Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust

by Jaan Aru

„Loovusest ja logelemisest“ uurib inimaju võimete piire ning teid, mida mööda saab igaüks neile võimalikult lähedale jõuda. Mis üldse on loovus ja kuidas on see seotud logelemisega? Kust tulevad uued ideed ja kuidas nende saabumist soodustada? Mida teevad nutiseadmed loovusega? Lisaks räägib raamat mõistatuslikkuse otsingutest, psühhedeelikumidest, skisofreeniast ja inimmõistusega manipuleerimisest.

Loovuse viljadeni jõudmiseks on vaja korralikku pingutust, aga sellele tasakaaluks ka omajagu logelemist. Sealjuures on oluline mitte lasta tehnoloogial end piirata, vaid kasutada seda abistajana eesmärkide saavutamisel. Autor annab nõu, kuidas oma elu loovamaks muuta ning mida saavad lapse areneva aju toetuseks teha vanemad ja õpetajad.

„Kõik lapsed, kelle anne kooli ajal üldse ei avane, saaksid koolist rohkem, kui selle keskne ülesanne poleks mitte teadmisi ajju toppida, vaid võimaldada lastel tegeleda eneseteostusega. Tegelikult me ei taha olla „maailma kõige targem rahvas“. Me tahame olla rahvas, kelle iga laps avastab, milleks ta aju tegelikult võimeline on.“

Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor ning avaldanud hulga teadustöid aju, inimmõistuse ja tehisintellekti alal. Teda on tunnustatud vabariigi presidendi kultuurirahastu noore teadlase preemiaga ja Eesti Teadusagentuuri auhinnaga teaduse populariseerimise eest.

Genres: Psychology, Nonfiction, Science, Popular Science

288 pages, Hardcover

First published March 1, 2022

Reviews

[Sille · Rating 5 out of 5]

Kui juhtute seda kommentaari lugema, tõenäoliselt nutiseadmest, siis pange telefon kohe käest ära ja hakake Aru raamatut lugema. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Usun, et see on üks parimaid ja olulisemaid populaarteaduslikke raamatuid, mis eesti keeles ilmunud. Ja lisaks võtab sutor lõppsõnas üsna täpselt kokku ka minu arvamuse tehisintellekti kohta:
”Ma ei karda, et tuleb tehisintellekt, mis jõuab inimese mõistuseni, vaid et praegune tehisintellekt võimendab loomulikku lollust. Me muutume tehisintellektiga sarnasemaks mitte seetõttu, et tehisintellekt jõuaks meile järele, vaid seetõttu, et me ise mandume ja kasutame vähem oma mõistuse võlusid.”

[Kitty · Rating 4 out of 5]

see raamat oli alguses nii tüütu, et kaalusin poolelijätmist, aga läks oluliselt paremaks, kui autor sai oma süsteemist enamvähem välja oma tavapärase "omg NUTISEADEEEEE kohe sureme kõik ära" hala ja jõudis päriselt loovusest rääkimiseni. ja siis edasi läks väga heaks, kui üldine jutt sai räägitud ja jõuti teemadeni nagu skisofreenia, superstiimulid ja - mu eriline lemmik - mõtted, milline võiks olla haridussüsteem, et meie lapsi paremini teenida.

ja kui päris aus olla, siis Aru tegelikult isegi ütleb kuskil välja, et nutiseade kui selline pole probleem, probleem on lõputu rullimine Facebookis, Tiktokis ja Youtube'is. millega ma olen nõus, aga mumst on veidi hüsteeriline seepeale raamatu alapeakirjas kasutada sõna "nutineedus" ja üldiselt ikkagi öelda "nutiseade", kui ta mõtleb ühte nutiseadmete kasutamise alamliiki. noh, vähemalt ei üldista ta nii palju, kui see Hansen, kes ütleb üldse "ekraan", kui mõtleb "Facebook". aga jah, ma kohe pikalt mõtlesin selle üle, miks iseenesest mõistlikud autorid ja nüansside tajumiseks selgelt võimelised inimesed valivad sellise väljendusviisi. kas nad kardavad, et lugeja jaoks on vahetegemine liiga keeruline? või kas nad arvavad, et kuna nagunii neid keegi päriselt ei kuula, siis tuleb neil inimestele "ära keelata" pigem rohkem ja siis selle sõnumi halastamatul korrutamisel midagi jääb ikka külge - et kui sa ütled "ära kasuta nutiseadet", siis parim võimalik tulemus ongi, et inimene piirab oma nutiseadmekasutuse mõistlikuks?

veel üks asi, mis mind selle raamatu puhul natuke üllatas, oli see, et väga vähe mainitakse siin... lugemist. mõnes kontekstis teaduskirjandust, jah, ja ka muid viise (sh nutiseadme abil:)) konkeetset uurimistööd teha, aga üldse ei tule nagu juttu, et kas ja kuidas mõjutab me loovust ilukirjanduse lugemine, filmide vaatamine, arvutimängud (ei, ühes kohas öeldi, et videomängus ei juhi ega kontrolli laps olukorda ja seega see on halb - aga ma arvan, et Jaan Aru pole muude tegemiste kõrvalt eriti paljude tänapäevaste mängude jaoks aega leidnud, mille me võime talle andeks anda).

lemmiksõnumina jätan siit raamatust meelde selle, et oluline on õppida iseennast juhtima ja kontrollima; et nii kodu kui kool kui üldse maailm peaksid lapsele võimaldama eneseteostust ja autnoomiat. see vast võiks olla see mõõdupuu, mille abil ka neidsamu õnnetuid nutiseadmeid ja neis toimuvat hinnata - kas sina kontrollid ekraanil tomuvat või kontrollib ekraanil toimuv sind. ehkki kui ma nüüd järele mõtlen, siis niipidii vaadates jälle ei peaks me keegi ka raamatuid lugema, see võib me ajudega teha hirmsaid ja ootamatuid asju, mida me otseselt nagu ei... kontrolli?

[Marko Kivimäe · Rating 5 out of 5]

Ütlen kohe ära, et mu arvates on see hiljutisest eestikeelsest populaarteadusest üks olulisemaid raamatuid. Teine sarnane ja samal teemal on Stanislas Dehaene "Kuidas me õpime? Miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu" millest olen ka kirjutanud.

Ajuteadlase Jaan Aru eelmine raamat "Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muustki" meeldis mulle väga, ostsin tollal ära kohe ilmumise hetkel ning lugesin paar korda läbi. Samuti lugesin ta blogi regulaarselt. Väga asjalik ja mõistlik inimene, kes oskab rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja köitvalt. Vist olen ühe TEDi ka talt vaadanud, Ööülikooli ka kuulanud. Seega võtsin hea meelega loovuse, logelemise ja nutineeduse raamatu ette.

