, et mis saab edasi. Seepärast tõin ka välja selle raamatu plusspunkte ning fantaseerisin sutsu võimalike tulevikustsenaariumide kohapealt. Samas korralik YA on ka vägagi vajalik - ning mu silmis saaks siit arendada välja veel sügavama loo.
Kui hästi natuke puudutada siinse lühiromaan/romaani sisu, siis oli Suur Sõda, peale seda juhtus Rike, nüüd on alles jäänud Linn, mida kontrollib TI (tehisintellekt). Inimesi on alles küll, aga nad on masinate hoole all, kes vahel nii mõnegi inimese elu võtavad. Raamat on peamiselt läbi neljateist-aastase Lonni silme läbi, kes proovib Linnast välja rabeleda ning tahab kogu sellest supist sotti saada. Loo lahtirulludes selgub, et inimesi on ka väljaspool Linna, samuti masinad ei pruugi igalpool olla kuripahad. Stiil on suures osas seikluslik, meenutab mingis mõttes natuke arvutimängu oma lakoonilisuses.
Üks lahe detail raamatus on Lonni pihuarvutis olev Alexa, selline keskmine virtuaalne assistent, kellele saab anda häälkäsklusi. Siin on kurb-armsaid episoode, kus murest murtud ja üksik Lonni otsib tuge Alexast ning nende dialoog on selline kohmakas ja võluv.
Minu, kui patsiga poisi jaoks, on järjest rohkem tänapäeval eesti ulmes kasutatav TI endiselt harjumatu väljend. St ma ühtepidi väga hindan seda, kui üritatakse leida emakeelseid väljendeid, samas n-ö "päriselus", väljaspool ulmekirjandust, on ikka kasutuses AI (artificial intelligence). See ei seganud lugemast, ei muuda mu arvamust raamatu suhtes karvavõrdki - küll aga pidin oma remargi taaskord üles täheldama.
Tehniliselt meeldis mulle raamatu juures väga mitu detaili. Esiteks lõpus olev sisukord, ma jumaldan sisukordasid. Teiseks Liisa Berezkin illustratsioonid, mis väga hästi lugu ilmestasid. Kolmandaks raamatu lõpus olev Jüri Kallase ülevaade Mann Loperist ja raamatust. Mu jaoks oli selles mõttes kõik ülihästi paigas, et toetavad üliolulised nüansid olid kõik, kõik olemas. Müts maha ja kraaps tegijate ees.
Siin raamatus on mitmeid hoovuseid. Üks osa on jah siis seiklusjutt maalt ja merelt (hea küll, merd siin pole), kus jõuturvises noored masinate eest põgenevad ning läbi tule, vee ja vasktorude ronivad. Märksa põnevam on aga see maailm, millega Lonni järjest kohtub, kus hakkab järjest selguma, mis on TI-de taga, kuidas toimus see katastroof ning mis on elu mõte. See on lummav ja põnev lugu, mille puhul mul on jube kahju, et siin kaante vahel ning sellise vormi juures tuli mingis mõttes mahupiirang ette, st nooremale lugejale suunatud raamat ongi oma põhjalikkusetasemega. Seega...
...lugemise ajal mõtlesin ma mitu korda, et kas oleks võinud äkki seda raamatut jõuliselt toimetada ning vormida natuke teistsuguseks. Mis on muidugi ju endiselt veel ka võimalik, saab näiteks sama ainest edasi arendada mõnevõrra teiste rõhuasetustega järgmises romaanis. Igaljuhul läks mul mõte lendama - ma ise kärbiks hoolega seikluslikkuse-poolt, kas vähendaks või üldse teeks ümber kogu seda seikluslikkust, kus minnakse kuhugi, teel on raskuseid, on põnevust, natuke saab vahel tausta kohta midagi teada. Seda on siin raamatust minu hinnangul suurusjärgus kolmandik kuni pool. Kui see kõvasti ära tihendada ning selle asemel tuua sisse arutlevat, filosoofilist, mõtisklevat osa, mis aitab loo ajalugu ning tausta avada, siis minu silmis paistab siin midagi ulmeklassika-maigulist küll (täpsemalt kippus lugemise ajal "Tagasitulek tähtede juurest" meenuma).
