Musta pori näkku

by Mihkel Raud

Mul on harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada.
Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.
Mihkel Raud

Genres: Biography, Nonfiction, Unfinished, Music, Memoir

328 pages, Paperback

First published January 1, 2008

About the author

Mihkel Raud (sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, telesaatejuht ja kirjanik. Peamiselt muusikuks peetav Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Ba-Bach ja Mr. Lawrence. Praegu mängib ta kitarri (juba 26ndat aastat) ansamblis Singer Vinger ning Lenna, millega Raud liitus 2011. aasta oktoobris.

Lapsena mängis ta filmides “Keskpäev“ (1981) ja “Nukitsamees“ (1980). Ta oli üks kohtunikest saates “Eesti otsib superstaari“. Neljapäeva õhtuti intervjueeris ta nädala põnevamaid persoone TV3 jutusaates “Kolmeraudne“.

24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia „Musta pori näkku“. Teost on saatnud ülisuur müügiedu – seda on trükitud ühtekokku kuus tiraazhi (35 500 eksemplari). 2010 märtsis ilmus põnevusromaan “Sinine on sinu taevas“, mille soomekeelne tõlge “Sininen on sinun taivaasi” jõudis lugejateni 2011. aasta oktoobris.18. jaanuaril 2012. esietendus Von Krahli Teatris Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor”.

1. märtsil 2015 valiti Mihkel Raud 3229 häälega Riigikokku.

Reviews

[Liis · Rating 1 out of 5]

DNF @ 58%
I was skipping pages and sentences for the following reasons:
1. every sentence is built up like it's meant to be a god's gift to the book. Overloaded with unnecessary adjectives with the attempt to come across as witty and cool. It's just pointless and tiring to read.
2. Mihkel and the other members of all the bands that they were in back then were just a group of young punks, who drank like crazy and obviously had not the professionality nor the respect for the fans. (Singer Vinger and Hardi Volmer would be someone I would go see at a concert now. They're old and wiser, but back then, in their arrogant simple 20s- I would have disliked them)
3. I love swearing but too much is just too much. If the word "d*ck" is mentioned 25 times on one page I just get fed up. It's not funny, it's not hilarious- it's tiring and gets totally off the mark.

///

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Väike sukeldumine minevikku ja minevittu. (Vabandan.) Mööduvad päikeselised ja purjus ja eht lappes päevad ja veel oksesemad ööd ja Bulgaaria estraadi tasemel muusikamaailm ilmutab end vähe selgemal hetkel korraks asjalikumana... ja siis läheb üks pasandamine edasi.

[Markus · Rating 5 out of 5]

Korralik. Räige. Tase omaette. Palju naerukohti ja ei võta end liiga tõsiselt. Mihkel Raua vanemad on Aino Pervik ja Eno Raud ja ilmselt sellega seoses on tal ka keskmisest kõrgem keeletunnetus vorpida valmis kirjatükk, mida on meeldiv lugeda.

Paneb mõtlema, et nendes lugudes kujutatud ennast Eesti kultuurieliidiks nimetavad häbitud alkohoolikud on hiljem kõik karja kombel riigiaparatuuri pugenud ja ajavad seal nüüd kõrgetel positsioonidel ja kõrge raha eest uhkelt tuuleveskeid taga samal ajal kui lihtrahvas pärisorjuse kombel lämmatava maksukoormuse all vireleb.

Samas Mihkel Raua vikipeedias on kirjas, et ta astus Riigikogust tagasi, kuna ebaõnnestus poliitikuna, mis on päris naljakas ja respekteeritav tunnistus.

[Eveli]

Väga avameelne ja annab selge ettekujutluse milline oli elu 90ndatel Tallinnas, ometi tahaks nimetada raamatu ümber "Musta pori teistele näkku"

[Lisete · Rating 5 out of 5]

Kuna raamat on üpris julge ja ropu sõnakasutusega, on see saanud palju negatiivset vastukaja. Pean tunnistama, et minu meelest ei olnud raamat poolki nii vulgaarne kui ma arvasin teda olevat. Mulle meeldis, kui huvitavaid kõnekujundeid ja võrdluseid autor oli kirjutamisel kasutanud. Olenemata sellest, et raamatus on palju tõsist, suutis autor siiski teosesse värvi lisada. Sai ka naerda ja kokkuvõttes oli see täitsa väärt lugemine.