Raamatut ilmestavad Martin Veismani illustratsioonid, mis lisavad mõnusa eraldi mõõtme ning võnguvad tekstiga kenasti samas rütmis.

Siinses raamatus on palju juttu laste arengust, suur osa juttu käib ka meie, täiskasvanute kohta. Sest ju ka meie tegeleme liiga tihti eneseteostuse asemel enesereostusega. "Enesereostus" on väljend, mis tuleb kindlasti meelde jätta, nii lühike sõna ja oi kui tabav!

Jaan Aru on raamatu liigendanud nii, et seda saab lugeda vastavalt huvile, üldsegi pole kohustust ratsutada tervet teost läbi. Võib jah lugeda terve raamatu ning saada algul targemaks laste mõistuse kohapealt ning jõuda välja mõteteni, kuidas võiks kooliharidust muuta. Või kui lapsed ja kool ei paku huvi, siis võib esimese ja viimase osa vahele jätta. Kui ka nutiseadmete mõju ajule ja loovusele ei paku pinget, siis saab piirduda kolmanda, viienda, kuuenda ja seitsmenda osaga ning harida end loovuse, uute ideede tekkimise, mõistuslikkuse otsingu, psühhedeelikumide, skisofreenia ja inimmõistusega manipuleerimise kohapealt. Siin on juttu virtuaalreaalsusest ning keemilistest ajumõjutajatest, on juttu sellest, kuidas viimase kahe aasta jooksul on olnud hea pinnas manipulaatoritele, kelle jaoks juba varem pinge all olnud inimesed on kuldaväärt materjal, millele valeinfot istutada.

Juttu tuleb Picassost, Mozartist, Beethovenist, Arvo Pärdist ja John Nashist. Kusjuures John Nashist kõige rohkem... kas ikka teate, kellega on tegu? Tunnistan üles, mina olin ära unustanud, kellega on tegu. Paljud on näinud suurepärast filmi "A Beautiful Mind" (eesti keeles tõlgiti see kui "Piinatud geenius"), mis rääkis skisofreenilisest matemaatikust. Jah, John Nash ongi seesama matemaatik, kelle kohapealt saab päris palju targemaks, kes tegi mitmed avastused haigena ning oluline osa oli toetaval keskkonnal, mis aitas piinatud geeniusel oma tööd jätkata.

Ajust ja arust rääkiv raamat oli populaarteadus selle sõna tavalises mõttes ja võtmes, autor paotas ust ajumaailma ning koolitus lugejat. Loovuse ja logelemise raamat on kohati samas laadis, samas keerab Jaan Aru siin vahel oma jutukaariku eneseabiraamatute suunas ning jagab rohkesti praktilisi näpunäiteid, millest näiteks "Praktilisi nippe loova aju jaoks" ja "Eneseteostus läbi hariduse" suuresti koosnevad. Neis pole tingimata midagi põrutavalt uut, samas ongi oluline, et teatud teemasid ikka ja jälle üle korrutatakse, näidates neid mõne teise nurga alt. Ma näiteks eemaldasin poole raamatu pealt oma mobiilist FB ja veel mõne sotsiaalmeedia. Oli kohe tunda, kuidas vahepeal telefoni kätte võttes oli nutiseadmest midagi puudu. Panin telefoni käest ära ja igavlesin edasi. St lugesin edasi.

Sellest on palju juttu olnud, kuidas vahepeal vajab aju puhkust ning molutamist, et tuleks ahhaa-moment. Jaan Aru sõnastab selle tabavalt nii, et mõtted tulevad neljas V-ga tegevuses: voodis, vannis, vantsides ja võileiba tehes. Kindlasti mitte FB-d rullides, sellest on ka palju nende kaante vahel juttu, et mis vahe on süvenenult puslet kokkupanemises ja näiteks TikTokis olemises. Sest on ju eemalt vaadates mõlemad sellised olukorrad, kus laps (või täiskasvanu) on kõrvuni kuhugi ära kadunud. Jah, on - aga nendel kahel on üks oluline erinevus, kes keda või mida kontrollib. Kas kontrollib laps olukorda, või FB, TikTok või moblamäng. Pealegi peab VVVV'le eelnema intensiivne mõttetöö, et "tühja peaga" kõndimise ajaks oleks ajul materjale ja pusletükke, mida vahepeal üritada kokku panna, et lahendamata jäänud mure ühtäkki selguse saaks.

Jaan Aru analüüsib ka seda, kas nutiseadmed on saatanast või mitte. Jällegi, soovitan lugeda raamatut, aga lühike vastus on: ei ole saatanast. Küll aga on oluline vahe, milleks, kuidas ja kui palju neid seadmeid kasutada. Samamoodi võib lapsele nutiseadme kätte anda küll - oluline on see, et millal ning kui kauaks, ning mis eesmärgiga. Autor kirjeldab siin korralikult lahti, et mida tähele panna ning kuidas teha nii, et mobiiltelefon aitaks last, mitte ei vangistaks sotsiaalmeediasse ja mängumaailma. Ega sama on ka meie, täiskasvanutega, kes me tihtipeale juba olemegi nutisõltlased. Pigem võib meiega kohati keeruline olla, võõrutusravi on keerulisem. Siin tulevadki appi tarkade inimeste kirjutatud raamatud, nagu näiteks see siin.

Värskelt jäi silma huvitav arutelu igavuse kohapealt. Kus siis ema on püstihädas, et lapsel on igav ja oleks vaja talle huvitavat tegevust, kuna laps muudkui teeb ja leiutab ning sellest on ikka veel vähe. Lahe, kui inimestel on niivõrd positiivsed probleemid ja väljakutsed. Pikemalt saab lugeda siit: https://www.facebook.com/groups/itime...

Tagasi raamatu juurde. Üks lõik leheküljelt 82, mis mulle väga hinge läks:


Nutiseadmelapsed tulevad toime. Nad ei saa koolis ehk nii hästi hakkama ja ehk ei ole nii edukad edasises elus, aga ega neil elu elamata ei jää. Nad on eluga rahul, sest nende uudsusevajadus on rahuldatud. Kümned teadustööd näitavad, et kui praegu kasvavatelt lastelt küsida, kuidas nad ennast tunnevad, siis nutiseadmed ei ole enesetunnet olulisel määral mõjutanud. Nutiseadmed pole siin ja praegu otseselt halvad. Lapsevanematena peame lihtsalt teadma, et nutiseadmete kõrval eksisteerib ka teine võimalus, millel on praegu kõrgem kulu, aga tulevikus suurem tulu. See teine võimalus seisneb selles, et laps või täiskasvanu võtab ja juhib oma elu ise.