Praegusel kujul on raamat ka sümpaatne, tegelikult ongi igal raamatul oma lugeja ning noorema inimese jaoks on "Inglite linn" vägagi mõnus, ma pakun. Eks ma lugesin värskelt alla ka Philip Pullmani "Salarahvast", mis hoolimata oma vigadest on just kogu tumedate ainete maailma põhjalikkuse poolest klass omaette. Seega miks ka mitte "Inglite linna" keskkonda edasi arendada? Ma pakun küll, et siin on kuhjaga potentsiaali - ning kindlasti mitte tavalise seiklusloona, milliseid on piisavalt kirjutatud. Pigem just sellise ajatu vestena, kus läbi ulmevõtme tänapäevaseid, igavikulisi muresid lahatakse. Sest see osa on siin raamatus ikka väga hästi üles joonistatud - lihtsalt seda oli natu-natuke vähe. Tahaks rohkem.
Kisub vist natuke (v)irisevaks, et pole nagu olemasoleva tulemusega rahul... ei, seda ka mitte. Rohkem on mu jutt mõeldud selle nurga alt, et kui on jutte juba trobikond ja kolm romaani ka kirjutatud, siis võiks juba mu silmis hakata mõtlema, et mis saab edasi. Seepärast tõin ka välja selle raamatu plusspunkte ning fantaseerisin sutsu võimalike tulevikustsenaariumide kohapealt. Samas korralik YA on ka vägagi vajalik - ning mu silmis saaks siit arendada välja veel sügavama loo.
July 6, 2022
Mulle meeldisid raamatu tõstatatud küsimused inimeseks olemise, väärtushinnangute, inimene versus loodus ja vabaduse kohta. Peategelase ja ka teiste tegelaste mõttekäigud nendel teemadel olid arukad ja huvitavad. Tegelikult meeldiks mulle, kui raamat oleks kooli kirjanduse nimekirjas. Usun, et teismelistel on kerge tegelastega samastuda ja klassis tekiksid raamatus käsitletud teemadel väga huvitavad arutelud. Päris kindlasti soovitan "Inglite linna" sügisel tööle minnes oma õpilastele.
August 28, 2024
Post-apo maailm (kuigi maailmast üldiselt siin väga juttu ei tule), kus inimesed elavad väga väikeses kunagise Linna nurgakeses, mis on kaitstud ülejäänud linnas ringi tuuseldavate vaenulike robotite eest. Küll aga käiakse oma alalt väljas ohtlikel retkedel, et täiendada varusid, ennekõike aga prügimäelt toitu (konserve) toomas. Pole küll täpselt teada, millal toimus Rike, mis kunagise elu lõpetas ja inimesed rottidena varjuma ning leitud raasukestest elama pani, aga mul tekkis kohe küsimus, et kuidas need varud seal juba otsa pole lõppenud... ja see küsimus saab loo lõpus ka vastuse. Päikesevalgust on reaalselt näinud ainult üks "hull", kes oli osav ronija ning tungis Linnas kunagi nii kõrgele, kus oli päikest näha, seetõttu on küll mingi hämar valgus ja midagi kasvatatakse, aga pole selge, kui palju see inimesi ära toidab. Huvitaval kombel on alles elekter (kuigi ei selgitata, kes toodab, millest või miks).
Lugu läheb hooga käima suht kohe algusest, kus tagasihoidlik (või veidi isegi selline äpu) tüdruk Lonni annab järgi sõprade agitatsioonile ning minnakse salaja Linna peale retkele. Varastatakse tarvikud ja lahkutakse ilma kellelegi midagi ütlemata. Lonni näeb pealt, kuidas ta kaaslased Ada ja Karel langevad rappivate robotite saagiks ning Lonni isegi pääseb vaevu. Tagasi Kindlusse jõudnuna määratakse talle karistuseks olla kõigi poolt ignoreeritud. Selline psühholoogiline aspekt ja arutlused meeldiski mulle selle loo juures vast kõige rohkem.
Kui Lonni mõne aja möödudes tunneb, et ta enam ei talu seda üksildust, otsustab ta Kindlusest lahkuda ning minna ülejäänud Linna uurima, kas ehk kusagil mujal leidub veel mõni tsivilisatsiooni pesake. Teda püütakse küll takistada, kuid see on noore tüdruku tugevaks ja asjalikuks kasvamise teekond, läbi rusudes Linna ja vasktorude...