[Stella Borthwick]

veits rõve hakkas

[Oskar · Rating 3 out of 5]

"Musta pori näkku" on viimase kümnendi üks enim ostetud, loetud ning arvustatud raamat meie kirjandusmaastikul. Kõik on seda lugenud ja kõigil on selle kohta oma arvamus öelda. Isegi neil, kes pole Raua teost lugenud on sellest oma arvamus välja kujunenud. Üldlevinud on arvamus: "Eks see üks ropp ja rõve raamat ole!". Neil arvajatel on muidugi 100% õigus, sest M, P, T ja V tähtedega algavaid sõnu leiab pea igalt raamatu leheküljelt. Kuid tõeline oskus on rokasest pealispinnast mööda vaadata ja leida teksti tegelikult vägagi helge tuum.

Verinoor Mihkel jõuab alaliselt tekkivatest ja lagunevatest nurgatagustest bändidest kiiresti Eesti populaarseimaks ansambliks muutuva Singer Vingeri koosseisu. Algab tormiline ja lõputult voolava viinaga tembitud tsükkel, mis kestab neli aastat ja lõppeb 2. augustil 1990 aastal Wismari haiglas Anti Liivi kabinetis (Raud on 21 aastane!!!). Mälupildid tollest perioodist on äärmiselt eredad ja detailirikkad, kuid samas hüplikud ning tihti deliiriumi piiril vaaruvad. Nüüdne Riigikogu liige pidi küll üks "kainematest" olema, sest ülejäänud eesti popmuusika tollane plejaad ei taha lavatagust porduelu üldse mäletada. Parem las olla käibel legend rahvast, kes käest kinni hoides ja sinimustvalgeid lippe lehvitades armastatud muusikute saatel (kõik muidugi purukained!!!) oma riigi vabaks laulsid. Keegi ei kakerdanud laval, ei kutsunud litse ega magatanud alaealisi poisikesi. Kõigil oli hoopis jube uhke ja hää olla.

Aasta tagasi Vainola raamatut "Inventuur" arvustades võrdlesin rajurokkarist Mihkli ning lüürilise punkar Allani eluteid. Tollastest noortest ja vihastest muusikutest, kelle vereringes oli regulaarselt voolamas paar promilli alkoholi, on nüüdseks saanud lapsevankriga pargis jalutavad papad. Paljud nende kaasteelistest vajusid kahjuks enneaegselt elumere lainetesse ja elavad edasi ainult oma loomingu kaudu. Vainola ja Raud suutsid oma poris kummuli olnud eluvankri püsti upitada ning oma raamatute kaudu ka lahkunud sõpradele austust avaldada. Rock 'n' Roll forever!


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Margit · Rating 2 out of 5]

Selle raamatu fenomen ei seisne mitte selle geniaalsuses, vaid skandaalsuses. Ilma skandaalsuseta poleks see suutnud rabada ja nii suurt huvi pakkuda.
Raamatut lugedes sain aru, et tegelikult lasi raamat liugu valdavalt teiste inimeste sarjamisel, seejuures toetudes enamasti allapoole vööd sfäärile. Põhimõtteliselt on tegu punkarite Kroonikaga, ainult et ilma piltideta, nende asemel on graafilised kirjeldused meeste "vägitegudest". Minu arust oleks raamat võinud kasutada mitte päris inimeste nimesid või siis minna poolfiktsiooniks kätte. Antud juhul aga lõikas ta suuresti teiste inimeste tagatubadest profiiti, mis sest, et ka Raua enda. Ta oleks võinud rääkida vaid enda möödapanekutest ning teiste omadest ilma nimedeta.
Naised on selles raamatus valdavalt seksobjektideks - neid kas pannakse, neid tahetakse panna või siis halvustatakse neid, kuna nad pole pandavad.

