See on see tunne, mis saadab meid eluteel. Kui armastus põletab südant ja seda ei saa, ei julge, ei oska, ei taha välja öelda!
See on see tunne, mis paneb meid tegema kõige sõgedamaid, segasemaid, kirjeldamatumaid tegusid. Vihast, nii enda kui ka teiste vastu. Aga eeskätt ikkagi iseenda vastu!
See on tunne, mis eneselegi teadmata on elu alus. Viha elu vastu sütitab viha enese vastu. Viha enese vastu, mis kantud vihast elu vastu, süstitab isu elada. Elada, et hävitada oma viha. Elada, et vihata hävingut!
Viha viha vastu on nagu abituse kalk kämmal sinu mõranenud hinge alaseljal. See on sisaliku libedusega südamest üle voolav, samas püsima jääv tunne. See on nagu esimene lonks köhasiirupit, kui ema lubas, et see ei ole üldse nii hull. See on nii hull, et sa vihkad hullust, kuni sellest vihkamisest hullud.
Sõnad saavad tappa, aga saavad ka elu anda. Sõnad saavad otsa, aga siiski sünnivad taas. Tahtmine elada või tahtmine surra on mööduv. Sõnadesse valatud valu meenutab seda meile ... Taas ja taas!