Lugu kulgeb piisavalt tempokalt ja peatükid on lühikesed, et soov oli raamat suht ühe jutiga läbi lugeda (sest noh, ainult üks peatükk veel, see on ju vaid mõned leheküljed, siis kohe lähen magama...). Selle eest kindlasti plusspunktid. Maailm oli huvitavalt üles ehitatud ja selle kohta sai teadmisi tükkhaaval koos peategelase avastustega. Küll aga tekkis mul pidevalt küsimusi (või küsitavusi?), et kui elu Kindluses on nii raske, sest ressursse napib ja sisuliselt on olelusvõitlus, siis kes, mille põhjal ja kui palju annab lastele/noortele nö kooliharidust? Sest mitmed aspektid justkui eeldasid, nagu noored oleks meie tänapäeva mõistes tavapäraste teadmistega mitte ainult ellujäämise, aga ka nii mõnegi muu asja osas. Selle kohta ei olnud ühtegi selgitust.
Ka dialoogide tekstid olid sellised kuidagi kodukootult veidi kohmakad, aga muid etteheiteid mul otseselt raamatule polegi. Meeldis nii väga, et sundisin ka oma last (poiss, 12 a) seda lugema :D
Lugu läheb hooga käima suht kohe algusest, kus tagasihoidlik (või veidi isegi selline äpu) tüdruk Lonni annab järgi sõprade agitatsioonile ning minnakse salaja Linna peale retkele. Varastatakse tarvikud ja lahkutakse ilma kellelegi midagi ütlemata. Lonni näeb pealt, kuidas ta kaaslased Ada ja Karel langevad rappivate robotite saagiks ning Lonni isegi pääseb vaevu. Tagasi Kindlusse jõudnuna määratakse talle karistuseks olla kõigi poolt ignoreeritud. Selline psühholoogiline aspekt ja arutlused meeldiski mulle selle loo juures vast kõige rohkem.
Kui Lonni mõne aja möödudes tunneb, et ta enam ei talu seda üksildust, otsustab ta Kindlusest lahkuda ning minna ülejäänud Linna uurima, kas ehk kusagil mujal leidub veel mõni tsivilisatsiooni pesake. Teda püütakse küll takistada, kuid see on noore tüdruku tugevaks ja asjalikuks kasvamise teekond, läbi rusudes Linna ja vasktorude...
Lugu kulgeb piisavalt tempokalt ja peatükid on lühikesed, et soov oli raamat suht ühe jutiga läbi lugeda (sest noh, ainult üks peatükk veel, see on ju vaid mõned leheküljed, siis kohe lähen magama...). Selle eest kindlasti plusspunktid. Maailm oli huvitavalt üles ehitatud ja selle kohta sai teadmisi tükkhaaval koos peategelase avastustega. Küll aga tekkis mul pidevalt küsimusi (või küsitavusi?), et kui elu Kindluses on nii raske, sest ressursse napib ja sisuliselt on olelusvõitlus, siis kes, mille põhjal ja kui palju annab lastele/noortele nö kooliharidust? Sest mitmed aspektid justkui eeldasid, nagu noored oleks meie tänapäeva mõistes tavapäraste teadmistega mitte ainult ellujäämise, aga ka nii mõnegi muu asja osas. Selle kohta ei olnud ühtegi selgitust.
Ka dialoogide tekstid olid sellised kuidagi kodukootult veidi kohmakad, aga muid etteheiteid mul otseselt raamatule polegi. Meeldis nii väga, et sundisin ka oma last (poiss, 12 a) seda lugema :D
February 5, 2023
Ulmekas, mille peategelased on teismelised, mistõttu liigitub raamat noorteraamatute alla. Tegevus toimub katastroofijärgsel maal, kus Linn on hävinud ja inimesed elavad väikestes kaitsetsoonides, sest linnas valitsevad masinad ja tehisintellektid. Nagu teismelistele kohane, ei malda Lonni ja tema sõbrad istuda Kindluses ning leppida reeglite ja nendele ettemääratud saatusega, vaid lähevad omal käel Linna retkele. Sõnakuulmatusel on aga tõsised tagajärjed ja Lonnit karistatakse ignoreerimisega. See aga omakorda käivitab järgmised sündmused.
Hoogne ja haarav raamat. Peategelased on teismelistele kohaselt idealistlikud ja kohati naiivsed, samas täis tahtmist maailma muuta. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et raamatul oli nii ees- (autori kirjutatud) kui ka järelsõna, mille kirjutas Jüri Kallas. Kuulun Jüri Kallase järgi teise koolkonda, st armastan ees- ja järelsõnu ning kuna neid on viimasel ajal vähe, siis alustasingi lugemist just nendest. :)
Hoogne ja haarav raamat. Peategelased on teismelistele kohaselt idealistlikud ja kohati naiivsed, samas täis tahtmist maailma muuta. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et raamatul oli nii ees- (autori kirjutatud) kui ka järelsõna, mille kirjutas Jüri Kallas. Kuulun Jüri Kallase järgi teise koolkonda, st armastan ees- ja järelsõnu ning kuna neid on viimasel ajal vähe, siis alustasingi lugemist just nendest. :)
September 13, 2023
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2022/0...
