What do you think?
Rate this book
Vapilõvi
“Vapilõvi” on Daniel Vaariku dokumentaalromaan Eesti presidendist, mille kirjutamiseks sai autor ligipääsu Kersti Kaljulaidi ning tema meeskonna tegemistele nelja aasta jooksul.
“Vapilõvi” on erakordne lugu Eesti presidendist. See on veel midagi enamat – aken Eesti presidendiks olemisse.
Aus, ilustamata. Arusaadav.
Ma käisin selle kirjutamiseks mitme aasta jooksul president Kersti Kaljulaidiga kaasas ning lindistasin telefoniga kõike nii avalikult kui ka salaja.
Neil salvestistel kuulen ma presidenti naermas, vihastamas, ma kuulen teda rõõmsa ja hirmununa. Kuulen teda isegi tulist kurja vandumas. Päris inimesena.
“Vapilõvi” on erakordne lugu Eesti presidendist. See on veel midagi enamat – aken Eesti presidendiks olemisse.
Aus, ilustamata. Arusaadav.
Ma käisin selle kirjutamiseks mitme aasta jooksul president Kersti Kaljulaidiga kaasas ning lindistasin telefoniga kõike nii avalikult kui ka salaja.
Neil salvestistel kuulen ma presidenti naermas, vihastamas, ma kuulen teda rõõmsa ja hirmununa. Kuulen teda isegi tulist kurja vandumas. Päris inimesena.
168 pages, Paperback
First published April 4, 2022
5 people are currently reading
192 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 49 reviews
January 21, 2023
Hakkasin lugema - lugesin hommikutee kõrvale, võileiva kõrvale, pausil, potil, lõuna kõrvale, pausil, õhtul, hambaid pestes, enne und. 2 päeva ja ohhoooo milline lahe sõit!
Mulle väga meeldib Danieli kirjeldav, samas konkreetne ja huumoriga maitsestatud stiil. Nagu Kerstigi. :)
Mulle väga meeldib Danieli kirjeldav, samas konkreetne ja huumoriga maitsestatud stiil. Nagu Kerstigi. :)
March 12, 2023
Väga hea hoogne ja haarav ühe-õhtu-lugemine. Mulle meeldis Kersti Kaljulaid presidendina ja pärast selle raamatu lugemist meeldib endiselt, võib-olla enamgi. Eesti ühiskond vajab rohkem avalikku ellu selliseid võimsaid naisi, kes ei ürita kogu aeg kõigile meeldida, vaid seisavad julgelt selle eest, mida peavad õigeks.
Viis tärni selle eest, kuidas Vaarik on kirjutanud naisjuhiks ja naispoliitikuks olemise raskustest. Iseenesest on see kõik ju juba ammu teada, aga on oluline, et feministlikku sõnumit annab meesautor. Samuti on Vaarikul minu meelest hästi õnnestunud olla portreteeritava suhtes lugupidav ja empaatiline ning samal ajal ka kriitiline ja aus. Ja veel on sümpaatne, et Kersti Kaljulaidi isiksust ja lugu avades ei ole trügitud liiga palju tema eraellu.
Viis tärni selle eest, kuidas Vaarik on kirjutanud naisjuhiks ja naispoliitikuks olemise raskustest. Iseenesest on see kõik ju juba ammu teada, aga on oluline, et feministlikku sõnumit annab meesautor. Samuti on Vaarikul minu meelest hästi õnnestunud olla portreteeritava suhtes lugupidav ja empaatiline ning samal ajal ka kriitiline ja aus. Ja veel on sümpaatne, et Kersti Kaljulaidi isiksust ja lugu avades ei ole trügitud liiga palju tema eraellu.
December 22, 2022
Aus ja ehe. Lihtne ja ladus lugemine.
Jagan autori arvamust, et Kersti on tulevikus paljudele eeskujuks, näidates, et poliitikas on võimalik jääda iseendaks - midagi ei tehta seepärast, et oled naine, see lihtsalt tundub “õige”, saada tagasivalituks või sest nii on alati tehtud.
Seejuures jättis teos kiirustatud mulje. Ehk oleks kõikide peatükkide korraga toimetamine ja tervikuna avaldamine teosele hästi mõjunud.
Jagan autori arvamust, et Kersti on tulevikus paljudele eeskujuks, näidates, et poliitikas on võimalik jääda iseendaks - midagi ei tehta seepärast, et oled naine, see lihtsalt tundub “õige”, saada tagasivalituks või sest nii on alati tehtud.
Seejuures jättis teos kiirustatud mulje. Ehk oleks kõikide peatükkide korraga toimetamine ja tervikuna avaldamine teosele hästi mõjunud.
December 24, 2022
Islandi traditsioon #jolabokaflod - lugeda jõuluõhtul raamatut. Daniel Vaariku “Emalõvi” on tõesti hea raamat - tempokas, südamlik, aus. Aga midagi jäi kripeldama - lõpuks jäi ikka tunne, et see on visand. Oleks tahtnud rohkem, veel enam Kersti Kaljulaidi hinge piiluda. Samas, hea asi peabki lõppema tundega, et tahaks veel.
January 19, 2023
suurepärane vaade Kersti Kaljulaidi presidentuurile inimlikust vaatepunktis, Vaarik toob välja negatiivsed küljed ja ka positiivsed, mis tegid Kerstist hea presidendi - tema julgus, otsusekindlus, hoolivus. samuti läks väga südamesse seksismi teema - kajastatakse kui juurdunud see on meie ühiskonda ning eriti poliitikasse.
kokkuvõtteks - väga avameelne, ladus ja silmiavav lugemine. soovitan!
kokkuvõtteks - väga avameelne, ladus ja silmiavav lugemine. soovitan!
December 10, 2022
Ütlen kohe ära, et Kersti Kaljulaid meeldis ja meeldib mulle, nii inimese, presidendi kui praegu innovaatori, strateegi, naiste ja laste eestkõnelejana. Ta teenete ja tegevuste nimi on pikem, Vikis ja kodulehel on rohkem kirjas.
https://kerstikaljulaid.ee/tegevused/
https://et.wikipedia.org/wiki/Kersti_...