Lõpupoole on Jaan Arul mitmeid häid mõtteid, kuidas koolihariduses võiks teha asju teistmoodi. Praegune õpetamisviis on hea andmaks faktiteadmisi ja õpetab, kuidas teha hästi PISA testi, kus on küsimusele olemas üks ja õige vastus. Jaan Aru soovitab sellist õpet vähendada ning tuua juurde võimaluse, kus laps saab vabamalt oma loovust rakendada. Jällegi, ma soovitan raamatu läbi lugeda, kuid üks hea idee on vabatunnid, kus laps saaks ise midagi teha, luua, avastada. See pole kindlasti aeg, mille peaks nutiseadmes veetma, pigem saaks iga laps teha midagi sellises vallas, milles ta tunneb, et kas on tugev või kus ta sooviks midagi proovida. Maalida, kirjutada essee, lühijutt, luua uus riideese, progeda midagi - oleneb täitsa lapsest.

Kusjuures täiskasvanutel töömaailmas head tööandjad näiteks IT vallas teevadki seda. On mingi osa tööst, mis on on vaja ära teha ning nii on. Samal ajal on võimalik lahendada esilekerkinud probleeme mitmel viisil, antakse võimalus mõtelda oma peaga, mõtleda välja teinekord täiesti uudseid lahendusi. Lastakse inimestel end arendada, on juhendajad, mentorid ning tihtipeale ka eraldi arenguprogrammid, kus inimene saab end täiesti uues suunas arendada. Ma ise tegin Elionis läbi kunagi juhtide arenguprogrammi, mis on olnud palju kasuks, kuigi juhina ma ei olnud väga edukas viisakalt üteldes. Samas süsteemiadministraatorite arenguprogramm viis just sinna valdkonda, mis mulle sobib ja meeldib. Seega on ammu juba suurte inimeste maailmas olemas viisid, kuidas loovust toetada, miks ka mitte teha sama koolis?

Kokkuvõtvalt: kasulik ja vajalik raamat taaskord. Üldse tundub mulle, et kõik, millele Jaan Aru käe külge paneb, muutub väärtuslikuks. Annaks loodus autorile veel palju tegusaid elupäevi!

[Tiina Tubli]

Aju on plastiline! Väga mõnus lugemine just bussis, eriti enne koolimajja sisenemist - meeledetuletamaks iseendale, et meie ajud sähvatavad omas tempos.

[Silvia · Rating 4 out of 5]

võtan ühe tärni maha, kuna elon musk oli toodud näitena keskendumise ja loovuse vs sotsiaalmeediasõltuvuse kohta. aga ilmselt autor ei ole nii palju twitteris kui mina, et seda teada. mõned mõtted VR-i kohta tundusid natuke naiivsed (kui sotsmeedia juba nii sõltuvusttekitav on, siis kas peaks VR-i nõnda pea ees sisse hüppama), aga samas ei olnud nende edasiarendamiseks ka palju ruumi. ma lähen nüüd tiktokki tagasi.

[Simona Väär · Rating 5 out of 5]

Nii hea raamat!!! Soovitan kõigil lugeda. Jaan Aru on ajuteadlane ning TÜ arvutiteaduse instituudi kaasprofessor, kelle teadustöö põhisuunaks on teadvuse – aju uurimine, viimasel ajal eriti mäluprotsesside. Tal on veel üks populaarteaduslik raamat nimega "Ajast ja arust".
"Loovusest ja logelemisest" oli raamatupoodide TOP1 kuskil aasta aega tagasi ja saan sellest täiesti aru. Ma arvan, et see on praegusel ajal väga asjakohane, sest puudutab ka tehisintellekti teemat ja selle mõjusid inimmõistusele. Lisaks köitis mind väga see osa, kus ta räägib haridussüsteemi puudustest (just lapse loovuse mõttes), sest ise ka mõtlen tihti selle üle ja arutan sõpradega. Kokkuvõtlikult öeldes rääkis raamat sellest, mis on loovus, kuidas uude ideed saabumist soodustada ja mida teevad nutiseadmed loovusega. Me ei pea võitlema nutiseadmete vastu, küll aga endi ja laste ajude eest. Tänapäevases ühiskonnas võtavad nad aina enam ära inimese potentsiaali eneseteostuseks ja autonoomsuseks.

Panen nüüd hulganisti Jaan Aru häid mõtteid ja teadmisi, mis sain:
(panin caps lockiga mõned märksõnad, soovitan seda kõige lugeda siis, kui ise ei plaani lueda seda raamatut)

- Kui loovus oleks lihtsalt originaalsete vastuste andmine, siis on tehisintellekt isegi loovam kui inimene. Järeldus: Inimese ja tehisintellekti erinevuseks on loovuse protsess, mitte tulemus.

- Selleks, et improviseerida, peab inimesel olema ajus palju tükke ja ka oskus neid kombineerida. Kust need tükid ja see oskus tulevad? Inimese enda soovist selle sihi suunas liikuda.

- Lapsi ei pea hindama nende vanemate järgi (eriti andekuses)!

- Inimene, kelle iga klikki sotsiaalmeedias suudab ennustada teda juhtiv algoritm, on veebis surfamise ajaks kaotanud oma autonoomia (sama põhimõte kehtib ka muudel tegevustel). autonoomia- osaline iseseisvus, suhteline sõltumatus

- Kuna nutiseadmerakendused suudavad otse aktiveerida aju motivatsioonisüsteemi, suudavad nad blokeerida kogu selle aja ja motivatsiooni, mis võiks minna eneseteostusele. … Kui me tahame, et lapsed oleksid autonoomsed ja suudaksid tegeleda eneseteostusega, peab ta enne omandama oskuse ennast kontrollida, tal peavad juba olema huvid ja alles siis võib nutiseade teda aidata.

- LOOVUS ONGI teadmistetükkide abil konstruktori ehitamine: tükkide kokkupanek, nuputamine, kuhu puuduvad tükid käivad ja kust neid leida; valesti kokkupandu lahtivõtmine ja uuesti ehitamine.