Aitäh, Lummur, raamatu eest!
Sellest ajast on ikka kõvasti vett merre voolanud, kui ma viimati eesti noorte ulmekat lugesin. Mann Loper "Inglite linn" kuulub nimelt just sellesse kategooriasse. Ma ei olnud temalt enne midagi lugenud, seega olin põnevil, mida teos endast kujutab.
Tulevik pärast Riket. Masinad, mis kunagi inimkonda aitasid, on nüüd nende suurimad vaenlased. Lonni on peaaegu 15-aastane tütarlaps, kes unistab paremast maailmast. Üle kõige huvitab teda, kust Rike tuli ja kas seda on võimalik parandada. Tüdruku koduks on Kindlus, üks koht Linnas, kus masinad inimesi ei ohusta. Elutingimused on viletsavõitu ja varude täiendamiseks tuleb ette võtta ohtlikke retki. Lonni nendeks ei sobi, aga ta on valmis koos sõpradega reegleid rikkuma, et võtta ette väike seiklus.
"Inglite linn" meenutas mulle aega, kui lugesin kohutavas koguses noorte düstoopiaromaane ja maailmalõpulugusid. Teoses oli palju tuttavaid detaile - räämas hiigellinn, jäänukitest elatuv inimkoloonia, võimu haaranud tehisintellekt, muutust ihkav noor peategelane. Olid olemas kõik eeldused, et järgida valemit - teismeline kangelane leiab kallima ja alustab revolutsiooni. Selliseid romaane on aga juba küllalt kirjutatud, Mann Loperil on rääkida teist sorti lugu, kus ei ole esimese armastuse valu või muud tüütut draamat. Ta on kõrvale heitnud kõik üleliigse ja jätnud alles ainult seiklused, mistõttu romaan on üsna lühike, mahtudes 200 lehekülje sisse.
Sissejuhatus oli õige napp ja seejärel on lugeja juba sündmuste keerises. Esimestel lehtedel sündis nii mõndagi ootamatut, mida sisukirjeldusest kuidagi ei aima. Eeldasin muidugi, et . Selliseid väikeseid üllatusi oli raamatus veel. Suurem osa teosest keskendub rännakule läbi Linna. Olin rõõmus, kuna jumaldan lugusid, kus rännates maailma avastatakse. Nii palju torusid ja roostet pole varem üheski raamatus ette tulnud. Lonni teekond pakkus mitut laadi avastamisrõõmu - saab näha erinevaid paiku ning järk-järgult selgub tõde Rikke kohta. Kõige põnevam küsimus peitus minu jaoks teose pealkirjas. Terve lugemise aja mõtlesin: "Kus on inglid?" Ka Lonni enda arengut oli mõnus jälgida, kuidas tagaplaanile hoidvast neiust saab südikas juht. Raamat vastas küll kõik pakilised küsimused ära, aga mul poleks midagi selle vastu, kui sellele tuleks järg.
Ulmet saab kirjutada keeruliselt, kasutades spetsifiilist terminoloogiat jne. Selles raamatus on kõik hästi lihtne ja toimuv seletatakse varem või hiljem ära. Kaasahaarava sündmustiku ning vähese lehekülgede arvu tõttu sobib see hästi esimeseks tutvuseks (eesti) ulmega. Eriti soovitan muidugi sihtgrupile - noortele, aga pole ühtki vastunäidustust, miks ka vanemad ei võiks lugeda. Üks põhjus, miks ma ise eesti ulmet vähe olen lugenud, on nii tobe, et lausa häbi on tunnistada - ma kipun raamatuid kaane järgi hindama... "Inglite linn" on üks vähestest, mille kujundus kutsub lugema. Ilus pilt ei ole ainult kaanel, vaid toreda üllatusena leiab illustratsioone ka loo seest! Igatahes, katsun oma viga tasapidi parandada. Püsige lainel, peagi võtan järgmise eesti ulmeka käsile!
Aitäh, Lummur, raamatu eest!
