What do you think?
Rate this book
Eesti nõid
Indrek Hargla koostatud antoloogias „Eesti nõid“ on viisteist algupärast ulmejuttu nõidadest ja nõidumistest Eesti elus minevikus, olevikus ja tulevikus. Neliteist kirjanikku vaatlevad siin seda orgaanilist sidet, mis on aastasadu köitnud eestlast nõidumisega. Nende juttude aineseks on suuresti Eesti rikkalik rahvaluule ja pärimused, aga me leiame siit ka kriminaallugusid, alternatiivajalugu ja moodsaid digitaalpõnevikke. Eesti nõiad tegutsevad nii Aafrika džunglis kui moodsas kontorihoones, sammaldunud osmikus soosaarel, Toompea lossis, Tartu botaanikaaias või hoopis virtuaalses reaalsuses.
- GenresFantasy
485 pages, Paperback
Published May 1, 2022
2 people are currently reading
47 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
December 16, 2022
"Eesti nõid" on, nagu kaanel kirjas, järjekordne Indrek Hargla eestvedamisel kokku pandud ulmeantoloogia 15 kodumaise autori sulest ilmunud nõiajutuga.
Tõtt-öelda oli mu lugemiskogemus üsna hüplik. Osad lood meeldisid väga, teised kohe üldse mitte ja kolmandad ajasid eelkõige lihtsalt segadusse. Üldjuhul olid autorite ideed põnevad ja jutt jooksis hästi, pigem oli see teostus, millest minu meelest aeg-ajalt vajaka jäi. Seetõttu annan teosele kui tervikule tugevad kolm tärni. All olen aga andnud igale loole ka eraldi hinnangu nende sisu ümber jutustamata. Sealjuures tõstaksin oma isiklike lemmikutena esile Hargla "Laul jääb samaks", Tolmovi "Katariina juhtumi", Jansi "Vennaarmu" ja Loolaiu "Pahavara".
1. "Vaba ja õnnelik maailm" (Karen Orlau): 1 tärn. Suhteliselt karm hinnang kohe esimesele loole, aga üldjuhul mind virtuaalreaalsuse element etnoulmes lihtsalt ei kõneta. Tihtipeale jääb kogu süsteem algeliseks ja hoomamatuks. Siin on iseenesest huvitav looja ja loodu vaheline konflikt, aga see ei päästa loo kiirustatud lõppu.
2. "Laul jääb samaks" (Indrek Hargla): 4,5 tärni. Oeh, sellest loost tahaks küll tervet raamatut lugeda või isegi filmi näha. Alguses on lugu infokülluse tõttu parajalt tummine, ent leian, et sellest infomassist läbinärimise vaev tasub end ära. Kuna ma pole just suur Eesti ajaloo asjatundja, siis mind ei häirinud erinevatest aastakümnetest sündmuste ja detailide omavahel segamine. Lugu on ka täpselt nii pikk, et jõuab tekkida oluline sümpaatia tegelaste suhtes, mistõttu on loo lõpp eriti ilus, ehkki loo olustikule vastavalt melanhoolne.
3. "Lahke mehe tasu" (Heinrich Weinberg): 3 tärni. Kõige rohkem meeldis mulle selle loo juures autori kirjutamisstiil, mis pole küll teab mis ainulaadne, aga pani jutu peas kergesti jooksma. Tagantjärgi on mul loost kuidagi positiivsem mulje kui seda esimest korda lugedes. Seda ilmselt seetõttu, et isiklikult jäi häirima, et loo enese siht jääb kuidagi ebamääraseks, inimlikumad sõnumid on jällegi liiga otsesõnaliselt sisse taotud.
4. "Musta kivi nõidus" (Mann Loper): 2 tärni. Tõtt-öelda ma vaevu mäletan, mida seda lugu lugedes õieti mõtlesin või tundsin, seetõttu võib julgelt järeldada, et tegu on suhteliselt lihtsasti unustatava looga (vähemalt minu jaoks). Loos on palju must-valget vastandamist, samas ka asjatut ebamäärasust. Tundsin, et lugu ei arenenud edasi, vaid ketras neidsamu põhipunkte ikka ja jälle. Ühegi tegelase vastu sümpaatiat ei tekkinud.
5. "Abracadabra" (Meelis Friedenthal): 3 tärni. Lugu on tempokas, nauditavalt humoorikas ja absurdne, ent tunnen, et selles peitub mingi geniaalsus, mis mul suuresti ikkagi üle pea läks. Igavesti lemmikuks kirjelduseks jääb aga: ".. ta nägi välja nagu kurb kurat."
6. "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud" (Kadri Pettai): 0,5 tärni. Totaalne segadus. Lugu hüppab ühe tegelase vaatepunktist teise, pole ühtegi selget jutuliini. Tõtt-öelda ei saanud ei loo sisust ega mõttest suurt midagi aru.
7. "Katariina juhtum" (Tuuli Tolmov): 4 tärni. Mis teha - mulle meeldivad linnafantaasia ja monster of the week tüüpi lood. Tolmov on loonud sellise kaasaegse maagilise maailma, mis mulle hästi mekib. Lugu küll laheneb tiba järsult, aga muidu on sellel selge probleem ja struktuur, mis lubavad peal puhata. Tegelased on samuti sümpaatsed. Loodan, et järsku ilmub Tolmovil tulevikus veel mingi lugu, kus Margo peategelasena figureerib.
8. "Vennaarm" (Joel Jans): 3,5 tärni. Loos on palju head: klassikalist vendadevahelist võimuvõitlust, hauast tagasi ronimist, halli moraalsust, värvikaid tegelasi ja elusat ajaloolist tausta. Samas oleks loo tempo nagu paigast ära. On palju ühe koha peal tammumist, ent loo lõpp, ehkki põnev, saabub ja laheneb jällegi liiga rutakalt.