- Kui tahate oma ajust maksimumi võtta, siis peate valima teema, kus olete valmis pingutama. … Loovus on raske, kuna tulemust näeb alles tüki aja pärast ja loovus kaob kulu-tulu analüüsis pakilistele tööasjadele, põnevatele uudistele, meelt lahutavatele sarjadele ja sotsiaalmeediale. Kuid suures plaanis on teie aju loovus ainus, mis loeb. Elu lõpus inimene tõenäoliselt ei kurvasta, et mingi sarja viimased viis osa jäid vaatamata, ta kurvastab, et midagi olulist jäi tegemata või saavutamata. (tundsin end nii ära, sest mul lowkey see mindset ja sellepärast ei raatsi väga aega filmidele ja sarjadele pühendada)

- PRAKTILINE NIPP LOOVA AJU jaoks: Minu enda lemmiktehnika puuduvate teadmistetükkide leidmiseks on UDUTAMINE. Udutamine tähendab, et mul on juba palju ehitustööd tehtud ja on tekkinud küsimus, mis mind vaevab, aga ma ei suuda seda ise murda. Sel juhul lähen ma sellega kellegi teise jutule. Udutamine käib alati ühtmoodi. Alguses ma ütlen, et mul on problem, mida ma tahaksin arutada. Seejärel ütleb mu vestluskaaslane, et ta ei saa mind aidata, kuna ta ei tea sellest teemast midagi. Aga ma juba tean, et udutamisse võib uskuda, seega ma palun, et mind ära kuulataks. Vestlus algab, ma selgitan oma probleemi, tutvustan oma teadmiste konstruktorit, räägin erinevatest tükkidest. Mu vestluskaaslane ütleb vahele mõne mõtte. Ma kuulan rahulikult neid vahel teemavaliseid kommentaare, hoolimata sellest, et ma tean teemast rohkem. Mu vestluspartner ütleb, et ta mõtted on väga naiivsed, aga ma ei lase end sellest segada, vaid kuulan. Ma tahan olla rahulik ja märgata. Ja peaaegu alati on nii, et ühel hetkel ma mõistan, et ma sain ta vastusest või kommentaarist või isegi lihtsalt oma mõtte teise nurga alt sõnastamisest mõne puuduva tüki. Udu toob edu.

- Kui teile pole selge, mis teema teid võiks huvitada, siis tehke „KÕLAKA TESTi". Kõlaka test seisneb selles, et te jälgite, millest teile seltskonnas kõige rohkem rääkida ja kuulata meeldib. Tänapäeval võib selle kindlaks teha ka selle põhjal, mida te sotsiaalmeedia, mängude ja uudiste kõrval veel nutiseadmes ja internets otsite. Mis teid huvitab?

- Traditsiooniline haridussüsteem on üsna tõhus teadmiste-tükkide ajju toppimises ja see on tema hea külg. Tükke saab palju, haridussüsteem aitab ehitada konstruktorit. Aga teisalt on traditsiooniline haridussüsteem nii keskendunud nende tükkide sissesurumisele, et muudele aspektidele pole ruumi.

- TÄNAPÄEVA PROBLEEM: tehisintellekt suudab kogu selle teadmise, mida me anname lastele 12 kooliaastaga, omandada paari päeva või nädalaga. Niisiis ei saa faktide omandamine olla koolisüsteemi peamine ülesanne – me ei taha ju koolitada lapsi selleks, et nad kooli lõpetades oleksid tehisintellektist viletsamad. Ütlesin juba raamatu alguses, et minu arvates on INIMMÕISTUSE KÕIGE TÄHTSAM külg see, et ajule pakuvad mingid teemad huvi. Mõni meist on huvitatud koobaste uurimisest, teine uurib põskkoopaid, kolmas tahaks ehitada puulehtedest torni – meil on lõputult huvisid, mis vahel on põnevad ainult sellele ühele inimesele.

- Minu lähtekoht siin raamatus on olnud, et me tahaks oma lastele õpetada, kuidas tegeleda eneseteostusega ja olla loovad, kuidas tulla uute ideede ja lahenduste peale. Oleme näinud, et selle jaoks on tarvis ennast mingisse teemasse sisse närida, seal küsimusi küsida ja uusi lahendusi välja pakkuda. See on AUTONOOMIA JA ENESETEOSTUSE ALUS.

ETTEPANEKUD EESTI HARIDUSSÜSTEEMILE
1. samm on muuta arusaamasid. Üks arusaam, mida tahaks juurutada, on see, et kooli ülesanne pole mitte ainult teadmisi ajju trukkida, vaid ka ajusid avada: haridussüsteem peaks võimaldama lapsel ennast leida. Selle alla käib usk, et iga laps on millekski suuteline, iga laps võib avaneda mingil alal. Teine arusaam on fakt, et aju on plastiline, mis tähendab, et iga laps saab paremaks muutuda ja ka iga õpetaja saab paremaks muutuda. Muutus on võimalik ja isegi väga loomulik osa aju tööst. Kolmas mõtteviis, mis vajab muutmist, on vastus küsimusele, miks üldse on tarvis koolis käia.
2. sammuks on teadmised sellest, kuidas õppida ja õpetada. Me näeme, et lapsed võiksid paremini aru saada tähelepanu tähtsusest: kui tähelepanu pole õppetool, siis on aeg raisatud. Õpetajad omakorda võiksid teada, et neile on oluline ja loomulik tunnistada oma teadmiste piire. Samuti oleks väga vaja nii õpilastel kui ka õpetajatel teada, et tähtis on leida erinevaid viise, kuidas sama ülesannet lahendada.
3. samm on praktilised viisid, kuidas kool peaks laste eneseteostust toetama. Haridussüsteemi ülesanne on anda teadmistetükke, endiselt võimaldades vaba kombineerimist ja ka seda, et õpilased otsivad ja lisavad oma tükke.

- Jah, see sisu, mida koolikeskkond pakub, võib õpilasele tunduda mõttetu, aga sellest võibki kasu olla enesetreeninguna. See on PERSPEKTIIVIMUUTUS, mis aitab osal lastel leida koolis oma koht ja motivatsioon. Mõnda last lihtsalt ei motiveeri tahtmine „targaks saada". Aga neid võib motiveerida sportlik huvi selle vastu, kas seda sisu on põhimõtteliselt võimalik selgeks õppida.

- HEA MÕTE: Miks ei võiks õpetaja võtta erinevaid samal teemal kirjutatud kirjandeid ja õpilastega koos arutleda, kuidas üks või teine laps selle teema lahendas. Õpetaja ei pea kritiseerima, ta ei pea hindama, ta ei pea isegi laste nimesid ütlema, aga lihtsalt arutelu, millised erinevad võimalused on olemas ühe ja sama ülesande lahendamiseks, oleks olnud uskumatult väärtuslik. Õpilane, kes kirjutab kirjandi viie plussi peale, saab ikkagi õppida, kuidas veel oleks võinud teha. Äkki meeldib talle mõne teise õpilase leitud seos voi lahendus isegi rohkem. Kuna tal on juba ees enda viis, siis jääb iga erinevus ja teistsugune lähenemine paremini meelde. Ja mis kõige tähtsam – õpilane näeb ja saab aru, et seda ülesannet võib teisiti lahendada.

- PERSONALISEERITUD ÕPE on õpetamise vis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus ka õpieesmärgid on sageli õppija enda seatud. Kas parim viis seda teha on tehnoloogia abil? Esmapilgul tundub, et tehnoloogiline lahendus on ainuõige, aga peagi näeme, et see ei pruugi nii olla. Tehisintellekti abil personaliseerimist on juba proovitud näiteks Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. On loodud süsteeme, kus algoritm jälgib iga lapse sooritust ja saab tema pool lahendatud ülesannete põhjal soovitada talle uusi ülesandeid. Kui laps jääb jänni, juhib seesama tehisintellekt lapse tähelepanu aspektidele, mis vajaksid veel parandamist. On näidatud, et sellise algoritmi abil õpivad lapsed kiiremini võõrkeeli, programmeerimist, füüsikat, keemiat ja matemaatikat.

