What do you think?
Rate this book
Balti tragöödia
Baltisaksa kultuur on lahutamatu Eesti kujunemisloost. «Balti tragöödia» on romaanitriloogia, mis jutustab baltisakslaste loo siin maal, arvestades selle rahvusrühma traagilist lõppu, võib baltisakslaste saatust ka jutumärkideta lugeda: Balti tragöödia. Siegfried von Vegesacki «Balti tragöödia» ilmus aga juba 1935. aastal, niisiis veel enne päris saatuslikke sündmusi, aimates noid vaid ette.
Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga. Ei puudu siit vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooni aastatesse ja sõjaaegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõda kui ka Landeswehri sõda, mõisate võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis.
Triloogia algab 20. sajandi alguse tüüpilise mõisaelu idülliga. Ei puudu siit vastuolud talurahvaga, samuti eneseidentiteet ja -vastandus keisrivõimule. Lõpuks jõutakse keerulistesse Vene revolutsiooni aastatesse ja sõjaaegadesse, mis jätavad Balti aadlikud kõikide rinnete vahele. Eesti lugejale võib huvi pakkuda võimalus näha meie ajaloo tähtsündmusi baltisakslase vaatenurgast: nii maailmasõda kui ka Landeswehri sõda, mõisate võõrandamist, aga samuti näiteks õpinguid Tartu ülikoolis.
622 pages, Paperback
First published January 1, 1935
10 people are currently reading
185 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 24 of 24 reviews
November 6, 2022
Tõeliselt mahukas ülevaade baltisaksa ajaloost ning kujunemisest Vene tsaaririigi lõpukümnenditel ning värskete vabariikide alguses. Baltisaksa mentaliteet ning kultuur, mis arenes sajandite jooksul, on pärast lugemist hoopis parem ning teistsugune arusaam. Väga kaunid kirjeldused ning lopsakas sõnavara muudab lugemise ladusaks.
Kindlasti on palju sotsiaalseid teemasid, mida tänapäeval vaatleme teisiti, baltisaksa maailmavaate kohta lugemine tekitab vastakaid tundeid, kuid see annab tänapäeva lugejale romaanile väärtust ainult juurde. Tegelaste rohkus kannab edasi baltisaksa kultuuri mitmekülgsust. On silmiavav lugeda, kuivõrd eraldunud oli baltisaksa mõtteviis reaalsusest ning milliseks oli selle muutnud sajanditepikkune traditsioonide külge klammerdumine. Jääb kõlama, et kas kultuuril, mis taotleb ning põhineb teiste kultuuride allasurumisel, saab üldse maailmas tulevikku olla?
Kindlasti on palju sotsiaalseid teemasid, mida tänapäeval vaatleme teisiti, baltisaksa maailmavaate kohta lugemine tekitab vastakaid tundeid, kuid see annab tänapäeva lugejale romaanile väärtust ainult juurde. Tegelaste rohkus kannab edasi baltisaksa kultuuri mitmekülgsust. On silmiavav lugeda, kuivõrd eraldunud oli baltisaksa mõtteviis reaalsusest ning milliseks oli selle muutnud sajanditepikkune traditsioonide külge klammerdumine. Jääb kõlama, et kas kultuuril, mis taotleb ning põhineb teiste kultuuride allasurumisel, saab üldse maailmas tulevikku olla?
May 14, 2021
As an Estonian, my knowledge of the history of Baltic states has been shaped by my schooling. This means that to me it has been a story of successive oppressions. It is a story where Estonians are the heroes. Especially in 1918-1920. To read the history of the tumultuous beginnings of the 20th century from a completely different viewpoint is an eye-opening experience. The "oppressor" becomes the Other, the victories are replaced by defeats, even the suffering of those "heroic" years obtains a new dimension. This should be a must-read to any Estonian or Latvian. It will show you a side of the story that you never knew existed. Besides all of this, the vast cast of characters and the world of those times are truly brought to life. I cannot recommend enough!!
November 8, 2022
oeh...
Tegelikult oli põnev jälgida Aureli suureks saamise lugu läbi nende keeruliste keskkonnast tingitud olukordade. Peredünaamika ka põnev - JUMMEL KUI SUUR SUGUVÕSA, ma kindel, et ma ka peale 600lk ikka ei saanud aru täpselt, kes on kes.
Aurel ise SUPER peategelane minu arust - ta on algusest peale abivalmis ja väga südamlik ja tugeva empaatiaga, mis teeb temast hea tegelase, kelle lugu jälgida ja samastuda. Väga hästi on kajastatud ka sidet kodukoha ja selle olulisust identiteedis.
Tegelt soovitan, ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, aga ma ei usu, et ise uuesti loeks:D
Tegelikult oli põnev jälgida Aureli suureks saamise lugu läbi nende keeruliste keskkonnast tingitud olukordade. Peredünaamika ka põnev - JUMMEL KUI SUUR SUGUVÕSA, ma kindel, et ma ka peale 600lk ikka ei saanud aru täpselt, kes on kes.
Aurel ise SUPER peategelane minu arust - ta on algusest peale abivalmis ja väga südamlik ja tugeva empaatiaga, mis teeb temast hea tegelase, kelle lugu jälgida ja samastuda. Väga hästi on kajastatud ka sidet kodukoha ja selle olulisust identiteedis.
