What do you think?
Rate this book
The Commandant
The Rudolf Höss, the creator of Auschwitz
- GenresNonfictionWarHolocaust
311 pages, Hardcover
First published May 1, 2008
1 person is currently reading
15 people want to read
About the author
Ian Baxter
126 books20 followersIan Baxter is a military historian who specializes in German twentieth-century military history. He has written more than forty books and over 100 articles about the World War II era.
He has reviewed numerous military studies for publication and supplied thousands of photographs and important documents to various publishers and film production companies worldwide.
He has reviewed numerous military studies for publication and supplied thousands of photographs and important documents to various publishers and film production companies worldwide.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
October 21, 2020
Ükskord otsustasin, et vot nüüd hakkan lugema teemade kaupa, s.t kui näiteks loen Teisest maailmasõjast, siis kõik, mis kodus selle kohta on. Või kui näen mingi raamatu põhjal tehtud filmi, siis loen ka vastava raamatu kohe seejärel läbi, kui see mul kodus olemas on. Jah... Kui loeksin kiiresti, oleks see mõeldav ning idee on ju hea, aga kahjuks paraku objektiivsetel põhjustel soiku jäänud. Siiski lugesin "Elusädeme" tuules läbi kaks ajalooteemalist sama perioodi käsitlevat raamatut, mis kunagi soetanud olin ning üks neist oli "Komandant".
Iseenesest mitte väga eredalt kirjutatud teos püüdis vaadelda hiiglasliku koonduslaagri ajalugu administratsiooni ja reaalse juhtimise ehk siis põhiliselt komandandi Rudolf Hössi seisukohast. Autori taolise püüdluse tõttu tundus tekst kohati nagu küünilinegi, aga samas on selge, et Höss ei näinud asju samamoodi kui tavaline inimene.
Höss ei pidanud end ise koletiseks ning nähtud koledused avaldasid talle psüühilist mõju ning ta pidi oma üleskerkivaid kaastunde ilminguid halastamatult maha suruma. Teisalt olid tema kannatused suures osas tingitud ka asjaolust, et tal polnud juhtkonna poolt seatud eesmärkide täitmiseks piisavalt tuge ning vahendeid. Sestap olidki olud laagris kaugelt kohutavamad, kui esialgu plaanis oli või siis oli Höss lihtsalt millestki valesti aru saanud.
Kahtlemata kujunes koonduslaagrite süsteem sõjaaja Saksamaa tähtsaimaks majandusharuks ja rinnet varustavaks tugisüsteemiks, kuid see süsteem oli iseennast hävitav ning kukkus ikkagi isegi pidevast vangide juurdevoolust hoolimata kokku, kuna puudusid elementaarsetki töövõimet säilitavad tingimused.
Hössist kujunes raamatu põhjal pilt kui igati õigeusklikust ideoloogiatruust natsist, kelle meelest juudid, poolakad jt olid ikkagi alamad olendid, mistõttu tema ja teised temataolised ilmselt suutsidki oma südame nende kannatustele ilma ise hulluks minemata täielikult sulgeda: nad pidid uskuma, et tegelikult need poolinimesed polegi võimelised samadeks inimlikeks tunneteks kui nemad ise, sest teisiti pole mõeldav.
Höss oli truu parteisõdur, oma karjääri edendamiseks valmis igasuguseks pingutuseks, suurepärane administraator ja kohusetundlik bürokraat, õigupoolest väljapaistmatu väike inimene, kelletaolistele totalitaarsed süsteemid kõikjal maailmas on andnud võimaluse esile tõusta ning oma loomuse tumedamat külge karistamatult ja omakasupüüdlikult välja elada.
Neile järeldustele jõudsin enam-vähem iseseisvalt, sest raamat ei suutnud lugejale Rudolf Hössi olemust ammendavalt avada või seletada. Peamiselt pakuti kirjeldusi, järelduste tegemine jäi minu arvates lugejate endi hooleks.