- Enesejuhtimine ja eneseteostus pole oskused, mis kujunevad iseenesest tehnoloogia kasutamise kõrvalnähuna. Süsteem, mis pakub õpilasele ülesandeid tema eelneva käitumise põhjal, ei suurenda õpilase autonoomsust ja enesejuhtimise oskust, sest otsuseid teeb ju tehisintellekti algoritm, mitte õpilane ise. Kui tegelik eesmärk on arendada lapsi, kes oskavad ennast juhtida ja teostada, siis tuleks investeerida otse projektidesse, mis üritavad neid konkreetseid oskuseid arendada. See ei tähenda, et tehisintellekti ei peaks hariduses üldse kasutama. Minu arvates tasuks sellest süsteemist mõelda lihtsalt pisut teises valguses. Õpetajatel on keerukas jälgida kolmekümne lapse arengut ja anda neile kvaliteetset tagasisidet. Algoritmid voiksid anda õpetajatele teavet, kuidas erinevad lapsed koolitunnis arenevad ja edenevad. Nad võiksid olla õpetajate tööriist, mitte aga õpetajate asendaja. Samamoodi saaksid tehnoloogilised lahendused õpilasele tagasisidestada, mis on ta tugevused ja vajakajäämised.

- HEA MÕTE: Vabatunnid, kus laps saaks arendada mingit oma huvi (olgu see siis robot, enda kirjutatud raamat, disanitud riided, loodud muusika) on arendav võimalus, mida meil siin Eestis rakendada saaks, on luua üle-eestiline ekspertide tugisüsteem. Kui koolilaps on oma projektis jõudnud mingi läveni – näiteks õpetajad teda enam edasi aidata ei suuda, ta tegeleb oma asjaga innustunult ja näitab ise üles tahet veelgi edasijõudnumal tasemel õppida, siis võiks tal olla võimalus saada tuge oma ala ekspertidelt. Mitte iga nädal, aga kohtumine oma ala tipuga näiteks korra poolaasta jooksul oleks lapsele innustav ja arendav.

- LÕPPSÕNA ja KOKKUVÕTE: On Olnud palju juttu sellest, et tehisintellekt jõuab kohe-kohe inimmõistusele kandadele. Mulle näib, et see hirm on ennatlik. Tehisintellekt ei taha midagi, tal pole huvisid. Arvan, et tänasel paeval on inimkonnale tunduvalt ohtlikum madalam tehisintellekt, mis on meie telefonides ja arvutites. See intellekt ei jõua meist küll mööda, aga ta muudab meid ennast masinlikumaks. Masinlikult ja algoritmi järgi ennustatavalt vajutame sotsiaalmeedias üha järgmiseid linke, selle asemel et ennast teostada. Ma ei karda, et tuleb tehisintellekt, mis jõuab inimese mõistuseni, vaid et praegune tehisintellekt võimendab loomulikku lollust. Me muutume tehisintellektiga sarnasemaks mitte seetõttu, et tehisintellekt jõuaks meile järele, vaid seetõttu, et me ise mandume ja kasutame vähem oma mõistuse võlusid. Me rullime nutiseadmes infovoogusid, selle asemel et ise midagi luua.

[Lilith Mühlberg · Rating 5 out of 5]

4.5/5

Võtsin selle raamatu ette suht ruttu pärast "Ajust ja arust" lugemist, nii et olen kodumaise populaarteadusega veidi hoos. Aga tegelikult mulle üldjoontes väga meeldis. Aru mõtisklused loovuse olemuse ja tekke teemadel olid huvitavad ning, olles ise kahe pisikese hinge ema, siis enim olin raamatut alustades huvitatud just sellest laste arengu ja "nutineeduse" osast. Tõsi, pean nentima, et see oli see osa, mille suhtes ma eriti palju targemaks ei saanudki (loe: olen teadlik, et on vahe seadme/tööriista eesmärgipärases kasutamises vs lõputult sotsmeedias rullimises), kuid mõtted laste loovuse potentsiaalist olid siiski innustavad ja hetkel ka ajakohased meeldetuletused.

Mis mind tegelikult üllatas ja mida ma ei oodanud, oli see, kuidas see raamat sundis mind vaimselt peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma kuulun sinna inimeste gruppi, kes on endale suure osa elust öelnud, et ma pole ühel või teisel põhjusel eriti loov inimene. Kusjuures need põhjused on tavaliselt otseselt seotud alateadliku seosega loomingulisuse ja konkreetselt kunstilisemate alade vahel nagu joonistamine. Ja ilmselgelt on mu arvamus veidi väär. Aru kirjeldab väga arusaadavalt seda, kuidas loovus võib avalduda nii väga väikestes igapäevastes hetkedes kui ka suuremate asjade kallal töötades ning ta ei kasuta oma näidetes ainult kunstnikke-muusikuid.

Ühesõnaga, mulle meeldis ja sain rohkem sisekaemust kui siit ootasin. Soovitan!

[Heli Künnapas · Rating 5 out of 5]

Ma oleksin kindlasti aastaid parem lapsevanem ja kirjanik olnud, kui oleksin seda raamatut varem lugenud.
Minu jaoks töötas selle raamatu lugemine nii, et võtsin koheselt 24 tundi sotsiaalmeediast täiesti vabaks ning võtsin ette algselt täitsa hirmsana tunduva matkaretke. Lastele selgitasin ka õppimisega seotud asju hoopis teisiti ja mõjuvamalt. Ja see pole veel kõik. See raamat toob mu elus kindlasti veelgi muudatusi kaasa.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kairi Kreek · Rating 5 out of 5]

“Loovusest ja logelemisest” on raamat, mille võiks sünnitusmajast kaasa saada iga pere. Ja tarvilik lugemine on see ka kõigile meile, kellel see “reis” on juba läbi tehtud. See on hästi mõnus ja inspireeriv raamat sellest, kuidas nii enda kui ka oma laste loovusele tuult tiibadesse ajada ja kuidas eneseteostuseni jõuda, ükskõik, kas oled “viieline” või mitte. Ja super hea retseptiraamat selleks, et iseenda ja oma laste ekraaniaegasid timmida nii, et me ei muutuks masinateks.

[Kaisa Lasner · Rating 4 out of 5]

Oli huvitav lugemine, aga kohati kippus lohisema ja ühte sama mõtet kordama. Sama mõtte oleks saanud palju vähemate lehekülgedega ära öelda. On vahe, kas raamatu kirjutab teadlane või kirjanik - minu jaoks puudus heale raamatule omane voolavus.