Samuti on mulle sümpaatne Daniel Vaarik, kunagi Memokraadi aegadest, siis Levila loojana. Antud juhul tunneb raamatu autor Kersti Kaljulaidi juba pikalt, enne presidendi-aega. Ta käis presidendiga kaasas igalpool, salvestas nii mälu kui telefoniga palju-palju ning kirjutas kõigest kokku "Vapilõvi". Kirjanikuna on see raamat siin mul Vaarikult esimene.
Kes president Kaljulaid siis oli ja on? Siinkohas on raamatus hea lõik, mis võtab hästi kokku maailmavaatelise osa ning joonistab napisõnaliselt üles inimese olemuse.
"Ta peab ennast moodsaks konservatiiviks, mis tema arvates tähendab, et ta võtab vanast maailmast kaasa rahvusluse ning uuest tehnoloogia ja progressi. Ta ütleb, et naised peaksid julgelt oma eelised ära kasutama ning seejärel kasutama ära kõik võrdõiguslikkuse poolt pakutavad võimalused. "Selles mõttes olen ma natuke nagu naisšovinist," teeb ta vahel nalja. Kunagi kirjutas ta artikli naisküsimusest, milles ta ütles: "Eesti naised ei alandu nõudma meestelt vastutustunnet. Nad on rahul ja uhked, et suudavad ise.""
Vapilõvi on väga eluline teos, kus oluline osa on n-ö kõrvalseisjatel. Sest ega president üksi asju teinud, taga on ikkagi terve tiim inimestest. Ka Daniel Vaarik oli üks kärbes seinal, kuid presidendina on Kaljulaidil palju kasu ikkagi nõunikest ja muudest toetajatest, tööl, kodus, sõbrannade ("õdede") ringis.
"Kersti elus on olnud purunenud suhteid. Ta ei jäänud niisama istuma, täpselt nagu ka tema viis parimat sõbrannat, kelle kõigi esimesed suhted on samuti lagunenud. Nad kõik on leidnud endale uued mehed, lastele uued isad, nad on saanud ka uusi lapsi. Sellest on saanud sõpruskond, poolsalajane üksus, milles loodud sidemed kestavad läbi elu, nagu inimestel, kes on koos sõjaväes käinud ning õppustel metsas roomanud."
Hästi põnev oli erinevaid üksikasju teada saada. Nagu näiteks toetavale personaline, kuhu ka Vaarik kuulus, oli lõunaks "kassilaud", kus olid pigem pisemad ja kiired ampsud, sest kui ikka oli vaja kiirelt kuhugi suunas tõtata, siis tehti seda, peod ampsutisi täis. Seapraetaldrikuga oleks see oluliselt keerulisem.
Juttu on nii headest kui halbadest asjadest. Nii mõnigi intervjueeritava pilgust oli tunda, et ega nüüd autor äkki liiga ilutsevat raamatut kokku kirjuta. Sest otsesõnu üteldes oli presidendil "sitt iseloom" nagu nad sageli ütlesid. Nähvamine ja kriimustamine käis teinekord suhtlusega kaasas, mis küll kohati oli ka täiesti õigustatud, kuna nõunike-jumestajate, kogu meeskonna eksimused jäävad nende jaoks kaadri taha, küll aga peab president kogu selle supi kaamera ees ära sööma.
Rääkimata "isastest mikrofonidest". Sest teatavasti on kõik riiete külge pandud mikrofonid sellised, et neid saab mugavalt ja kiirelt kinnitada meest riietele. Naiste riietele mitte ning kui järjekordne juhmard ronib mikrit kinnitades juba aluspesu vahele, siis teeb ikka tuska küll. Vaariku hinnangul oligi julgelt kaks kolmandikku probleemidest seotud sellega, et kogu maailm on üles ehitatud meeste vaatenurgast, mida naissoost president kõvasti kõigutas. Kaljulaid ei olnud ka suu peale kukkunud ega alandlik, seega tegigi eksijatel jalgealuse tuliseks.
Raamatus on juttu mitmetest kohtadest, mis on hakanud praeguseks juba isegi mitte ununema, aga kuna sündmused on möödas, siis enam igapäevaselt ei teadvusta mälestusi. EKRE valitsusse jõudmine mõjutas ka Kaljulaidi suhtumist, olekut, meeleolu. Sest kui ühtepidi peab president olema kõigi sõber, vastutulelik, mõistma, kuulama ja aru saama, siis kuidas tolereerida neid, kes tulevad ja räuskavad, kes on sallimatud?
"Juba mainitud Popper hoiatas täieliku avatuse ja sallivuse eest. "Kui me laiendame täielikku sallivust isegi nendele, kes on sallimatud, kui me pole valmis kaitsma sallivat ühiskonda sallimatute rünnakute eest, hävitatakse sallijad ning sallivus kaob koos nendega.""
Ehk siis kui EKRE sai vahepeal pukki, siis oli presidendi lähikondsete seas selgelt tunda, kuidas Kaljulaidi meeleolu kukkus koinal, ta pingevaba ja rahulik olemus muutus jäigemaks ja karmimaks. Eks käis see ju paljude inimeste kohta, kes olid üllatunud sellest, milline laamendamine lahti läks. Aga see selleks, see raamat siin on teisest inimesest. Ning Vaarik kujutab Kaljulaidi nii nagu ta presidenti nägi, on rõõmi ja hirme, pisaraid ja lapselikku joovastust. Nii mõnegi koha peal oli autoril ja portreteeritava vahel eriarvamusi, mõni koht oleks ka ühe või teise arvates pidanud välja jääma. Kuna aga Vaarik oli sõltumatu, ta ei saanud selle raamaut eest Eesti Vabariigilt sentigi, siis tulemus ongi kirjaniku kätetöö. Mulle meeldis siiras tulemus väga, Kersti Kaljulaid muutus mu jaoks veel olulisemaks inimeseks kui seni on olnud.
