„King nr 41“ on järg raamatutele „King nr 39“ ja „King nr 40“.
Paul, Minna ja Ats kuulevad üllatavat uudist – nende vanemad sõbrad Hugo ja Katja on ostnud Ida-Virumaale talu. Laste suvevaheaeg jätkubki seejärel maal Kruubi külas sõprade juures, ent suvitamisest on asi kaugel. Rahulikku külaelu rabab ootamatult mesilaste mürgitamisjuhtum. Kas tegemist on mõne põllumehe lohakusega või on mängus kellegi pahatahtlik käsi?
Metsas asuvast mahajäetud talust leiavad Paul, Minna ja Ats kellegi Reinu vanad kirjad. Need on saadetud kaugelt Siberist heale sõbrale. Mis on saanud Reinust, kes 1949. aasta märtsis koos ema ja õega Siberisse küüditati? Kes mürgitas mesilased? Mida tähendab king nr 41? Kas Paulil õnnestub sõprade abiga need salapärased mõistatused lahendada?
Jaanus Vaiksoo on sündinud 5. jaanuaril 1967 Paides.
Aastatel 1974-85 õppis Tallinna 32. Keskkoolis, 1985-91 Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning täiendas end Greifswaldi, Viini ja Tampere ülikoolis. 1994. aasta kevadel kaitses magistritööd teemal „August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi” lugemismudelid”. Aastatel 1991-2000 oli J. Vaiksoo Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli õppejõud ja tegeles eesti kirjanduse ajaloo uurimisega. Ta on õpetanud Tallinna Reaalkoolis ja Rocca al Mare Koolis eesti keelt ja kirjandust ning Vanalinna Gümnaasiumis keskaja kirjandust. Aastast 2008 töötab Jaanus Vaiksoo eesti kirjanduse lektorina Tallinna Ülikoolis.
Alates 2000. aastast, mil ilmus Jaanus Vaiksoo esimene lasteraamat „Neli hommikut ja üks õhtu”, on ta avaldanud jutu- ja luuleraamatuid lastele ning kuulub tänapäeva eesti olulisemate ja populaarsemate lastekirjanike hulka. Ta kirjutab jutte ja luuletusi ajakirjale Täheke.
Lisaks ilukirjandusele on Jaanus Vaiksoo kirjutanud aabitsa (koos Sirje Toomlaga) ning stsenaariumi ETV lastesaatele „Saame kokku Tomi juures” (koos Wimbergiga).
Mina ja mu lapsed armastame seda sarja. Siin on piisavalt põnevust, lahedad, aga samas elulised tegelased, hea huumor. Aga ka kaastunne ja inimeste nii head kui vead. Ehk et selline nagu päriselt ka elu on. Selles loos lahendavad sõbrad mesilastega seotut ning otsapidi satuvad ka küüditamise teema peale. Minu arvates oli see hästi kirjutatud.
Meie rõõmuks on meid ootamas ees ka järgmine kingasarja raamat 😎
Pean tunnistama, et see vist on mu selle aasta siiani lemmikraamat. Nii hästi kirjutatud! Vanade sõprade saatus võttis ka pisara silmist. Ütleks, et sel korral oligi pigem rõhk rohkem ajalool ja sõprusel, kui krimiloo lahendamisel. Sõbrad saavad teada uudise, et Hugo ja Katja on Ida-Virumaa metsade vahele endale talu ostnud. Paul, Minna ja Ats veedavad oma suvepuhkuse seal. Loomulikult on kohal ka Minna isa Artur oma lemmiknokamütsiga ja vahva Valter. Lapsed tutvuvad külaelanikega ning saavad teada, et toimumas on midagi kriminaalset - mürgitatakse mesilasi. Uurimise käik viib nad aga kohalikku häärberisse, mis miskipärast tühjalt seisab. Veidi ringi uurides leiavad lapsed kirjad 1949. aastast, kui toimus suur küüditamine (kuidagi langes ka minu lugemise päev täpselt samale kuupäevale, mis andis loetavale veel omamoodi mõju) ja kaelasildi “king nr 41”. Üheskoos hakatakse otsima kirjade omanikku. Kas õnnestub neil leida mesilaste mürgitaja ning kirjade omanik (ja milline oli olnud nende saatus), selleks peab raamatut lugema.
Hugo ja Katja, üllatusi täis nagu nad on, teatavad, et on ostnud endale Ida-Virumaale talu. Paul, Minna, Ats ja ka Artur kutsutakse sinna appi maja valvama ja remondil abiks olema. Väikses Kruubi külas aga on lahvatanud skandaal- keegi kasutab ebaseaduslikku taimekaitsevahendit, mistõttu surevad mesilased tarude kaupa. Paralleelselt asuvad lapsed uurima kõrvaltalus elanud mehe ja tema lapsepõlvesõbra lugu. Nende eesmärk on viia kaks lapsepõlvesõpra nüüd uuesti kokku, kui 1949. aasta küüditamine nad kord lahku viis. Lugeja saab palju teada Stalini aegsest olukorrast Eestis ning ka Siberi karmidest oludest. Väga tore, et paralleelselt jookseb kaks liini- kohe kaks korda põnevam.