9. "Pahavara" (Laura Loolaid): 3,5 tärni. Loo parimaks osaks on selle maailm, mis on mõnus värvikirev segu tänapäevasest, digitaalsest ja maagilisest. Selles maailmas tahaks rohkemgi aega veeta, mistõttu pean vast autori muul loomingul silma peal hoidma. Süžee ise ja tegelased jäävad aga natuke kahvatuteks. On palju õnnelikke kokkusattumusi ja nii laheneb ka lugu natuke liiga kiiresti.
10. "Valvur" (Siim Veskimees): 3 tärni. Autor on tegelase hääle hästi paika saanud ja tänu sellele jookseb lugu hästi, kuigi mind sellised n-ö tuntava meeshäälega tegelased üldjuhul ei kõneta. (Tore, et sa alaealisi tüdrukuid ei katsu, isegi kui sa väga tahaksid. Tõesti - palju õnne. Ühe korra selle mainimine oli piisav, mul pole vaja seda mitu korda lugeda.) Sisu on selline klassikaline - kadumaläinud noored tüdrukud, okultism, iseseisvalt jälgi ajav küüniline detektiiv jms -, aga hammas hakkas peale küll.
11. "Agnes" (Mika Keränen): 0,5 tärni. See lugu on naeruväärselt halb, arvestades autori varasemat loomingut. Ta oleks nagu õhtul enne tähtaega loo mustandi valmis visanud ja selle siis teele pannud. Ainus mõistetav asi selles "loos" on selle tegevuspaik Tartu.
12. "Tammetalu perenaine" (Berit Sootak): 3 tärni. Suhteliselt sirgjooneline lugu etteaimatava lõpuga, samas nauditavalt kirjutatud. Sealjuures jättis lõpp aga veidra maigu suhu: " .. iga naine on tegelikult nõid, ja meie keskel elavad märkamatult need kõige jäledamad, õelamad ja omakasupüüdlikumad nõiad, kes tahavad meie kodu ja meie vara, aga kõige enam tahavad nad lõhkuda ja ära võtta meie oma peret." Kas ühiskonnas pole juba piisavalt naistevahelist vaenulikkust ja meeste üle kisklemist?
13. "Aafrika nõiad" (Jaagup Mahkra): 2 tärni. Lugu on kuidagi sihitu ja minu meelest asjatult vägivaldne, st tegelased nagu ei suhestunudki neile tehtava vägivallaga, vaid kannatasid selle ära ja juhtisid siis süžeed tempokalt jälle edasi. Dialoog on samuti küllaltki puine. (Tõtt-öelda kaotas autor mind juba esimese vägistamisstseeni juures, mida heldelt "aktiks" nimetati.)
14. "Elurikkuse kaitseala" (Meelis Kraft): 2,75 tärni. Lool on meeldivalt sünge õhustik ja intrigeeriv algus. Minu meelest oleks see võinud aga natukenegi pikem olla. Juhtunut võib küll aimata, ent loo lõpp jätab kuidagi liiga palju üksikasju õhku rippuma.
15. "Mõõkade emand" (Karen Orlau): 2,75 tärni. See lugu meeldis oluliselt rohkem kui "Vaba ja õnnelik maailm". Antoni ja Rebecca mõttevahetus on väga huvitav, aga siis saab lugu pettumust valmistavalt äkitselt otsa. Ei saanud ka hästi pihta sellele, mida täpselt Rebecca oma klientidega teeb ja miks.
Tõtt-öelda oli mu lugemiskogemus üsna hüplik. Osad lood meeldisid väga, teised kohe üldse mitte ja kolmandad ajasid eelkõige lihtsalt segadusse. Üldjuhul olid autorite ideed põnevad ja jutt jooksis hästi, pigem oli see teostus, millest minu meelest aeg-ajalt vajaka jäi. Seetõttu annan teosele kui tervikule tugevad kolm tärni. All olen aga andnud igale loole ka eraldi hinnangu nende sisu ümber jutustamata. Sealjuures tõstaksin oma isiklike lemmikutena esile Hargla "Laul jääb samaks", Tolmovi "Katariina juhtumi", Jansi "Vennaarmu" ja Loolaiu "Pahavara".
1. "Vaba ja õnnelik maailm" (Karen Orlau): 1 tärn. Suhteliselt karm hinnang kohe esimesele loole, aga üldjuhul mind virtuaalreaalsuse element etnoulmes lihtsalt ei kõneta. Tihtipeale jääb kogu süsteem algeliseks ja hoomamatuks. Siin on iseenesest huvitav looja ja loodu vaheline konflikt, aga see ei päästa loo kiirustatud lõppu.
2. "Laul jääb samaks" (Indrek Hargla): 4,5 tärni. Oeh, sellest loost tahaks küll tervet raamatut lugeda või isegi filmi näha. Alguses on lugu infokülluse tõttu parajalt tummine, ent leian, et sellest infomassist läbinärimise vaev tasub end ära. Kuna ma pole just suur Eesti ajaloo asjatundja, siis mind ei häirinud erinevatest aastakümnetest sündmuste ja detailide omavahel segamine. Lugu on ka täpselt nii pikk, et jõuab tekkida oluline sümpaatia tegelaste suhtes, mistõttu on loo lõpp eriti ilus, ehkki loo olustikule vastavalt melanhoolne.
3. "Lahke mehe tasu" (Heinrich Weinberg): 3 tärni. Kõige rohkem meeldis mulle selle loo juures autori kirjutamisstiil, mis pole küll teab mis ainulaadne, aga pani jutu peas kergesti jooksma. Tagantjärgi on mul loost kuidagi positiivsem mulje kui seda esimest korda lugedes. Seda ilmselt seetõttu, et isiklikult jäi häirima, et loo enese siht jääb kuidagi ebamääraseks, inimlikumad sõnumid on jällegi liiga otsesõnaliselt sisse taotud.
4. "Musta kivi nõidus" (Mann Loper): 2 tärni. Tõtt-öelda ma vaevu mäletan, mida seda lugu lugedes õieti mõtlesin või tundsin, seetõttu võib julgelt järeldada, et tegu on suhteliselt lihtsasti unustatava looga (vähemalt minu jaoks). Loos on palju must-valget vastandamist, samas ka asjatut ebamäärasust. Tundsin, et lugu ei arenenud edasi, vaid ketras neidsamu põhipunkte ikka ja jälle. Ühegi tegelase vastu sümpaatiat ei tekkinud.