Üks peatükk on netis tasuta loetav: https://vapilovi.levila.ee/1-sissejuh...
Kokkuvõtvalt: mõnus kiire lugemine, mis jätab natuke kiirustatud mulje. Seega mulle meeldis raamat väga, kui oleks natuke rohkem aega andnud, energiat pühendanud - ma usun, et potentsiaali oleks olnud märksa rohkem. Ma ei taha aga jääda kinni "oleksitesse" - sest raamat meeldis mulle tegelikult ju väga. Paras paaripäevalugemine, või siis ühe poolunetu öö jagu. Vaarik ise ütles ka, et ta eesmärk oligi kirjutada kergestiloetav teos. Seda "Vapilõvi" ka on.
https://kerstikaljulaid.ee/tegevused/
https://et.wikipedia.org/wiki/Kersti_...
Samuti on mulle sümpaatne Daniel Vaarik, kunagi Memokraadi aegadest, siis Levila loojana. Antud juhul tunneb raamatu autor Kersti Kaljulaidi juba pikalt, enne presidendi-aega. Ta käis presidendiga kaasas igalpool, salvestas nii mälu kui telefoniga palju-palju ning kirjutas kõigest kokku "Vapilõvi". Kirjanikuna on see raamat siin mul Vaarikult esimene.
Kes president Kaljulaid siis oli ja on? Siinkohas on raamatus hea lõik, mis võtab hästi kokku maailmavaatelise osa ning joonistab napisõnaliselt üles inimese olemuse.
"Ta peab ennast moodsaks konservatiiviks, mis tema arvates tähendab, et ta võtab vanast maailmast kaasa rahvusluse ning uuest tehnoloogia ja progressi. Ta ütleb, et naised peaksid julgelt oma eelised ära kasutama ning seejärel kasutama ära kõik võrdõiguslikkuse poolt pakutavad võimalused. "Selles mõttes olen ma natuke nagu naisšovinist," teeb ta vahel nalja. Kunagi kirjutas ta artikli naisküsimusest, milles ta ütles: "Eesti naised ei alandu nõudma meestelt vastutustunnet. Nad on rahul ja uhked, et suudavad ise.""
Vapilõvi on väga eluline teos, kus oluline osa on n-ö kõrvalseisjatel. Sest ega president üksi asju teinud, taga on ikkagi terve tiim inimestest. Ka Daniel Vaarik oli üks kärbes seinal, kuid presidendina on Kaljulaidil palju kasu ikkagi nõunikest ja muudest toetajatest, tööl, kodus, sõbrannade ("õdede") ringis.
"Kersti elus on olnud purunenud suhteid. Ta ei jäänud niisama istuma, täpselt nagu ka tema viis parimat sõbrannat, kelle kõigi esimesed suhted on samuti lagunenud. Nad kõik on leidnud endale uued mehed, lastele uued isad, nad on saanud ka uusi lapsi. Sellest on saanud sõpruskond, poolsalajane üksus, milles loodud sidemed kestavad läbi elu, nagu inimestel, kes on koos sõjaväes käinud ning õppustel metsas roomanud."
Hästi põnev oli erinevaid üksikasju teada saada. Nagu näiteks toetavale personaline, kuhu ka Vaarik kuulus, oli lõunaks "kassilaud", kus olid pigem pisemad ja kiired ampsud, sest kui ikka oli vaja kiirelt kuhugi suunas tõtata, siis tehti seda, peod ampsutisi täis. Seapraetaldrikuga oleks see oluliselt keerulisem.
Juttu on nii headest kui halbadest asjadest. Nii mõnigi intervjueeritava pilgust oli tunda, et ega nüüd autor äkki liiga ilutsevat raamatut kokku kirjuta. Sest otsesõnu üteldes oli presidendil "sitt iseloom" nagu nad sageli ütlesid. Nähvamine ja kriimustamine käis teinekord suhtlusega kaasas, mis küll kohati oli ka täiesti õigustatud, kuna nõunike-jumestajate, kogu meeskonna eksimused jäävad nende jaoks kaadri taha, küll aga peab president kogu selle supi kaamera ees ära sööma.
Rääkimata "isastest mikrofonidest". Sest teatavasti on kõik riiete külge pandud mikrofonid sellised, et neid saab mugavalt ja kiirelt kinnitada meest riietele. Naiste riietele mitte ning kui järjekordne juhmard ronib mikrit kinnitades juba aluspesu vahele, siis teeb ikka tuska küll. Vaariku hinnangul oligi julgelt kaks kolmandikku probleemidest seotud sellega, et kogu maailm on üles ehitatud meeste vaatenurgast, mida naissoost president kõvasti kõigutas. Kaljulaid ei olnud ka suu peale kukkunud ega alandlik, seega tegigi eksijatel jalgealuse tuliseks.
Raamatus on juttu mitmetest kohtadest, mis on hakanud praeguseks juba isegi mitte ununema, aga kuna sündmused on möödas, siis enam igapäevaselt ei teadvusta mälestusi. EKRE valitsusse jõudmine mõjutas ka Kaljulaidi suhtumist, olekut, meeleolu. Sest kui ühtepidi peab president olema kõigi sõber, vastutulelik, mõistma, kuulama ja aru saama, siis kuidas tolereerida neid, kes tulevad ja räuskavad, kes on sallimatud?
"Juba mainitud Popper hoiatas täieliku avatuse ja sallivuse eest. "Kui me laiendame täielikku sallivust isegi nendele, kes on sallimatud, kui me pole valmis kaitsma sallivat ühiskonda sallimatute rünnakute eest, hävitatakse sallijad ning sallivus kaob koos nendega.""