Tegelt soovitan, ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, aga ma ei usu, et ise uuesti loeks:D
April 22, 2019
Jau pirms laika noformulēju, ka esmu pret rasismu un pret jeb kāda veida diskrimināciju. Mani pārsteidza, cik ļoti šīs tēmas ar jaunu spēku uzbangoja tieši "Baltiešu gredzens" lasīšanas laikā. Ja līdz tam nostādnes pret rasismu un diskrimināciju bija tādas "intelektuālas", ar prātu, ar pārliecību, tad pēc grāmatas izlasīšanas ir sajūta, ka izzudušas mazākās šaubas un nedrošība - ir tādas vispārcilvēciskas vērtības, kas ir pārākas par jeb kādām atšķirībām, kādas piedēvējam sev un citiem. Miermielīgums, cieņa un labvēlība - lūk, ko es paņemu no šīs grāmatas.
Grāmatas saturs bija ārkārtīgi bagātīgs un savdabīgs, bet te divi citāti, kurus ieslēdzu sevī un nesāju līdzi:
Un divi augi: oleandri un purva vaivariņi. Iracināli un paliekoši.
No reiz tik ērtā vēstures stāsta par 700 verdzības gadiem pāri paliek pārdomas par to, ko un kā darīt ar savu pagātni, lai būtu tās cienīga.
Grāmatas saturs bija ārkārtīgi bagātīgs un savdabīgs, bet te divi citāti, kurus ieslēdzu sevī un nesāju līdzi:
"Koku noslēpums ir pastāvēt par sevi un iekšēji augt."
"Savas pagātnes cienīgs ir nevis tas, kurš par to bezdarbīgs sēro, bet tas, kurš no tās iedvesmojas jaunu uzdevumu veikšanai."
Un divi augi: oleandri un purva vaivariņi. Iracināli un paliekoši.
No reiz tik ērtā vēstures stāsta par 700 verdzības gadiem pāri paliek pārdomas par to, ko un kā darīt ar savu pagātni, lai būtu tās cienīga.
December 30, 2023
"Balti tragöödia" on kombinatsioon kujunemisromaanist ('Bildungsroman' on baltisakslase Karl Morgensterni käibele toodud termin), panoraamsest perekondlikust epopöast ja ajaloolisest romaanist.
Raamatu aineseks on meie maa ajalugu vaadelduna siin elanud teise rahva, baltisakslaste silme läbi ühe perekonna loo kaudu. Raamatu esimene pool kirjeldab rahulikus tempos ja üksikasjalikult aadliperekonna elulaadi 19./20. sajandi vahetuse Liivimaal. Balti suguvõsad moodustasid tohutu mõisate võrgustiku, kus siis üksteisel tõldade ja saanidega külas käidi. Kodus tegeldi peamiselt jahi ja majapidamisega, õpiti prantsuse, inglise ja vene keelt, kasvatati lapsi ja lilli, ratsutati, korraldati väljasõite ja piknike jne. Raamatu tundetoon on kergelt nostalgiline, endisaegsete ülikute elu põhjamaises looduses on kirjeldatud meeldiva tundlikkusega. Põliselanikud selles elus mingit rolli ei mänginud – olid rohkem nagu mingid imelikud räpakad tondid, kes vahel kõrtsi ees või maanteel põrnitsedes kerget ebamugavustunnet tekitasid.
Raamatu peategelane Aurel esindab elava siseelu ja intellektuaalse kallakuga flegmaatilise noormehe tegelaskuju (vrd eesti kirjanduses Arno Tali või Indrek Paas). Erinevalt Lutsust või Tammsaarest ei oska von Vegesack oma tegelast küll päriselt elama panna ja sümpaatseks kirjutada. Nii peategelane kui kõik rohked kõrvaltegelased jäävad mingil määral skemaatiliseks. Järjekindla lineaarsusega jälgitakse peategelase lapsepõlve, sõprusi ja crushe, kooliõpinguid Riias, seejärel ülikooliaastat Tartus jne. Kirjeldamist leiab ka terve galerii kõiksugu sugulasi.
Kui tihti harrastavad selliste "suurte" romaanide autorid ilukirjanduslikus vormis filosofeerimist ("Tõest ja õigusest" "Võlumäeni"), siis "Balti tragöödia" on sujuvalt loetav tänu targutuste puudumisele. Baltlased olid rüütlid, sõdalased, konkreetsed inimesed ning ka selles raamatus pole kohta tühjale mõttemälumisele. Samas jäävad ka kõrvalteemad väljaarendamata ja poolikuks, nt muusika või romantilised suhted. Mis puutub viimast, siis ei saagi peategelane raamatu lõpuni üldse löögile. Erinevad kandidaadid küll hõljuvad läbi, aga peategelane on vist liiga tagasihoidlik.
Raamatu teine pool on ajalooline romaan, kus jälgitakse perekonna ja baltisaksa rahvakillu saatust 1905. aasta revolutsioonis, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Ühe punase niidina läbib "Balti tragöödiat" venelaste äärmuslik julmus. Von Vegesack ei teadnud midagi Butšast, aga loeme, et meie maal korraldasid nii Ivan Julm, Peeter I kui bolševikud samasuguseid ja veel palju elajalikumaid tegusid. (Ses suhtes, et kui keegi tunneb, et venelasi veel liiga vähe heidib, siis "Balti tragöödiast" saab head kütet, kui suudate 600 lk lugeda.) Mis puutub punasesse terrorisse baltisakslaste vastu, siis sellest ma ei teadnudki varem midagi (või olen koolis õpitu unustanud). Huvitav episood kirjeldab Tartus Kompanii tänaval Krediidikassa keldris aset leidnud vangide massimõrva, millest Aurel napilt pääseb. (Täna elavad tolles majas rõõmsalt inimesed.)
