What do you think?
Rate this book
Nimed marmortahvlil
Estonian
352 pages, Hardcover
First published January 1, 1936
19 people are currently reading
322 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 27 of 27 reviews
June 11, 2021
Eesti klassika, mis mul siiani lugemata. Elmo Nüganeni 2002. aasta film on nähtud kunagi ammu ja sellest meeles peamiselt suure ülerätiga tüdruk (keda raamatus üldse polegi). Romaan on aga hoopis teistsugune. Lihtsalt hämmastav elamus! Mul on tunne, nagu oleksin ise kuulide vilinat ja kuulipilduja raginat kuulnud ning surmahirmu tundnud. Elavalt on kujutatud vabatahtlikult sõjaväkke astunud koolipoiste olmetingimusi – püssilogud, mis ei tööta, soojemaid kasukaid ja paremaid saapaid tuli krabada langenud vaenlastelt, süüa sai halvemal juhul korra paari päeva tagant. Seda meeleseisundit, mis tekib, kui elu on kogu aeg ohus, iga hetk võib vaenlane rünnata, kogu aeg on vaja kuhugi karata, kuskile tormata. Kuidas poisid sõja ebainimlikkusega hakkama said. Haaravad maastiku ja tegevuse kirjeldused. Ja mõned filosoofilisemad mõtted teoses on sellised, mida tasuks isegi tänapäeval silmas pidada. Raamatu lõpuks hakkab tekkima teatav arusaam, kuidas said tekkida olukorrad, kus pere üks poeg võitleb ühel poolel ja teine teisel poolel. Soovitan soojalt! Lisaks sain teada, et sellel romaanil on kolm järge.
June 14, 2015
Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.
Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.
Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.
Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.
Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.
Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").
Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).
Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").
Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.
Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.
Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.
Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.
Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").
Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).
Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").
Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 21, 2023
basic sõjaraamat. pani väärtustama seda, et eesti ei ole enam/veel sõja küüsis ning et minu klassivennad ei pea hariduse asemel hoopis sõtta minema. kujutas ka seda, et kui sa oled pidanud nii palju julmi asju läbi elama, siis sa ei väärtustagi enam nii hulgaliselt igasuguseid materjaalseid asju (raha, uusi asju vms), mida sa varem nii tohutult ihaldasid, vaid pead kalliks neid inimesi ja hingi, kes su ümber veel on. sain raamatust päris palju häid quote’e nii et..
“peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane”
“on siiski ilus võidelda suurte asjade eest”
“veel raskem võitlus seisab ehk ees”
“meile on nad lõigatud südamesse.. täägiga”
“peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane”
“on siiski ilus võidelda suurte asjade eest”
“veel raskem võitlus seisab ehk ees”
“meile on nad lõigatud südamesse.. täägiga”
August 28, 2021
Jajah, teadagi-teadagi. Aga ei olnud midagi nii teadagi. Oli hoopis ootamatult hea: sai nutta ja naerda. Oli naturalistlik ja romantiline, oli laskumist nii inimhinge sügavustesse kui Rõngu lähedastesse kraavidesse, ojaserval laulujuppi jorutav kuulipilduja oma kuldsete lintidega väljutamas 600 iseseisvust minutis. Päikesest sillerdavad nõmmed rahulikul talvehommikul tuletasid meelde enda aega kaitseväes ja sarnaseid mõtisklusi vägivallast ja patsifismist, kui aega oli mõelda terve maailma. Mastaabid olid küll kergelt erinevad, aga siiski. Kerge seos tekkis ka Undi romaanidega. Võib vist olla õnnelik, et nii Undi kui minu mõtted said rännata aga hoopis teistel radadel kui Ahasel. Loodetavasti see nii ka igaveseks jääb. Tõesti loodan.
July 12, 2023
"AHHH, KÄSPER!" mõtlesin ma, kui sai surma teise roodu rühmaülem. Mul olid mingid hallid mälestused raamatu põhjal vändatud filmi vaatamisest, ta oli üks mu lemmiktegelasi ning raamatut lugedes arvasin/mäletasin, et ta läheb koos teiste poistega lõpuni välja. Nii kahjuks aga ei läinud. See oli üks nendest raamatutest, mis lihtsalt haaras mind kaasa. Tegu on ilukirjandusliku teosega, kuid vaadates autori tausta on tõenäoliselt selles sõjaraamatus kamaluga tõde. Oli ju Albert Kivikas ka ise Eesti vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljoni teise roodu liige. Nad olid kõigest lapsed, kes läksid põhimõtteliselt vabatahtlikult sõtta... Sõda on kole aga vabaks saamine on ilus ja ülim õnn.