5. "Abracadabra" (Meelis Friedenthal): 3 tärni. Lugu on tempokas, nauditavalt humoorikas ja absurdne, ent tunnen, et selles peitub mingi geniaalsus, mis mul suuresti ikkagi üle pea läks. Igavesti lemmikuks kirjelduseks jääb aga: ".. ta nägi välja nagu kurb kurat."
6. "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud" (Kadri Pettai): 0,5 tärni. Totaalne segadus. Lugu hüppab ühe tegelase vaatepunktist teise, pole ühtegi selget jutuliini. Tõtt-öelda ei saanud ei loo sisust ega mõttest suurt midagi aru.
7. "Katariina juhtum" (Tuuli Tolmov): 4 tärni. Mis teha - mulle meeldivad linnafantaasia ja monster of the week tüüpi lood. Tolmov on loonud sellise kaasaegse maagilise maailma, mis mulle hästi mekib. Lugu küll laheneb tiba järsult, aga muidu on sellel selge probleem ja struktuur, mis lubavad peal puhata. Tegelased on samuti sümpaatsed. Loodan, et järsku ilmub Tolmovil tulevikus veel mingi lugu, kus Margo peategelasena figureerib.
8. "Vennaarm" (Joel Jans): 3,5 tärni. Loos on palju head: klassikalist vendadevahelist võimuvõitlust, hauast tagasi ronimist, halli moraalsust, värvikaid tegelasi ja elusat ajaloolist tausta. Samas oleks loo tempo nagu paigast ära. On palju ühe koha peal tammumist, ent loo lõpp, ehkki põnev, saabub ja laheneb jällegi liiga rutakalt.
9. "Pahavara" (Laura Loolaid): 3,5 tärni. Loo parimaks osaks on selle maailm, mis on mõnus värvikirev segu tänapäevasest, digitaalsest ja maagilisest. Selles maailmas tahaks rohkemgi aega veeta, mistõttu pean vast autori muul loomingul silma peal hoidma. Süžee ise ja tegelased jäävad aga natuke kahvatuteks. On palju õnnelikke kokkusattumusi ja nii laheneb ka lugu natuke liiga kiiresti.
10. "Valvur" (Siim Veskimees): 3 tärni. Autor on tegelase hääle hästi paika saanud ja tänu sellele jookseb lugu hästi, kuigi mind sellised n-ö tuntava meeshäälega tegelased üldjuhul ei kõneta. (Tore, et sa alaealisi tüdrukuid ei katsu, isegi kui sa väga tahaksid. Tõesti - palju õnne. Ühe korra selle mainimine oli piisav, mul pole vaja seda mitu korda lugeda.) Sisu on selline klassikaline - kadumaläinud noored tüdrukud, okultism, iseseisvalt jälgi ajav küüniline detektiiv jms -, aga hammas hakkas peale küll.
11. "Agnes" (Mika Keränen): 0,5 tärni. See lugu on naeruväärselt halb, arvestades autori varasemat loomingut. Ta oleks nagu õhtul enne tähtaega loo mustandi valmis visanud ja selle siis teele pannud. Ainus mõistetav asi selles "loos" on selle tegevuspaik Tartu.
12. "Tammetalu perenaine" (Berit Sootak): 3 tärni. Suhteliselt sirgjooneline lugu etteaimatava lõpuga, samas nauditavalt kirjutatud. Sealjuures jättis lõpp aga veidra maigu suhu: " .. iga naine on tegelikult nõid, ja meie keskel elavad märkamatult need kõige jäledamad, õelamad ja omakasupüüdlikumad nõiad, kes tahavad meie kodu ja meie vara, aga kõige enam tahavad nad lõhkuda ja ära võtta meie oma peret." Kas ühiskonnas pole juba piisavalt naistevahelist vaenulikkust ja meeste üle kisklemist?
13. "Aafrika nõiad" (Jaagup Mahkra): 2 tärni. Lugu on kuidagi sihitu ja minu meelest asjatult vägivaldne, st tegelased nagu ei suhestunudki neile tehtava vägivallaga, vaid kannatasid selle ära ja juhtisid siis süžeed tempokalt jälle edasi. Dialoog on samuti küllaltki puine. (Tõtt-öelda kaotas autor mind juba esimese vägistamisstseeni juures, mida heldelt "aktiks" nimetati.)
14. "Elurikkuse kaitseala" (Meelis Kraft): 2,75 tärni. Lool on meeldivalt sünge õhustik ja intrigeeriv algus. Minu meelest oleks see võinud aga natukenegi pikem olla. Juhtunut võib küll aimata, ent loo lõpp jätab kuidagi liiga palju üksikasju õhku rippuma.
15. "Mõõkade emand" (Karen Orlau): 2,75 tärni. See lugu meeldis oluliselt rohkem kui "Vaba ja õnnelik maailm". Antoni ja Rebecca mõttevahetus on väga huvitav, aga siis saab lugu pettumust valmistavalt äkitselt otsa. Ei saanud ka hästi pihta sellele, mida täpselt Rebecca oma klientidega teeb ja miks.
October 23, 2022
Holy moly kui HEA raamat see oli. Oleksin raamatu kiiremini läbi saanud, aga oli vahepeal väike seisak peale reisilt tulekut. Ma pole hea sõnaseadja ja on raske oma tundeid kirjeldada. Lihtsalt see mõnusalt hea tunne kui oled sattunud HEA raamatu otsa ja kui oled selle läbi lugenud. Raske oli raamatut käest panna poole jutu pealt. Pigem püüdsin ikka peatüki läbi lugeda, enne kui tulid muud asjad ette. Mõtted kippusid ikka raamatu juurde tagasi. Armastusromaanide juurde tulen tavaliselt ikka ja alati tagasi, et oma lemmikkohti lugeda. On harukordne kui tegemist on muu žanri raamatuga. Siin raamatus tulin tagasi 2 loo juurde - Hargla "Laul jääb samaks" ja Mahkra "Aafrika nõiad". Meeldisid väga KÕIK lood, aga need 2 mingil põhjusel lihtsalt jäid minuga.
Oli lugusid mis olid kirjeldatud üsna võikalt. Lõi kergelt creepy õhustiku. Nautisin väga. Või noh...kõikidel lugudel oli selline kõhe õhustik, aga oli lugusid mis olid teisel levelil.
Fantastic.
Oli lugusid mis olid kirjeldatud üsna võikalt. Lõi kergelt creepy õhustiku. Nautisin väga. Või noh...kõikidel lugudel oli selline kõhe õhustik, aga oli lugusid mis olid teisel levelil.
Fantastic.
July 29, 2022
Vahel tahaks kohe lugeda mõnd uurimust või teadustööd, kus võetakse vaatluse alla nõid kui institutsioon/amet tänapäeva ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopa riikides lood nõidadega 21. sajandil, aga Eestis paistab täiesti normaalne olevat oma CV-sse kirjutada nõid/ennustaja. Rääkimata sellest, et end kvaliteetajaleheks pidav väljaanne paneb oma veebilehele artikleid pealkirjadega à la "Nõid-Nele sõnul valitsuses pikka rahuperioodi ei tule", nagu see oleks täiesti tõsiselt võetava inimese täiesti tõsiselt võetav seisukoht. Ja siis me imestame, et osad ei taha uskuda teadlaste töö vilju, mis inimelusid päästavad.
Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).
Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.
Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kui reaalses maailma saadaksin esimese ennustamise või nõiajutuga tuleva tegelase sügavale metsa puu taha, siis raamatumaailmas olen alati nõidade/võlurite temaatikat vägagi nautinud (eks minu põlvkond kasvas ka Harry Potteri filmide ja raamatutega üles). Nõnda oli ka sel kevadel ilmunud jutukogu "Eesti nõid: 15 algupärast nõiajuttu" kohe minu ostukorvis. Tegemist on juba mitmenda Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt välja antud kogumikuga, mis annab reale kodumaistele (ulme)kirjanikele põneva võimaluse kirjutada mingil ühisel teemal ja vaadata, kuhu kellegi fantaasia ja sulg välja jõuab (eelnevalt ilmunud elavatele surnutele, Eesti alternatiivajaloole ja Kreutzwaldi loomingule pühendatud kogumikud).
Sel korral olid töös neliteist kirjanikku, kes lasid oma fantaasial ikka korralikult ringi joosta. Küll Eestimaa väikestes külades, Toompea lossi võimukoridorides ja Aafrika džunglites. Sama lai, kui on lugude geograafia, on ka ajaline mõõde. Nõidumine käib läbi sajandite ning näeme väga erinevaid nõiaks olemise versioone (klassikalisest külanõiast kontorit omava FIE-ni) ja ka ühiskondlikku suhtumist neisse (mis on üldjuhul positiivse tooniga, sest nõiad pakuvad tavaliselt kasulikku "teenust"). Nende lugude kangelased võivad tõesti rahuliku südamega oma CV-sse ametinimetuseks NÕID panna, sest siin ei lapita taro kaarte, vaid mängitakse inimhingede ja tervete impeeriumite saatustega.
Tahaks öelda, et tegemist on ka kõige ühtlasema tasemega kogumikuga, mis seni Hargla poolt on kokku pandud selles "sarjas". Nii 2-3 lugu olid teistest nõrgemad ja oleks ehk võinud ehk välja jääda või kirjaniku kätte ülevaatamiseks minna, kuid just keskmise tasemega võib igati rahule jääda (eks see ole ka üldisem hinnang meie ulmekirjanduse lühiproosa tasemele). Ise nautisin väga just minevikus toimunud tekste, kuid eks see ole minu üldise (alternatiiv)ajalookirjanduse lembuse tõttu mõistetav. Mõne teksti puhul tekkis ka tunne, et see kirjaniku loodud maailm või tegelaskond vajaks lausa laiemat väljundit romaani või eraldiseisva jutukogumiku näol. Ehk läheb õnneks ja kohtun mõne nende lugude nõiaga veel mõnes raamatus, aga kui mitte, siis jään põnevusega ootama, mis on järgmine teema, mille kirjastus Raudhammas ja Indrek Hargla kirjanikele järada annab.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 29, 2022
“Eesti nõid” on Indrek Hargla koostatud kogumik, kus kaasa löövad nii Eesti ulmemaastikul juba päris vanad tegijad kui ka ulmega veidi vähem seotud autorid. Selliste kogumike juures on hea see, et alati leidub paar-kolm lugu, mis eriliselt hästi istuvad, aga et need esile pääseks tuleb ka ülejäänud: head ja keskpärased läbi lugeda. No ja kui ikka kogu selline manamise ja nõidumise temaatika ikka üldse peale ei lähe, siis ilmselt tasub antud raamat kohe sihikult maha võtta. Mul õnneks seda probleemi ei ole ning mida fantastilisem seda parem.
Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”
Nii idee kui ka teostus ei mõjunud just kõige uudsemana. Kogu see arvutimängu temaatika oleks pidanud ju vägagi huvitav olema, aga ei suutnud kuidagi mind, kui lugejat nö konksu otsa saada ning ka tempo tundus veidi uimane.
Indrek Hargla “Laul jääb samaks”
Poliitiline alternatiivajalugu oli väga ägedalt detaile täis topitud ning ajaloo huvilistele peaks see spioonipõnevik täielik kirss tordi peal olema. Nõidumise temaatika oli väga peenelt maailma toimimisse sissepõimitud, aga kogu see bürokraatiat täis õhustik mõjus veidi liiga kurnavalt ja minu jaoks lämmatas veidi seda imelise maailma toimimise nautimist.