Võrreldes Eesti ajaloo kaanoniga väga teises valguses kujutatakse Landesveeri tegutsemist. Kui meie tähistame võitu Landesveeri üle Võnnu lahingus Võidupühana, siis selle raamatu tegelaste jaoks oli see üks "Balti tragöödia" viimaseid episoode (mitu tegelast ka hukub seal). Muide, Eesti vabadussõdalased on von Vegesacki jaoks "Eesti valgekaartlased".
Kokkuvõttes on selle raamatu juures kõige huvitavam siin 700 aastat elanud rahva suhe selle maaga. Ilmneb, et see on eestlastega võrreldes ikka päris erinev. Võib-olla kõige suurem erinevus oli, et baltlased ei pidanud kunagi töötama (lucky bastards).
Von Vegesackile ei saa etteheita, et ta kirjutab oma raamatu ajalukku hääbunud baltlaste perspektiivist. Suhtumises lätlastesse ja eestlastesse on ta humanist, kuid see teema ei ole raamatus üldse esiplaanil.
PS. Puhtalt kirjanduslikult hinnates – kui te tahate lugeda aristokraatliku suguvõsa panoraamset allakäigu lugu, siis soovitan di Lampedusa "Gepardit". Kui huvitab psühholoogiline romaan ajalooliste sündmuste, karismaatiliste tegelaste ja südantlõhestava romantikaga, siis võtke parem "Doktor Živago". "Balti tragöödia" on väga huvitav raamat, aga mitte päris suur kirjandus.
Raamatu aineseks on meie maa ajalugu vaadelduna siin elanud teise rahva, baltisakslaste silme läbi ühe perekonna loo kaudu. Raamatu esimene pool kirjeldab rahulikus tempos ja üksikasjalikult aadliperekonna elulaadi 19./20. sajandi vahetuse Liivimaal. Balti suguvõsad moodustasid tohutu mõisate võrgustiku, kus siis üksteisel tõldade ja saanidega külas käidi. Kodus tegeldi peamiselt jahi ja majapidamisega, õpiti prantsuse, inglise ja vene keelt, kasvatati lapsi ja lilli, ratsutati, korraldati väljasõite ja piknike jne. Raamatu tundetoon on kergelt nostalgiline, endisaegsete ülikute elu põhjamaises looduses on kirjeldatud meeldiva tundlikkusega. Põliselanikud selles elus mingit rolli ei mänginud – olid rohkem nagu mingid imelikud räpakad tondid, kes vahel kõrtsi ees või maanteel põrnitsedes kerget ebamugavustunnet tekitasid.
Raamatu peategelane Aurel esindab elava siseelu ja intellektuaalse kallakuga flegmaatilise noormehe tegelaskuju (vrd eesti kirjanduses Arno Tali või Indrek Paas). Erinevalt Lutsust või Tammsaarest ei oska von Vegesack oma tegelast küll päriselt elama panna ja sümpaatseks kirjutada. Nii peategelane kui kõik rohked kõrvaltegelased jäävad mingil määral skemaatiliseks. Järjekindla lineaarsusega jälgitakse peategelase lapsepõlve, sõprusi ja crushe, kooliõpinguid Riias, seejärel ülikooliaastat Tartus jne. Kirjeldamist leiab ka terve galerii kõiksugu sugulasi.
Kui tihti harrastavad selliste "suurte" romaanide autorid ilukirjanduslikus vormis filosofeerimist ("Tõest ja õigusest" "Võlumäeni"), siis "Balti tragöödia" on sujuvalt loetav tänu targutuste puudumisele. Baltlased olid rüütlid, sõdalased, konkreetsed inimesed ning ka selles raamatus pole kohta tühjale mõttemälumisele. Samas jäävad ka kõrvalteemad väljaarendamata ja poolikuks, nt muusika või romantilised suhted. Mis puutub viimast, siis ei saagi peategelane raamatu lõpuni üldse löögile. Erinevad kandidaadid küll hõljuvad läbi, aga peategelane on vist liiga tagasihoidlik.
Raamatu teine pool on ajalooline romaan, kus jälgitakse perekonna ja baltisaksa rahvakillu saatust 1905. aasta revolutsioonis, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Ühe punase niidina läbib "Balti tragöödiat" venelaste äärmuslik julmus. Von Vegesack ei teadnud midagi Butšast, aga loeme, et meie maal korraldasid nii Ivan Julm, Peeter I kui bolševikud samasuguseid ja veel palju elajalikumaid tegusid. (Ses suhtes, et kui keegi tunneb, et venelasi veel liiga vähe heidib, siis "Balti tragöödiast" saab head kütet, kui suudate 600 lk lugeda.) Mis puutub punasesse terrorisse baltisakslaste vastu, siis sellest ma ei teadnudki varem midagi (või olen koolis õpitu unustanud). Huvitav episood kirjeldab Tartus Kompanii tänaval Krediidikassa keldris aset leidnud vangide massimõrva, millest Aurel napilt pääseb. (Täna elavad tolles majas rõõmsalt inimesed.)
Võrreldes Eesti ajaloo kaanoniga väga teises valguses kujutatakse Landesveeri tegutsemist. Kui meie tähistame võitu Landesveeri üle Võnnu lahingus Võidupühana, siis selle raamatu tegelaste jaoks oli see üks "Balti tragöödia" viimaseid episoode (mitu tegelast ka hukub seal). Muide, Eesti vabadussõdalased on von Vegesacki jaoks "Eesti valgekaartlased".
