Sain nüüd lõpuks selle kurikuulsa väidetavalt Kelly Sildaru enda lõpliku loata välja antud raamatu lõpuks loetud. Minu meelest andis see raamat Kelly enda seisukohti tema sportlaskarjäärist nii hästi edasi, et pole midagi vinguda. See et olümpiamedalist ei saanud Kelly piisavalt rääkida, pole minu arvates piisavaks argumendiks raamat lettidelt kõrvaldada. Ilmselt oli tegijatel, kirjastusel jne lihtsalt kiire, sest raamatu väljaandmisega kaasnevad ikka tähtajad, tähtajad ja veel kord tähtajad. Ma usun küll, et mitte midagi isiklikku Kelly Sildaru suhtes.
Aga Kelly Sildaru lugu. Mina olen kogu tema elu lugenud rohkem tema isa arvamusi erinevate ajalehte veergudel kui Kelly enda seisukohti. Need arvamused on paljud ka raamatus välja toodud. Minule on jäänud mulje, et Kelly on mingi imeinimene, kes juba 2-aastaselt sai trikisuusad alla ja perega väljamaal suusareisidel imetrikke hakkas tegema ja siis järsku sensatsiooniks sai ja Redbullid ja muud sponsorid ära võlus. Kuni teda peeti maailma parimaks juba enne, kui ta üldse naistearvestuses ilma sai teha. Eks pms nii oli ka, aga Kelly räägib raamatus pidevalt sellest, mis tegelikult rattad käima pani.
Kui Kelly oma elu esimese võistluse naistearvestuses Männikul võitis, siis pidi ta auhinnaks isalt ATV saama. Tegelikult päris suur auhind väikese külavõistluse võitmiseks, aga lubadus lapsele on lubadus. Aga oma lubadust isa ei täitnud seekord ja Kelly sõnul ka tulevikus, ning nagu ta ise ütleb, sai ATV-st katteta lubaduste sümbol.
Samuti jäi ajakirjandusest mulje, et kõik see on tulnud kerge vaevaga, sest tegu on ju imelapsega. Tegelikult kirjeldab ta raamatus detailselt oma päevakava, kus olid treeningud ja koolitükid päev läbi, ei mingit logelemise aega.
Ma väga soovitan seda raamatut, kui olete siiani uskunud kõike, mida on ajakirjandus välja pritsinud. Kelly murrab raamatus pidevalt müüte, mida ajakirjandus on õhku paisanud, uskudes eelkõige tema isa jutte.
Ma paneks sellele raamatule muidu hindeks 4 viiepalli süsteemis, aga see raamat on kuidagi veel inspireerivam, kui Kalle Muuli eelmine biograafia Kaia Kanepist. Seega annan 5-st viis. Ma tean väga hästi, mis tunne on elada aastaid vaimse terrori all, kui raske on sellest mustast august välja ronida ja ma ei ole veel roninud lõplikult, sest mul puudub selline tugisüsteem nagu Kellyl Mihkli ja ema näol on. Aga väga palju inspireerivam on seda edasi üritada pärast selle raamatu lugemist.