Heinrich Weinberg “Lahke mehe tasu”
Parajalt huvitav ja südamlik lugu, kus peategelane suutis väga kiiresti lugejas huvi äratada. Natukene jäi võib-olla puudu kogu maailma traustaloos, sest kogu aeg oli selline tunne, et näidatakse ainult läbi väikese pilu seda fantastilist kogumikku: pillatud detailid tekitasid ainult ühe suuremat isu veelgi rohkem teada saada.
Mann Loper “Musta kivi needus”
Justkui oleks ulme, aga tegelikult ikka täielik seebiooper ja draama põlvkondadevahelisest konfliktist. Ulme justkui oli kogu loo nö tuumik ja ka piisavalt anti ka taustadetaile, aga see ema-tütre omavaheline nääklimine ei lasknud seda nurka pidi muinasjutulist lugu nautida.
Meelis Friedenthal “Abracadabra”
Kuigi loo algus oli paljulubav luues keskaegsest ühiskonnast suhteliselt realistliku pildid. Siis iga lehekülg edasi muutus jutt aina unelevamaks, filosofeerivamaks ning ka uinutavamaks. Lõpuks ületas see oma abstraktsusega minu taluvuse piiri.
Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”
Loodud maailm on päris huvitav ja kogu tasutalugu räägitakse ka loo lõpus ära justkui kokkuvõte mõnest suuremast teosest. Teostus aga on kesine - kord otsekõnes, kord kolmandas isikus, veidi liiga hüplik minu maitsele. Oleks süstemaatiliselt asjadele lähenetud, oleks kindlasti antud kogumiku üheks parimaks looks tõusnud, sisu poolest oli potentsiaali küllaga.
Tuuli Tolmov “Katariina juhtum”
Üks parimaid ja huvitavamaid palasid siit kogumikust. Tegelased läksid korda ning kordagi ei hakanud loo jooksul igav. Folkloorisugemetega ulmet oli ka parasjagu ning väga lihtne oli kogu antud lugu ette kujutada tänapäeva ühiskonnas.
Joel Jans “Vennaarm”
Kuigi tegevus toimub eelmise sajandi alguses, siis lugu ise oleks võinud veidi kaasaegsemat jutustamisstiili viljeleda – natukene liiga rustikaalsed ja naiivsed tundusid tegelased. Samas poetagused “tinapanijad” olid loo kõige värvikamad ja elevamad ning kohati ka nupukamad tegelased. Sama tunne tekkis, mis “Maleva” filmi vaadates, et justkui tuldi pulli tegema, aga kahjuks veidi selline keskpärane kukkus välja.
Laura Loolaid “Pahavara”
Tõeline folkloori täis küberpunk. Maagiline element on loo kandev osa ning huvi äratavate tegelastega lummab jutt lugejat oma detailsusega. selle kõige sidumine tänapäeva Tartuga, muudab kõik vägagi käega katsutavaks ning lihtne on kogu loo toimumist endale ette kujutada.
Siim Veskimees “Valvur”
Olin positiivselt üllatunud, kuna kui keskealise mehe eripärad välja jätta, siis jutt ise oli päris huvitav ning korralikult kokku pandud kriminull.
Mika Keränen “Agnes”
Armas noorte lugu, aga hetke sotsiaalseid ja poliitilisi valupunkte oli lühikesse loosse veidi liiga palju pikitud, tõmbas fookuse sisult ära.
Berit Sootak “Tammetalu perenaine”
Kodukootud tuhkatriinu lugu, kus süžee ja ka tegelased kandsid, aga tüüpiliselt 19. sajandi juttudele oma korduste ja arhailise sisuga väga kurnav lugejale. Mis mind aga ilmselt kõige rohkem selle loo juures häiris oli peategelase kiire ohvri rolli langemine, kus ta kohe üldse ei osanud ega suutnud ennast välja rebida, aga eks selline see meie kultuuriline ja ajalooline taak juba on, et ohveri maski on hea lihtne kanda.
Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”
Autor oli siin kogumiku läbiva idee ja endale meeldivad teemad väga hästi kokku sulatanud. Esimene pool lugu oli väga tempokas ja kaasahaarav, aga teises pooles toimus lugeja aeglane grillimine. Oleks võinud selle lõpupüandiga kuidagi kiiremini välja tulla, et lugu efektsemalt ära lõpetada, ega nüüdki oli loo lõpp korralik, aga tänu oma pikkusele jäi veidi liiga lahjaks.
Meelis Kraft “Elurikkuse kaitseala”
Parajalt pikk ja tempokas õuduslugu, mille lugemine talve pimedatel öödel väga hästi täppi läks. Väikesed lapsed ja nõiad ei ole väga originaalne kombo, aga autor suutis suhteliselt lühidalt ja efektselt kogu kompoti lugejale serveerida, nii et põnevust jätkus loo lõpuni.
Karen Orlau “Mõõkade emand”
Kogumiku viimane lugu üllatas mind positiivselt - ei osanud kuskilt otsast ette näha, et mis suunas tegevus lahti hakkab hargnema ja millega tegu on. Samas loo vormist jäi jällegi veidi konkreetsust puudu ning liigne abstraktsusega flirtimine minu silmis plusspunkte juurde ei too.
Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”
Nii idee kui ka teostus ei mõjunud just kõige uudsemana. Kogu see arvutimängu temaatika oleks pidanud ju vägagi huvitav olema, aga ei suutnud kuidagi mind, kui lugejat nö konksu otsa saada ning ka tempo tundus veidi uimane.
Indrek Hargla “Laul jääb samaks”
Poliitiline alternatiivajalugu oli väga ägedalt detaile täis topitud ning ajaloo huvilistele peaks see spioonipõnevik täielik kirss tordi peal olema. Nõidumise temaatika oli väga peenelt maailma toimimisse sissepõimitud, aga kogu see bürokraatiat täis õhustik mõjus veidi liiga kurnavalt ja minu jaoks lämmatas veidi seda imelise maailma toimimise nautimist.
Heinrich Weinberg “Lahke mehe tasu”
Parajalt huvitav ja südamlik lugu, kus peategelane suutis väga kiiresti lugejas huvi äratada. Natukene jäi võib-olla puudu kogu maailma traustaloos, sest kogu aeg oli selline tunne, et näidatakse ainult läbi väikese pilu seda fantastilist kogumikku: pillatud detailid tekitasid ainult ühe suuremat isu veelgi rohkem teada saada.