Kokkuvõttes on selle raamatu juures kõige huvitavam siin 700 aastat elanud rahva suhe selle maaga. Ilmneb, et see on eestlastega võrreldes ikka päris erinev. Võib-olla kõige suurem erinevus oli, et baltlased ei pidanud kunagi töötama (lucky bastards).
Von Vegesackile ei saa etteheita, et ta kirjutab oma raamatu ajalukku hääbunud baltlaste perspektiivist. Suhtumises lätlastesse ja eestlastesse on ta humanist, kuid see teema ei ole raamatus üldse esiplaanil.
PS. Puhtalt kirjanduslikult hinnates – kui te tahate lugeda aristokraatliku suguvõsa panoraamset allakäigu lugu, siis soovitan di Lampedusa "Gepardit". Kui huvitab psühholoogiline romaan ajalooliste sündmuste, karismaatiliste tegelaste ja südantlõhestava romantikaga, siis võtke parem "Doktor Živago". "Balti tragöödia" on väga huvitav raamat, aga mitte päris suur kirjandus.
Read
November 8, 2022Kuna tähtaeg sundis tagant, pidi kiirustades lugema. Oleksin tahtnud kauem nautida!
November 11, 2020
issand... ainult baltisaksa-temaatika suurfännidele. samas oli ses ka ilusaid hetki. aga siiski, 600lk!!!
December 16, 2017
Raamat baltisakslastest ja nende saatusest 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Suurepäraselt kirjutatud ja hästi loetav. Ajaloohuvilisele lugemine lausa kohustuslik, kuna tegu on lisaks suurepärasele romaanile ka aknaga baltisakslaste mõttemaailma, kuidas nemad nägid neid pöördelisi sündmusi, mis Eesti-, Liivi- ja Kuramaal aset leidsid, ning mis kulmineerusid Eesti ja Läti Vabariigi loomisega, ning mis baltisakslastele tähendasid oma kodudest väljaajamist. Kokkuvõtvalt on tegu väga põneva vaatenurgaga Baltimaade ajaloole, ning seega ka Eesti ajaloole.
December 15, 2014
Interesants ekskurss Baltijas vēsturē, šoreiz no cita "skatu punkta". Aizraujošs, cilvēcisks tēlojums, kas patiesi izraisa līdzpārdzīvojumu. Paldies par ieskatu baltvāciešu "pasaulē"! Patiesi - cilvēka dzimtenei, tautībai un mājvietai vajadzētu būt neatraujamām vienai no otras. Un, ja tās sarauj, pārtrūkst harmonijas ķēde, kas sniedz jēgu un drošību būt.
October 19, 2021
"Aga parem jääda selleks, kes sa oled, ja langeda, kui iseendast loobuda, ennast massile allutada!" Kuidas ma põlgan seda massi, seda armetut rämpsu, kes jookseb kõigi järel, kes äratab tema madalaid instinkte - vihkamist, kadedust ja omamiskirge - ja kes oma alaväärsustundest kisub maha ja trambib jalge alla selle, millel on veel vähegi inimväärikuse nägu, mis kannab veel natukenegi omaenese veendumust."
August 28, 2022
Fenomenaalne. Peaks olema kindlalt koolides kohustuslik kirjandus (vähemalt lõigud raamatust, kui mitte kogu raamat)!
October 10, 2020
Apbrinojama grāmata,kura ļauj iejusties baltvācu laikā no baltvācu skatu punkta, vēsture,ģimeņu saites,atmosfēra,kultūra. Man patika šīs grāmatas pamatīgums, tā ir bieza.
November 25, 2024
600lk vingu ja spectator mode’i
June 9, 2019
Ērtības labad runāšu par katru no četrām grāmatām atsevišķi.
"Gaujas zelts" – "Blumbergshof"
Pirmā grāmata sākas vietā, kur atstāj "Senči un pēcteči" – piedzimst autora alter ego Aurels. Šī daļa pilnīgi noteikti ir gaišākā no visām, jo attēlo pirmos Aurela dzīves gadus, kurus viņš pavada mierā Loberģos. Ļoti labi attēlota sadzīve, ir interesanti uzzināt par vācbaltiešu dzīvi rusifikācijas laikmetā. Komiskie un atmiņā paliekošie tēli – onkuļi, tantes, kalpotāji un it īpaši skolotāji (Bjelinskis, Klēbergs jaunkundze, Miss un citi) paliek atmiņā arī nākamajās grāmatās. Apbrīnojami naivs un gaišs skatījums uz nāvi, kas jau pirmajā daļā bieži parādās. Šajā grāmatā Aurels pats neko nespriež, bet absorbē viedokļus no vecākajiem brāļiem, tēva un onkuļiem. Interesanti redzēt, kā Aurels vēlas kļūt par misionāru. Šeit latvieši vēl ir "labie", bet slikto loma ir dota krieviem, kas mēgina vācu minoritāti iznīdēt.