Sellest ajast on ikka kõvasti vett merre voolanud, kui ma viimati eesti noorte ulmekat lugesin. Mann Loper "Inglite linn" kuulub nimelt just sellesse kategooriasse. Ma ei olnud temalt enne midagi lugenud, seega olin põnevil, mida teos endast kujutab.
Tulevik pärast Riket. Masinad, mis kunagi inimkonda aitasid, on nüüd nende suurimad vaenlased. Lonni on peaaegu 15-aastane tütarlaps, kes unistab paremast maailmast. Üle kõige huvitab teda, kust Rike tuli ja kas seda on võimalik parandada. Tüdruku koduks on Kindlus, üks koht Linnas, kus masinad inimesi ei ohusta. Elutingimused on viletsavõitu ja varude täiendamiseks tuleb ette võtta ohtlikke retki. Lonni nendeks ei sobi, aga ta on valmis koos sõpradega reegleid rikkuma, et võtta ette väike seiklus.
"Inglite linn" meenutas mulle aega, kui lugesin kohutavas koguses noorte düstoopiaromaane ja maailmalõpulugusid. Teoses oli palju tuttavaid detaile - räämas hiigellinn, jäänukitest elatuv inimkoloonia, võimu haaranud tehisintellekt, muutust ihkav noor peategelane. Olid olemas kõik eeldused, et järgida valemit - teismeline kangelane leiab kallima ja alustab revolutsiooni. Selliseid romaane on aga juba küllalt kirjutatud, Mann Loperil on rääkida teist sorti lugu, kus ei ole esimese armastuse valu või muud tüütut draamat. Ta on kõrvale heitnud kõik üleliigse ja jätnud alles ainult seiklused, mistõttu romaan on üsna lühike, mahtudes 200 lehekülje sisse.
Sissejuhatus oli õige napp ja seejärel on lugeja juba sündmuste keerises. Esimestel lehtedel sündis nii mõndagi ootamatut, mida sisukirjeldusest kuidagi ei aima. Eeldasin muidugi, et . Selliseid väikeseid üllatusi oli raamatus veel. Suurem osa teosest keskendub rännakule läbi Linna. Olin rõõmus, kuna jumaldan lugusid, kus rännates maailma avastatakse. Nii palju torusid ja roostet pole varem üheski raamatus ette tulnud. Lonni teekond pakkus mitut laadi avastamisrõõmu - saab näha erinevaid paiku ning järk-järgult selgub tõde Rikke kohta. Kõige põnevam küsimus peitus minu jaoks teose pealkirjas. Terve lugemise aja mõtlesin: "Kus on inglid?" Ka Lonni enda arengut oli mõnus jälgida, kuidas tagaplaanile hoidvast neiust saab südikas juht. Raamat vastas küll kõik pakilised küsimused ära, aga mul poleks midagi selle vastu, kui sellele tuleks järg.
Ulmet saab kirjutada keeruliselt, kasutades spetsifiilist terminoloogiat jne. Selles raamatus on kõik hästi lihtne ja toimuv seletatakse varem või hiljem ära. Kaasahaarava sündmustiku ning vähese lehekülgede arvu tõttu sobib see hästi esimeseks tutvuseks (eesti) ulmega. Eriti soovitan muidugi sihtgrupile - noortele, aga pole ühtki vastunäidustust, miks ka vanemad ei võiks lugeda. Üks põhjus, miks ma ise eesti ulmet vähe olen lugenud, on nii tobe, et lausa häbi on tunnistada - ma kipun raamatuid kaane järgi hindama... "Inglite linn" on üks vähestest, mille kujundus kutsub lugema. Ilus pilt ei ole ainult kaanel, vaid toreda üllatusena leiab illustratsioone ka loo seest! Igatahes, katsun oma viga tasapidi parandada. Püsige lainel, peagi võtan järgmise eesti ulmeka käsile!
June 2, 2022
ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku.
Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.
Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.
Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.
Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.
Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.
Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.
Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
May 30, 2022
Arvan, et selle raamatu juurde ei oleks ma vabatahtlikult ehk ilma raamatuklubita jõudnud. Postapokalüptilisi ja düstoopilisi teoseid loen küll reeglina meeleldi, aga tehisintellekti ehk maakeeli robotitega on mul oma suhe :D Lisaks üllatas esmapilgul žanrimääratlus noorteromaanina.