Ehk siis kui EKRE sai vahepeal pukki, siis oli presidendi lähikondsete seas selgelt tunda, kuidas Kaljulaidi meeleolu kukkus koinal, ta pingevaba ja rahulik olemus muutus jäigemaks ja karmimaks. Eks käis see ju paljude inimeste kohta, kes olid üllatunud sellest, milline laamendamine lahti läks. Aga see selleks, see raamat siin on teisest inimesest. Ning Vaarik kujutab Kaljulaidi nii nagu ta presidenti nägi, on rõõmi ja hirme, pisaraid ja lapselikku joovastust. Nii mõnegi koha peal oli autoril ja portreteeritava vahel eriarvamusi, mõni koht oleks ka ühe või teise arvates pidanud välja jääma. Kuna aga Vaarik oli sõltumatu, ta ei saanud selle raamaut eest Eesti Vabariigilt sentigi, siis tulemus ongi kirjaniku kätetöö. Mulle meeldis siiras tulemus väga, Kersti Kaljulaid muutus mu jaoks veel olulisemaks inimeseks kui seni on olnud.
Üks peatükk on netis tasuta loetav: https://vapilovi.levila.ee/1-sissejuh...
Kokkuvõtvalt: mõnus kiire lugemine, mis jätab natuke kiirustatud mulje. Seega mulle meeldis raamat väga, kui oleks natuke rohkem aega andnud, energiat pühendanud - ma usun, et potentsiaali oleks olnud märksa rohkem. Ma ei taha aga jääda kinni "oleksitesse" - sest raamat meeldis mulle tegelikult ju väga. Paras paaripäevalugemine, või siis ühe poolunetu öö jagu. Vaarik ise ütles ka, et ta eesmärk oligi kirjutada kergestiloetav teos. Seda "Vapilõvi" ka on.
March 30, 2023
Oli kohti, mis olid väga haaravalt ja tabavalt kirja pandud ja üldpildis maalis raamat ilusti pildi Kaljulaidist kui presidendist (ja inimesest) oma tugevuste ja nõrkustega. Andis aimu, mis toimub tagatubades või kuidas nägi president Kaljulaidi tema tiim ja muud kõrvalolijad jne.
AGA kohati tekkis küsimus, et kuhu on kadunud Kersti enese mõtted ja miks on selle asemel hoopis pikad monoloogid sellest, mida arvab autor võimust või presidendi kõnedest või Barbarus-Varese enesetapu põhjustest või millesti neljandast. See kõik on ju tore, aga seda saaks väljendada ka Kaljulaidiga vestlemata-teda vaatlemata? Jah, mõned illustreerivad repliigid olid ka Kaljulaidi suust aga kaalukauss kippus vahepeal kuidagi liialt Vaariku enese mõtete poole kiskuma…
AGA kohati tekkis küsimus, et kuhu on kadunud Kersti enese mõtted ja miks on selle asemel hoopis pikad monoloogid sellest, mida arvab autor võimust või presidendi kõnedest või Barbarus-Varese enesetapu põhjustest või millesti neljandast. See kõik on ju tore, aga seda saaks väljendada ka Kaljulaidiga vestlemata-teda vaatlemata? Jah, mõned illustreerivad repliigid olid ka Kaljulaidi suust aga kaalukauss kippus vahepeal kuidagi liialt Vaariku enese mõtete poole kiskuma…
January 29, 2023
Kiire ühepäevalugemine - väga mõnus. Huvitav lugeda ajast, mida ma väga selgelt mäletan, inimesi ja sündmusi, millega seotud olen olnud. Kersti enda mõtteid oli raamatus vähe - oleks võinud vähem Danieli arvamust ja vaateid olla ning rohkem süvitsi minna Kersti olemuse esiletoomisega. Puudu oli ka sisulise töö kirjeldamisest - paar näidet (Putiniga kohtumine, e-Residentsuse valge raamat), aga tahaks veel rohkemat. Väga meeldis taustajõudude töö kirjeldamine, seda tööd tihti ei märgata.
Aga raamat täitis eesmärki kirjutada kergestiloetav, hästi kirjutatud raamat president Kaljulaidist.
Aga raamat täitis eesmärki kirjutada kergestiloetav, hästi kirjutatud raamat president Kaljulaidist.
March 12, 2025
naersin kõva häälega, nutsin lahinal, elasin ja mõtlesin kaasa. ladus, hea stiili ja rütmiga, inspireeriv ja julgustav.
January 30, 2023
Tundub sobiv raamat, mille arvustusega oma vahepeal soikujäänud Goodreadsi seinal comeback teha. Mulle meeldis see, et raamat oli õhuke ja lugemine läks ruttu - nii paari päevaga. Mulle ei meeldinud see, et raamat oli õhuke ja pehmekaaneline. Ükskõik kustotsast vaadata, on see minu jaoks odava krimka formaat ja presidendile mittekohane. Ja see häiris, et Vaarik üritas aegajalt endast autori asemel peategelast teha. Sisu oli huvitav, lõbus ja aus - see viimane meeldis mulle eriti - kedagi ega midagi polnud põhjuseta ilustatud.
October 23, 2023
“Minul oli häbi, kuigi nemad olid sead…”
Ma ei tea palju poliitikast, kuid Kersti tundub mulle väga sümpaatne. Kahju, kuidas terve tema valitsuseaja kommenteeriti pidevalt ta välimust, riietust ja heideti ette tema sugu - erinevused mees- ja naisjuhi vahel, mille ka autor raamatus mitmeid kordi välja toob.
Hea raamat!
Ma ei tea palju poliitikast, kuid Kersti tundub mulle väga sümpaatne. Kahju, kuidas terve tema valitsuseaja kommenteeriti pidevalt ta välimust, riietust ja heideti ette tema sugu - erinevused mees- ja naisjuhi vahel, mille ka autor raamatus mitmeid kordi välja toob.
Hea raamat!
January 9, 2023
Daniel Vaarik sai unikaalse võimaluse presidenti nii lähedalt jälgida, mõista teda kui inimest, jälgida otsustamisprotsesse, ent tulemuseks tuli lühike, analüüsivaene teos, mis tihtipeale ei räägi meile enam Kersti Kaljulaidistki.