[Maribel Uusmaa · Rating 2 out of 5]

Ekstreemselt overhyped, traumeeriv ja nagu ei oleks võetud vaevakski teksti toimetada.

[Geku · Rating 2 out of 5]

Read about 2/3 of it, but never finished. Maybe someday, when I don't find being gross just for the sake of being gross as distracting and infantile.

[Laura-Maris · Rating 4 out of 5]

Huvitav lugemine ja vahelduspala, meeldis roppus, sest seda leidub raamatutes vähe. Samuti ka ausus, kõike kirjeldatakse no nii vulgaarselt lahti kui võimalik. Häirib aga Raua naistekirjeldus, mis pole just kõige viisakaim, kuid eks selline oli vist kunagi ka aeg, naiste austamine ja feminism polnud veel suurt hoogu kätte saanud. See teos on justkui väike vaateaken punk Eesti aegsesse maailma ja Raua isiklikku ellu (sh perekond Raud elukorraldusse).

[Demi Kruusmann · Rating 4 out of 5]

rets

[Mirjam · Rating 5 out of 5]

Võtsin raamatu kätte kindla teadmisega, et hakkan lugema midagi vulgaarset, inetut ja mitte eriti suurt kirjanduslikku väärtust omavat – sellist tagasisidet tuli mitmelt poolt. Kogemus oli risti-vastupidine. Naljaga pooleks olgu öeldud, et see raamat võib pakkuda tõelist lugemisnaudingut ka valgele 23-aastasele mitteropendavale preilile – vähemalt minu puhul oli see nii. Tegevus leiab aset siis, kui ma veel sündinudki polnud, raamatus on äge fotomaterjal, autor kirjeldab vägagi värvikaid seiku. Vanemad inimesed ei üllatu seda raamatut lugedes ehk sugugi, kuid minuvanused, kellele pakub huvi 80ndate aegne eesti kultuuri- ja kunstielu ning selle helge ja tumedam pool, tolleaegsed bändid ja artistid – lugege! Jah, kasutusel on igasugused rõvedad väljendid ja kohati hakkab kirjeldusi lugedes vägisi õlle- ja uriinihais ninna, aga püüdke ignoreerida.
Enne ei arvanud ma härra Rauast suurt midagi ja pigem vahetasin kanalit/pöörasin lehekülge. Nüüd ütlen talle aga hoopis aitäh.

[Saara · Rating 3 out of 5]

Iseenesest päris väärtuslik sissevaade Tallinna 80ndate lõpu muusikamaailma, mis oli liiga ammu, et ma sellest midagi peale mõne juhusliku nime ja kuulujutu teaks, ja liiga alles, et seda mulle romantiseeritult-terviklikustatult jutustatud oleks (vrd 60ndad). Nii et jälle grammi võrra paremini Eesti lähiajalooga kursis. Aga võõraid nimesid oli minu jaoks paratamatult liiga palju ja ka neist jutustatud lood läksid suuremas osas ühte auku, mis ei tekitanud ei pseudonostalgiat ega ka erilist üllatust.
Sisulist üheülbalisust püüdsid nagu tasakaalustada rikkalikud, kuid tihti liiga otsitult mõjuvad võrdlused, ning ebavajalikud liialdused ja tugevad seisukohavõtud, mis fookust laiali pillutasid. Õnneks on mihkelraualikkus 2022. aasta lugejale tuttav, nii et oskasin seda oodata ja omamoodi nautidagi (näiteks võis teksti tema häälega loetult ette kujutada).
Isaga seotud liin oli väga ilus. Siiras austusavaldus.

[Katrin · Rating 2 out of 5]

minu jaoks liiga mahlakas! ma ikka ei taha teada.

[Maire Forsel · Rating 5 out of 5]

Eesti loomeinimeste alkoholismi ajalugu.

