Mis juhtub siis, kui üks õpetaja oma hinge avab? Mis juhtub siis, kui mina õpetajana oma hinge avan? Ma lihtsalt tunnen, et ei saa enam suud kinni hoida ja naerunägu pähe teha, kui ma päriselt haiget saan või kui mul on valus. Ma ei tee seda enam mitte kunagi. Ma ei lase ennast maha tampida. Ma ei luba ennast alandada. Ma ei soovi ebaõiglust alla neelata ja endasse matta. Ma valin vabaduse – vabaduse rääkida, kuidas ma ennast päriselt tunnen. Me ei saa õpetajate suid kinni teipida ja öelda, et üks õige pedagoog sedasi ei tee. Me peame selle valu, viha ja pettumuse, mis on meie sees, vabaks andma. Vaid nii on võimalik, et õpetaja on usaldaval, austaval, soojal suhtlemisel ja armastusel põhinev amet – vaid nii, mu kallid. Olen lasknud minna mustritel, mis on ajast ja arust ning mõjuvad pigem piiravalt. Olen oma eheduses ning jagamises täiesti päris – päris mina. Olen muutumise osa. Mina saan valida. Ütlen oma mõtted ja tunded selgesõnaliselt välja, sest ma olen olemas. Minu jõulisus, minu tahe, minu vägi, minu soov. Selle lõpptulemuseks on tervenemine, meeletu eneseareng ja lõputu tänutunne. Just see loob meile, õpetajatele, juurde mõistmist ja vabadust.
Gedi Põder lõpetas 2009. aastal Tallinna Ülikooli magistrikraadiga loodusteaduslike ainete õpetaja erialal. Aastatel 2007–2020 kulges tema õpetajatee Tallinna Tehnikagümnaasiumis ja alates 2020 on ta loodusainete ja inimeseõpetuse õpetaja Loova tuleviku koolis. Üliõpilaste ja õpetajate mentorina tegutsenud ning õppekavade koostamises ja kooliõpikute retsenseerimisel kaasa löönud Gedi pärjati 2017. aastal Tallinna aasta õpetaja tiitliga.
Seda raamatut lugedes on tunne, et loed kellegi päevikut. Sissekanded on suvalises järjekorras, kirjeldused poolikud ja täis pidevat enesekiitmist ilma tervikuta. Oli äratundmise hetki, aga oleks ootanud põhjalikumaid näiteid ja järeldusi.
Alustava õpetajana tundsin enda jaoks vajalikud kohad ära. Meeldis kohe kui aus autor on. Aga raamatu ülesehitus oli natukene segane. Ja mingi hetk hakkas tekst ennast kordama. Väga palju asju ja teemasi jäi lihtsalt sinna paberile ja õhku.
Nähes tänapäeva kooli vanema vaatest, ootasin raamatust, et näen seal õpetaja poolset vaadet. Seda ma aga ei saanud, sest see on hoopis eneseanalüüsi raamat, õpetaja sisekaemus. See on nagu arengupäevik, kuidas saada enesekindlamaks ja endaga rahu teha (mitte tingimata õpetajatele mõeldud, ikka laiemale publikule). Mõtteid raamatust Aktsepteerimine. "Vaid siis, kui pedagoog respekteerib lapse ema ja isa ning õpilane usaldab teda, võimaldab see toimivaks õppetööks vajaliku õpilase-õpetaja suhte." Tiiu Bolzmann "Perekonna varjatud seadused" "LAPSE jaoks on kõige olulisem olla VABA ja aktsepteeritud just sellisena, nagu ta on. Isegi kui ta ämbreid kolistab kogemuse saamiseks või tema samme on keeruline pealt vaadata. Aga see ongi ju õppimise koht."Adeline V. Amaryllis "Intuitiivsed uue ajastu lapsed" Vabandamine. "Kasutan klassiga õpilastevaheliste murekohtade lahendamiseks kaotajateta probleemilahendamise meetodit, kus kõigepealt räägib iga õpilane hinnanguid andmata, misjuhtus. Järgneb oma tunnete jagamine ja arutelu, et mida igaüks oleks võinud teha teisiti. Lõpetuseks on küsimus, kas sul on veel midagi lisada või öelda ning see koht toobki juba lahenduse." Võrdlemine. "Võrdlemine on õnne varas" Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin "Iga õnnetunne loob sind ennast" Kuulamine. "Õnne juurde pole teed, õnn ise ongi tee." Buddha Varastamine. "Kõik õpilaste eest ette ja ära tehtud asjad on tegelikult nende vastutusvõime nõrgestamine. Üks imeline õpetaja ütles kord, et isegi ajaloos aastaarvu ette ütlemine õpetaja poolt on varastamine- selles mõttes varastamine, et õpetaja varastab õpilaselt võimaluse leida ise õige arv." Siiras jagamine. "Kui ma märkan ja jagan õpilasega igat tema väikest võitu, just seda, milleks tema hetkel võimeline on- siis see samuti kasvatab eneseusku ja soovi edasi tegutseda. See näitab õpilasele, et õpetaja päriselt hoolib ja usub temasse." Andestamine. "Selgitasin õpilastele, et oleme üks pere, kes aeg-ajalt eksib, aga oluline oskus siinkohal on andestamine. Vaid suheldes leiame lahenduse, ennast selgelt väljendades. Me läheme siit koos edasi ja alati koos. Oskus andestada nii iseendale kui kaaslastele aitab rahutuse enda sees vaigistada." Uhkus. "Mul on oma 10aastase lapsega õhtune traditsioon, kus ma küsin tema käest: "Mille üle sa täna endas uhke oled?" Mõte pärineb Vishen Lakhiani raamatust "Erakordse elu kood" ja igas päevas on asju, mille eest endale pai teha ja mis avavad südame." Lahenduste lahendus. "Oskus teha stopp ja mitte koheselt reageerida on õpitav. Ei ole vaja kohe rünnata või võitlusesse hüpata. Hingepausi sisseviimine enne reageeringut näitab tegelikult lahenduse kätte. Stopp, hingan, kuulan iseennast- ja nii see lahenduste lahendus saabubki."
Jäi kahjuks liiga pealiskaudseks ühe inimese eneseabi teekonna kirjelduseks. Ma ei tea, mida lugejal oleks sealt endaga kaasa võtta või kes on sihtrühm. Õpetajana ei kõnetanud see mind ja ma ei näe, et see annaks ka sissevaadet õpetajate ellu neile, kes ise selles rollis olnud ei ole.
Leidsin palju sarnasusi. Eks see tuleneb ametist - koolis töötamisel on mõned universaalsed nähtused, mida kogevad need, kes päevast-päeva õpilastega töötavad. See oli õpetlik ja hoiatav, aga samas ka optimistlik.