Vaarik teeb teose jooksul juttu ainult kahest märgilisest projektist: kohtumine Vladimir Putiniga ja ÜRO julgeolekunõukogu liikmelisuse taotlemine. Mõlemast on juttu vähe, fookus Kaljulaidilt kaob pidevalt mingitele muudele geopoliitilistele arusaamadele ning põnevad detailid ja seigad kampaaniast või kohtumisest on välja jäetud.
Teose kõige suurem probleem on, et Vaarik räägib ebaproportsionaalselt palju oma isiklikest seikadest, mis tihtipeale tõmbavad tähelepanu Kaljulaidilt ära. Jah, me saime juba esimese korraga aru, et Vaarik oli Siim Kallasele nõunik, kui viimane peaminister oli, ei ole vaja seda korrutada ja lugejat veenda, et autoriteet kirjutab.
Kogu teosest paistab, et Vaarik on selle meelega kirjutanud leviraamatuks ning lõpus üritab sellelt tähelepanu ära tuua, süüdistades Levila järjejutuna ilmumist ja kiireid tähtaegu. Raamatu peamine eesmärk tundub olevat võimalikult palju raha sisse tuua, mitte anda lugejale kindlat arusaama Kersti Kaljulaidist kui inimesest. Jah, veidi räägitakse presidendi pedantsusest ja äkilisusest ja tõelisest vihast soostereotüüpide üle, ent oleks saanud ju veel nii palju tuua või näidata, kuidas mingid seigad (näiteks Tiit Ojasoo olukord) tema perspektiivi muutsid või tugevdasid.
Piinlik. Viie aastaga oleks võinud palju rohkem teha.
Vaarik teeb teose jooksul juttu ainult kahest märgilisest projektist: kohtumine Vladimir Putiniga ja ÜRO julgeolekunõukogu liikmelisuse taotlemine. Mõlemast on juttu vähe, fookus Kaljulaidilt kaob pidevalt mingitele muudele geopoliitilistele arusaamadele ning põnevad detailid ja seigad kampaaniast või kohtumisest on välja jäetud.
Teose kõige suurem probleem on, et Vaarik räägib ebaproportsionaalselt palju oma isiklikest seikadest, mis tihtipeale tõmbavad tähelepanu Kaljulaidilt ära. Jah, me saime juba esimese korraga aru, et Vaarik oli Siim Kallasele nõunik, kui viimane peaminister oli, ei ole vaja seda korrutada ja lugejat veenda, et autoriteet kirjutab.
Kogu teosest paistab, et Vaarik on selle meelega kirjutanud leviraamatuks ning lõpus üritab sellelt tähelepanu ära tuua, süüdistades Levila järjejutuna ilmumist ja kiireid tähtaegu. Raamatu peamine eesmärk tundub olevat võimalikult palju raha sisse tuua, mitte anda lugejale kindlat arusaama Kersti Kaljulaidist kui inimesest. Jah, veidi räägitakse presidendi pedantsusest ja äkilisusest ja tõelisest vihast soostereotüüpide üle, ent oleks saanud ju veel nii palju tuua või näidata, kuidas mingid seigad (näiteks Tiit Ojasoo olukord) tema perspektiivi muutsid või tugevdasid.
Piinlik. Viie aastaga oleks võinud palju rohkem teha.
February 19, 2024
Imetlen president Kaljulaidi ning see raamat annab sellele veel veidike juurde. Vapilõvi on huvitav ülevaade isikust oma võimete ja puudustega, ning näitab, kui palju rohkem tõkkeid on tippjuhtimises just naiste teel.
Probleem raamatuga on see, et Vaarik varjutas Kaljulaidi tööd viis aastat, aga raamatu võib läbi lugeda nelja tunniga.
Lugesin eelmisel aastal Barack Obama elulugu, milles 1000-leheline raamat on vaid esimene kahest. Nii väga oleks tahtnud rohkem sügavust otsuste tegemisest, koosolekute sisust, töö struktuurist, rahvusvahelistest suhetest, jms.
Probleem raamatuga on see, et Vaarik varjutas Kaljulaidi tööd viis aastat, aga raamatu võib läbi lugeda nelja tunniga.
Lugesin eelmisel aastal Barack Obama elulugu, milles 1000-leheline raamat on vaid esimene kahest. Nii väga oleks tahtnud rohkem sügavust otsuste tegemisest, koosolekute sisust, töö struktuurist, rahvusvahelistest suhetest, jms.
October 15, 2023
Tunne nagu autor oleks kauem kui neli aastat selle loo tarbeks kaasas käinud. See karakteri tunnetus kuivõrd aus, kohati liigagi aus, ei väsi hämmastamast.
Tõepoolest nagu ka lubatud, maailis nimitegelasest inimliku, aga ka kohati robustselt järsu, väga enesekindla ja erakordselt tugeva naise karakteri.
Andis uut avaramat vaadet mitmetele kampaaniatele (nt "Sõna on vaba") aga ka kohtumistele maailma juhtide aga ka kohalikul tasandi tippudega jms tagamaadele. Omas hetkes jäid paljud nüansid endal märkamata või ei osanud siis nii oluliseks pidada. AGA tagasivaates ohsapoiss, mis kõik suures katlas podises! Respekt, sest ise ei suudaks eales avalikkuses sellist rahu sälilitada. Nagu ka raamatus korduvalt esile toodi, ei ole ega pea (nais)juht ilmeksimatu olema vaid ikkagi inimene. Kõik mis meesjuhtide puhul märkamatuks jääb, tuuakse naiste puhul kümnekordse võimendusega esile.
Jäi kripeldama nagu miski jäi veel lõpus õhku ja ehk tulevikus järge ootama.
Tõepoolest nagu ka lubatud, maailis nimitegelasest inimliku, aga ka kohati robustselt järsu, väga enesekindla ja erakordselt tugeva naise karakteri.