[Martti · Rating 4 out of 5]

Noor mees keset ajaloolisi sündmusi. Tõeline kultuurikuulsuste paraad. Igasugu huvitavaid faktoide lendab paremale ja pahemale. Mõneskohas ma naersin ikka päris valjult.

Mingil põhjusel keegi arvas, et "popmuusika" on kapitalistlike sigade formeering ja seetõttu oli vaja leiutada sõnavärd "levimuusika".

Rein ja Andra Veidemann elasid Raudade all mingis veidras nõukogudeaegses moodustises, mis majutas mitmeid kultuurikorüfeesid. Mihkel Mutt oli kusagil all korrusel jne. Endine minister ja muusikafänn Rein Lang orgunnis legendaarset Tartu levimuusikapäevi. Parex panga järel ühisrahastusega kuulsust kogunud Loit Linnupõld olla olnud mingis bändis kitarrist. Loomulikult käivad läbi mitmed manalateed läinud mehed nagu Gunnar Graps, Urmas Alender ja Henri Laks.

Joomist ja roppusi ikka ohtralt nagu juhtub ainult meeste seltskonnas. Võib-olla annab asja just tõetruult edasi. Ja nagu ta ise imestust avaldab, leidsid ometi nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.

Kuulasin tolles nigelas kokku jooksvas Rahva Raamatu äpis heliraamatuna, aga seda formaati Goodreadsis pole. Mingit lihtsalt raamatu lisamise funtsionaalsust siin vist pole.

[Maari · Rating 1 out of 5]

Rõlge misogüünia.
Mind tabas füüsiline jälkus, kui Raud, kirjeldades selles raamatus stseeni grupivägistamisest pudeliga, ei ilmutanud ka tagantjärgi, keskealisena raasugi empaatiat ohvri vastu. Selle asemel valis ta kritiseerida ohvri kehakarvu ja väidetavat intelligentsuse taset.
Kuriteo müümine "skandaalsena" on iseenesest juba õõvastav, aga ühe vägistaja kirjeldamine vahva, toreda sellina ja sundseisus ohvri kritiseerimine on põhjus, miks mind tabas raev ja viskasin selle soperdise käest.
Huvitav koht oli minu jaoks ainult vene kroonust kõrvale hoidmise strateegiad ja olustikukirjeldus psühhiaatriahaiglas.
Ent selleski stseenis vaatas vastu seksism, milles naissanitari objektifitseeriti, omistades ta sõnadele seksuaalseid tagamõtteid, mida inimene ise tõenäoliselt silmas ei pruukinud pidada.
Ma olen hinnanud Raua tööd laulusaate kohtunikuna ja tema teravat kriitikameelt, aga nüüd tekkis selle raamatu sisu põhjal küll küsimus, kas autor ikka suudab orienteeruda maailmas, milles naised on võrdsed inimesed.

[Gaidi · Rating 2 out of 5]

Kuna olin äsja lugenud Raua viimast ilmunud raamatut, otsustasin veel tema kasuks. Olen kord aastaid tagasi alustanud antud raamatu lugemist, jätsin siis pooleli, kuna kõike tundus olevat liiga palju. Andsin nüüd uue võimaluse, mida ma üldiselt väga harva teen. Ja tegelikult ei oleks pidanud seda siiski tegema. Ma ju üldiselt teadsin millest raamat räägib ja paraku ei pakkunud see lugemine mitte mingisugust emotsiooni. Ilmselt ajastutruu, kuid kohutavalt häirisid mind pikad ja lohisevad laused detailsete kirjeldustega, enamasti ilukirjanduslikud. Ma ei tea millist kaja antud teos ilmudes sai, kuid lugedes mõtlesin kas need tegelased, kes raamatut hoogsalt ilmestasid, olid kõik valmis selliseks avameelsuseks. Küllap olid!

