17-aastane Birgit tunneb, et ta pole enam seesama inimene, kes varem. Püüdes toetada oma vähki põdevat ema ja hoolitseda väikese õe eest, on neiu liitunud väga vale seltskonnaga, mis teda järjest tugevamalt oma võrku mässib. Iga järgneva hetkega näib väljapääs järjest võimatum. Pärast traagilist sündmust ühel üsna tavalisel „koolipeol“ tuleb Birgitil teha keeruline valik: kas rääkida ja seada ohtu veel kellegi – võib-olla iseenda – elu või vaikida kogu ülejäänud elu.
Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kriminaalne noorteromaan „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ märgiti ära kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil.
eelviimane debüüt uhhhhh. armastan kui gümnasistid on laiahaardeliste narkodraamade keskmes. armastan ka noorteromaane kui selliseid. pahalase arvasin kahjuks kohe ära mis mõjub muidugi samas egole hästi niiet ple hullu
Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam.
Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid.
Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.
Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.
Läksin üsna ilma ootusteta siia raamatusse, olin lihtsalt kuulnud, et see on mõnus noortekrimka ja tegelikult niiviisi peakski selle kätte võtma. Tegemist on kiireloomulise ja intensiivse looga, kus probleemidele pole deus ex machina lahendust. Sündmused jõuavad haripunkti üsna alguses, hoides seeläbi lugejat raamatus kinni. Tundus, nagu asjad olid tegelaste eludes korras kuni raamatu alguseni ja siis läks kõik korraga allamäge.
Kuigi lehekülgi pole palju, siis on suutnud autorid teha tegelased väga mitmetahulisteks. Ka nendevahelised suhted on keerukad ning nüansirohked, rääkimata kõnepruugist, mis oli ülimalt noortelik. Natuke isegi kurb, et selliste mitmekihiliste tegelastega rohkem aega koos ei saanud veeta.
Huvitav lugu mis on hästi kirjutatud!
(PS! Ma saan aru, et hellitusnimega "kallike" saab lugejale ilma vaevata selgeks teha, mis on intiimsustase tegelaste vahel, aga ma siiralt pole kohanud kedagi, kes hellitusi igas lauses kasutab. Tunnen, et on ka teisi vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks.. pls stop.)
"Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" on noortele suunatud krimiromaan, mille tegevus keerleb põhiliselt narkootikumide ja ühe kurikuulsa narkojõugu ümber.
Üldplaanis oli raamat minu meelest täitsa okei. Esimese kolmandiku vältel mõtlesin tihti raamatu poolelijätmisele, kuna midagi otseselt ei toimunud ja peategelane käis tohutult närvidele. Siis aga muutus lugu huvitavamaks ning tänu lühikestele peatükkidele ja tublile tempole kulges lugemine kuni lõpuni palju ladusamalt. Kohati oli raamat natuke liiga õpetliku alatooniga ja osad detailid mõjusid natuke koomiliselt, aga heaks vahelduseks oli, et tegelased polnud mustvalged ega loo lõpp õnnelik.
Loen palju noorteraamatuid ja üsna sageli märkan erinevust eesti ja välismaiste noorteraamatute vahel. Miskipärast arvavad eesti autorid, et raamatu teevad noortepäraseks roppused. Ropendamine kohe raamatu alguses häälestas aga mind paraku raamatu suhtes negatiivselt, nii et olen võibolla kriitilisem kui tavaliselt. Ma ei tea, miks arvatakse, et noorteraamatus peavad olema roppused. Isegi kui noored nii räägivad, siis ei anna see raamatule midagi juurde ja pigem õigustab ropendamist. Võimalik, et minu porisemine paneb just mõne noore hoopis raamatut lugema, mis iseenesest pole halb. Ma siiski kardan, et ropendajad ise eriti raamatuid ei loe. Raamatu tegelased on seotud narkoäriga, mis toob kaasa tõsiseid tagajärgi. Lõpplahendus on üsna ootamatu, kuid minu jaoks üsna ebaloogiline. Ka peategelane Birgit jättis paraku üsna naiivse tüdruku mulje. Kui 17aastase Birgiti ebaloogilist käitumist võiks kirjutada tüdruku nooruse arvele, siis täiskasvanutelt ootaks küpsemat käitumist.
Tempokas ja põnev lugu algusest lõpuni. Kui noorteromaanid kipuvad vahel liialt naiivsed olema, siis see raamat on teisest puust. Peategelastes on küll noorusele omast naiivsust ja mõtlematust seadusega kergekäeliselt pahuksisse minna, kuid rumalatel tegudel on tõsised tagajärjed, millest ei ole lihtsat ja hollywoodylikkult armsat väljapääsu. Mulle väga meeldis selle raamatu mitmekihilisus. Ühtaegu on see krimilugu, kus kõik pole need, kellena alguses paistavad. Teisalt aga avanevad loo taustal keerukad inimsuhted ja tunded, mis panevad lugejat kaasa mõtlema ja tegelaste valikuid analüüsima. Ja lõpuks, kas vaikimine siis ikka on kuld või peotäis koltunud kaselehti? Kas elul on kullahind? Ja mis siis, kui selle asemel, keda sunniti vaikima, hakkavad rääkima hoopiski tema teod...
