Ma usun, et kuu tagant läheb tee. Ma usun, et selgitused, kuhu see viib, on alati olnud peidetud maailma instrumentaalmuusika paremikku. Ma usun, et iga sõna sisim soov on vaikusele meeldida.
„Täna piisab vähesest“ on Berit Kaschani kolmas luulekogu. Selles on elamise lusti ja leppimist, nukrust ja vabastavat narrust. Ning tõdemist, et üldiselt, ikkagi, piisab vähesest.
Kaschani esimene luulekogu “Ma naeran magades” (2016) pälvis Betti Alveri debüüdipreemia nominatsiooni ja Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna. Tema luuletuste tõlkeid on ilmunud nii soome, läti, leedu kui ka vene keeles. Lisaks kirjutamisele on Kaschan pühendanud end kirjanduse teraapilise mõju uurimisele ja praktiseerimisele.
Nii hea. Kõnetab peaaegu igal real. Valisin ühel õhtul selle raamatu, et lugeda paar luuletust just siis, kui uni ei tulnud. Arvasin küll, et see pole ju põnevik, kindlasti saan lugeda üks-kaks lehekülge ja ülejäänud jätta järgmisteks kordadeks kohvitassi kõrvale. Nii päris ei läinud. Suure hooga unustasin end lugema. Kõik luuletused kõnetasid ning panid järele mõtlema. Ei juhtu just väga tihti, et luuleraamat oleks justkui sulle kirjutatud. Tihti kõnetavad teemapüstitused ja teatud luuletused, kuid siin oli tunne, et kõik oleks justkui kirjutatud mulle. Ma arvan, et see on äärmiselt haruldane oskus niimoodi sõnu seada. Olen selliseid arvustusi kuulnud veelgi. Õhuke raamat, aga sobib täiuslikult korraga neelamiseks või siis ühe luuletuse kaupa nautlemiseks. Ja siis miks mitte üks kord ühtepidi ja teinekord teistpidi. Tekstist kumab ka välja, et autor tegeleb biblioteraapiaga. Iga rida õpetab, aitab tunnetada, kuid ei jäta muljet, et peaks otsima seda ainust ja õiget mõtet, mille kirjandusõpetaja heaks kiidaks. Tõeliselt rõõmustav kogumik ning kindlasti jään seda ikka ja jälle läbi sirvima.
Soovitan seda teost soojalt kõigile, kellele meeldib vabavärss. Väike sõnamäng. Kõigile, kes tunnevad, et nad on Kuu pealt kukkunud (lk 11) ja on “määratlemata žanrilise kuuluvusega” (lk 13) naised, või ka mehed. Kõigile, kes on lonkinud vihmases linnas oma villases mantlis või joonud kohvi sügiseses Riia linnas. Kõigile, kes unistavad, kuidas “võtta terve puhkus välja kassina mõne aedlinnas elava vanadaami juures” (lk 48). Ja kõigile tiitrivõitjatele, kes istuvad nohisedes juba valgemaks kiskuvas kinosaalis, kellest trügivad mööda “nõrgad inimesed… oma kärsitutes sulejopedes” (lk 35), sest ainult meie teame, et “lõputiitrid on tugevatele” (lk 36). Jah, kui neid mõttekilde lugedes tekkis tahtmine kilgata või rahulolevalt pugiseda, siis see luulekogu just sulle ongi.
August on kaunis laisk kõuts majatrepil, ja soojust õhkav aeglaselt murenev kivitrepp kõutsi all, ta on trepi kõrval kõkutavad daaliad, seinapragudest immitsev rõskus ja õõtsuva kõnnakuga ebaämblikud.
Kahe aastaaja aeglane kurameerimistants.
August on looduse kergendusohe. Üha vaiksemaks jäävad rannad, puhkuseks valmistuvad metsad, sähvatused öötaevas ja kella tiksumine hämaras tagatoas.
August on kaval, aga südamlik kõuts soojal trepil ja august on vihmasabin vanal varikatusel, ta on trepi kõrval muigavad daaliad, on taamal sosistavad nõgesed, on trepipragudest immitsev rõskus ja nõtkel sammul mööda majaseina kulgev ebaämblik.
August on tugevalt lõhnavad mahlased tomatid, on ammu tõotatud ploomid, jaatusest surisev maapind ja kerged kriimud, mille ravitsemine pahaaimamatult septembrisse lükatakse.
Teos, mis liigutab ja kus iga luuletus on lugu, mis naelutab enda külge. Lood, mis toovad esile ära tundmist ja panevad endasse vaatama; näed avarama pilguga järgmist linna, kuhu lähed või vanameest jõe kaldal. Sõnad, mis ärritavad ja köidavad samaaegselt, toovad nahale tibutagi ja pisara silmanurka. Nii mõneski luuletuses on koos valu ja rõõm, naer ja nutt, teine paneb jälle tundma, et ilus ongi valus ja miski kriibib kusagil mõnikord valusalt, teinekord jälle sügelema ajavalt. Lood, mis panevad mõtlema ja leiad mingil hetkel, et see on ka sinu peidus pool, mida avastades oled oma arkaadiat taasleidmas. "Kui elu ühel õhtul peaks hakkama su kõrbestunud tundemaastikele tagasi voolama, ole hoiatatud, see on esialgu päris ebamugav." (lk 52) (luuletus "Arkaadia renoveerimine") Aitäh, Berit!
Mulle väga meeldis see luulekogu! Nende kaante vahele koondatud luuletused on täpselt sellised, mis puudutavad minu hinge: lihtsad, samas nii sügavad, siirad, mõtlemapanevad, ilusad. Lugesin kogumiku mitu korda läbi ja 10 luuletust nende kaante vahelt võtan endaga kaasa, et ka edaspidi nende juurde tagasi pöörduda.
