"Kirjandus on midagi muud kui elu, ent tegelikult on ka elu midagi muud kui elu, kui tõeline tõelus. See tõelus ei ole filoloogiline või verbaalne, ta ei koosne sündmustest, temas ei ole selgeid piire, ei ole võimalik alati öelda, mis temasse kuulub, mis ei- mõtleme näiteks vaidlustele telepaatia üle. Elu, elulugu ja isik (sus) on saadud osalt tegelikkust, tegelikku elu kokku surudes ja transformeerides, osalt talle juurde kirjutades või vähemalt teda varasemate kirjanduslikkude eeskujude liistudele vedades. Põhiline elu konstrueerimises on unustamine. Et saada literatuurne elu, muutuda literatuuriks, autograafiaks, peame unustama suurema osa tõelusest, oma kogemusest. Unustus on must tahvel, millele end kirjutame."
Esimest korda lugesin Kaplinski proosat ja võiks öelda, et tekib samasugune lummus nagu tema luulet lugedes. Selles raamatus on enamasti lood kirjaniku lapsepõlvest. Eriti meeldisid mulle lood "Asjad" ja "Lapsepõlve sügis".