Kui ma püüdsin kujutleda Hössi igapäevaelu või ühte suvalist päeva vangi või valvuri silme läbi nähtuna, tõusid mu juuksed peas õudusest püsti, isegi sellest vähesest, mida olin üldse võimeline hoomama. Höss nägi seda kõike, vähe sellest, juhtis ja aitas süsteemi efektiivsemaks muuta ning säilitas töövõime ega läinud peast segaseks- see räägib tema kohta paljugi. Asjaolul, et ta hoolis oma naisest ja armastas siiralt oma lapsi, pole antud konktekstis mingit olulist tähtsust.
Iseenesest mitte väga eredalt kirjutatud teos püüdis vaadelda hiiglasliku koonduslaagri ajalugu administratsiooni ja reaalse juhtimise ehk siis põhiliselt komandandi Rudolf Hössi seisukohast. Autori taolise püüdluse tõttu tundus tekst kohati nagu küünilinegi, aga samas on selge, et Höss ei näinud asju samamoodi kui tavaline inimene.
Höss ei pidanud end ise koletiseks ning nähtud koledused avaldasid talle psüühilist mõju ning ta pidi oma üleskerkivaid kaastunde ilminguid halastamatult maha suruma. Teisalt olid tema kannatused suures osas tingitud ka asjaolust, et tal polnud juhtkonna poolt seatud eesmärkide täitmiseks piisavalt tuge ning vahendeid. Sestap olidki olud laagris kaugelt kohutavamad, kui esialgu plaanis oli või siis oli Höss lihtsalt millestki valesti aru saanud.
Kahtlemata kujunes koonduslaagrite süsteem sõjaaja Saksamaa tähtsaimaks majandusharuks ja rinnet varustavaks tugisüsteemiks, kuid see süsteem oli iseennast hävitav ning kukkus ikkagi isegi pidevast vangide juurdevoolust hoolimata kokku, kuna puudusid elementaarsetki töövõimet säilitavad tingimused.
Hössist kujunes raamatu põhjal pilt kui igati õigeusklikust ideoloogiatruust natsist, kelle meelest juudid, poolakad jt olid ikkagi alamad olendid, mistõttu tema ja teised temataolised ilmselt suutsidki oma südame nende kannatustele ilma ise hulluks minemata täielikult sulgeda: nad pidid uskuma, et tegelikult need poolinimesed polegi võimelised samadeks inimlikeks tunneteks kui nemad ise, sest teisiti pole mõeldav.
Höss oli truu parteisõdur, oma karjääri edendamiseks valmis igasuguseks pingutuseks, suurepärane administraator ja kohusetundlik bürokraat, õigupoolest väljapaistmatu väike inimene, kelletaolistele totalitaarsed süsteemid kõikjal maailmas on andnud võimaluse esile tõusta ning oma loomuse tumedamat külge karistamatult ja omakasupüüdlikult välja elada.
Neile järeldustele jõudsin enam-vähem iseseisvalt, sest raamat ei suutnud lugejale Rudolf Hössi olemust ammendavalt avada või seletada. Peamiselt pakuti kirjeldusi, järelduste tegemine jäi minu arvates lugejate endi hooleks.
Kui ma püüdsin kujutleda Hössi igapäevaelu või ühte suvalist päeva vangi või valvuri silme läbi nähtuna, tõusid mu juuksed peas õudusest püsti, isegi sellest vähesest, mida olin üldse võimeline hoomama. Höss nägi seda kõike, vähe sellest, juhtis ja aitas süsteemi efektiivsemaks muuta ning säilitas töövõime ega läinud peast segaseks- see räägib tema kohta paljugi. Asjaolul, et ta hoolis oma naisest ja armastas siiralt oma lapsi, pole antud konktekstis mingit olulist tähtsust.
August 30, 2021
Veidi teistsugune vaade tavapärasele käsitlusele. Oli väga huvitav lugeda.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews