What do you think?
Rate this book
Minu... #3
Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani
Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.
See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?
See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?
- GenresTravelNonfiction
272 pages, Paperback
First published January 1, 2008
5 people are currently reading
96 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
March 5, 2015
Mis on see raamat? See pole reisipäevik - ta ei räägi reisist, ta räägib elust. See pole maa kirjeldus - Hispaaniast ja sealsetest kommetest ja elust seal on vähem, kui Wikipeedia lehel. Temast pole kasu turistile, temast pole kasu Hispaanisse kolimisest mõtlevale inimesele.
See on raamat ühest naisest, kes lahkus Eesti igavast kontoritööst ja kolis Hispaanisse. Osa tema elust. Osa tema sisse elamise ja inimestega suhtlemise muredest. Natuke Hispaania igapäevase elust, natuke peodest, natuke inimestest, natuke bürokraatiast, natuke armastusest. Lapitekk, mis on küll soe, kuid mille üle sa eriti uhke pole.
Ja oleks huvitav lugemine, sest autori keel on huvitav ja kohati mahlakas ja kujukas, aga raamatut seal pole. Seda ühe ideega seotud huvitavat ja arenevat lugu pole.
Millest see raamat? Ei saanud aru.
See on raamat ühest naisest, kes lahkus Eesti igavast kontoritööst ja kolis Hispaanisse. Osa tema elust. Osa tema sisse elamise ja inimestega suhtlemise muredest. Natuke Hispaania igapäevase elust, natuke peodest, natuke inimestest, natuke bürokraatiast, natuke armastusest. Lapitekk, mis on küll soe, kuid mille üle sa eriti uhke pole.
Ja oleks huvitav lugemine, sest autori keel on huvitav ja kohati mahlakas ja kujukas, aga raamatut seal pole. Seda ühe ideega seotud huvitavat ja arenevat lugu pole.
Millest see raamat? Ei saanud aru.
May 6, 2025
"Minu Hispaania" on jutt ühest Tallinna tüdrukust, kes ühel päeval tundis, et ei jaksa enam kontoripinki nühkida, esitas lahkumisavalduse ja lendas laia ilma õnne otsima. Edasi tuleb katsumuste faas, kus peategelannat hakatakse kodumaal taga rääkima ja prostituudiks pidama, tegelikult peategelasega nii hullusti lood pole, aga ega palju paremad ka mitte - söögirahagi ei jätku ja viimaste peseetade eest tuleb osta alkoholi, et suudaks baaritantsijanna tööd teha. Printsi ta küll leiab, aga printsiga ei saa esialgu rääkida, sest printsil-printsessil pole ühist keelt. Pealegi on printsil kuri ema, kes tahaks "Venemaalt tulnud litsi" tagasi teisele poole Püreneesid suitsetada... Aga kusagil seal saabub autori ümbersünd. Irooniast Hispaania ja hispaanialikkuse vastu saab leppimine, tolerants ja armastus. Lõpuks saabub happy end, tõsi, mitte päris traditsiooniline!
Vaat selline muinasjutt.
Anna-Maria on kirjutajana isiksus. Minu kui teise kirjutaja jaoks on näitaja see, kui ma ei suudaks peast teise inimese stiili reprodutseerida, aga tunneksin ta stiili ära lugedes. Midagi tema kirjeldustes on nii mahlakat ja sooja, selles suhtes sobib ta täpselt Hispaaniasse elama - või on Hispaanias elatud aastad ta selliseks muutnud?
Ja samuti on Anna-Maria võitlev meel minu jaoks hispaanialik. No ikka ju seostub sõnaga "Hispaania" meile punase rätiga härja ees lehvitav toreadoor ja punasemusta kirjut seelikut laksutav kirglik tantsijatar. Kui ma loen, mismoodi Anna-Maria osales feministide meeleavaldustel "Ka mina olen aborti teinud!", siis - see on Hispaania ja see on meie kuumavereline eesti tüdruk Hispaanias, viskumas barrikaadidele, et sealse maa seadusi ja tavasid muuta.