Lugema asudes tajusin meeldivat üllatust. Ei mäletanud, et sellelt autorilt varem midagi lugenud oleksin, kuigi hiljem uurides selgus, et üht noorteromaani olen ja antoloogiatest jutukesi ka. Kohe üllatas aga lobedalt libisev sulg, mis mõtted ja ideed sujuvalt loetavateks lauseteks vormib, nii et juba üsna algusest oli teost hea lugeda (mis pole nüüdisajal sugugi iseenesestmõistetav nähtus). Noorteromaanina määratlemise põhjendus sai ka selgemaks, sest teose kandev osa ongi noored. Autori kiituseks tuleb öelda, et teatud liiki klišeedest on ta mõnusasti hoidunud.
Lugedes tajusin, kuidas hallis ja määndunud varemetega linnades turvaalades elavate inimeste maailm lahti rullus, paljastades inimlikud omadused ja soovid. Ja noorsugu poleks oma nime väärt, kui ta valitseva olustikuga lepiks, seda muuta ei prooviks või kuskile mujale rohelisema rohuga kohta ei igatseks. Üllatusega ei hakanud ka ringiuitavad võimutsevad masinad närvidele käima, kohati tundusid isegi sümpaatsed.
Teoses oli mitmes mõttes kurbnaljakaid hetki. Ühelt poolt õhkus sellest futuristliku kirjeldusega maailmast arhailist kogukonnamentaliteeti, kus kogukonnast väljaheitmine võrdus surmaotsusega. Samas oli tehtud sigaduse tõttu teiste põlu alla sattunud Lonnil võimalus otsida seltsi ja lohutust pihuarvuti Alexast, kellega ta üritas inimlikke dialooge pidada.
Ühest küljest on tegemist seikluslooga, ohtlikus maailmas ringi kulgemise ja paremate kohtade otsimisega. Tabasin nii mõnigi kord loo endal filmi või arvutimänguma silme ees jooksmas. Olemas on aga ka filosoofilisem pool. Mulle väga meeldis loo idee ja lõpplahendus. Kõik pole esmapilgul nii, nagu paistab, kuid milline siis võiks üks ideaalmaailm üldse olla ja mis lõppude lõpuks ikkagi on elu mõte?
Lugema asudes tajusin meeldivat üllatust. Ei mäletanud, et sellelt autorilt varem midagi lugenud oleksin, kuigi hiljem uurides selgus, et üht noorteromaani olen ja antoloogiatest jutukesi ka. Kohe üllatas aga lobedalt libisev sulg, mis mõtted ja ideed sujuvalt loetavateks lauseteks vormib, nii et juba üsna algusest oli teost hea lugeda (mis pole nüüdisajal sugugi iseenesestmõistetav nähtus). Noorteromaanina määratlemise põhjendus sai ka selgemaks, sest teose kandev osa ongi noored. Autori kiituseks tuleb öelda, et teatud liiki klišeedest on ta mõnusasti hoidunud.
Lugedes tajusin, kuidas hallis ja määndunud varemetega linnades turvaalades elavate inimeste maailm lahti rullus, paljastades inimlikud omadused ja soovid. Ja noorsugu poleks oma nime väärt, kui ta valitseva olustikuga lepiks, seda muuta ei prooviks või kuskile mujale rohelisema rohuga kohta ei igatseks. Üllatusega ei hakanud ka ringiuitavad võimutsevad masinad närvidele käima, kohati tundusid isegi sümpaatsed.
Teoses oli mitmes mõttes kurbnaljakaid hetki. Ühelt poolt õhkus sellest futuristliku kirjeldusega maailmast arhailist kogukonnamentaliteeti, kus kogukonnast väljaheitmine võrdus surmaotsusega. Samas oli tehtud sigaduse tõttu teiste põlu alla sattunud Lonnil võimalus otsida seltsi ja lohutust pihuarvuti Alexast, kellega ta üritas inimlikke dialooge pidada.
Ühest küljest on tegemist seikluslooga, ohtlikus maailmas ringi kulgemise ja paremate kohtade otsimisega. Tabasin nii mõnigi kord loo endal filmi või arvutimänguma silme ees jooksmas. Olemas on aga ka filosoofilisem pool. Mulle väga meeldis loo idee ja lõpplahendus. Kõik pole esmapilgul nii, nagu paistab, kuid milline siis võiks üks ideaalmaailm üldse olla ja mis lõppude lõpuks ikkagi on elu mõte?