Andis uut avaramat vaadet mitmetele kampaaniatele (nt "Sõna on vaba") aga ka kohtumistele maailma juhtide aga ka kohalikul tasandi tippudega jms tagamaadele. Omas hetkes jäid paljud nüansid endal märkamata või ei osanud siis nii oluliseks pidada. AGA tagasivaates ohsapoiss, mis kõik suures katlas podises! Respekt, sest ise ei suudaks eales avalikkuses sellist rahu sälilitada. Nagu ka raamatus korduvalt esile toodi, ei ole ega pea (nais)juht ilmeksimatu olema vaid ikkagi inimene. Kõik mis meesjuhtide puhul märkamatuks jääb, tuuakse naiste puhul kümnekordse võimendusega esile.
Jäi kripeldama nagu miski jäi veel lõpus õhku ja ehk tulevikus järge ootama.
March 29, 2023
Raamat oli rohkem sellest, kuidas Daniel Vaarik seda kirjutab ja Danielist, mitte Kersti Kaljulaidist endast. Ootasin palju rohkem Kersti sügavuti mõtteid ja vaateid ning olgugi et oli põhjendatult tahetud näidata ka Kersti inimlikku ja negatiivset poolt, siis mulle tundus, et see oli üks suur eesmärk, kuigi Kersti saatis ju korda väga palju head ja imetlusväärset. Kaasa selline mõte: tuleb oma tegemistes/kohtumisteks" põhjalikult ette valmistuda; "üks asi on olla loll, kuid teine asi on see, kui sa oled lihtsalt laisk ja ei tee oma tööd korralikult".
February 12, 2023
Kellele meeldib president Kersti Kaljulaid, see lugegu seda raamatut ning saate kinnitust, et ta oli äge nii presidendi kui ka inimesena, kuigi puudustega, muidugimõista. Kellele ei meeldi president Kersti Kaljulaid, ärge seda raamatut kätte võtke, muidu ei jõua teid keegi ära kuulata, kui õigesti olete temast kogu aeg arvanud.
Raamatu algus meeldis mulle rohkem ning tundus täiesti 3-tärni raamat, selline hea. Aga mida lõpu poole, seda rohkem lappama asi läks ning kohati ei olnud Kersti Kaljulaidist üldse juttu, lugeda sai autori mõtteid ja temal tekkinud seoseid. Ega need üldse halvad olnud, täitsa huvitavad mõttelõngad Daniel Vaarikul, aga kui raamat on konkreetsest inimesest, siis tahaks temast lugeda ja vähem autorist.
Alguses meeldis mulle ka raamatu stiil, selline lakooniline, aga lõpuks muutus tüütavaks. Mingid aspektid olid ainult vihjetena kirjutatud, aga oleks palju rohkem lugeda tahtnud. Ja nii kukkuski hinnang kahele tärnile, sest minu jaoks jäi raamat pealiskaudseks ja kohati pastakast välja imetuks.
Raamatu algus meeldis mulle rohkem ning tundus täiesti 3-tärni raamat, selline hea. Aga mida lõpu poole, seda rohkem lappama asi läks ning kohati ei olnud Kersti Kaljulaidist üldse juttu, lugeda sai autori mõtteid ja temal tekkinud seoseid. Ega need üldse halvad olnud, täitsa huvitavad mõttelõngad Daniel Vaarikul, aga kui raamat on konkreetsest inimesest, siis tahaks temast lugeda ja vähem autorist.
Alguses meeldis mulle ka raamatu stiil, selline lakooniline, aga lõpuks muutus tüütavaks. Mingid aspektid olid ainult vihjetena kirjutatud, aga oleks palju rohkem lugeda tahtnud. Ja nii kukkuski hinnang kahele tärnile, sest minu jaoks jäi raamat pealiskaudseks ja kohati pastakast välja imetuks.
March 23, 2025
Esma-emotsioon on see, et raamat, mis on kirjutatud Kersti Kaljulaidist, oleks võinud olla parem.. Mulle väga meeldib Kersti isiksus, julgus, eesrindlikkus jm, ta on väga huvitav inimene, nii palju kui tema ametiaega mäletan & pärast ta esinemisi olen kuulanud. Raamat aga andis edasi palju negatiivsust, mis on ta kohta täägitud, et tal on halb iseloom, et paljud arvavad, et naine ei peaks "seda" ja "seda" tegema jms.. Autor üritas Kerstit veidi nagu kaitsta, rääkida, et naistel tõesti ongi keeruline meestekeskses maailmas. Aga minu jaoks ei avanud autor piisavalt Kersti ägedust & tema mõju laiemalt. Muidu kerge ja kiire lugemine
February 14, 2023
"Ela ja lase teistel ka elada! " Ilus mõte!
March 10, 2023
Väga hea raamat, mis kajastab Kaljulaidi tema ametiajal koos ta tugevuste ja nõrkustega.🇪🇪🤍 Inimlik, humoorikas, tempokas, asjalik, põnev ja neid omadussõnu võikski loetlema jääda.🙃
Read
July 25, 2025mõnus raamat, mida ühe päevitamissessiooniga lugeda. samas ka väga piinlik, et see mul üle kahe aasta lugemist ootas…
August 29, 2023
Tõeliselt huvitav vaade presidendi tagatubadesse ning Kaljulaidi kui isiksuse peegeldus läbi autori tundumuste. Ladusalt ja põnevalt kirjutatud.
December 26, 2022
Ja see oligi kõik?
Einoh, Vaarik oskab kirjutada küll, see oli ammu teada. Kaljulaid muutub nüansirikkamaks, mitmekihiliseks nagu õlimaal, mitte visandlik karikatuur, kuidas tavaliselt avaliku elu tegelaste kujutamiseks ruumi ja aega on. Aga viiest aastast kaasas käimisest on sündinud napp teos, ühe õhtu lugemine. Kas võib loota, et 10-15 aasta pärast, kui mõned haavad on juba kokku kasvanud, kirjutab Vaarik ka põhjalikuma ülevaate, mis ja kes, miks ja kuidas? Või oli kartus, et selline teos muutuks liiga monumentaalseks, liiga riiklikuks ning parem ikka napp eelroog, mille puhul vähemalt keegi ei saa süüdistada liigses võimukultuses?