[Maria · Rating 4 out of 5]

Jah, see raamat on väärtuslik ressurss õpetajatele, lapsevanematele jne. Aga tegelikult on see raamat mõeldud kõigile kes vähegi mõtlevad!

[Kristina Masen · Rating 5 out of 5]

Kohustuslik lugemine igale vanemale, õpetajale, noorsootöötajale või lihtsalt sellele, kes tahab aju ja mõtlemist, ning seeläbi ka iseend, paremini mõista.

[Susanna · Rating 4 out of 5]

Hea meeldetuletaja praeguses kiires ajas,
soovitan lugeda kõigil, kes lastega (ka enda sisemiste) tegelevad.

Väga meeldis kasutatud allikate vormistus, lihtne ligipääs nii paljudele tarkustele.
Imelised ja sobilikud kujundus ja illustratsioonid. :) Kiitus!

[Sandra · Rating 5 out of 5]

“Inimene, kes võiks tegeleda eneseteostusega, tegeleb enesereostusega. Ükski teine loomaliik ei kasuta oma aju potentsiaali nii rumalasti. Miks me olene sellised?” (Aru, 2022)

Sellele ja paljudele teistele põnevatele küsimustele saab Jaan Aru raamatust vastuse. Väga hästi kirjutatud raamat! Soovitan kahe käega!

[Egle Küngas · Rating 5 out of 5]

Põhiline sõnum ja meeldetuletus endale ning teistele on see, et nutiseadme kasutamine peab olema väga "reglementeeritud". Seda võiks kasutada ainult siis, kui see toetab muid huvisid ja ettevõtmisi, aga puhkamise ajal võiks tõepoolest puhata ja logeleda, aga mitte telefonis rullida. Palju on juttu sellest, kuidas just noori loovusele suunata ning nutindus sellele küll kaasa ei aita, aga on ka põhjendatud, kuidas mõned avastused võivad saabuda hilisemas eluetapis, kus oleme juba kogunud rohkem teadmistetükke. Ahhaa-efekt võib tulla just siis ning suvalisel hetkel - aga vaevalt, et telefonis rullides.
* "Inimene, kes võiks välja mõelda mõne uue lauamängu või vähemalt pudruretsepti või masinavärgi, loeb internetist kuulsuste elu kohta või vaatab kassivideoid. Inimene, kes võiks tegeleda eneseteostusega, tegeleb enesereostusega."
* "Kas Albert Einsteinist oleks saanud geenius, kui tal oleks olnud ligipääs TikTokile?"
* Nutitelefonides jms oleme me seepärast, et aju otsib uudsust ning seal on see saadaval väga väikse "kuluga". Samamoodi on meil endil soov olla teistele uudsuse allikaks. "Hindame neid inimesi, kes suudavad midagi uut ja huvitavat pajatada."
* "Geniaalsus ei seisne ühe idee leidmises, vaid lõputus katsetamises."
* "Kaotades loovuse, kaotame olulise tüki sellest, mis teeb meid inimeseks."
* Hea tuju võib tuua rohkem lahendusi.
* "Peaksime kõigisse lastesse suhtuma nii, et neis on tohutu potentsiaal."
* "Me ei suuda enam logeleda ilma nutiseadmeta."
Põnev raamat, keda huvitab aju toimimine ja inimeseks olemine.

[Jevgenia Uusväli · Rating 5 out of 5]

Üks parimaid ja olulisemaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Nii mõnus oli lugeda nii kõrgel tasemel teadustööd kirja panduna nii ilusas ja arusaadavad keeles.

Jaan Aru toob välja väga pakilised probleemid, millega tänapäeval silmitsi seisame - tehisintellekti võidukäik, meie suhe sellega ja sellega kaasneva inimmõistuse rolli muutus, nutiseadme koht inimese elus ja selle mõju meie arengule. Samuti arutleb Aru inimese ühe sügavaima vajaduse üle - tungi luua midagi uut.

Mulle pakkus väga huvi tema uurimus mõttevälgatuste tekke kohta ja ka selle tumedama poole avastamine. Oleksin väga põnevil selle küsimuse edasiarendusest. Samuti idee kasutada virtuaalreaalsust psüühiliste kõrvalekandumiste ravis on minu jaoks väga julge ja paljulubav algatus. Siinkohal hoian pöidlaid kogu teadustiimile, kes sellega tegelevad.

Ainus osa, mis minu jaoks kipus olema veidi veniv, on kolmas peatükk. Aga juba järgmisest peatükist tuli nii palju huvitavat infot peale, et ei suutnud raamatut käest ära panna.

Suur suur aitäh autorile tema nii olulise uurimustöö tegemise ja selle kättesaadavaks tegemise eest! Olen saanud hulgaliselt ideid ja inspiratsiooni!

[Tauris Reose · Rating 5 out of 5]

Minu kui kunstniku jaoks oli palju äratundmist ja samas ka kinnitust, tõesti loomeprotsess ja loovus on nii huvitavad ning mitmetahulised nagu Jaan kirjeldab.
Õpetajana ma jällegi nõustusin vaadetega mis välja pakuti. Ma olen arusaamal, et loovust saab rakendada kõikides eluvaldkondades ja lapse arengusse kooliseinte vahel peaks hakkama suhtuma teisiti ja just selleks, et innovatsioon saaks ükspäev jätkuda. Kas inimese enda sees või juba laiemas pildis.
See saab olema üks tähtis nurgakivi raamaturiiulil, sest mõtteid mida rakendada saan jagub kõikidesse eluaspektidesse.

[Priit Tohver (storygraph: ptohver) · Rating 4 out of 5]

Ma arvan, et mulle meeldis see raamat. Mulle kindlasti meeldivad Jaani ideed ja minu jaoks olid harivad tema näited ja mõttearendused. Kõik raamatu arutlused olid otsapidi omavahel seotud, aga seda kõike oli ka natukene liiga palju ühe raamatu jaoks. Erinevalt raamatu väga heast lõppsõnast, ei mõjunud raamat ise sidusana. Pigem oli see nagu hea kogum esseesid, mida toimetaja on lõdvalt seostanud. See tegi lugemise veidi väsitavaks, sest mõistus pidi kogu aeg ehitama raamistikku, mis loetut seostab. Eneseteostuse vaatest kindlasti eeskujulik, kirjanduslikult siiski veel rahuldav.

[Hugo-Tanel Kaasik · Rating 3 out of 5]

Vähevõitu uusi ideid, palju korrutamist.
Veidi arusaamatuks jääb autori eriline vaimustus idufirmadest (sõna "idufirma esineb pea igal leheküljel). Kuna meie tuntuima idufirma kõik teenused on üks ühele maha kopeeritud konkurentidelt, siis see küll loovuse ega geniaalsuse näiteks ei sobi.
Aga selles suhtes peab autoriga nõustuma, et Facebooki, Instagrami ja TikToki ei tohiks keegi kasutada.

