Lenka ja Leon juhtuvad kasvama sama hoovi peal, ning kuigi nende elud kulgevad pärast lapsepõlve kuidagi paralleelselt, eri radu pidi, näib saatus neid teatud intervalliga ikka ja jälle kõige ootamatumates olukordades kokku viivat. Ja hoolimata sellest, et need kohtumised on põgusad ja juhuslikud, tundub neile, et midagi on justkui veel, midagi on kusagil sügaval ja kipub kõigele vaatamata pinnale.
Meeldis ja soovitan! Paelus selle raamatu süžee, puges hinge, pärast raamatu läbilugemist jäi minusse selline nukker järelkaja ning pani mõtlema - nii oluline aspekt minu jaoks raamatute puhul. Ja see mõte - ebapunktid, mis raamatus lahti seletatakse - vau! Üldiselt mõnus haarav ladus lugemine. Kuna ma kindlasti loeksin seda raamatut uuesti, siis minu poolt 5 tärni!
Katariina Libe on saanud vaid kahe teosega üheks minu lemmikuks kodumaiseks autoriks.
Lugu keskendub kahele inimesele, Lenkale ja Leonile, kes ühel või teisel põhjusel ei tunne kokkukuuluvustunnet enda ümber olevate isikutega, kuid leiavad mingi paralleeli teineteises. Nad ei veeda üldsegi oma noorusaastaid koos, kuid kohtuvad pealtnäha ebaolulistes punktides oma eludes. Kõrvaltegelased toetavad narratiivi, kuid fookus on siiski kahel peategelasel, nende eludel ning nende elude ristumisel... või just paralleelide jooksmisel. Lõpuks on tegelikult nii Lenka kui ka Leoni ebakindlused ja hirmud need, mis teevad tegelaste eest otsuseid. Kas neist otsustest ka tagasi saab pöörduda, ei tea.
Mulle meeldis näha mõlema tegelase arengut ja kasvamist läbi ebapunktide. Nad on nii sarnased seesmiselt, kuid nende kõhklused ning eneseotsingud väljenduvad väga erinevalt. Lenka tõmbub iseendasse, kuid Leon otsib lohutust neist, kellest ta ei hooli. Lõppude lõpuks on peale tehtud otsuseid vaja leida uutest kohtadest see säde, sest rahulolu võivad tuua mitmed asjad. Uus säde ei tähenda seda, et eelmine peab tingimata kustunud olema, sest sinu sees võib ta edasi põleda.
Libe kirjutab viisil, mis on väga kaasahaarav ja sujuv ning ta annab võimaluse lugejal ise järeldusi teha. Tegelased on nii reaalsed ning ka loo kulgemine on vahel isegi valusalt tõeline. Melanhoolsus läheb mulle peale!
Võibolla olid liiga suured ootused, aga ei vaibinud. Ei meeldinud see, et iga peatükiga möödus mitu aastat ja ainult aastad olid kirjas ehk pidin eelmise peatüki juurde tagasi minema, et aru saada palju aega möödas.
On hämmastav, et see raamat on saanud nii vähe tähelepanu, samas kui näiteks Sally Rooney "Normaalsed inimesed" on ka eesti lugejatelt seda pälvinud palju rohkem. Need kaks raamatut sarnanevad oma ülesehitusprintsiibilt, ja ka Rooney raamat on hea (ning oma tunnustuse igati pälvinud), kuid Libe raamat on mu meelest oluliselt parem. See on psühholoogiliselt täpne, olulisi asju läbi situatsioonide vahendav, keeleliselt nauditav, ajaloo ja sotsiaalse tausta suhtes tundlik, pidevalt pinget säilitav ning oma pööretes üldiselt ettearvamatu raamat, mida samas on väga kerge lugeda. Kui teile meeldis Rooney, siis lugege seda kindlasti. Kui te pole Rooneyt lugenud, siis lugegegi parem seda.
Kui millegi kallal norida ka (eestlane ikka), siis keskse, iseenesest ilusale pealkirjale tausta loova kujundi filosoofiline lahtimõtestamine jääb mu meelest natuke nõrgaks ning ühe peategelase tšehhi päritolu on küsitava vajadusega (sellel võiks olla suurem roll või siis võiks seda üldse mitte olla). Kui autor oli Rooneyt enne kirjutamist lugenud, oleks võinud tema suunas olla väike mõju tunnistav noogutus. Aga see kõik selleks. Raamat on hea.
Lenka ja Leon kasvasid lastena ühe korrusmajade hoovi peal. Lenka oli suur ja tugev tüdruk, kes poistelegi tuupi tegi ning kaitses ka Leoni kui tarvis. Aastad mööduvad, Leoni pere on kolinud linnaäärsesse eramusse, aga kuidagi viib elu neid ikka aeg-ajalt kokku. Mõlemad on oma lapsepõlve ohvrid ega oska sellest kuidagi välja tulla ja edasi minna.
Hea lugu lapsepõlve mõjudest, julgusest elada või elamata jätta. Osades liinides oleksin tahtnud rohkem sügavust näha ja mingid kohad jälle ei haakunud minu maailmaga, aga kindlasti on selline raamat, mis puudutamata ei jäta.
Lugesin selle läbi 24 tunni jooksul, nii et ebaõiglane oleks öelda, et see raamat mulle ei meeldinud, küll aga olin unustanud selle kõikehõlmava ängistuse, mis eesti kirjanduses tihti kandev teema on, ja mida ka siia teosesse piisavalt jagunud on. Kas keegi meist on üldse valikutega rahul või ootame me kõik pidevalt, et millal meie "tõeline" elu algab?