Einoh, Vaarik oskab kirjutada küll, see oli ammu teada. Kaljulaid muutub nüansirikkamaks, mitmekihiliseks nagu õlimaal, mitte visandlik karikatuur, kuidas tavaliselt avaliku elu tegelaste kujutamiseks ruumi ja aega on. Aga viiest aastast kaasas käimisest on sündinud napp teos, ühe õhtu lugemine. Kas võib loota, et 10-15 aasta pärast, kui mõned haavad on juba kokku kasvanud, kirjutab Vaarik ka põhjalikuma ülevaate, mis ja kes, miks ja kuidas? Või oli kartus, et selline teos muutuks liiga monumentaalseks, liiga riiklikuks ning parem ikka napp eelroog, mille puhul vähemalt keegi ei saa süüdistada liigses võimukultuses?
December 31, 2022
Kersti Kaljulaiu ainsaks jäänud ametiaja kroonika. Kirjutatud Daniel Vaarikule omaselt stiilselt ja ladusalt, tähelepanelikult ja targalt. Ette võiks heita lühidust, mis tingib nii kohatise üldsõnalisuse kui ka mõningatest kriitilistest küsimustest ülelibisemise. Peamine on aga murrang viisis, kuidas kirjutada klišeede, hagiograafia või mütoloogia asemel päriselt inimesest, aga ka kõigist neist, kelle toel sümbolfiguurid üldse esile saavad tõusta. 4/5
August 12, 2023
Kuigi teos pole elulooraamat, vaid pilguheit Kersti Kaljulaidi ametiaega, jäi president ikkagi liiga kaugeks. Tema ametiaja suuremad sündmused on meedias kajastatud, autor rääkis küll telgitagustest, aga palju ka endast ning peale lugemist tean ma Kersti Kaljulaidi kohta vaid pisut rohkem kui enne.
February 15, 2023
Väga hästi kirjutatud raamat kindlasti soovitan selles raamatus on näha autori vaeva ja pingutust raamatu nimel
August 6, 2023
Väga kiire ja huvitav lugemine sellest, mida meedias ei näinud.
May 23, 2024
Hea raamat! Minu lemmikpeatükid olid "Solist", "Õed" ja päris viimane peatükk "Vapilõvi", kus tikkus lugedes isegi pisar silma.
March 7, 2023
Lööge või maha, aga mulle meeldis (kuigi vaim oli mul valmis pandud, et ajee, saab pärast lugemist end korralikult ventileerida!). Kiire, hoogne, kõikehõlmav. Ikkagi inimene, võib nentida.
Miks siis leidub ka kehvemapoolset tagasikaja? Mulle tundub, et see raamat võib pisukese pettumuse valmistada lugejale, kes ootas siit tüüpilist elulooraamatut (sündis-elas-suri, vahepeal tegi paar suurt tegu ka, soovitavalt ka kolm põlve esivanemaid sinna takkaotsa). Nojah, selline see raamat tõepoolest ei ole ja selle eest kergitan oma nähtamatut kaabut autori ees. Poliitikahuvilised oleksid ilmselt oodanud lohisevaid kirjeldusi kohtumistest ja visiitidest ja siis seitsme nurga alt analüüsid pealekauba.
Minu jaoks oli kõike just parajas koguses. Kajastamist leidsid olulisemad verstapostid (kohtumine Putiniga, paavstiga, Estonistan, sõna on vaba, EKRE võimuletulek jms), leidus põnevaid detaile presidenditöö köögipoolelt (kuidas hoida kätt ja sõrmi ametivannet andes, aga kuidas on tihedas päevakavas lood pissipeatustega, sõimukirjad, need kohutavad kingitused, mida visiitidel vahetatakse jne, jne), tema inimlik pool (mis tunne on, kui sinust tehakse mitte just kõige sümpaatsem kunstiteos, või kuidas siis ikkagi on nende sulfititega veinides, suhkruhais ja suhkruläga jpm).
Korduvalt esile kerkinud küsimus, et kas seda raamatut peaks lugema ka need, kelle jaoks Kaljulaid ei olnud just kõige meelepärasem president? Jah, peaks. Mina ju lugesin :) Muide, ühiskonna lõhestamisest on korduvalt ka raamatus juttu.
PS. Lugemine teeb targaks! Ma näiteks ei teadnudki, et on olemas mingid äpiga juhitavad soojendavad sisetallad - miks mul neid juba ei ole?!
Miks siis leidub ka kehvemapoolset tagasikaja? Mulle tundub, et see raamat võib pisukese pettumuse valmistada lugejale, kes ootas siit tüüpilist elulooraamatut (sündis-elas-suri, vahepeal tegi paar suurt tegu ka, soovitavalt ka kolm põlve esivanemaid sinna takkaotsa). Nojah, selline see raamat tõepoolest ei ole ja selle eest kergitan oma nähtamatut kaabut autori ees. Poliitikahuvilised oleksid ilmselt oodanud lohisevaid kirjeldusi kohtumistest ja visiitidest ja siis seitsme nurga alt analüüsid pealekauba.
Minu jaoks oli kõike just parajas koguses. Kajastamist leidsid olulisemad verstapostid (kohtumine Putiniga, paavstiga, Estonistan, sõna on vaba, EKRE võimuletulek jms), leidus põnevaid detaile presidenditöö köögipoolelt (kuidas hoida kätt ja sõrmi ametivannet andes, aga kuidas on tihedas päevakavas lood pissipeatustega, sõimukirjad, need kohutavad kingitused, mida visiitidel vahetatakse jne, jne), tema inimlik pool (mis tunne on, kui sinust tehakse mitte just kõige sümpaatsem kunstiteos, või kuidas siis ikkagi on nende sulfititega veinides, suhkruhais ja suhkruläga jpm).