"Valdnieki bez valkīrām" – "Herren ohne Heer"
Otrā grāmata vēsta par laiku, kad Aurels jau ir pusaudzis. Šī grāmata ir pārdomu, pirmās mīlestības un naida pret pilsētu pilna. Tagad Aurels mācās skolas solā – tagadējā Rīgas Valsts 1. ģimnāzijā, kas tolaik bijusi stipri vāciska skola. Kā saprotu no citām grāmatām, krievi labprātāk izvēlējās Nikolaja un Aleksandra ģimnāzijas. 1905. gada revolūcija ir attēlota pilnīgi citādi kā pierasts no latviešu vēsturiskajām grāmatām, kas to parasti tēlo visai heroiski. Te tā attēlota kā vecās, krietnās latviešu paaudzes nomaiņa ar dzerošiem, bļaurīgiem rusificētiem latviešiem. Pamazām Aurela naids pavēršas arī pret latviešiem – kad tiek nodedzinātas vāciešu muižas, tiek veiktas drausmīgas slepkavības, kalpi izposta ābeļdārzu, utjpr. Paveiktās šausmas ir neiedomājamas. Tomēr uz Livoniju dodas soda ekspedīcijas, kas par šīm drausmām cīnās ar smagām metodēm. Aurela brāļi ekspedīcijām palīdz un priecājas, ka viņiem dota iespēja tiesāt cilvēkus, kas izpostīja viņu tautas mājas un nogalināja tautiešus barbariskākajos veidos, bet pašam Aurelam nošaušanas šķebina. Arī Rīgā daudz kas notiek. Vēstures skolotājs spiež atzīt, ka esi krievs, direktors apkaro vāciskumu. Un Aurela simpātijas pret latviešiem pilnībā nozūd, kad tie viņu nodod.
"Aurels nav Zigfrīds" – "Totentanz in Livland"
Daļa, kas sarkastīta pēc radinieku atmiņām, jo pats fon Fēgezaks karu pārlaiž Vācijas impērijā. Šī ir visšausmīgākā daļa – patriotisms pret tautu vai uzticība pret cara varu? Milzu izsūtījumi, revolūcijas, visu mīļo nāve. Apcietinājumi, bēgšana, novēršanās no dzīves, dienests armijā. Tomēr vistraģiskākā bija nodevība, kas pārsteidza baltvāciešus no latviešu un igauņu puses. Armiju, kas atbrīvoja Rīgu no boļševikiem un cīnījās Igaunijas austrumu robežā noslaktē ar angļu armijas palīdzību. Cīņa pret boļševikiem ir īpaši sadistiska – angļi un amerikāņi pārdod ieročus abām pusēm, lai iegūtu lielāku pelņu. Vispārējais tonis grāmatā ir vilšanās jaunajā pasaulē. Jaunajā republikā vāciešiem nav paredzēta vieta. Viņiem tagad jākalpo kā putnubiedēkļiem, uz kuriem būvēt "labāku" dzīvi.
"Baltiešu mijkrēslis" – "Der letzte Akt"
Atšķirībā no iepriekšējām divām šī daļa nav pārpilna ar nāvi un šausmām, bet šī droši vieni ir pati traģiskākā. Teju divdesmit gadus pēc trešās daļas noslēguma vācbaltieši ir kļuvuši par aizgājušā laika sargātājiem. Daži ieraujas pagātnē un nespēj pieņemt zudušo. Daži spiesti strādāt apstākļos, kas sliktāki par tiem, kas bija latviešu kalpiem baronu laikos. Aurels atgriežās Latvijā, lai sagaidītu pēdējo cēlienu – baltvāciešu eksistences beigas. Lasīt viegli nav, pat negribas domāt, kā bija to visu pārdzīvot.
Runājot par visu grāmatu vienīgās sūdzības ir diezgan daudzās drukas kļūdas. Ir daudz darbojošos personu, tāpēc turpmākā izdevumā par ļaunu nenāktu Kampenhauzenu un Fēgezaku dzimtaskoki. Tulkotājs Pēteris Bolšaitis paveicis izcilu darbu, bet pat tas nevar pacelt šo darbu līdz oriģināla līmenim, jo baltvāciešu dialektam ir liela nozīme darbā. Tāpat ir daudz dziesmiņu un netulkojamu izteicienu.
Katrā ziņā šī ir grāmata, kas jāizlasa katram latvietim, kas grib izprast vēsturi no visiem tās aspektiem un katram vācietim, kas interesējas par to kā bija sargāt "vācu kultūras tālāko bastionu" septiņsimts gadu garumā.
"Gaujas zelts" – "Blumbergshof"
Pirmā grāmata sākas vietā, kur atstāj "Senči un pēcteči" – piedzimst autora alter ego Aurels. Šī daļa pilnīgi noteikti ir gaišākā no visām, jo attēlo pirmos Aurela dzīves gadus, kurus viņš pavada mierā Loberģos. Ļoti labi attēlota sadzīve, ir interesanti uzzināt par vācbaltiešu dzīvi rusifikācijas laikmetā. Komiskie un atmiņā paliekošie tēli – onkuļi, tantes, kalpotāji un it īpaši skolotāji (Bjelinskis, Klēbergs jaunkundze, Miss un citi) paliek atmiņā arī nākamajās grāmatās. Apbrīnojami naivs un gaišs skatījums uz nāvi, kas jau pirmajā daļā bieži parādās. Šajā grāmatā Aurels pats neko nespriež, bet absorbē viedokļus no vecākajiem brāļiem, tēva un onkuļiem. Interesanti redzēt, kā Aurels vēlas kļūt par misionāru. Šeit latvieši vēl ir "labie", bet slikto loma ir dota krieviem, kas mēgina vācu minoritāti iznīdēt.