[Kati Kivinurm · Rating 5 out of 5]

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

⭐⭐⭐⭐⭐

Andekas muusik ning saatejuht Mihkel Raud kirjutab ausalt ja avameelselt 1980'ndate rokk Eesti muusikast, muusikutest
ning rännakutest, mida noor mees tollel ajal läbi elas. Juttu tuleb Eesti tuntud muusikutest, kes tänaseks päevaks
on lugupeetud inimesed, kuid 80'ndatel mängisid muusikat, olid alkoholijõgedest lummatud ja lõid enda jaoks
mälestusi, mida kõik nendest ehk mäletada ei tahagi.

Lugesin antud raamatut ikka mitmed-mitmed aastad tagasi, kuid ometi mäletan raamatu sisu nagu see oleks eile
loetud, sest Mihkel Raua raamat oli esimene niiöelda päris ning ka tõsise sisuga raamat, mida ma lugesin. Kuigi
teos on täis roppuseid ja ebameeldivad lugemist naisterahva jaoks, oli "Musta pori näkku" minu jaoks huvitav ja
arendav lugemine.

[Monika Maidle · Rating 5 out of 5]

Musta pori näkku on raamat, mis ei püüa midagi varjata ega ilustada. See on otsekohene ja brutaalselt aus, peegeldades aega ja olusid, milles see kirjutati. Kuigi roppusi on palju, aitab see luua autentsust ja annab edasi tõelise elutunde. Raamat jagab lugejaid kahte leeri: osa leiab, et see on liiga räige ja toorea, samas kui teised hindavad just selle otsekohesust ja siirust. See pole kindlasti kõigile, aga neile, kes hindavad ausat ja toorest kirjandust, on see väärt lugemine.

[Sirly-Ann Meriküll · Rating 4 out of 5]

Mitte pooltki nii ropp, kui eelneva kõla-kaja puhul eeldasin. Siiski vb raamatu lõpu poole veidi liiast... Muidu sai huumorit ja oli ladus lugemine, huvitav muidugi lugedes kujutada vaimusilmas ette kõiki neid tuntud eesti nimesid endi noorusajas. Miinuspoolelt esines raamatis kirjavigasid... :/

[Dagne567 · Rating 3 out of 5]

Mitte minu maitse. Ühest küljest tüütas pidev ropendamine, joomine ja kusemine, teisest küljest pole lihtsalt minu tüüpi huumor, kolmandast - lauseehitus oli pidevalt liiga ilutsev, ülekomplitseeritud, ülepingutatud.

(A luges, naeris ja kiitis.)

[Caroline · Rating 1 out of 5]

Jätsin kuskil sajandal lk pooleli ja vahetasin raamatu välja. Liiga selline -ma tean niii palju keeruliseid eestikeelseid sõnu ja nüüd ma kirjutan need kõik välja, et tunduda äge ja tark-. Lisaks oli juttu palju eesti muusikutest keda ma ei tea ja nõukaajast, millest ma ka nüüd nii palju ei tea.

[kertu · Rating 1 out of 5]

Lugesin 50 lehekülge ja loobusin, pole isegi 1 tähte väärt.
Mihkel oleks nagu sõrmega sõnaraamatus ridu ajanud ja iga enda jaoks huvitava sõna raamatusse pannud ning veel roppuseid ja muud juurde lisanud.

[Saara · Rating 5 out of 5]

Viis viiest, Mihkel. Aus, ilus, huvitav. Ma üldiselt palju ei naera raamatute ja filmide peale, aga nüüd naersin - aitäh selle eest. Minu jaoks täiesti ideaalne segu elust ja igavikust.

[Jane Tiidelepp · Rating 4 out of 5]

Oli küll üks piiripeal raamat. Siiani ei saa üle sellest, Mihkel Rauda seostan põhiliselt selle raamatu temaatikaga. Sry.

[iris · Rating 4 out of 5]

robustsed kirjeldused, ausalt soov viina tarbida kadus täielikult. hea oli lugeda 80ndate heavy maailmast (selle päris jõhkrast olemusest)

[Brigitta Seire · Rating 2 out of 5]

overrated

[Elyna Heinmäe]

Meeldis. Oli alguselt ehmatavalt aus, aga Mihkel kirjutabki nii nagu räägib.