Mann Loper “Musta kivi needus”
Justkui oleks ulme, aga tegelikult ikka täielik seebiooper ja draama põlvkondadevahelisest konfliktist. Ulme justkui oli kogu loo nö tuumik ja ka piisavalt anti ka taustadetaile, aga see ema-tütre omavaheline nääklimine ei lasknud seda nurka pidi muinasjutulist lugu nautida.
Meelis Friedenthal “Abracadabra”
Kuigi loo algus oli paljulubav luues keskaegsest ühiskonnast suhteliselt realistliku pildid. Siis iga lehekülg edasi muutus jutt aina unelevamaks, filosofeerivamaks ning ka uinutavamaks. Lõpuks ületas see oma abstraktsusega minu taluvuse piiri.
Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”
Loodud maailm on päris huvitav ja kogu tasutalugu räägitakse ka loo lõpus ära justkui kokkuvõte mõnest suuremast teosest. Teostus aga on kesine - kord otsekõnes, kord kolmandas isikus, veidi liiga hüplik minu maitsele. Oleks süstemaatiliselt asjadele lähenetud, oleks kindlasti antud kogumiku üheks parimaks looks tõusnud, sisu poolest oli potentsiaali küllaga.
Tuuli Tolmov “Katariina juhtum”
Üks parimaid ja huvitavamaid palasid siit kogumikust. Tegelased läksid korda ning kordagi ei hakanud loo jooksul igav. Folkloorisugemetega ulmet oli ka parasjagu ning väga lihtne oli kogu antud lugu ette kujutada tänapäeva ühiskonnas.
Joel Jans “Vennaarm”
Kuigi tegevus toimub eelmise sajandi alguses, siis lugu ise oleks võinud veidi kaasaegsemat jutustamisstiili viljeleda – natukene liiga rustikaalsed ja naiivsed tundusid tegelased. Samas poetagused “tinapanijad” olid loo kõige värvikamad ja elevamad ning kohati ka nupukamad tegelased. Sama tunne tekkis, mis “Maleva” filmi vaadates, et justkui tuldi pulli tegema, aga kahjuks veidi selline keskpärane kukkus välja.
Laura Loolaid “Pahavara”
Tõeline folkloori täis küberpunk. Maagiline element on loo kandev osa ning huvi äratavate tegelastega lummab jutt lugejat oma detailsusega. selle kõige sidumine tänapäeva Tartuga, muudab kõik vägagi käega katsutavaks ning lihtne on kogu loo toimumist endale ette kujutada.
Siim Veskimees “Valvur”
Olin positiivselt üllatunud, kuna kui keskealise mehe eripärad välja jätta, siis jutt ise oli päris huvitav ning korralikult kokku pandud kriminull.
Mika Keränen “Agnes”
Armas noorte lugu, aga hetke sotsiaalseid ja poliitilisi valupunkte oli lühikesse loosse veidi liiga palju pikitud, tõmbas fookuse sisult ära.
Berit Sootak “Tammetalu perenaine”
Kodukootud tuhkatriinu lugu, kus süžee ja ka tegelased kandsid, aga tüüpiliselt 19. sajandi juttudele oma korduste ja arhailise sisuga väga kurnav lugejale. Mis mind aga ilmselt kõige rohkem selle loo juures häiris oli peategelase kiire ohvri rolli langemine, kus ta kohe üldse ei osanud ega suutnud ennast välja rebida, aga eks selline see meie kultuuriline ja ajalooline taak juba on, et ohveri maski on hea lihtne kanda.
Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”
Autor oli siin kogumiku läbiva idee ja endale meeldivad teemad väga hästi kokku sulatanud. Esimene pool lugu oli väga tempokas ja kaasahaarav, aga teises pooles toimus lugeja aeglane grillimine. Oleks võinud selle lõpupüandiga kuidagi kiiremini välja tulla, et lugu efektsemalt ära lõpetada, ega nüüdki oli loo lõpp korralik, aga tänu oma pikkusele jäi veidi liiga lahjaks.
Meelis Kraft “Elurikkuse kaitseala”
Parajalt pikk ja tempokas õuduslugu, mille lugemine talve pimedatel öödel väga hästi täppi läks. Väikesed lapsed ja nõiad ei ole väga originaalne kombo, aga autor suutis suhteliselt lühidalt ja efektselt kogu kompoti lugejale serveerida, nii et põnevust jätkus loo lõpuni.
Karen Orlau “Mõõkade emand”
Kogumiku viimane lugu üllatas mind positiivselt - ei osanud kuskilt otsast ette näha, et mis suunas tegevus lahti hakkab hargnema ja millega tegu on. Samas loo vormist jäi jällegi veidi konkreetsust puudu ning liigne abstraktsusega flirtimine minu silmis plusspunkte juurde ei too.
May 30, 2022
Kui eelmine Hargla koostatud ulmeantoloogia üllatas vaid mõne tõeliselt meeldiva looga, siis seekordsest jäi oluliselt parem mulje ning vaid üks lugu oli selline, mis veidi õlgu kehitama pani. Mulle väga meeldib tema ulmeantoloogiate idee panna erinevad kirjanikud ühel etteantud teemal lugusid kirjutama ja seekord on see teema nõid, kel Eesti ajaloos omamoodi huvitav roll. Kindlasti pakub ta ka rohkelt tõlgendusvõimalusi, mida kirjanikud mõnuga ära kasutanud on.
Kogumiku ava- ja lõpulugu on minu jaoks siiani täiestu tundmatult kirjutajalt, kes nimetab end Karen Orlau (kõikvõimsat otsingut kasutades selgus muidugi, et see mu enda ulmealase "harimatuse" viga). Igal juhul on see autor lähenenud teemale avaloos "Vaba ja õnnelik maailm" läbi nüüdisaegse tehnoloogia ja lõpuloos "Mõõkade emand" pealtnäha klassikalise ennustaja kaudu, kuid mustvalge pole siin miski. Igal juhul tundub olevat nimi, keda tasub meelde jätta.
