Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride.
Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise.
Kelly Sildaru keeruline teekond
Kelly Sildarust sai juba väikese tüdrukuna maailma parim pargisõitja, kes ei kaotanud oma lemmikalal ainsatki võistlust. 13-aastasena võitis ta kõigi aegade noorimana ekstreemsportlaste kõige mainekama jõuproovi, X-Gamesi. 16-aastasena tuli ta kõigi aegade noorimana täiskasvanute maailmameistriks rennisõidus. 19-aastasena tõi ta Eestile Pekingi taliolümpialt medali.
See ei ole olnud lihtne teekond. Suurte võitude vahele on mahtunud ka palju musti päevi – valu, pisaraid ja loobumismõtteid. Kelly ei ole selle koorma all murdunud. Ka nüüd, kui imelapsest on meie kõigi silme all sirgunud noor naine, on temas ikka veel alles seesama siiras, sõbralik ja armas tüdruk, kellena ta aastaid tagasi avalikkuse ette astus. Selles – mitte suusatrikkides – on Kelly suurus.
Sain nüüd lõpuks selle kurikuulsa väidetavalt Kelly Sildaru enda lõpliku loata välja antud raamatu lõpuks loetud. Minu meelest andis see raamat Kelly enda seisukohti tema sportlaskarjäärist nii hästi edasi, et pole midagi vinguda. See et olümpiamedalist ei saanud Kelly piisavalt rääkida, pole minu arvates piisavaks argumendiks raamat lettidelt kõrvaldada. Ilmselt oli tegijatel, kirjastusel jne lihtsalt kiire, sest raamatu väljaandmisega kaasnevad ikka tähtajad, tähtajad ja veel kord tähtajad. Ma usun küll, et mitte midagi isiklikku Kelly Sildaru suhtes.
Aga Kelly Sildaru lugu. Mina olen kogu tema elu lugenud rohkem tema isa arvamusi erinevate ajalehte veergudel kui Kelly enda seisukohti. Need arvamused on paljud ka raamatus välja toodud. Minule on jäänud mulje, et Kelly on mingi imeinimene, kes juba 2-aastaselt sai trikisuusad alla ja perega väljamaal suusareisidel imetrikke hakkas tegema ja siis järsku sensatsiooniks sai ja Redbullid ja muud sponsorid ära võlus. Kuni teda peeti maailma parimaks juba enne, kui ta üldse naistearvestuses ilma sai teha. Eks pms nii oli ka, aga Kelly räägib raamatus pidevalt sellest, mis tegelikult rattad käima pani.
Kui Kelly oma elu esimese võistluse naistearvestuses Männikul võitis, siis pidi ta auhinnaks isalt ATV saama. Tegelikult päris suur auhind väikese külavõistluse võitmiseks, aga lubadus lapsele on lubadus. Aga oma lubadust isa ei täitnud seekord ja Kelly sõnul ka tulevikus, ning nagu ta ise ütleb, sai ATV-st katteta lubaduste sümbol.
Samuti jäi ajakirjandusest mulje, et kõik see on tulnud kerge vaevaga, sest tegu on ju imelapsega. Tegelikult kirjeldab ta raamatus detailselt oma päevakava, kus olid treeningud ja koolitükid päev läbi, ei mingit logelemise aega.
Ma väga soovitan seda raamatut, kui olete siiani uskunud kõike, mida on ajakirjandus välja pritsinud. Kelly murrab raamatus pidevalt müüte, mida ajakirjandus on õhku paisanud, uskudes eelkõige tema isa jutte.
Ma paneks sellele raamatule muidu hindeks 4 viiepalli süsteemis, aga see raamat on kuidagi veel inspireerivam, kui Kalle Muuli eelmine biograafia Kaia Kanepist. Seega annan 5-st viis. Ma tean väga hästi, mis tunne on elada aastaid vaimse terrori all, kui raske on sellest mustast august välja ronida ja ma ei ole veel roninud lõplikult, sest mul puudub selline tugisüsteem nagu Kellyl Mihkli ja ema näol on. Aga väga palju inspireerivam on seda edasi üritada pärast selle raamatu lugemist.
Ma ei teadnud Kellyst midagi muud kui põhiuudised rääkisid. Eaamat tõesti avardas pilti oluliselt. Vaat kuidas mõjutab teise inimese jäägitu pühendumine kellegi elu - nii positiivselt kui ka negatiivselt. Pühendusest kinnisideeni polegi liiga suur samm astuda.
"Imelaps" on biograafiline lugu Kelly Sildarust: kuidas sai väiksest noortele vanematele sündinud Eesti tüdrukust maailmakuulus sportlane. Lugu on aus ja ilustamata, raamatus on kaetud ka need valusad teemad, mis rahvuslikust meediast ning Pealtnägija saatest läbi käisid. Mulle meeldib viis, kuidas lugu on kirja pandud: (krono)loogiliselt. Lisaks tekstile ja piltidele teevad raamatu eriliseks videod (QR-koodid), mida Kelly isa Tõnis juba lapse noorest east saadik filmis, kokku monteeris ning internetti vaatamiseks üles laadis. Võib isegi öelda, et lisaks raamatu lugemisele läks teine sama palju aega videote läbivaatamisele, mis tõesti väga palju Kelly loo mõistmisele kaasa aitasid. Ainsa laitusena saan tuua välja selle, et kuna raamat ei ole autobiograafia ning siiski läbi kellegi teise silmade kirjutatud, jääb Kelly isikupära loost natuke puudu.
Mulle muidu biograafiad ja üldse teaberaamatud ei istu - jäävad tihtipeale seisma ja lõpuks huvi kaob ning ununevad. Aga sellega täitsa teine lugu - tekst oli mõnus. Põnev oli lugeda nn telgitaguseid.
Täitsa soovitan ning vb võtan teinekordki mõne biograafia lugemiseks ilukirjanduse asemel.