Korduvalt esile kerkinud küsimus, et kas seda raamatut peaks lugema ka need, kelle jaoks Kaljulaid ei olnud just kõige meelepärasem president? Jah, peaks. Mina ju lugesin :) Muide, ühiskonna lõhestamisest on korduvalt ka raamatus juttu.
PS. Lugemine teeb targaks! Ma näiteks ei teadnudki, et on olemas mingid äpiga juhitavad soojendavad sisetallad - miks mul neid juba ei ole?!
December 30, 2024
see oli väga lihtsasti loetav raamat. kahtlaselt lihtsasti. mõtlesin lugemise ajal korduvalt, kas on võimalik, et... liiga lihtsasti.
ma ei oska seda väga hästi seletada, aga on mingi asi, mis mind häirib kõigi nende Levila kaubamärgi alt tulevate tekstide juures. üksvahe kuulasin neid audioversioonis päris palju, aga siis jätsin järele, sest ma väsisin sellest emotsionaalsusest ära. mul muidu emotsiooni vastu ei ole midagi, aga hakkas tunduma, et seal kirjutasid autorid (ja tekste esitavad näitlejad!) mulle päris hoolega ette, _mida_ ma tundma pean. tekkis selline manipuleeritud tunne.
"Vapilõviga" mul päris seda muret ei ole, aga siin mul jällegi nagu... ei lasta endal mõelda? see tekst on oma lühiduses ja liigendatuses kuidagi nagu eelseeditud. hästi läbinämmutatud, et läheks kiirelt kurgust alla ja seediks ruttu ja tekitaks tunde, et tahaks veel. ultratöödeldud toit. mis teatavasti polegi päriselt toit, vaid toidulaadne toode.
ma ei taha öelda, et Vaarik oleks kirjutanud raamatulaadse toote, see ikka on päris raamat. ja ma sain siit president Kaljulaidi kohta teada asju, mida ma enne ei teadnud, ja see kõik oli huvitav ja hästi kirjutatud ja no ausalt, kui oleks olnud pikem, oleksin lugenud rohkemgi (vt: tahaks veel). ühesõnaga, mulle tegelikult väga meeldis. aga sellest hoolimata on veidi manipuleeritud tunne ka :P
ma ei oska seda väga hästi seletada, aga on mingi asi, mis mind häirib kõigi nende Levila kaubamärgi alt tulevate tekstide juures. üksvahe kuulasin neid audioversioonis päris palju, aga siis jätsin järele, sest ma väsisin sellest emotsionaalsusest ära. mul muidu emotsiooni vastu ei ole midagi, aga hakkas tunduma, et seal kirjutasid autorid (ja tekste esitavad näitlejad!) mulle päris hoolega ette, _mida_ ma tundma pean. tekkis selline manipuleeritud tunne.
"Vapilõviga" mul päris seda muret ei ole, aga siin mul jällegi nagu... ei lasta endal mõelda? see tekst on oma lühiduses ja liigendatuses kuidagi nagu eelseeditud. hästi läbinämmutatud, et läheks kiirelt kurgust alla ja seediks ruttu ja tekitaks tunde, et tahaks veel. ultratöödeldud toit. mis teatavasti polegi päriselt toit, vaid toidulaadne toode.
ma ei taha öelda, et Vaarik oleks kirjutanud raamatulaadse toote, see ikka on päris raamat. ja ma sain siit president Kaljulaidi kohta teada asju, mida ma enne ei teadnud, ja see kõik oli huvitav ja hästi kirjutatud ja no ausalt, kui oleks olnud pikem, oleksin lugenud rohkemgi (vt: tahaks veel). ühesõnaga, mulle tegelikult väga meeldis. aga sellest hoolimata on veidi manipuleeritud tunne ka :P
September 3, 2023
Hästi ja lihtsalt kirjutatud raamat, mis hoiab lugejat kergelt oma kütkes. Ühelt poolt olin pettunud, et ühegi teemaga ei mindud süvitsi. Teiselt oli aga hea meel, et raamatus püsis ühtlane rürtm, mis ei lasknud raamatut käest panna. Kuigi raamatu lõppedes tahaks ikka mõnestki sündmusest rohkem kuulda ja lugeda.
Vaarik ei võta minu arvates seisukohta ja laseb inimestel rääkida. Mõni kirjeldus tuleb lihtsamalt ning mõnes ta kahtleb, ka viimaste lehekülgedeni.
Raamat on sama palju nii Eesti riigist, Kersti Kaljulaidist, presidendi ametist, kui ka eetilistest küsimustest, mis selle ametiga kaasnevad.
Selles raamatus saame me näha presidenti (ja ma ei mõtle just spetsiifiliselt Kaljulaidi) eri nurkade alt. President, kui riigi esindaja; President, kui amet; President, kui institutsioon; President, kui inimene; President, kui poliitik, lepitaja, eeskuju jpm. Aga ka President, kui kõik need inimesed, kelle abil ja kelle tõttu on president avalikusses nagu ta on.
Vaarik ei võta minu arvates seisukohta ja laseb inimestel rääkida. Mõni kirjeldus tuleb lihtsamalt ning mõnes ta kahtleb, ka viimaste lehekülgedeni.
Raamat on sama palju nii Eesti riigist, Kersti Kaljulaidist, presidendi ametist, kui ka eetilistest küsimustest, mis selle ametiga kaasnevad.
Selles raamatus saame me näha presidenti (ja ma ei mõtle just spetsiifiliselt Kaljulaidi) eri nurkade alt. President, kui riigi esindaja; President, kui amet; President, kui institutsioon; President, kui inimene; President, kui poliitik, lepitaja, eeskuju jpm. Aga ka President, kui kõik need inimesed, kelle abil ja kelle tõttu on president avalikusses nagu ta on.
Displaying 1 - 30 of 49 reviews