[Anni De forest · Rating 5 out of 5]

Mõnus lugemine ja meeldetuletus meie ajutööst, nutiseadmetest ja väikeste ajude ning loovuse kujundamisest. Mitmeid häid nippe ja taustateadmist.

[Liisi Tamm · Rating 4 out of 5]

3.5/5

[Brita · Rating 5 out of 5]

"Loovusest ja logelemisest. Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust" on järjekordselt geniaalne raamat Jaan Arult. Autor harutab lahti kõik pealkirjas nimetatud teemad, kõneleb ka omast kogemusest ning pakub näpunäiteid iseenda ja laste arengu toetamiseks.
Mulle meeldib Jaan Aru kirjastiil. Seda on võimalik mõista nagu tavapärast jutuajamist põnevatel teemadel ilma, et see muutuks liigselt akadeemiliseks või igavaks. Just see teeb raamatust ideaalse populaarteadusliku lugemise. Kõige enam inspireerisid mind näited reaalsest elust ka selles võtmes, et iga inimese arengutee on erinev.. mis töötab ühe inimese puhul, ei pruugi alati olla rakendatav laiemale üldsusele.
Soovitan selle raamatu lugemist kõigile, sest siit võib leida nii enda ja oma pere jaoks kasulikke nippe ja teadmisi.

[Katrina Nurmoja · Rating 5 out of 5]

Kui Jaan Aru raamatuid loeksin uuesti, oleks see info jälle nii põnev. Inimene, kes neuroteadusest halliaimugi ei oma, saab Jaani kirjandust lugedes pika sammu võrra edasi. Nii minagi olen avastanud kui põnev on aju ja kõik sellega seotud protsessid.

[Keit Reitel · Rating 5 out of 5]

Nii kasulik, silmiavav ja vajalik! Lihtsasti kirjutatud ja kiire lugemine, samas hariv.

[Kertu · Rating 4 out of 5]

Alapealkiri "Nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust" iseloomustab seda teost minu arvates suurest pealkirjast täpsemalt. Taaskord ladusalt kirjutatud, pigem kergelt mõistetav raamat, täis hulganisti näiteid läbi ajaloo. Lisaks veel ilus õrn kujundus, mis tagasihoidlikult toetab tõsist sisu.

[Tarvo Metspalu · Rating 3 out of 5]

Jaan Aru kirjutab väga hästi ning laused lendavad silme all mõnusa hooga. Tegu on hea populaarteadusliku raamatuga, mis võib sobida sissejuhatuseks näiteks Yuval Noah Harari "Homo Deusile", sest arutleb muuhulgas selle üle, kuhu inimkond lähiajal tehisaru kõrval võiks jõuda. Nutiseadmete võlu ja valu on kenasti välja toodud (ei ole vaid halba) ning räägitud ka sellest, kuidas vajame aega, kus infomüra ei röövi meie tähelepanu, et lasta ajuprotsessidel lahendusteni (mõttevälgatusteni) jõuda. Lapsevanemad omavad siinkohal kõige olulisemat rolli, kuna just nende pealt õpib järgnev generatsioon, kuidas oma lastega suhelda. Tähelepanu on meie oluliseim valuuta.
---
Olin üllatunud, et raamat ei maininud kordagi Fred Jüssit, kes on eesti kultuuris teadatuntud logelemise (täpsemalt molutamise) propageerija — ei tea, kas see oli autorli taotluslik. Õnneks oli raamatus välja toodud mõned teised tuntud eestlased ja nende kogemus. Toon seda eraldi välja, kuna eesti autori raamatut lugedes sooviks näha rohkem kohalikke näiteid, kui Albert Einsteini või Richard Feynmani jne. Kuigi füüsik minus oli väheke elevil, et peamised näited käisid rahvusvaheliselt tuntud füüsikute ja matemaatikute kohta, siis kohalikke (detailseid) mitmekesiseid näiteid oli kahjuks vähe. Ka Arvo Pärdist rääkides jäid olulised detailid mainimata, kuidas tema oma mõttevälgatuseni tegelikult jõudis. Jäi õhku küsimus, kas ka see oli autoril taotluslik, et mitte röövida tähesära Joonas Sildre graafiliselt romaanilt "Kahe heli vahel" ning/või Arvo Pärdi portreefilmilt "Isegi, kui ma kõik kaotan."

Raamatus oli ka väga palju korduvaid mõtteid ning näiteid. Jah, ühest küljest võiks teoorias selline jaotatud kordamine õpitut kõige paremini kinnistada, aga ma pigem loeks mingit osa uuesti, kui liiguks raamatus edasi ning kohtaks uuesti juba loetud mõtet. Niisamuti jäi isiklikult minu jaoks raamatu sisu liialt pinnapealseks. Kiigates viidetes olevat materjali, oleks kindlasti saanud hulga enam detaile sisse tuua. Seda enam oli arusaamatu, et mainides mõningaid keerukate nimedega ajukemikaale, mida üks või teine psühhedeelne taim/aine võib sisaldada, jäi asi vaid mainimise tasemele. Miks neid erinevaid kemikaale üldse mainida, kui ei too nende vahel välja erisusi ega sarnasusi, toimeprintsiipe, peale selle, et need muudavad meie aju seisundit, mis on juba elementaarne.
---
Kriitika kriitikaks. Jään endiselt selle juurde, et raamat ise on hästi kirjutatud ning sisaldab ka häid metafoore, mis mõtlema panevad. Kindlasti saab Jaan Aru sulest veel paremaid raamatuid tulevikus lugeda ning nii nagu ta ise raamatus välja tõi, ongi parem, kui "Loovusest ja logelemisest" ei jää tema elu tippsaavutuseks. Hoian huviga silma peal. :)

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Jaan Aru nimi varsti enam tutvustamist ei vaja. Kui ühte isikusse on kätketud nii teadlane kui ka võime teadust laiemale üldsusele arusaadavalt ja köitvalt vahendada, siis saab tulemus olla vaid hea raamat. Peale selle pole ta mitte lihtsalt teadlane, vaid aju-uurija ja see on ometi teema, mis peaks huvi pakkuma kõigile mõtlevatele isenditele, sest mille muuga me ikka mõtleme kui mitte sellesama ajuga.