Ülilahe debüütromaan nende kahe autori jaoks! Väga kiiresti läks edasi, lugemine oli lust. Ma ei osanud midagi ette ennustada, kuigi üldjoontes siiski ma kahtlustasin õiget tegelast, nii et ma võin enda üle uhke olla! Samas lõpp oli siiski ootamatu ja väga põnev, hoopis teistsugune, kui ma alguses arvasin. Tegelased olid väga põnevad, kurb oli, et ma nii paljude kohta üldse midagi teada ei saanud. Aga muidu jah, ei puudunud ka hetked, mil ma lohutamatult pisaraid valasin... kui see lugema ei kutsu, siis mis veel?!
Uued autorid noortekirjanduse maastikul ja täitsa passib lugeda. Võib olla mitte minu tavapärane maitse, krimiraamatud meeldivad mulle siiski rohkem täiskasvanute ilukirjanduse riiulilt :) Peategelane kohati liiga palju heietas, oleks tahtnud rohkem tegevust näha. Kuid narkootikumid on tähtis teema, kõik teavad, et Tallinna kesklinna koolides on see suur probleem, seega kasulik lugemine nii lapsevanematele kui noortele.
"Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" on kriminaalsugemetega noortejutustus. Lugu räägib noorest Birgitist, kes on tagasihoidlike elutingimuste tõttu sattunud patusesse seltskonda, mis tegeleb narkootikumide vahendamisega. Kui aga ühel koolipeol saab traagiliselt surma tema endine kaaslane, kisub varjupool Birgitit veelgi sügavamale endasse, kui tüdrukule pakub huvi, mis põhjustas tema kunagise hea sõbra surma. Raamat on väga sünge sisuga - noored lugejad peaksid selle lugemiseks end vaimselt ette valmistama. Käsitletakse narkootikumide, sõltuvuse, surma, mõrva, leina ning usalduse teemasid. Lugu üldiselt on heal tasemel, kuid võinuks minna sügavamale juurte juurde. Kohati jäi jutustus liiga pealiskaudseks ning puudu oli nn "õpetuselement". Samas oli positiivne see, et sain raamatu läbi loetud vaid mõne tunniga.
Kuidas jääb kahel autoril kahe silma vahele fakt, et 17-aastane Birgit muutub vahepeal 18-aastaseks ja võib üksinda üle piiri lennata, järgmistes peatükkides jällegi rõhutatakse, kuidas ta on alaealine? Samuti on täiesti vastu igasugust loogikat politsei tegutsemine, asitõenditega tegelemine ja mõrvari vabadusse laskmine. Üldiselt ladus, kuid on segaseks jäävaid kohti, Birgiti mõttekäik on kohati täiesti seosetu. Arusaadav, et tegemist on segaduses ning leinava teismelisega, kuid pigem oli näha, kuidas autorid on oma kujutlustes oleva loo sündmustikus nii kinni, et ei näe, kuidas loo loomulik käik tegelikult oleks kuskile mujale juhtinud. Soovitaks edaspidi kasutada testlugejaid, kes sellised ebakõlad enne avaldamist üles leiaks.
Et olin selle kriminaalse noorteromaani suhtes mitte just kiitvaid hinnanguid kuulnud, siis lugema ei kiirustanud. Kui teos aga Hea noorteraamatu tiitli külge sai, siis sai uudishimu ikkagi võitu. Iseenesest oli täitsa huvitav lugemiselamus ja hoiatav näide sellest, millist allakäiguspiraali mööda "kerge" rahateenimise lootuses narkootikumidega hangeldamine noore inimese keerlema panna võib. Noorteromaanidele iseloomulikke probleeme oli veelgi, eelkõige muidugi armastus ja sõprussuhted, lapsevanema raske haigus ja sellest tulenev eakohatu koorem, surm, lein. Oli ka ebaloogilisusi, aga ilma sisurikkumiseta neil pikemalt peatuda ei õnnestu. Pahalase arvasin igal juhul ära ja lõpplahendus jääb kindlasti meelde. See oli muidugi täielik üllatus ja kogu aeg mõtlesin, et ikkagi ei saa nii olla. Huvitaval kombel juba teine viimasel ajal loetud noorteraamat, mille suhtes sarnaseid tundmusi olen tõdenud. Iseenesest aga üllatas lugemine meeldivalt, sest kõlbas ju lugeda küll ja teatud mõttes eristus paljudest noortekatest.
See oli nii hea ja kurb isegi. Eriti lõpus isegi nutsin natuke. Nii lootsin et äkki selle Birgitiga ei juhtu midagi aga läks hoopis teisiti :( Võiks tulla ka järg sellele raamatule näiteks kus Maria (Birgiti õde)otsustab oma õe mõrvarile kätte maksta:D
See raamat on üks minu kõige lemmikumaid raamatud mis pani mind lugema. See on väga kaasahaarav ning väga huvitav! Lõpus on omamoodi shokeeriv nö plot twist, mida poleks ette arvanud. Soovitan seda lugeda kuid hoiatan ette, et seal võib tulla ette vandumist.