Enda loo puhul palub Hargla juba eessõnas vabandust, et kasutab (peaaegu) reaalselt olemasolevaid isikuid. Tõepoolest saabki mõnusalt muiata paralleelide üle selles alternatiivajaloolises mahukas põnevusloos "Laul jääb samaks", kus Eesti on endiselt Rootsi kuningriigi osa ja Hargla teistest teosest tuntud tegelane tahetakse nõiaprotsessi osana tuleriidale vedada. Kui alguses ei tahtnud lugemine võib-olla väga käima minna, siis keskelt hakkas lugu ladusalt jooksma ja lõpplahendust poleks sellist oodata osanudki.
Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu" lugedes tuli kohe silme ette Igavene Juut Ahasveerus. Mann Loperi "Musta kivi saladus" tõestas juba temalt eelnevalt loetud "Inglite linn" valguses kujunevat arvamust, et tegemist on lahedalt loomuliku sulejooksuga autoriga, kelle pealtnäha lihtsates lausetes leidub tuumakat sisu. Meelis Friedenthali "Abracababrast" õhkus temale iseloomulikku, maagiaga seguneb trööstitu ajaloo hõngu. Meeldivalt üllatas taas minu jaoks suhteliselt tundmatu autor Kadri Pettai, kuigi "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud" kontseptsioon inim- ja loomariigi põimumisest pole iseenesest midagi uut. Folklooriainesele toetub teatud mõttes ka Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum", kus esivanemate maailma painajad nüüdismaailma inimesi kimbutavad. Joel Jansi vennaarm kisub rohkem õuduse ja õõva kanti ning Laura Loolaidi "Pahavara" toob lugeja taas tehnoloogiliselt arenenud futuristlikku maailma. Ei saa ka ilma vereimejasteta (Siim Veskimees "Valvur"). Mika Keränaneni "Agnes" viib lugeja tuttavalt kodusesse Tartusse, kus pealtnäha täiesti tavalised noored oma probleemidega toimetavad.
Meeldivalt üllatasid nii Berit Sootak kui ka Jaagup Mahkra, esimene etnoõuduslikust õhustikust "Tammetalu perenaisega", kus taas juba Hargla loomingust tuttavad tegevuskohad sisse vilksatavad. Mahkra "Aafrika nõiad" viib meid hoopis eksootilisemasse keskkonda. Seal oleks võib-olla isegi rohkem erinevate foklooride põimumist oodanud. Kui lisada veel Meelis Krafti õuduslikule üleloomulikkusele kalduv "Elurikkuse kaitseala", saabki kogu kompotile kenasti punkti panna.
Oli mõnus lugemine ja ootan juba huviga, millisel teemal järgmisest ulmeantoloogiast lugeda saab.
Kogumiku ava- ja lõpulugu on minu jaoks siiani täiestu tundmatult kirjutajalt, kes nimetab end Karen Orlau (kõikvõimsat otsingut kasutades selgus muidugi, et see mu enda ulmealase "harimatuse" viga). Igal juhul on see autor lähenenud teemale avaloos "Vaba ja õnnelik maailm" läbi nüüdisaegse tehnoloogia ja lõpuloos "Mõõkade emand" pealtnäha klassikalise ennustaja kaudu, kuid mustvalge pole siin miski. Igal juhul tundub olevat nimi, keda tasub meelde jätta.
Enda loo puhul palub Hargla juba eessõnas vabandust, et kasutab (peaaegu) reaalselt olemasolevaid isikuid. Tõepoolest saabki mõnusalt muiata paralleelide üle selles alternatiivajaloolises mahukas põnevusloos "Laul jääb samaks", kus Eesti on endiselt Rootsi kuningriigi osa ja Hargla teistest teosest tuntud tegelane tahetakse nõiaprotsessi osana tuleriidale vedada. Kui alguses ei tahtnud lugemine võib-olla väga käima minna, siis keskelt hakkas lugu ladusalt jooksma ja lõpplahendust poleks sellist oodata osanudki.
Heinrich Weinbergi "Lahke mehe tasu" lugedes tuli kohe silme ette Igavene Juut Ahasveerus. Mann Loperi "Musta kivi saladus" tõestas juba temalt eelnevalt loetud "Inglite linn" valguses kujunevat arvamust, et tegemist on lahedalt loomuliku sulejooksuga autoriga, kelle pealtnäha lihtsates lausetes leidub tuumakat sisu. Meelis Friedenthali "Abracababrast" õhkus temale iseloomulikku, maagiaga seguneb trööstitu ajaloo hõngu. Meeldivalt üllatas taas minu jaoks suhteliselt tundmatu autor Kadri Pettai, kuigi "Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud" kontseptsioon inim- ja loomariigi põimumisest pole iseenesest midagi uut. Folklooriainesele toetub teatud mõttes ka Tuuli Tolmovi "Katariina juhtum", kus esivanemate maailma painajad nüüdismaailma inimesi kimbutavad. Joel Jansi vennaarm kisub rohkem õuduse ja õõva kanti ning Laura Loolaidi "Pahavara" toob lugeja taas tehnoloogiliselt arenenud futuristlikku maailma. Ei saa ka ilma vereimejasteta (Siim Veskimees "Valvur"). Mika Keränaneni "Agnes" viib lugeja tuttavalt kodusesse Tartusse, kus pealtnäha täiesti tavalised noored oma probleemidega toimetavad.
Meeldivalt üllatasid nii Berit Sootak kui ka Jaagup Mahkra, esimene etnoõuduslikust õhustikust "Tammetalu perenaisega", kus taas juba Hargla loomingust tuttavad tegevuskohad sisse vilksatavad. Mahkra "Aafrika nõiad" viib meid hoopis eksootilisemasse keskkonda. Seal oleks võib-olla isegi rohkem erinevate foklooride põimumist oodanud. Kui lisada veel Meelis Krafti õuduslikule üleloomulikkusele kalduv "Elurikkuse kaitseala", saabki kogu kompotile kenasti punkti panna.