Igal Hispaanias elaval eestlasel oleks kirjutada oma "Minu Hispaania". Anna-Maria oma näiteks on feministi Hispaania ja valentslase Hispaania... Muidugi, on ka korduvaid teemasid, mis siiski iga inimese jaoks omamoodi detailides lahti rulluvad.
Mulle meeldib see, kuidas Anna-Maria autorina mängib madala ja kõrge stiiliga (esimene armuöö algab WC-s oksendamisega) ja kuidas ta võtab kulunud stambid ja keerab neile uue vindi otsa (kõhus hakkavad liblikad liikuma, võtavad sipelgad kaasa ja sunduvad suguorganite poole, vaat selline marsruut). Ja samas on see raamat hariv. Praegu ma ilmselt soovitaksin mõned harivad peatükid läbi kirjutada nii, et isiklik lugu ja avalik lugu haakuksid veel rohkem, aga samas, eks nad omajagu haakuvad ka praegu Üks haakuvaid teemaliine on näiteks feministiks arenemine.
Praeguseks on seda raamatut vaadeldes oluline ka ajaskaala. See, aastal 2008 ilmunud raamat oli "Minu..." sarja raamat nr 3. Praegu, kui on juba peaaegu 200 raamatut ilmunud, võib öelda, et Anna-Maria raamat on sõna parimas tähenduses kõigile selle sarjaga seotud stampidele vastav:
- Kirjastusel on lihtsam on leida välismaale kolinud ja kirjutamisaldis eesti naist kui meest.
- Enamasti on see naine lahkunud Eestist mingisuguse kriisi tagajärjel. Liiga palju vale tööd ja vähe õiget armastust, lisaks ebasobiv ilm, nii võiks selle kokku võtta.
- Välismaal leiab peategelane endale välismaalasest partneri. Arvatavasti ka värvika välismaa ämma.
- Uuel maal ootab ees kriis, kus ta ei ole harjunud uue elukorraldusega, aga peagi - veel hullem! - saab aru, et ta ei kuulu enam ka vanasse maailma ja vanad Eesti sõbrad on kaugele triivinud ning võõrastavad teda.
- Kindlasti tekivad mingisugused jamad kohaliku bürokraatiaga, mis meelehärmi tekitavad.
- Kriisidest tullakse läbi ja saavutatakse oma elus mingi uus kvaliteet, leitakse uus elukutse.
Kõik see on siin nauditavalt olemas.
Aga ajaskaalale pannes, tuleb öelda, et "Minu Hispaania" on loona ebaühtlane - aga see pole autori süü. Raamat ilmus sel ajal, kui kirjastus ja kogu see sari tegi esimesi samme. Sisuliselt on see raamat pooleldi artiklite kogumik. Aga nauditav sellegipoolest!
PS. Kui ma vahel olen väsinud kirjavahetustest, siis mõtlen Anna-Maria sooja stiili peale ja üritan ka kohe ise soojeneda :). Temalt tulnud iga e-kiri on alati suure õnne-rõõmu allikas.
Vaat selline muinasjutt.
Anna-Maria on kirjutajana isiksus. Minu kui teise kirjutaja jaoks on näitaja see, kui ma ei suudaks peast teise inimese stiili reprodutseerida, aga tunneksin ta stiili ära lugedes. Midagi tema kirjeldustes on nii mahlakat ja sooja, selles suhtes sobib ta täpselt Hispaaniasse elama - või on Hispaanias elatud aastad ta selliseks muutnud?
Ja samuti on Anna-Maria võitlev meel minu jaoks hispaanialik. No ikka ju seostub sõnaga "Hispaania" meile punase rätiga härja ees lehvitav toreadoor ja punasemusta kirjut seelikut laksutav kirglik tantsijatar. Kui ma loen, mismoodi Anna-Maria osales feministide meeleavaldustel "Ka mina olen aborti teinud!", siis - see on Hispaania ja see on meie kuumavereline eesti tüdruk Hispaanias, viskumas barrikaadidele, et sealse maa seadusi ja tavasid muuta.
Igal Hispaanias elaval eestlasel oleks kirjutada oma "Minu Hispaania". Anna-Maria oma näiteks on feministi Hispaania ja valentslase Hispaania... Muidugi, on ka korduvaid teemasid, mis siiski iga inimese jaoks omamoodi detailides lahti rulluvad.
Mulle meeldib see, kuidas Anna-Maria autorina mängib madala ja kõrge stiiliga (esimene armuöö algab WC-s oksendamisega) ja kuidas ta võtab kulunud stambid ja keerab neile uue vindi otsa (kõhus hakkavad liblikad liikuma, võtavad sipelgad kaasa ja sunduvad suguorganite poole, vaat selline marsruut). Ja samas on see raamat hariv. Praegu ma ilmselt soovitaksin mõned harivad peatükid läbi kirjutada nii, et isiklik lugu ja avalik lugu haakuksid veel rohkem, aga samas, eks nad omajagu haakuvad ka praegu Üks haakuvaid teemaliine on näiteks feministiks arenemine.
Praeguseks on seda raamatut vaadeldes oluline ka ajaskaala. See, aastal 2008 ilmunud raamat oli "Minu..." sarja raamat nr 3. Praegu, kui on juba peaaegu 200 raamatut ilmunud, võib öelda, et Anna-Maria raamat on sõna parimas tähenduses kõigile selle sarjaga seotud stampidele vastav:
- Kirjastusel on lihtsam on leida välismaale kolinud ja kirjutamisaldis eesti naist kui meest.
- Enamasti on see naine lahkunud Eestist mingisuguse kriisi tagajärjel. Liiga palju vale tööd ja vähe õiget armastust, lisaks ebasobiv ilm, nii võiks selle kokku võtta.
- Välismaal leiab peategelane endale välismaalasest partneri. Arvatavasti ka värvika välismaa ämma.
- Uuel maal ootab ees kriis, kus ta ei ole harjunud uue elukorraldusega, aga peagi - veel hullem! - saab aru, et ta ei kuulu enam ka vanasse maailma ja vanad Eesti sõbrad on kaugele triivinud ning võõrastavad teda.
- Kindlasti tekivad mingisugused jamad kohaliku bürokraatiaga, mis meelehärmi tekitavad.
- Kriisidest tullakse läbi ja saavutatakse oma elus mingi uus kvaliteet, leitakse uus elukutse.
Kõik see on siin nauditavalt olemas.
Aga ajaskaalale pannes, tuleb öelda, et "Minu Hispaania" on loona ebaühtlane - aga see pole autori süü. Raamat ilmus sel ajal, kui kirjastus ja kogu see sari tegi esimesi samme. Sisuliselt on see raamat pooleldi artiklite kogumik. Aga nauditav sellegipoolest!
PS. Kui ma vahel olen väsinud kirjavahetustest, siis mõtlen Anna-Maria sooja stiili peale ja üritan ka kohe ise soojeneda :). Temalt tulnud iga e-kiri on alati suure õnne-rõõmu allikas.
March 13, 2022
Mõnusalt vaheldusrikas ja hoogne raamat. Kokku on see pandud küll perioodil 2003-2008 ilmunud artiklitest ning päeviku sissekannetest, kuid minu jaoks jättis see ikkagi piisavalt ühtse terviku mulje. Siin raamatus on juttu hispaanlastest ja nende kommetest, söögist ja joogist, bürokraatiast, kogukondlikest üritustest, pisut ajaloost ja religioonist. Ja mitmestki asjast veel. Seega tõesti mitmekülgne ja huvitav raamat.
Omajagu naljakas oli lugeda raamatut, mis kirjutatud veel Eesti krooni ajal, seega paljud eurodes olevad hinnad on EEK-idesse ümber arvutatud 😄 praegusel ajal selliseid kalkulatsioone enam naljalt ju ei tee.
Omajagu naljakas oli lugeda raamatut, mis kirjutatud veel Eesti krooni ajal, seega paljud eurodes olevad hinnad on EEK-idesse ümber arvutatud 😄 praegusel ajal selliseid kalkulatsioone enam naljalt ju ei tee.