"Ilus on võidelda suurte asjade eest." - Käsper
"Ilus on võidelda suurte asjade eest." - Käsper
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 2, 2023
"Pannkooke mina ei söö," jorises Miljan, "pannkoogid moosiga on litside toit!"
südantlõhestava lõpuga lugu koolipoissidest vabadussõja ajal, olin alguses kriitiline ja ebaaus nende vastu, kuna nt Ahas heietas oma poole valikuga vähemalt pool raamatut. aga kui ma samasuguses olukorras oleksin, heietaksin ma samamoodi. raske on anda hinnangut sellele raamatule kui mul pole õrna aimugi kuidas me praegu peaksime käituma kui midagi sarnast juhtuks. ehk oleksime targemad või hoopiski lollimad, kes teab. soovitan, kui on huvi sõjast arusaamise ja ajaloo vastu. olen tänulik kõigile, kes oma elu eest päriselt võitlesid 1919 ja loodan, et me ei unusta neid kunagi (sorry nii cheesy ma tean)
südantlõhestava lõpuga lugu koolipoissidest vabadussõja ajal, olin alguses kriitiline ja ebaaus nende vastu, kuna nt Ahas heietas oma poole valikuga vähemalt pool raamatut. aga kui ma samasuguses olukorras oleksin, heietaksin ma samamoodi. raske on anda hinnangut sellele raamatule kui mul pole õrna aimugi kuidas me praegu peaksime käituma kui midagi sarnast juhtuks. ehk oleksime targemad või hoopiski lollimad, kes teab. soovitan, kui on huvi sõjast arusaamise ja ajaloo vastu. olen tänulik kõigile, kes oma elu eest päriselt võitlesid 1919 ja loodan, et me ei unusta neid kunagi (sorry nii cheesy ma tean)
February 21, 2023
“jah, võita me tahame ja peamegi võitma, sest see on nüüd veel meie ainus võimalus, oleme ju pannud kaalule kõik, mis meil on.”
mu ootused olid suhteliselt madalad, aga see oli super hea? film on mulle koguaeg meeldinud ja isegi, kui ma igatsesin terve raamat ahase ja marta lovestoryt, siis raamat oli ikkagi parem. viimane lehekülg took me out, nad olid alles lapsed. ma vihkan sõda
mu ootused olid suhteliselt madalad, aga see oli super hea? film on mulle koguaeg meeldinud ja isegi, kui ma igatsesin terve raamat ahase ja marta lovestoryt, siis raamat oli ikkagi parem. viimane lehekülg took me out, nad olid alles lapsed. ma vihkan sõda
February 20, 2024
okei algus oli igav aga kui hakkas koik pihta siis oli ikka vaga hea. ma armastan seda raamatut nii vaga.
February 13, 2024
veel raskem võitlus seisab ehk ees
March 27, 2023
…ma arvasin et see ei loppegi…😍
soja ja metsas sipsimise juttu oli niinii PALJU et lausa ajas hulluks. vahel ei saanud aru kus nad on, kuhu lahevad, mis paev on???
hasti palju oli rohku antud lahingutele, mis on arusaadav, see on sojaraamat! aga jumal koik minu meelest tahtsad kohad (tegelaste surmad) olid nii suvakalt loikudesse by-the-way jutuna pandud. miiiksss??? minu meelest olid need uhed koige huvitavamad kohad😔
teised tegelased suhtusid oma soprade surma nii ÜKSKOIKSELT…kuulge guyyyss teie pinginaabrid surevad…miks te ei nuta?!! vaga ebainimlik! see ajas mind narvis sest mina tahtsin kurb olla, aga kui tegelased raamatus pole kurvad, siis miks peaks mina olema??😡
soja ja metsas sipsimise juttu oli niinii PALJU et lausa ajas hulluks. vahel ei saanud aru kus nad on, kuhu lahevad, mis paev on???
hasti palju oli rohku antud lahingutele, mis on arusaadav, see on sojaraamat! aga jumal koik minu meelest tahtsad kohad (tegelaste surmad) olid nii suvakalt loikudesse by-the-way jutuna pandud. miiiksss??? minu meelest olid need uhed koige huvitavamad kohad😔
teised tegelased suhtusid oma soprade surma nii ÜKSKOIKSELT…kuulge guyyyss teie pinginaabrid surevad…miks te ei nuta?!! vaga ebainimlik! see ajas mind narvis sest mina tahtsin kurb olla, aga kui tegelased raamatus pole kurvad, siis miks peaks mina olema??😡
January 9, 2025
Eks lugu täidab tänuväärset ülesannet kajastada koolipoisse Eesti vabadussõjas, aga paraku lugu ise on igav, kuiv, midagi huvitavat ei toimu. Valdavalt lihtsalt sõja ja lahingute kirjeldus, veidi ka peategelase tunnete kirjeldust ja arutelu kahe vastasleeri (valged ja punased) ideaalidest, mis on vürtsitatud koolipoiste aasimise-sajatamistega. Kui lahingukirjeldus näib vähemalt tõetruu, siis see koolipoiste dialoog on minu arust ka ebausutav. Või vanasti räägitigi nii? Erinevalt samanimelisest romantilisest filmist, mis kajastab raamatust vaid väga üksikuid detaile, ei puudutata jutus naissugu peaaegu üldse, nii et ka selles võtmes on asi ühekülgne... Kas midagi selles loos pani vaimustuma? Ei, mitte midagi.
January 18, 2022
At last it’s over.
Honestly the wonky part that I like was the third one because in the first one everyone were so annoying and boring. The second part it was just Ahas not knowing what to do and that was boring as well. And the third one I liked because I saw the growth in Ahas and I began to love the characters.
But yes it took me so long so
2⭐️/5
Honestly the wonky part that I like was the third one because in the first one everyone were so annoying and boring. The second part it was just Ahas not knowing what to do and that was boring as well. And the third one I liked because I saw the growth in Ahas and I began to love the characters.
But yes it took me so long so
2⭐️/5
March 6, 2024
Raamat aitab kaasa filmi mõistmiseks. Olen filmi "Nimed Marmortahvlil" andunud fänn kui võib nii öelda. Olen filmi vaadanud kolme aastasest saadik ja toona seda söögi alla ja söögi peale, kuid sisust eriti aru ei saanud. Poleks kunagi arvanud, et raamat suudab mind päriselt nutma ajada, kuid suutis. Suutis ka tekitada soojust.
June 18, 2023
A must read for all Estonians.
Based on historical events.
All the characters had different yet realistic traits.
Storyline kept you intrigued and stopped you from getting bored.
Shed a tear at the end of the book.
Based on historical events.
All the characters had different yet realistic traits.
Storyline kept you intrigued and stopped you from getting bored.
Shed a tear at the end of the book.
January 3, 2018
Mulle hakkas veidi pinda käima see, kui tihti öeldakse selles romaanis lauseid, mis algavad sõnaga "Poisid, ...", kuid ma ei saa tegelasi selles süüdistada. Muidu soliidne raamat.
February 26, 2018
Kohustuslik kirjandus Eesti 100 juubeliaastal. Hoopis teistmoodi kui film, nii et kes filmi on näinud, tasub kindlasti ka raamat ette võtta.
February 26, 2022
pole suurma asi "raamat" aga tulehakatiseks kõlvbab kyll. Okei ei mõelnud seda. Sorri kiivikas oleme sõbrad edasi?
November 13, 2023
kõige valusam, ilusam, ausam.
December 15, 2023
I am feral for this book ok
nagu, aaaaaaaaaaaaaaa
nagu, aaaaaaaaaaaaaaa
July 1, 2025
one of the best estonian books that I've read and it beautifully paints what it would've been like to live through Estonian independence war.
April 18, 2022
Mulle meeldis see romaan.
Esiteks olen lugenud sõjast “Läänerindel muutuseta”, kuid Kivikase romaan mõjutas mind isegi rohkem. (2022 aprill Kui vaadata pikemas perspektiivis siis mind mõjutas ikkagi rohkem läänerindel muutuseta)
Miks see mind siis nii mõjutas:
1) Tegevus toimub Eestis. Romaan “Läänerindel muutuseta” tegevus toimub Saksamaal, mis tundub kauge ja võõras.
2) Näidatakse, kuidas sujuvalt muutub koolielu sõjaeluks ja tagasi. See sulandumine kui alles 2 PT tagasi lugesid koolielust ja nuud juba sõjast on autori poolt vaga hea.
3) Peategelane on nagu tavaline teismeline. Ta ei suuda algul otsustada kummal pool ta on.
Arvan, et ta otsus minna valgete poole oli oige, sest ikkagi ta oli Eestlane ja oma maad peab kaitsma. (Ta jai enda sisemistele tõedele truuks) Kuigi ta ei tahtnud sõda (Ei suutnud tappa kaitsetud, lasi ara joosta punasel peremehel) Tegelikult ei saa uldse sojas jaada erapooletuks, sest poolte meelest -> kes pole poolt see on vastu.
Käsper
Ta oli karm, aga armastasin seda tegelast koige rohkem (Ahast ka). Esiteks ta oskas olla ülem ja olla tosine ning kamandada kui vaja. Samas ta oli vaga hea sydamega ja lahke kui vaja. Ta oli vapper -> pole ime, et eesti armee algul lyya sai, sest ega eesti rahvas polnud valmis sõdima. MIKS MA OLIN NII PATRIOOTILISELT MEELESTATUD PRAST SEDA RAAMATU LUGEMIST
Ahas
Vaga hea inimene tegelikult. Viimase sissetungil suutis säilitada enda rahva tegusana. Alguses oli veidike äpu, kuid raamatu lopuks vaga vapper.