Oli mõnus lugemine ja ootan juba huviga, millisel teemal järgmisest ulmeantoloogiast lugeda saab.
July 16, 2022
Vist tugevaim Hargla senistest ulmekogumikest. Ainult üks kogumiku juttudest tundus selline meh-tasemel (minu üllatuseks Mika Keräneni "Agnes", ehkki pean teda tugevaks kirjutajaks).
Hargla enda alternatiivajalooline jutt oli väga hea, tugeva mulje jätsid ka Jaagup Mahkra Aafrika nõiad ning Tammetalu perenaine (suurepärase miljöö poolest). Laura Loolaiu maailm meeldib mulle väga, sellest tahaks rohkem lugeda, ehkki konkreetse loo narratiiv jäi mu meelest pisut nõrgaks, peategelase karakter samuti (tundus, et tegemist on algaja alkohoolikuga, kellega sündmused lihtsalt juhtuvad, ta ise ei ole edasiviiv jõud).
Joel Jansi baltisakslaste vendade madistamine oli täitsa tore. Heinrich Weinbergi eldarid Tallinnas tuletasid meelde, et kuskil olen samas maailmas toimuvat juttu juba lugenud ning tahaks üle lugeda.
Mann Loperi "Musta kivi saladuses" meeldis mulle väga peategelase Reeda karakter - tõeliselt tugev ja intensiivne (vana) naine. Kahjuks häirisid mind natuke aastaarvud - matemaatiliselt oli kõik nagu võimalik, aga tunnetuslikult inimeste vanused justkui ei klappinud.
Kurvastab see, et vaatamata korduvatele katsetele Meelis Friedenthali kirjutamisstiil mulle kunagi ei meeldi. Lugu eebenmustade juustega Magdast oli ideena vinge. Loo maagiline realism oli äge kuni Magda Reigi kirikusse jõudmiseni, tema tütre osa aga näis pettumust valmistava pealiskaudse ja läbinähtava muinasjutuna.
Karen Orlau, Tuuli Tolmovi ja Meelis Krafti lugude kohta pole midagi kurta, kõik kenad lugemised. Siim Veskimehe vampiirilugu ... noh, talle lihtsalt meeldivad sellised mölakatest peategelased, mis teha. Loo lõpp jäi minu jaoks siiski liiga segaseks, liiga palju ebamäärast vihjamist.
Hargla enda alternatiivajalooline jutt oli väga hea, tugeva mulje jätsid ka Jaagup Mahkra Aafrika nõiad ning Tammetalu perenaine (suurepärase miljöö poolest). Laura Loolaiu maailm meeldib mulle väga, sellest tahaks rohkem lugeda, ehkki konkreetse loo narratiiv jäi mu meelest pisut nõrgaks, peategelase karakter samuti (tundus, et tegemist on algaja alkohoolikuga, kellega sündmused lihtsalt juhtuvad, ta ise ei ole edasiviiv jõud).
Joel Jansi baltisakslaste vendade madistamine oli täitsa tore. Heinrich Weinbergi eldarid Tallinnas tuletasid meelde, et kuskil olen samas maailmas toimuvat juttu juba lugenud ning tahaks üle lugeda.
Mann Loperi "Musta kivi saladuses" meeldis mulle väga peategelase Reeda karakter - tõeliselt tugev ja intensiivne (vana) naine. Kahjuks häirisid mind natuke aastaarvud - matemaatiliselt oli kõik nagu võimalik, aga tunnetuslikult inimeste vanused justkui ei klappinud.
Kurvastab see, et vaatamata korduvatele katsetele Meelis Friedenthali kirjutamisstiil mulle kunagi ei meeldi. Lugu eebenmustade juustega Magdast oli ideena vinge. Loo maagiline realism oli äge kuni Magda Reigi kirikusse jõudmiseni, tema tütre osa aga näis pettumust valmistava pealiskaudse ja läbinähtava muinasjutuna.
Karen Orlau, Tuuli Tolmovi ja Meelis Krafti lugude kohta pole midagi kurta, kõik kenad lugemised. Siim Veskimehe vampiirilugu ... noh, talle lihtsalt meeldivad sellised mölakatest peategelased, mis teha. Loo lõpp jäi minu jaoks siiski liiga segaseks, liiga palju ebamäärast vihjamist.
June 29, 2022
"Eesti Nõid" on novellikogumik, kus saame tutvuda nii klassikaliste ravimtaimenõidade ja selgeltnägijate kui ka täiesti kastist väljas kübernõidadega. Raamatus on 15 erinevat lugu, mis on teineteisest eraldiseisva süžeega.
Kõige enam meeldis mulle raamatu puhul see, et sain esimest korda lugeda midagi autoritelt, kellest varem kas kuulnud ei olnud või kelle raamatuid veel ei ole lugeda jõudnud. Samuti meeldis mulle suurem osa lugusid - ei meeldinud vaid need lood, mis olid nõnda sügava tähendusega, et ma päris lõpuni nende püändist aru ei saanud.
Kui nõiatemaatika meeldib, siis võib raamat teilegi väga huvitav olla. Küll soovitan lugeda novelle üks korraga (mitte järjest), sest nii on võlu kohalejõudmine kõige tõenäolisem.
Kõige enam meeldis mulle raamatu puhul see, et sain esimest korda lugeda midagi autoritelt, kellest varem kas kuulnud ei olnud või kelle raamatuid veel ei ole lugeda jõudnud. Samuti meeldis mulle suurem osa lugusid - ei meeldinud vaid need lood, mis olid nõnda sügava tähendusega, et ma päris lõpuni nende püändist aru ei saanud.
Kui nõiatemaatika meeldib, siis võib raamat teilegi väga huvitav olla. Küll soovitan lugeda novelle üks korraga (mitte järjest), sest nii on võlu kohalejõudmine kõige tõenäolisem.
September 9, 2022
Vaid paar lugu oli põnev ja kaasahaarav. Suurem osa lihtsalt oig.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews