17-aastane Brenda püüab oma mälestusteta suvest üle saada. Üha aktiivsemalt osaleb ta keskkonnakaitsjate töös, mis pakub võimaluse pääseda kodust, kus vanemad tema valikuid ei hinda. Uusi väljakutseid pakub konkurss, mille käigus selgitatakse välja parim keskkonnakaitsja. Kas kõigil keskkonnakaitsjatel õnnestub selle käigus esiplaanile seda meie planeedi tulevik või kipuvad isiklikud huvid häid eesmärke varjutama?
Ootamatud kohtumised Richardiga ei lase aga Brenda vanadel haavadel kinni kasvada. Poisi pidevad probleemid ei tundu samuti kuidagi lahenevat ja tundub, et ajalugu kordub. Richardil tuleb ette võtta konkreetsemad sammud, et väikese venna elu oleks teistsugune.
Kas kõigi nende sündmuste käigus on võimalik ennast leida? Kas kõiges selles on kohta ka armastusel?
Järjekordne tore eksperiment sarjast “iga lugemisklubi liige loeb raamatust vaid ühe neljandiku”. Sel korral oli mul au saada lugeda lõppu. Nii äge! Ise ei suudaks ealeski sel moel raamatut lugeda ja olgugi, et see andis raamatule põneva perspektiivi, siis selle raamatu puhul ma antud meetodit ka ei soovitaks. Kui Avely istus lauda ja õhkas, et appi kui hea ja ei jõua ära oodata, et edasi lugeda, siis mina kirtsutasin nina, sest no kohe üldse ei köitnud, kõik oli nii pinnapealne ja tühi.
Aga sellel on lihtne põhjus. Ma ei olnud ju lugenud algust! Mul ei olnud võimalust uuesti kiinduda tegelastesse, hakata hoolima nendega juhtuvast, kõik see vaikne sukeldumine, mis loo algul toimub. Mina nägin lihtsalt nimesid asju ajamas ja nii ei töötanud. Aga kui ma raamatu ikka algusest kätte võtsin oh kuis hakkasid lehed lendlema ja tuli tegelastest hoolimine ja nii tohutult meeldib raamatusse toodud keskkonna teema, mis lisaks harimisele annab ka ülimalt lihtsaid nippe, kuidas me kõik saame veidikenegi maailma säästa.
”Mälestusteta suve” teine osa jätkab enam-vähem sealt, kus esimene pooleli jäi. Brenda ja Richardi suhe on pealtnäha parandamatult kildudeks ja nüüd peab kumbki oma killud üles korjama ja välja mõtlema, kuidas eluga edasi minna. Brenda on võtnud sihiks tõestada oma pädevust keskkonnakaitsjana nii oma umbusklikele vanematele kui ka iseendale, nii et ta sukeldub pea ees sellealastesse ettevõtmistesse. Samuti tahab ta tõestada, et on Richardist üle saanud, mis takerdab ta suhtesse kaaskeskkonnakaitsja Marekiga. Samal ajal on Richard otsustanud ema tõrkumise tõttu vähemalt oma väikevenna Hendriku vägivaldse kasuisa küüsist päästa, seega võtab ta ette keerulise teekonna Hendriku hooldusõiguse taotlemisel ja omaenda hinge parandamisel.
Raamat käsitleb nii muust noortekirjandusest tuttavaid teemasid nagu eneseotsing ja esimene armastus kui ka raskemaid nagu koduvägivald ja sellest tulenev trauma. Sealjuures pakub raamat aga ka lootust elu tumedaimatest aukudest välja ronida ja neist tugevamana välja tulla. Brenda ja Richardi suhe on endiselt oluline, aga mitte domineeriv osa nende mõlema loost. Kummagi lugu on mitmekülgne, oma probleemide ja eesmärkidega. Ühtlasi läbib ka nende suhe olulise arengu.
Minu hinnangul on ”Mälestusteta suve” teine osa tugev järg esimesele ja pakub igale lugejale midagi. Samuti oli huvitav ja tore lugeda teost selle lõplikul kujul, olles lugenud varasemat versiooni proovilugejana. ✨
Minu jaoks oli tegemist väga tempoka ja ladusa lugemisega, sest läbi sain selle raamatu täpselt ühe päevaga ja seda just liiga tihti ei juhtu.
See raamat ajas mind vahepeal väga närvi. Ma ei tea, kas see on hea, et ma vahepeal lugedes tunnen, et tahaks ühele või teisele natuke vastu pead anda, et kurat, võta oma jalad kõhu alt välja ja tee midagi, mitte ära hala, et teine võiks ja peaks midagi tegema. Tee ise!
Pigem tundus mulle täiskasvanulikum Richardi käitumine, aga eks ta ole oma elu jooksul oluliselt rohkem pidanud ka läbi elama, kui võrrelda n-ö normaalse lapsepõlvega Brendaga. Mu meelest oli hästi kirjutatud kogu see osa, kus Richard oma sisemiste deemonitega võitlust pidas. Selle psühholoogi sõnavõtud meeldisid ka.
Ma saan aru, et tegemist oligi YA raamatuga, aga no pagana tiinekad oma “mina ja maailma” suhtumisega. Aga võib-olla olin ma ise 18a samasugune, kes seda enam mäletab.
Lõpp oli aga täpselt minu maitsele. Aitäh! Ja no lisaks pean mainima, et hoolimata vahepealsest vihastamisest, võiksin ma Brenda ja Richardi “seikluste” kohta veel lugeda.
Mitmedki lugejad on välja toonud, et juba "Mälestusteta suvi" 2.osa lugemine ise annab juurde teadmisi, nagu oleks ise ka psühholoogi juures käinud. Eks seetõttu need vestlused sinna sisse saidki. Samas pole aga kindlasti tegu eneseabiraamatuga. Teisalt - eneseabi on ju kõik, millest abi saame. Praeguseks tean, et mitmedki inimesed on sellest raamatust abi saanud, nii et äkki ikkagi ongi eneseabiraamat?
Loodan, et see raamat jõuab kõigine, kellel just sellist abi ja infot võiks vaja minna, mis selles raamatus olemas on.
Antud raamatus saame jälle kokku Brenda ja Richardiga paar kuud pärast esimese raamatu lõppu. Eelnevad sündmused on nad lahku viinud ja mõlemad üritavad oma eluga edasi liikuda, aga on aru saada, et ega kumbki seda väga ei taha ja oskagi. Brenda keskendub keskkonnakaitse teemadele ning Richard üritab oma elu üles ehitada ja väikevenda oma saatusest päästa.
Raamat kirjeldab hästi kui raske on edasi liikuda kui inimene on sisemiselt katki ja kui suurt enesetarkust ja pühendumust see võtab, et sellest mingilgi määral välja tulla ning teisi inimesi ligi lasta. Ja kui keeruline on öelda otse välja seda mida tahaks ja kuidas tundub "lihtsam" lihtsalt mitte midagi teha. Vähemalt lühiajaliselt. Ühtepidi oli raamatus palju teismeliste tema-tegi-mulle-haiget-mina-teen-talle meelega-haiget, kui ka palju kasvamist ja õppimist.
Mulle meeldis, et selles raamatus oli rohkem ka Richardi vaatepunkti, kuigi tema sisemist võitlust ja enese alandamist oli veidi raske lugeda. Aeg-ajalt jäi mulje, et tema vanus ja sõnad ei läinud päris kokku, samas kui mõelda ta üleelamiste peale, eks siis pidigi varakult suureks saama.
Igatahes kindlasti soovitan nii esimest kui ka seda osa lugeda. Hea lisand eesti noortekirjandusse!
"Mälestusteta suve" teine osa jätkab üldjoontes täpselt samade teemade ja tegelasringiga, kus esimene osa lõppes. Ehk kõige suurem muutus on tegelikult see, et tegevus on sel korral palju pikema ajaperioodi peale jaotunud, kuid suvi naljakal kombel sinna sisse ei mahu.
Künnapas on võtnud luubi alla samad teemat, mis esimeses osas: noortevahelised (armu)suhted, keskkonnakaitse ning lähisuhtevägivald. Kuid kõik kolm teemat on sel korral natuke teise fookusega ja kindlasti ei korda romaan üks ühele eelmist osa.
Suhete osas on keskseks küsimuseks pärast suhte purunemist oma eluga edasi minemise võimalikud variandid ja noore inimese suutlikus/suutmatus tugevate tunnetega toime tulla. Kui esimeses osas oli keskkonnakaitse teema väga lokaalne, siis sel proovitakse inimeste teadlikust tõsta ja käitumismustreid muuta juba riiklikul tasandil (jätkuval olen väga rõõmus, et see teema on leidnud oma tee ka noorteromaanidesse). Kõige rohkem kiidusõnu on aga väärt koduvägivalla temaatika käsitlemine. Künnapas vaatleb, kuidas ja kas on aastaid vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatanud noor inimene võimeline kogu selle taaga juures täiskasvanuna normaalset elu elama. Kui palju just noorema saadud hingehaavad meie tulevikku ja järgnevaid suhteid varjutavad? Õnneks näitab autor võimalikke pääseteid, kuidas end mitte kaotada minevikuvarjudele ja sellest nõiaringist ka teisi välja tuua.
"Mälestusteta suvi" on ju kokkuvõttes üks täiesti tavaline noortekas ja ei ütle, et see ka teiste omasuguste hulgas kuidagi eriliselt silma paistaks. Kuid teoses leitud tasakaal ajatute ja praegusel hetkel noortele oluliste teemade vahel on vast peamiseks põhjuseks, miks seda noorele lugejale suveraamatuks soovitada.
Lugu oli iseenesest huvitav, jätkates esimesest raamatust juba tuttavate noorte Brenda ja Richardi elu jälgimist. Kui eelmises osas pagendati Brenda maale, siis seekord toimub tegevus rohkem linnakeskkonnas. Brendale on endiselt südamelähedane keskkonnakaitse ning ta osaleb parima keskkonnakaitsja konkursil. Richardil on aga oma mured ja kuskile peab mahtuma ka nende omavaheline suhe.
Ausalt öeldes läks see omavahelise suhte lugu minu jaoks seekord liiga pikaks ja igasugust keerutamist tundus ka liiga palju olevat. Kohati oleks tahtnud karjuda, et saage juba ükskord omavahel asjad ära räägitud ja hakake elama. Samas mäletan ju veel küll, et ega see keerutamine ja mitterääkimine on nooruses täitsa tavaline. Ilmselt olen siis vanaks jäänud ise lõpuks :D
Selle raamatu esimese osa lugemist nautisin ma täiel rinnal. Kui ta vägagi ootamatult lõppes jäin kohe järgmist osa ootama. Muidugi tollel hetkel ei olnud teda veel ilmunudki ja nüüd see lõpuks kohal ka on. Tuleb tunnistada, et esimene osa meeldis mulle rohkem. Kuid asi võis ka vabalt selles olla, et mul oli kahe raamatu lugemise vahepeal nii suur vahe, et ma ei elanud enam nende peategelaste eludesse nii tugevalt kaasa ja siis jäi see lugu mulle kaugeks. Tegelikult on ju tegu täiesti mõnusa noorteromaaniga oma täielikus eheduses. Noorte probleemid, esimesed armastused, koolimured ja kõik selline.
Lugu on järg esimesele raamatule. Mõni kuu on vahele jäänud ning nad kohtuvad uuesti...
Nii nagu esimene osa, nii ka teine ei paelunud mind. Samad emotsioonid möllavad ka selles osas. Kunagi soovisin oma superpoweriks mõtete lugemist. Nüüdseks on aga selge see, et see oleks jõhker needus. Selliseid mõtteid nagu siin raamatus on edasi antud, ei suudaks pikalt kuulata.
Päris jõhkrad teemad raamatus on lähisuhtevägivald ja lastekaitse. Huh.
Mulle meeldis, et esimesele osale oli lisaks ka see, teine osa. Mulle meeldis selle raamatu oskuslikult konstrueeritud lõpplahendus. Seda raamatut lugedes oli tunda, et autor on põhjalikult läbi mõelnud kogu loo ning analüüsinud ka võimalikku parimat lõppu. Mulle meeldis, et siia sisse oli kirjutatud teraapia tugi. Noore inimese jaoks on see parim võimalik tugi sellisel emotsionaalselt väljakutsuval ajal- eriti kuna paljud tunnevad, et vanemad enam ei mõista neid ja ka vastupidi. Eelduseks muidugi on, et terapeuti saab usaldada.
Nii nagu eelmisegi osa puhul, oli ka selle raamatu puhul õhus küsimus, et kas ikka päriselt on võimalik selliselt lükata-tõmmata ja kokku-lahku käia. Omast kogemusest tean jällegi aga, et emotsionaalselt hüljatud ja koduvägivalda kogenud ning vara täiskasvanuks saanud laste puhul on see üsna omane käitumine.
Tahaksin ka sellele raamatule järge, et teada saada, kuidas nende kooselu minema hakkab ja kuidas on saada teismelisest nooreks täiskasvanuks ning edasi veel lapsevanemaks.
Igaljuhul soovitan ka seda raamatut igas vanuses inimestele, et saada paremini aru, kuidas koduvagivald ja väärkohtlemine mõjub psüühikale ja suhete loomisele ning inimese minapildile.
Teine osa ei tekitanud nii tugevaid ja erinevaid emotsioone kui esimene. Natuke tüütas ära kogu see jutt, et ei julge ja ei saa hakkama suhtega ja kogu see saaga. Tore lõpp oli❤️
This entire review has been hidden because of spoilers.