"Valdnieki bez valkīrām" – "Herren ohne Heer"
Otrā grāmata vēsta par laiku, kad Aurels jau ir pusaudzis. Šī grāmata ir pārdomu, pirmās mīlestības un naida pret pilsētu pilna. Tagad Aurels mācās skolas solā – tagadējā Rīgas Valsts 1. ģimnāzijā, kas tolaik bijusi stipri vāciska skola. Kā saprotu no citām grāmatām, krievi labprātāk izvēlējās Nikolaja un Aleksandra ģimnāzijas. 1905. gada revolūcija ir attēlota pilnīgi citādi kā pierasts no latviešu vēsturiskajām grāmatām, kas to parasti tēlo visai heroiski. Te tā attēlota kā vecās, krietnās latviešu paaudzes nomaiņa ar dzerošiem, bļaurīgiem rusificētiem latviešiem. Pamazām Aurela naids pavēršas arī pret latviešiem – kad tiek nodedzinātas vāciešu muižas, tiek veiktas drausmīgas slepkavības, kalpi izposta ābeļdārzu, utjpr. Paveiktās šausmas ir neiedomājamas. Tomēr uz Livoniju dodas soda ekspedīcijas, kas par šīm drausmām cīnās ar smagām metodēm. Aurela brāļi ekspedīcijām palīdz un priecājas, ka viņiem dota iespēja tiesāt cilvēkus, kas izpostīja viņu tautas mājas un nogalināja tautiešus barbariskākajos veidos, bet pašam Aurelam nošaušanas šķebina. Arī Rīgā daudz kas notiek. Vēstures skolotājs spiež atzīt, ka esi krievs, direktors apkaro vāciskumu. Un Aurela simpātijas pret latviešiem pilnībā nozūd, kad tie viņu nodod.
"Aurels nav Zigfrīds" – "Totentanz in Livland"
Daļa, kas sarkastīta pēc radinieku atmiņām, jo pats fon Fēgezaks karu pārlaiž Vācijas impērijā. Šī ir visšausmīgākā daļa – patriotisms pret tautu vai uzticība pret cara varu? Milzu izsūtījumi, revolūcijas, visu mīļo nāve. Apcietinājumi, bēgšana, novēršanās no dzīves, dienests armijā. Tomēr vistraģiskākā bija nodevība, kas pārsteidza baltvāciešus no latviešu un igauņu puses. Armiju, kas atbrīvoja Rīgu no boļševikiem un cīnījās Igaunijas austrumu robežā noslaktē ar angļu armijas palīdzību. Cīņa pret boļševikiem ir īpaši sadistiska – angļi un amerikāņi pārdod ieročus abām pusēm, lai iegūtu lielāku pelņu. Vispārējais tonis grāmatā ir vilšanās jaunajā pasaulē. Jaunajā republikā vāciešiem nav paredzēta vieta. Viņiem tagad jākalpo kā putnubiedēkļiem, uz kuriem būvēt "labāku" dzīvi.
"Baltiešu mijkrēslis" – "Der letzte Akt"
Atšķirībā no iepriekšējām divām šī daļa nav pārpilna ar nāvi un šausmām, bet šī droši vieni ir pati traģiskākā. Teju divdesmit gadus pēc trešās daļas noslēguma vācbaltieši ir kļuvuši par aizgājušā laika sargātājiem. Daži ieraujas pagātnē un nespēj pieņemt zudušo. Daži spiesti strādāt apstākļos, kas sliktāki par tiem, kas bija latviešu kalpiem baronu laikos. Aurels atgriežās Latvijā, lai sagaidītu pēdējo cēlienu – baltvāciešu eksistences beigas. Lasīt viegli nav, pat negribas domāt, kā bija to visu pārdzīvot.
Runājot par visu grāmatu vienīgās sūdzības ir diezgan daudzās drukas kļūdas. Ir daudz darbojošos personu, tāpēc turpmākā izdevumā par ļaunu nenāktu Kampenhauzenu un Fēgezaku dzimtaskoki. Tulkotājs Pēteris Bolšaitis paveicis izcilu darbu, bet pat tas nevar pacelt šo darbu līdz oriģināla līmenim, jo baltvāciešu dialektam ir liela nozīme darbā. Tāpat ir daudz dziesmiņu un netulkojamu izteicienu.
Katrā ziņā šī ir grāmata, kas jāizlasa katram latvietim, kas grib izprast vēsturi no visiem tās aspektiem un katram vācietim, kas interesējas par to kā bija sargāt "vācu kultūras tālāko bastionu" septiņsimts gadu garumā.
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 23, 2025
romaan mille puhul tekib tahtmine öelda "see peaks olema kohustuslik". ses mõttes, et baltisakslaste tähtsuse juures eesti ajaloos võiks ajaloo/kirjanduse hariduse juurde kuuluda ka nende endi nägemus oma kogemusest. eriti kui autor on nii empaatiliselt suutnud esitada väga laiahaardelise hulga eri hoiakuid ning jääb lõpuks ise peaaegu et erapooletuks.
mis ei tähenda, et teosest ei puuduks nostalgia. see on ikkagi suuresti omaelulooline, eriti lapsepõlve kajastav esimene kolmandik. mulle aga just sellised läila piiril asjad vist poevad edukamalt hinge. et lõpuks võõrandatakse neilt nende kodud, suur osa rahvast on kas tapetud või saksamaale läinud. lõpuks tekkis ehk isegi liigne sümpaatia lugupeetud tule&mõõgaga tulnd maa-aadli vastu.
kõige meeldivam teose juures ehk ongi autori ilmne inimlikkus, mida ta sõnastab peategelase ema kaudu. tekstis tuntav nostalgia revolutsioonide ja iseseisvumiste eelse aja järele ei ole igatsus majandusliku ebaõigluse järele (arvan...), vaid väga lihtsalt lapsepõlve kerguse ja soojuse järele. äkki ka mingi õiguse ja võime järele kuidagigi uhkust tunda iseenda ja omade (oma rahva(killu)) üle, isegi kui nende identiteet kujunes välja nn alama rahva rõhumise tulemusel. aga kindlasti ei ole autori humanism laiendatav kõigile baltlastele, kui tagurlike seisukohtade osakaal teoses vastab reaalsusele.