Minu jaoks on raamatu põhiteema ehk nutimaailm ja loovus üsna hingelähedane ja siiralt hea meel on lugeda, kuidas teadlane mu arusaami kinnitab. Ühelt publikuga kohtumiselt on autor ise näpanud mõtte "Igavus on loovuse väetis", mille minu arust kõik lapsevanemad või lastega tegelejad endale kreedoks võtma peaksid. Jah, see nõuab küll rohkem energiat ja aega ning kindlasti on tulemuseks palju rohkem segadust kui vaikselt ekraanide taga istumisel, kuid pikemas perspektiivis on see lastele hindamatu kingitus.

Raamatus peatutakse erinevatel teemadel, alates ajus toimuvatest protsessidest erinevate tegevuste juures ning lõpetades sellesama masinate maailmaga, kus me kõik elame. Kõlama jääb mõte, et geniaalsete avastuste tegemiseks või millegi saavutamiseks peab meil ajus olema piisavalt pusletükke, millest heureka-hetkel geniaalne lahendus kokku panna. Neid pusletükke tuleb aga maailma kogedes ja erinevaid valdkondi avastades kõigepealt koguda. Nii et, ka mina armastan oma lapsi selleks liiga palju, et neile õrnas eas nutitelefon kätte anda.

Samas on autori suhtumine sümpaatselt tolerantne, mitte rangelt jäik, et keelaks kohe kõik ära ja probleem on lahendatud. Ehk et teismeliste ja täiskasvanute maailma jõudes on suur vahe, kas sina kontrollid masinat või masin kontrollib sind.

Enim meeldis võib-olla isegi raamatu vataenurk koolisüsteemile ja loovusele. Kõrva taha tasuks kindlasti panna, et kui sul koolis kõik viied ei ole, siis ei tähenda see kohe kindlasti, et sa tulevikus millegi geniaalse ja loovaga välja tulla ei suudaks. Ja edu saavutada saab ikka vaid selles, mis sind tõeliselt huvitab ja millele pühenduda soovin. Nii et võimendan oma teismelisele veel kord sõnumit, et metsa need paar kehva hindega ainet ja jätkaku ikka oma rida :) Ning meil kõigil tasub proovida rohkem kastist välja mõelda ja oma loovust toita.

Tegelikult võiks sellest raamatust veel palju heietada, kuid minu põhisõnum on, et lugege kindlasti ise ja tehke oma järeldused

[Ene Michelis · Rating 5 out of 5]

See raamat võiks ka endal kodus olla. Kuid 3 aastat ilmumisest möödas, nüüd juba uuemad mõtted Jaan Arul tööpõllul. Ti-hüpe koolides! Kirjutasin välja päris palju sellest raamatust enda jaoks.
Jaan Aru mõtteid „Loovusest ja logelemisest“ (2022)
„Me ei pea võitlema nutiseadmete vastu, me peame võitlema iseenda ja oma laste ajude eest.“ (lk 11).
„Tulemusest tähtsam on eneseteostuse protsess. Uue ideeni võib jõuda ka tehisintellekt, aga vaid inimene TAHAB uue idee, lahenduse või vaateni jõuda. Iga laps, iga inimene võiks tunda, et ta tahab teostada iseennast.“ (lk 27)
„Inimene, kes tegeleb eneseteostusega, tegeleb enesereostusega. Ükski teine loomaliik ei kasuta oma aju potentsiaali nii rumalasti.“ (lk 34) internetis skrollimise kohta – kassivideod.
„Nutiseade kontrollib aju, samas kui lugemist kontrollib aju ise.“ (lk 118)
„Tänapäeva infoühiskonna probleem on see, et meieni jõudev teave on voolitud meie eelnevate valikute ja otsuste alusel. FB, YouTube ja teised kanalid, mida inimesed kasutavad teabe saamiseks, ei ole loodud selleks, et anda adekvaatset infot selle kohta, mis maailmas toimub. Nende kanalite eesmärk on, et inimesed nendes võimalikult palju aega veedaksid.“(lk 171)
Praktilisi nippe mõistuse vabastamiseks:
Nipp 1. Logele
On vaja vabadust oma mõtete tantsuplatsil, pühendumist molutamisele. Logelemine on püha! Me peaks olema vabad muredest, vihastest mõtetest ja hirmust, sest need emotsioonid ahendavad mõtlemist ja on molutamise vastand. Mõtted tulevad ikka neljas V-ga tegevuses: vannis, voodis, vantsides ja võileiba tehes.“ (lk 208) Logelemine ei ole sotsiaalmeedias skrollimine!!!!
Nipp 2. Maga
Nipp 3. Muuda suunda
Nipp 4. Otsi parajal määral superstiimuleid – suured lained, kaunid mäetipud, vapustavad kontserdid, sport jne.

"On olnud palju juttu sellest, et TI jõuab kohe-kohe inimmõistuse kandadele. Mulle näib, et see hirm on ennatlik. TI ei taha midagi, tal pole huvisid….Ma ei karda, et tuleb TI, mis jõuab inimese mõistuseni, vaid et praegune TI võimendab loomulikku lollust. Me rullime nutiseadmes infovoogusid, selle asemel, et ise midagi luua.“ (lk254)

[Eva Lotta · Rating 4 out of 5]

Järjekordne Jaan Aru raamat, mis annab väga palju mõtteainet!

Raamatu algus jäi minu jaoks natuke venima, võib-olla seetõttu, et lugesin ka tema eelmist raamatut, kus seda nutineeduse teemat väga palju käsitleti. Tõsi, selles raamatus esitleti seda teistsuguste nurkade alt (enim siis loovus ja kuidas nutiseadmed mõjuvad sellele mitteotstarbelisel kasutamisel fataalselt), kuid siiski tundsin, et minu "teadmiste konstruktoris" on juba need tükid olemas :)

Väga huvitavad olid minu jaoks aga tehisintellekti ja koolisüsteemi ümbermõtestamise osad. Kuna lõpetasin raamatu just ajal, kui ChatGPT 3. versioon laialdaselt kirgi kütab ja kõik sellest räägivad (nt kuula head Algoritmi episoodi sel teemal: https://algorytm.libsyn.com/2601-algo...), siis on olnud väga palju häid vestlusi sellel teemal, kas ja kuidas inimaju AI-st erineb ja pean tunnistama, et olen Jaan Aruga samal nõul - me oleme ikka veel pikka aega ägedamad! Sellest hoolimata arvan ka mina, et meie koolisüsteem peaks muutuma ja tõesti oleks aeg lasta lahti PISA testi tulemusest ning mõelda sellele, kuidas meie haridus/haritus oleks ka 20 aasta pärast konkurentsivõimeline.

Teatavasti olen mina üks neist inimestest, kes siiani tunneb, et pole veel päriselt "oma teed" leidnud. Seega olen kahe käega Jaan Aru mõtetega päri - kool peaks olema koht, kus noor inimene leiab enda kire. Natukene ebaintuitiivne, aga ehk on tõesti nii, et maailmamuutjad sünnivad just nendest, kes koolis kõigega hakkama ei saa.