Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.
Vahel harva tuleb isu mõne roosauduse naisteka järele, aga enamasti on hirmus raske seda õiget valida ja isu lähebki üle. Seekordsele valikule aitas kaasa talvel ühe aktuse eel saalis istudes tagumisest reast kuuldud kahe naise jutukatke mingi homaari-raamatu üle (see on siis "Viimse laeva" järg). Mitmekuine uurimistöö andis lootust, et see võikski siis see kauaoodatud naistekas olla.
Paraku ajas see mind algusest peale segadusse: on see tõsiselt sedasi mõeldud või naistekate paroodia? Kui paroodia, siis ma annaks isegi maksimumhinde, ent kui mõeldud tõsimeeli, siis kõige madalama. See on püüdlikult täpselt komponeeritud, kuid ei mingit stiili- ega vormimängu, viimane on aga oluline lugemiselamuse saamiseks. Ja lausete vahel pole õhku, vaid lugejale laotakse kamaluga kõik faktid ja detailid ette, mis muudab loo kuidagi tundetuks. Võib-olla väsitasid mind ka kõik need klišeed, mis üksteise otsa lükitud olid. Ei tea.
Kuulsin sellest raamatust Vikerraadio järjejutu rubriigis, kus Liina Vahtrik nii mõnusalt seda luges. Mulle väga meeldib tema lugemisstiil. Ma ei olnud ainuke, kes kohalikust raamatukogust seda raamatut lugeda tahtis peale raadio tutvustust. Olin lausa neljandana ootejärjekorras. Aga nüüd raamatusisust: Järjejutus oli algus tuttav, aga lugeda oli ikka mõnus - ladus tekst, kõrvus Liina Vahtriku hääl. Kõik kulges sujuvalt, veidi unistuslikult. Lõpp tekitas küsimusi, aga kui lõpud jäävad veidi lahtiseks ja mõtlikuks, siis mina mõtlen ikkagi et kõik läheb hästi. Seega raamat lõppes minu jaoks hästi, positiivselt. Kokkuvõtteks: kerge lugemine, ühe hingetõmbega loetav raamat.
3+ Klišeedest küllastunud, naiivne ja Hollywoodi romantiliste draamade vaimus kirja pandud, aga sulg autoril jookseb ja minul tekkis küll huvi, mis edasi saab. Mõnus kahetunnine seebikas, kui muuks pole parasjagu viitsimist.
Arvustusi lugedes olin veidi skeptiline, kuid mul on väga hea meel, et otsustasin sellele raamatule siiski võimaluse anda. Ma sain selle läbi enda kohta uskumatult kiiresti ja nautisin igat hetke. Kindlasti pole see mingi tohutult sügavamõtteline teos, kuid omad hetked olid selleski, lugu oli mõnus ning nalja sai ka.
Üle pika aja tahtsin mingit romaani lugeda, leidsin juhuslikult selle ja see oli nii hea sissejuhatus, et teadmiskirjanduse juurest ka romaanideni jõuda. Mitte üleliia intensiivne lugu, mitte ka liiga igapäevane, aga põnev igal juhul. Hea ja kiire lugemine, mis lõppes hea koha peal.
Alguses oli päris raske lugeda, sest nii madala enesehinnanguga peategelasele ei osanud kaasa tunda. Ent lõpp läks ikka päris lõbusaks ja armsaks. Pigem kerge, kindlasti kirjanikule omaselt humoorikas, aga ka eluline ja unistama jättev.
Mõtlesin, et kuulan midagi lihtsat ja pinnapealset. Elo Selirand otsustas pseudonüümi all naisteka kirjutada. Pidid populaarsed olema. Ei kõnetanud ega haakunud
Lugemine läks ikka väga kiirelt. Istusin kaks korda maha ja läbi see oligi. Prantsusmaa õhustik oli väga mõnus, kuigi millegipärast oli kummaline eestlaste elust sellises võtmes lugeda. Suurt midagi öelda ei oskagi teose kohta. Pärast lugemist oli esimene emotsioon positiivne ja raamat meeldis. Lõpp vajus küll sutsu ära, aga lugu ise oli huvitav. Võib soovitada.
Üle ootuste põnev raamat. Nii hästi kirjutatud, tegelased olid nii mitmetahulised ja kui palju juhtus selle raamatu jooksul. Õnneks sellel on ka kaks järge, kus saab Aliisi tegemistega edasi kursis olla