What do you think?
Rate this book
Sa haara kinni mu käest
Mikk Targo (snd 1959) nime ei pea muusikasõpradele tutvustama, on ju tegemist ühe edukama laulukirjutajaga, kelle sulest pärineb kümneid poplaule, mille seas troonib Eesti saja aasta hitiks valitud „Karikakar“.
Ent Mikk on ka andekas pillimees, muusik, kes tänu loomupärasele andele, töökusele, visadusele ning miks mitte ka suurepärastele geenidele on saavutanud rahvusvahelist edu. Maailmakuulus bänd Earth, Wind & Fire poleks ju muidu oma repertuaari tema looduga rikastanud. Eesti popmuusikaajaloos seonduvad Mikk Targo nimega Vitamiin, Muusik Seif, Kontakt, Mahavok, Code One, Marju Länik ja paljud teised.
Jah, mõni on pidanud teda kompromissituks, iseteadvaks ja isegi ülbeks kujuks. Aga kas teisiti saakski, kui soovid enda vastu ausaks jääda?
„Vahel, kui olen sõpradele oma elus juhtunust rääkinud, on nad mõelnud, et neid lugusid välja mõtlen. Aga ei ole nii. Päriselt,“ kinnitab Mikk ise, pidamata silmas pelgalt bändide pööraseid seiklusi Nõukogude Liidus. Ja tal on tuhat korda õigus. Loe ja imesta. Ning kui teisiti ei saa, siis naera end või ribadeks.
Ent Mikk on ka andekas pillimees, muusik, kes tänu loomupärasele andele, töökusele, visadusele ning miks mitte ka suurepärastele geenidele on saavutanud rahvusvahelist edu. Maailmakuulus bänd Earth, Wind & Fire poleks ju muidu oma repertuaari tema looduga rikastanud. Eesti popmuusikaajaloos seonduvad Mikk Targo nimega Vitamiin, Muusik Seif, Kontakt, Mahavok, Code One, Marju Länik ja paljud teised.
Jah, mõni on pidanud teda kompromissituks, iseteadvaks ja isegi ülbeks kujuks. Aga kas teisiti saakski, kui soovid enda vastu ausaks jääda?
„Vahel, kui olen sõpradele oma elus juhtunust rääkinud, on nad mõelnud, et neid lugusid välja mõtlen. Aga ei ole nii. Päriselt,“ kinnitab Mikk ise, pidamata silmas pelgalt bändide pööraseid seiklusi Nõukogude Liidus. Ja tal on tuhat korda õigus. Loe ja imesta. Ning kui teisiti ei saa, siis naera end või ribadeks.
296 pages, Hardcover
Published March 1, 2022
3 people are currently reading
6 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
July 13, 2022
Suurepärane raamat. Aeg möödus nii kiirelt. Olles varem lugenud mitmeid raamatuid ka teistest muusikaga seotud inimestest kes ka tegutsenud umbes sellel ajal kui Targo, siis oli ka palju tuttavlikku selles raamatus, aga ikka põnev lugeda.
Mingi hetk tundsin pahameelt, siis juba viha. Poliitika sucks igalajal. Aga lihtsalt teeb kurvaks ja vihaseks kuidas Eestis ei tunnustata, ei hinnata muusikuid, samuti filmimaailma tegijaid. Probleemid rahastusega jms. Enda taskuid ikka suudetakse täita, aga KULTUUR?
Vanemad tegijad vajuvad unustusehõlma ja kui neid enam pole, siis algab nutt ja hala. Silmakirjalikkus.
Mikk Targo on andnud nii palju Eesti muusikale. LEGEND.
Mingi hetk tundsin pahameelt, siis juba viha. Poliitika sucks igalajal. Aga lihtsalt teeb kurvaks ja vihaseks kuidas Eestis ei tunnustata, ei hinnata muusikuid, samuti filmimaailma tegijaid. Probleemid rahastusega jms. Enda taskuid ikka suudetakse täita, aga KULTUUR?
Vanemad tegijad vajuvad unustusehõlma ja kui neid enam pole, siis algab nutt ja hala. Silmakirjalikkus.
Mikk Targo on andnud nii palju Eesti muusikale. LEGEND.
April 24, 2022
Mikk Targo vabandab, et mäletsuste kokkukirjutamine/-korjamine võttis aega seitse aastat. Minu meelest ei ole palju ja kui oleks veel umbes viis aastat läinud, poleks ka midagi hullu juhtunud, ehk oleks isegi paremaks läinud. Koostanud on Verni Leivak ja see on väga hea, kui inimesed oma liistude juurde jäävad. Respekt Targole, et kirjakarjamaale ei trüginud ja Leivakule, et seitse aastat tuge pakkus.