September 17, 2023
Tõesti huvitav elamus, sest reeglina kui raamatu pikkus ei sobi, siis on kas "liiga lühike, oleks pidanud olema pikem" või "liiga pikk, oleks pidanud olema lühem". "Inglite linn" oli hoopis selline kolmas lahendus, et "oli lühike aga hea, ent oleks vabalt võinud ka kümme korda pikem olla". Ehk et rohkem sügavuti minnes oleks võinud sellest ühest raamatust tulla triloogia jagu teoseid.
Lonni Kindlusest lahkumine oli minu jaoks muudetud loogiliseks ja kergesti mõistetavaks. Plusspunktid ka selle eest, et kuigi näidati Lonni süvenevat masendust ja kurbust, siis samal ajal näidati Kindluse inimeste suhtumise muutmist, mis Lonni jaoks jäi nähtamatuks, sest liiga vähe ja liiga hilja.
Hilisem arutelu tegi natuke selgemaks, et dialoogid oleksid võinud olla pisut rohkem läbi mõeldud ning vähem jutustamist ja rohkem näitamist. Samal ajal, lugemise ajal see aga ei jäänud häirima, nii et vot ei teagi.
Lonni Kindlusest lahkumine oli minu jaoks muudetud loogiliseks ja kergesti mõistetavaks. Plusspunktid ka selle eest, et kuigi näidati Lonni süvenevat masendust ja kurbust, siis samal ajal näidati Kindluse inimeste suhtumise muutmist, mis Lonni jaoks jäi nähtamatuks, sest liiga vähe ja liiga hilja.
Hilisem arutelu tegi natuke selgemaks, et dialoogid oleksid võinud olla pisut rohkem läbi mõeldud ning vähem jutustamist ja rohkem näitamist. Samal ajal, lugemise ajal see aga ei jäänud häirima, nii et vot ei teagi.
August 9, 2022
Selline mõnus ja kiirelt loetav (üks pikem õhtupoolik) seiklusjutt, mis lõpus pakkus „inglite“ näol paraja üllatuse. Eks neid üllatusi oli loo käigus muidki, aga see muutis peategelasel Lonnil ja ka lugejal ettekujutust asjade seisust päris kõvasti.
October 3, 2023
Sugugi mitte ainult noortekas, ma ütleks.
Lugedes teatavaid paralleele tekkis mõnede teiste raamatutega, kus tegelased, ei tea elust väljaspool oma elukohta ja enamasti ei räägi sulle keegi tõde, eksole...
Mõnus lugemine, tekitas küll mõningaid küsimusi ja pisu oli usutavusega probleeme mu jaoks kohati aga see on minu mitte loov iga :)
Soovitan küll :)
Lugedes teatavaid paralleele tekkis mõnede teiste raamatutega, kus tegelased, ei tea elust väljaspool oma elukohta ja enamasti ei räägi sulle keegi tõde, eksole...
Mõnus lugemine, tekitas küll mõningaid küsimusi ja pisu oli usutavusega probleeme mu jaoks kohati aga see on minu mitte loov iga :)
Soovitan küll :)
August 10, 2024
Lihtne, kuid tugeva sõnumiga ulmekas noortele.
March 14, 2022
Väga põnev ja kiire lugemine
April 30, 2022
3.5 punkti. Ladus ja kiire lugu, täiskasvanud lugeja jaoks ehk liiga lihtne, paremini võib sobida teismelistele.
October 16, 2022
Ladusalt ja heas keeles kirjutatud noorte peaosalistega (aga üldse mitte vaid noortele loetav) ulmekas - väga positiivne üllatus. Tunnustus ka illustratsioonide eest!
September 2, 2024
Olen kunagi suure huviga ära vaadanud düstoopiasarja „The 100“, peategelasteks on seal hilisteismelised, kes maailmalõpujärgsesse maailma sündinud. (Sündmused põhinevad samanimelisel raamatusarjal).
KUI ma poleks seda sarja näinud, siis oleksin ehk „Inglite Linna“ suhtunud soosivamalt. Ma lihtsalt ei olnud eriti üllatunud ja arvasin poole peal ära, mis on kogu masinate-inimeste sõja algpõhjuseks, sest „The 100“ sarja tuum oli täpselt sama. Väga loogiline ka. Kui tehisintellekt peab kaitsma loodust üldiselt ja planeeti, siis vähegi olukorrale peale vaadates on vähegi ratsionaalsel mõtlejal selge, milline eluvorm on selle planeedi suurim probleem...
Kirjeldus on „Inglite linnas“ ladus, mulle meeldib autori stiil ja sirgjoonelisus kohe avasõnades, sissejuhatuses. Aga samas tema peategelased jäävad üsna üheülbalisteks. Jah, saan aru, see ongi noortekas.