Miljani naljadest ei saanud ma mitte midagi aru (põlvkondade eripära)
Autor näitab kuidas inimene voib oma algsetest tõedest soja käigus vaga lihtsalt ara oelda. NT Kontrap loeb raamatust, et “Ara vasta kurjale kurjaga”. Parast seda jaab motlema ja ei poleta raamatut ara, mida peab evangeeliumiks. Aga hiljem kui kuuleb, et punased olid valgeid piinanud, viskab raamatu tulle ja purskab ärritust.
Esiteks olen lugenud sõjast “Läänerindel muutuseta”, kuid Kivikase romaan mõjutas mind isegi rohkem. (2022 aprill Kui vaadata pikemas perspektiivis siis mind mõjutas ikkagi rohkem läänerindel muutuseta)
Miks see mind siis nii mõjutas:
1) Tegevus toimub Eestis. Romaan “Läänerindel muutuseta” tegevus toimub Saksamaal, mis tundub kauge ja võõras.
2) Näidatakse, kuidas sujuvalt muutub koolielu sõjaeluks ja tagasi. See sulandumine kui alles 2 PT tagasi lugesid koolielust ja nuud juba sõjast on autori poolt vaga hea.
3) Peategelane on nagu tavaline teismeline. Ta ei suuda algul otsustada kummal pool ta on.
Arvan, et ta otsus minna valgete poole oli oige, sest ikkagi ta oli Eestlane ja oma maad peab kaitsma. (Ta jai enda sisemistele tõedele truuks) Kuigi ta ei tahtnud sõda (Ei suutnud tappa kaitsetud, lasi ara joosta punasel peremehel) Tegelikult ei saa uldse sojas jaada erapooletuks, sest poolte meelest -> kes pole poolt see on vastu.
Käsper
Ta oli karm, aga armastasin seda tegelast koige rohkem (Ahast ka). Esiteks ta oskas olla ülem ja olla tosine ning kamandada kui vaja. Samas ta oli vaga hea sydamega ja lahke kui vaja. Ta oli vapper -> pole ime, et eesti armee algul lyya sai, sest ega eesti rahvas polnud valmis sõdima. MIKS MA OLIN NII PATRIOOTILISELT MEELESTATUD PRAST SEDA RAAMATU LUGEMIST
Ahas
Vaga hea inimene tegelikult. Viimase sissetungil suutis säilitada enda rahva tegusana. Alguses oli veidike äpu, kuid raamatu lopuks vaga vapper.
Miljani naljadest ei saanud ma mitte midagi aru (põlvkondade eripära)
Autor näitab kuidas inimene voib oma algsetest tõedest soja käigus vaga lihtsalt ara oelda. NT Kontrap loeb raamatust, et “Ara vasta kurjale kurjaga”. Parast seda jaab motlema ja ei poleta raamatut ara, mida peab evangeeliumiks. Aga hiljem kui kuuleb, et punased olid valgeid piinanud, viskab raamatu tulle ja purskab ärritust.
August 21, 2012
1. ja 2. osa
Raamat osutus oodatust põnevamaks. Vahepeal pikad kirjeldused peaosalistest väsitavad aga muidu väga põnev ja huvitavalt kirjutatud Eesti ajalooline lugu. Olustikku on hästi tabatud ja tunded ehedad.
1. osa koolipoiste vabadussõtta minekust
2. osa Ahase elu kirjanikuna ja Eesti kirjanike elu sõja ajal. Väga isamaaline ja patriootlik raamat.
1. osa on ka filmina olemas ja korduvalt nähtud.
Raamat osutus oodatust põnevamaks. Vahepeal pikad kirjeldused peaosalistest väsitavad aga muidu väga põnev ja huvitavalt kirjutatud Eesti ajalooline lugu. Olustikku on hästi tabatud ja tunded ehedad.
1. osa koolipoiste vabadussõtta minekust
2. osa Ahase elu kirjanikuna ja Eesti kirjanike elu sõja ajal. Väga isamaaline ja patriootlik raamat.
1. osa on ka filmina olemas ja korduvalt nähtud.
October 22, 2016
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
December 27, 2016
One of the Estonian history based novels about our Independence War in 1918-1920. Tells the story of schoolboys who believed that it is possible to free Estonia .
August 5, 2022
Ma võiks lausa öelda, et parim raamat eesti keelse kirjanduse osakonnast. Palju häid mõtteid ja loob tõetruu pildi sõja olemusest.
Displaying 1 - 27 of 27 reviews