üks teine guudriidsi arvustaja ütles, et see pole küll "suur kirjandus" (ja pani 4 tärni). vb tal on õigus. stiililiselt ehk küll. ja enamik tegelasi jäävad natuke skemaatiliseks, nagu ta ütles, nõustun. minu vaimustus ehk seisnes selles, et see on minu esimene lähim kokkupuude baltisakslaste endi kirjandusega ja materjal on peaaegu käsiteldav ajalooteosena. ja see oli kõik väga uus ja huvitav ja silmiringi avardav.
mis ei tähenda, et teosest ei puuduks nostalgia. see on ikkagi suuresti omaelulooline, eriti lapsepõlve kajastav esimene kolmandik. mulle aga just sellised läila piiril asjad vist poevad edukamalt hinge. et lõpuks võõrandatakse neilt nende kodud, suur osa rahvast on kas tapetud või saksamaale läinud. lõpuks tekkis ehk isegi liigne sümpaatia lugupeetud tule&mõõgaga tulnd maa-aadli vastu.
kõige meeldivam teose juures ehk ongi autori ilmne inimlikkus, mida ta sõnastab peategelase ema kaudu. tekstis tuntav nostalgia revolutsioonide ja iseseisvumiste eelse aja järele ei ole igatsus majandusliku ebaõigluse järele (arvan...), vaid väga lihtsalt lapsepõlve kerguse ja soojuse järele. äkki ka mingi õiguse ja võime järele kuidagigi uhkust tunda iseenda ja omade (oma rahva(killu)) üle, isegi kui nende identiteet kujunes välja nn alama rahva rõhumise tulemusel. aga kindlasti ei ole autori humanism laiendatav kõigile baltlastele, kui tagurlike seisukohtade osakaal teoses vastab reaalsusele.
üks teine guudriidsi arvustaja ütles, et see pole küll "suur kirjandus" (ja pani 4 tärni). vb tal on õigus. stiililiselt ehk küll. ja enamik tegelasi jäävad natuke skemaatiliseks, nagu ta ütles, nõustun. minu vaimustus ehk seisnes selles, et see on minu esimene lähim kokkupuude baltisakslaste endi kirjandusega ja materjal on peaaegu käsiteldav ajalooteosena. ja see oli kõik väga uus ja huvitav ja silmiringi avardav.
February 25, 2022
Loetud kursuse "Baltisaksa kirjandus Eesti kirjandusloo taustal" jaoks.
Tegelikkuses ei ootanud ma sellest raamatust palju, kuid olin meeldivalt üllatunud. Nimetaksin teda osaliselt kirjastiili ja loo ülesehituse tõttu baltisaksa "Tõeks ja õiguseks". Lugeja näeb aadlisoost Aurelit kui poiss on alles laps ning hiljem ka täiskasvanuna; kõik ajaloolised sündmused räägitakse tema kaudu. Tegevus toimub ajal, mil baltiaadlite võim hakkab vaikselt kaduma ning vene revolutsioon ta täielikult minevikku jätab.
Kirjanik ise on baltisaksa päritolu ning raamat olekski huvitav neile, keda see ajalooline ja kultuuriline aspekt huvitab. Baltisaksa kultuur on mõjutanud Eesti oma palju ning väga põnev oli lugeda vanast aadlielust ning näha teist perspektiivi sellele ajaloolisele perioodile. Koolides räägitakse enamjaolt ainult sellest, et eestlased olid orjapõlves ning kuidas baltisaksa aadlid meid rõhusid. Jõudes Aureli loo lõppu tundsin ma talle samamoodi kaasa, sest lõppkokkuvõttes on tegemist tõepoolest ühe rahvuse jaoks tragöödiaga.
Tegelikkuses ei ootanud ma sellest raamatust palju, kuid olin meeldivalt üllatunud. Nimetaksin teda osaliselt kirjastiili ja loo ülesehituse tõttu baltisaksa "Tõeks ja õiguseks". Lugeja näeb aadlisoost Aurelit kui poiss on alles laps ning hiljem ka täiskasvanuna; kõik ajaloolised sündmused räägitakse tema kaudu. Tegevus toimub ajal, mil baltiaadlite võim hakkab vaikselt kaduma ning vene revolutsioon ta täielikult minevikku jätab.
Kirjanik ise on baltisaksa päritolu ning raamat olekski huvitav neile, keda see ajalooline ja kultuuriline aspekt huvitab. Baltisaksa kultuur on mõjutanud Eesti oma palju ning väga põnev oli lugeda vanast aadlielust ning näha teist perspektiivi sellele ajaloolisele perioodile. Koolides räägitakse enamjaolt ainult sellest, et eestlased olid orjapõlves ning kuidas baltisaksa aadlid meid rõhusid. Jõudes Aureli loo lõppu tundsin ma talle samamoodi kaasa, sest lõppkokkuvõttes on tegemist tõepoolest ühe rahvuse jaoks tragöödiaga.
May 6, 2024
Grāmata par laika nepielūdzamo varu - to it sevišķi iezīmē romāna pēdējā daļa. Varas maiņas, laika zobs, mūsu pašu novecošana un mirstīgums liek zaudēt daudz - ko mīlam, un kur arī ieguldīts var būt daudz.