Kõige huvitavam mõte, mis mind lugedes tabas, oli see, mismoodi masinad saavad inimesi pidada nagu koduloomi. Saab valida välja tervemad isendid ja tekitada neile „tunnetatud paratamatus“, seisund, mis tuntud ka „vabaduse“ nime all. Jah, võibolla me oleme ka päriselt siin ja praegu kellegi koduloomad ja meiega tehakse eksperimente, ikka kõrgema hüvanguks, liigi arengu jaoks? Raamatuski tuleb see põgusalt jutuks, et mis on hea liigile, ei pea olema hea üksikisikule, ja vastupidi. Ning mis on liiga mugav, võib arengu kinni panna... Nii et mõtteainet sai raamatust küll.
KUI ma poleks seda sarja näinud, siis oleksin ehk „Inglite Linna“ suhtunud soosivamalt. Ma lihtsalt ei olnud eriti üllatunud ja arvasin poole peal ära, mis on kogu masinate-inimeste sõja algpõhjuseks, sest „The 100“ sarja tuum oli täpselt sama. Väga loogiline ka. Kui tehisintellekt peab kaitsma loodust üldiselt ja planeeti, siis vähegi olukorrale peale vaadates on vähegi ratsionaalsel mõtlejal selge, milline eluvorm on selle planeedi suurim probleem...
Kirjeldus on „Inglite linnas“ ladus, mulle meeldib autori stiil ja sirgjoonelisus kohe avasõnades, sissejuhatuses. Aga samas tema peategelased jäävad üsna üheülbalisteks. Jah, saan aru, see ongi noortekas.
Kõige huvitavam mõte, mis mind lugedes tabas, oli see, mismoodi masinad saavad inimesi pidada nagu koduloomi. Saab valida välja tervemad isendid ja tekitada neile „tunnetatud paratamatus“, seisund, mis tuntud ka „vabaduse“ nime all. Jah, võibolla me oleme ka päriselt siin ja praegu kellegi koduloomad ja meiega tehakse eksperimente, ikka kõrgema hüvanguks, liigi arengu jaoks? Raamatuski tuleb see põgusalt jutuks, et mis on hea liigile, ei pea olema hea üksikisikule, ja vastupidi. Ning mis on liiga mugav, võib arengu kinni panna... Nii et mõtteainet sai raamatust küll.
March 14, 2023
Maal üksikult laialipillutatud inimeste asundused püüavad toime tulla maailmas, mida valitseb tehisintellekt. Nii on juhtunud pärast Riket ning suurt Sõda. Ühes asunduses nimega Kindlus elab peatselt 15-aastaseks saav Lonni, kes tunneb, et ta ei ole millegi poolest eriti hinnatud, kuna ei saa oma asundusele väljastpoolt toidu ja varustusega hankimisega toeks olla. Koos kahe sõbra, Kareli ja Adaga, lähevad nad salaja retkele, mis lõpeb katastroofiliselt. Pärast masinatest Õgardite rünnakut jõuab Lonni sealt ainsana tagasi ning teda karistatakse suhtlusest täieliku kõrvalejätmisega. Lõpuks sellest nüristatuna ning meeleheitel, põgeneb tüdruk Kindlusest. Ta on otsustanud, et "nähtamatu" olemisele eelistab ta siis pigem ohtlikule maailma vastu astuda ning võimalusel mõni teine asundus leida.
Mis siis õigupoolest teda väljaspool asundust ootab, kas tehisintellektid ning teised nende teenistuses olevad masinad on tõesti nii ohtlikud nagu Lonni seni on kogenud? Kas on veel kusagil alles teisi inimrühmi, kellega koos masinate vastu võidelda? Sujuvalt ja loomulikult kulgev lugu pakub parajalt pinget ning kaasamõtlemist.
Mis siis õigupoolest teda väljaspool asundust ootab, kas tehisintellektid ning teised nende teenistuses olevad masinad on tõesti nii ohtlikud nagu Lonni seni on kogenud? Kas on veel kusagil alles teisi inimrühmi, kellega koos masinate vastu võidelda? Sujuvalt ja loomulikult kulgev lugu pakub parajalt pinget ning kaasamõtlemist.
September 20, 2024
See oli okei. Aga mitte mu lemmik (sobib kõikidele teistele).
Displaying 1 - 19 of 19 reviews