Eestikeelsete memuaaride häda on tihtipeale see, et kirjutatakse nigut konveieril (aega on vähe, raha on vähe, materjali on vähe, huvilisi on vähe). Siin on mõnuga lastud materjalil settida. Küll sealt kaevupõhjast oleks veel midagi tulnud. Tulemus on kronoloogiliselt ja sisuliselt eklektiline, aga loetav. Vanainimese hala ja kibestumus õnneks ei varjuta ja seda on näpuotsaga kuskil tagumises osas. Ühesõnaga - see raamat andis kõik, mida ma talt ootasin (nõukaaegsete ringreiside süldilauajutte võime kuulata veel) ja tegi seda mõnuga. Üldiselt aus raamat ja kui mingeid õpetussõnu tänapäeva võtta (kevad 2022, Vene-Ukraina), siis seda, et parim vahend tiblasid kaasa töötama panna on korralik tou vastu hambaid. Seda juhtub neis mälestusis ikka paar korda ja korduvalt.
Mis aga juurde ei anna on, on need tüütud vahekommentaarid kaasteelistelt. No miks küll? Atsa nummi, küll kõik on ikka tore, ninnu-nännu, nii tubli, ilus ja hea. Teeme pai. Päevalehe nädalavahetuse lisaväljaande sidebaride koht on päevalehe nädalavahetuse lisaväljaandes.
Ja lõpetuseks väljavõtte-eri (pühendusega kõigile lumehelbekestele ja viržiinijatele):
Eestikeelsete memuaaride häda on tihtipeale see, et kirjutatakse nigut konveieril (aega on vähe, raha on vähe, materjali on vähe, huvilisi on vähe). Siin on mõnuga lastud materjalil settida. Küll sealt kaevupõhjast oleks veel midagi tulnud. Tulemus on kronoloogiliselt ja sisuliselt eklektiline, aga loetav. Vanainimese hala ja kibestumus õnneks ei varjuta ja seda on näpuotsaga kuskil tagumises osas. Ühesõnaga - see raamat andis kõik, mida ma talt ootasin (nõukaaegsete ringreiside süldilauajutte võime kuulata veel) ja tegi seda mõnuga. Üldiselt aus raamat ja kui mingeid õpetussõnu tänapäeva võtta (kevad 2022, Vene-Ukraina), siis seda, et parim vahend tiblasid kaasa töötama panna on korralik tou vastu hambaid. Seda juhtub neis mälestusis ikka paar korda ja korduvalt.
Mis aga juurde ei anna on, on need tüütud vahekommentaarid kaasteelistelt. No miks küll? Atsa nummi, küll kõik on ikka tore, ninnu-nännu, nii tubli, ilus ja hea. Teeme pai. Päevalehe nädalavahetuse lisaväljaande sidebaride koht on päevalehe nädalavahetuse lisaväljaandes.
Ja lõpetuseks väljavõtte-eri (pühendusega kõigile lumehelbekestele ja viržiinijatele):
Minu sõber Urmas Pedra, kelle hüüdnimeks oli Gulf, tuli aga aastal 1981 mõttele, et oleks vaja värvata merekoolist mõned mustanahalised ja teha nendega koostöös üks vinge reggae-projekt. Merekooli ühiselamu valvur kuulas meie soovid ära ja juhatas lahkelt vene keeles: "Ah need pruuniks suitsutatud poisid? Nad on viiendal korrusel!"
Ühest raudvooditega toast kostis juba kaugele stiilipuhast reggae-muusikat. Muud mööblit toas polnudki kui neli reformvoodit, milles igaühes vedeles üks mustanahaline, hunnik riideid põrandal, keset tuba mängis grammofon ja selle kõrval kõrgus meetrine plaadivirn. Kõlas Bob Marley.
Meie küsimuse peale, kes tahab reggae-bändi teha, kargasid kõik püsti ja raporteerisid: "Yes!"
Mõeldud-tehtud! /--/ Tõsi küll, üsna varsti selgus, et laulda oskas poistest ainult üks, ülejäänud kolm olid lihtsalt butafooriaks. Aga mis siis!
/--/
Mul õnnestus talle tuua Ministrite Nõukogu autobaasi puhvetist paar banaani ja see liigutas teda väga. Ta polnud kodusesse Aafrikasse sattunud juba mitu aastat ja nüüd Tallinnas banaane nautides vajusid ta silmad õnnetundest pahupidi. See oli ju ENSV!
Displaying 1 - 2 of 2 reviews