Autors nekalpo stereotipam par vācu kungiem kā apspiedējiem, bet gan rāda viņus kā cilvēciskus, gudrus un Latviju - kā savu dzimteni - mīlošus, tajā pašā laikā apzinās un neslēpj arī, ka nevienlīdzība ir pārāk liela. Tiesa gan arī kalpu pazemību un pieķeršanos kungiem uzsver kā pozitīvu īpašību.
Noteikti vērts izlasīt, ja interesē vēsture un uzzināt to, kā jutās cilvēki, kas viņus sagaida - nezināja to, ko mēs tagad zinām.
Grāmata bieza, bet varētu būt vēl biezāka- gribētos lasīt.
Romāns nevienmērīgs- brīžiem aizraujošāk, brīžiem pagarlaicīgi. Kaut arī daži tēli ir gana spilgti un tipiski, lasītājs var apjukt daudzajos galvenā varoņa radurakstos- daudzajās tantēs, onkuļos, māsīcās.
Autors nekalpo stereotipam par vācu kungiem kā apspiedējiem, bet gan rāda viņus kā cilvēciskus, gudrus un Latviju - kā savu dzimteni - mīlošus, tajā pašā laikā apzinās un neslēpj arī, ka nevienlīdzība ir pārāk liela. Tiesa gan arī kalpu pazemību un pieķeršanos kungiem uzsver kā pozitīvu īpašību.
Noteikti vērts izlasīt, ja interesē vēsture un uzzināt to, kā jutās cilvēki, kas viņus sagaida - nezināja to, ko mēs tagad zinām.
Grāmata bieza, bet varētu būt vēl biezāka- gribētos lasīt.
Romāns nevienmērīgs- brīžiem aizraujošāk, brīžiem pagarlaicīgi. Kaut arī daži tēli ir gana spilgti un tipiski, lasītājs var apjukt daudzajos galvenā varoņa radurakstos- daudzajās tantēs, onkuļos, māsīcās.
November 11, 2019
Pean tunnistama, et mul ei olnud kõrged ootused, sest lugesin seda kohustusliku kirjandusena (mõttekoht iseendale: miks ma eeldan, et kohustuslik kirjandus on igav?). Aga seda postiivsem oli üllatus, et lugu oli nii kaasahaarav. Mu ees avanes vaade maailmale, millega ma olen seni kahetsusväärselt vähe kursis olnud. Ja see maailm imes mu täiesti endasse, elasin kogu südamest kaasa tegelaste rõõmudele ja muredele. Alguses oli seda rõõmu muidugi rohkem. Mida kaugemale lugu arenes, seda süngemaks see muutus. Loo lõpuks oli tunne, et alustasin üht, aga lõpetasin hoopis teise romaani. Vaid tegelased (need, kes veel elus olid) olid ühenduslüliks nende kahe tundmatuseni erineva maailma vahel.
Ma arvan, et seda teost võiks kõik eestlased ja lätlased vähemalt korra elus lugeda. See annab 700-aastasele orjaööle hoopis teise vaatenurga.
Ma arvan, et seda teost võiks kõik eestlased ja lätlased vähemalt korra elus lugeda. See annab 700-aastasele orjaööle hoopis teise vaatenurga.
December 28, 2021
Baltisaksa soost mõisnikupoja elust alates tema idüllilisest lapsepõlvest oma kodumõisas Kuramaal kuni Lätist lahkumiseni peale Läti iseseisvumist 1920.ndatel. Baltisakslaste enesemääramisest - kes ei olnud "omad" ei Saksamaal ega lätlaste-liivlaste-eestlaste jaoks. Baltisakslaste elukäigust ajaloo keerdkäikudes - punaste mässud 1900.ndate alguses, millega kaasnes paljude mõisate põletamine, Esimene maailmasõda, punaste võimuletulek 1917.a., Landeswehri sõda ja Eesti, Läti iseseisvumine, mõisate riigistamine. Väga hariv ja huvitav lugemine selle poolest, et näha baltisakslaste vaatenurka sel sündmusterohkel ajalooperioodil Eestis-Lätis toimuvale.
March 15, 2019
Autors ir cēlies no baltvācu baronu dzimtas. Viņa senči Vidzemē dzīvojuši gadsimtiem ilgi. Varbūt tieši tāpēc Z. fon Fēgezaka uzrakstītā grāmata ir spilgta baltvācu kultūras liecība. Ir vērts izlasīt. Vairāk par grāmatu lasīt manā blogā: https://wordpress.com/post/latvietela...
August 22, 2021
Äng. Teismoodi vaade ajalukku. Küsimus, et kui raamatu-sõjas aitab sõduri nime ja elukäigu teadmine poolt valida, kas siis päris-sõda saaks selle kaudu ära hoida, kui vältida nimetu massi "vastase elavjõu" loomist.
October 18, 2021
Klaassein purunes saunas.
May 8, 2023
Ļoti viegli lasījās, kaut arī milzīga un smaga grāmata. Ļoti interesants un neparasts skatījums uz Latvijas vēsturi 20. gs. pirmajā pusē. Noteikti vērts lasīt!
November 21, 2023
kartsin, et hästi igav ja pikk lugemine (600 lk). ületas ootusi!
"miks tähed taevas niimoodi värisevad?" -"sest igal tähel on üks inimene, keda ta armastab ja kelle pärast ta kardab!"
"miks tähed taevas niimoodi värisevad?" -"sest igal tähel on üks inimene, keda ta armastab ja kelle pärast ta kardab!"
Displaying 1 - 24 of 24 reviews