Ma ei pruugi teada, mis kell väljub viimane buss, aga ma pakun ikkagi. Ja muidugi ma ei tea seda vastust, kes-on-mis-on Calgary olümpia kiiruisutamise võitja, aga ma pakun ikkagi ja pakun hoogsalt valesti ka midagi täiesti elementaarset, et millal ilmus Saturni ümber halo või Jean-Luc Godardi esimene film, ja ajan samal ajal kartulisalatit kõrvalistujale sülle ja juba lähebki kõigi tuju heaks ja enesehinnang tõuseb, sest täna on seltskonnas üks ilmselge tola ja isegi see naine, kes paar päeva tagasi oma abikaasa vennaga magas, tunneb end juba jälle natuke väärikamana.
Ja muidugi on tulnud ette, et ehmatan poes seljatagant inimest, keda pidasin oma heaks tuttavaks, aga kes ümber pöörates on järsku võõras, ja loomulikult loen aeg-ajalt teisigi olukordi valesti ja tõlgendan ka tähtsaid kirjendusteoseid täiesti mööda, sest ma ei tea, mida kõik vanamehed nede kohta juba öelnud on, ja sekkun vestlustesse suvaliste kommentaaridega, teen inimestele ikka ja jälle esmamulje põhjal ülekohut, süüdistan ennast hetkedel, kui tege- likult tuleks keegi teine vastutusele võtta, ja istun küürus seljaga, kuigi tean, et pikka kasvu inimesed on niigi gravitatsioonile tundli- kumad kui teised.
Aga pole midagi. See on mu strateegia. Sest ma tean, et iga mu valearvestust märgates katkestavad moirad korraks ketramise, ja hakkavad heldinult kõkutama, et no vaadake ometi seda inimlast, kui ehedalt ta jälle eksib! Kui kirglikult annab valesid vastuseid ja naerab suvalises kohas, missuguse graatsiaga teeb ta ebaadekvaatseid järeldusi ja laulab lubamatuid laule, vaadake, kui ilus, kui tõeline ta on!
Kui väga talle meeldib eksida! Kui väga talle meeldib elada!
"Ma ei usu, et ma suudan selles elus kirjutada väga palju luuletusi, milles poeetiline pinge tõesti püsib ja millel oleks ka täpne kujundikeel ja mis ei meenutaks mulle üha enam kõiki neid tüütuid teiste inimeste luuletusi, mida olend lugenud ja mida sisimas pean lihtsalt lobisemiseks.
Aga ma ei jäta ka kirjutamata. Isegi avaldamata ei jäta. Kõike."
- "Nimetu tervitused"
Vastab tõele.
Natuke melodramaatiliselt lonkavale avaluuletusele "Vaistlikult" järgneb "Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida", mis jätab mulje, et tegu saab olema võib-olla natuke problemaatilise, kuid siiski mõnusalt nauditava kogumikuga. (Ja see luuletus on tõesti päris hea!) Kahjuks on aga järgmistele lehekülgedele jäetud alles liiga palju ridu ning kellelegi kõrvalseisjale pole ulatatud piisavalt suuri kääre. Ridades pole justkui pinget ja kõike on liiga palju. Nagu lontsides kõnniks need läbid. Inglise keeles ütleks sobilikult "pedestrian". Minu jaoks on kõik tsipa vahune kah.
Aga noh, eks ma olegi ka varsti (või juba?!) see vanamees, keda leheküljel 33 nii terava täpsusega kirjeldatakse.
"Ararat" on kena kujund ning Edith Karlsoni näitusel kirjutatud ja kõige koodana toimiv "Süütuse tagasitulek" mõnusalt nauditav punkt.
... tegelikult lugesin teist korda, sest vahepeal läks see raamat kellegi juurde rändama, kellele lugesin avaluuletust... ja see avaluuletus köitis mind esimesel korral nõnda süvakihtidesse, et pilk läks vihmaseks, "need nigelad kingad" resoneerusid pulssi.
teisel korral ma enam viit tärni panna ei saanud, olen sellest kogust ilmselt edasi kasvanud, ent need enesepilkajalikud argipäevakulgemised ja mõtisklused ja rändamised, selle teise ja tugevama ja tundmatu poole kohtumised, nendest said kohati mantralaadsed lõigud.
"Vaistlikult", "Ty-Newydd", "Põimukuu" ja "Arkaadia renoveerimine" on need luuletused, mida julgen kõva häälega ette lugeda ning ühe õhukese luulekogu jaoks on see üks väga uhke ja eeskujulik tulemus.
"Harva tunnen lohutust. Ajuti vaid siis, kui kohtan mõnd teist isendit, kes on samuti Kuu pealt kukkunud. Tunneme teineteist ära pingelangusest, meie kehad rahunevad üksteise läheduses, liigutused muutuvad pehmemaks, me ümber hõljub kosutav kuuhõng. Nendel hetkedel peaaegu mõistan, mis asi on maapealne õnn."
Üsna sõnaohter, kuid ometi armas ja ehedalt helge lugemine. Mitte kõik tekstid ei haakinud minuga, kuid siin on väga toredaid sõnamänge, ilulemise sekka ka vahedat huumorit (nt "Narrinurr" ja "Tiitrivõitja") ja ennekõike vahvaid märkamisi elust endast. Absoluutne lemmikrida: "Ma usun, et iga sõna sisim soov / on vaikusele meeldida." 4.5/5
See hetk enne suurt armastust. Aeg-ajalt on luulet nii hea lugeda. Võtad õhtul aega ja loed mõned read. Olid mõned, mis läksid tohutult hinge. Jällegi üks soovitus talveõhtutesse!