December 31, 2019
Anna-Maria Penu ja tema Hispaania. Täitsa siiralt rõõmsaks teeb meele kui inimhing leiab omale õige koha, kus ta tunneb end turvaliselt, vabalt ja õnnelikult. Niit tahab Anna-Maria oma raamatuga muljet jätta ja võib olla tõesti nii ka on, kuid kergelt jääb kriipima tunne, et kirjutaja üritab siiski põhjendada ja tõestada oma tehtud valikut ja õnne, kasutades siinjuures noorusest tulenevalt eputavat ning mahlakat sõnaseadet. Võimalik, et minu paranoia, aga ei jäänud ma lugu uskuma ja ei tundunud see nii siiras kui võiks. Raamat meenutas vägagi oma olemuselt teistki sama sarjas ilmunud teost - Minu Argentiina. Siit ka mõte, blogi ja artikli formaati on küll nauditav mahlakas sõnaseades lugeda lehest, blogist lühijutuna, kuid raamatukaante vahele saades see ei tundu enam nii sisukas ning ei ole ühes rütmis. Ehk siis ei kosuta.
Juhtumisi lugesin just hiljuti ka Sirbist, kus Viivi Luik ütleb päris täpselt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära...'
Juhtumisi lugesin just hiljuti ka Sirbist, kus Viivi Luik ütleb päris täpselt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära...'
December 28, 2016
Terve lugemise aja olin kuidagi hajevil ja ootasin, et raamat läbi saaks.. Jäi lihtsalt selline mulje, et kogu teos oli kokku pandud erinevatest artiklitest/lugudest, lihtsalt selleks, et sarjas oleks ka raamat Hispaaniast. Kahju tegelikult, Hispaania on tohutult suur, põnev ja eksootiline riik, aga elamus jäi seekord saamata.
October 20, 2020
Peab ütlema, et "Minu..." sari on tegelikult väga hea idee. Pealegi näevad sarja raamatud apetiitsed välja ning ahvatlevad lugema nii väljanägemiselt kui ka formaadilt. "Minu Hispaania" figureeris müügiedetabelites, lugesin kõikjalt ülivõrdes kiitusi ning kuna olen sageli mõelnud, mis tunne oleks võõras riigis elama hakata, lootsin leida mõningaid vastuseid.
Suurtele ootustele aga järgneb tavaliselt pettumus. Hoolimata sellest, et raamat oli kohati suhteliselt ladus, torkas juba alguses ebameeldivalt silma, et tegemist polnudki ühtse teosega, vaid köide koosnes sisulises mõttes vaid nõrgalt seostatud osadest, mis olid juba varem meedias avaldatud. Nii et Penu soovis suuremat vaeva nägemata ühe ja sama asja eest topelt teenida. Lisaks häiris mind igapäevases suhtluses küll pidevalt kasutatavate, kuid trükituna maitsetult mõjuvate väljendite nagu "kark alla", "hambad laiali" kasutamine.
Ma ei saanudki teada, kas ja kuidas autor nn läbi maailma iseendani jõudis. Kirjutada oleks ta võinud ju ka Eestis. Aga no selge ju- polnud, millest. Võõrsil aga leiab igaüks muljeid, mida teistega jagada.
Muu kriitika puudutab juba autori isiksuseomadusi ning pole arvatavasti päris asjakohane, kuid mind segas objektiivsuse puudumine ning iseenda hispaanlastest kõrgemale asetamine. Teisalt, annan endale täiesti aru, et taoliselt sarjalt ei saagi oodata erapooletust: kirjutajad kujutavad nn oma maid läbi subjektiivse vaateprisma, nii nagu nad asju näevad indiviididena, vastavalt oma hetke elukogemusele. Aga siiski, taoline üheülbaline kritiseerimine ei väljenda just teise rahvuse mõistmist või isegi mitte selle poole püüdlemist.
Veel häiris mind, kuidas autor nautis oma vaadete kirjeldamist, kuna ta ilmselt oli veendunud, et need vaated on õiged ja head. Ta nagu sättis end teatavale pjedestaalile ning suisa mõnules seal. Hea küll, las ta siis olla, aga minule kõik see ei sobinud väga hästi.
Penu emotsionaalseid, peamiselt feminismiteemalisi kirjutisi saab siiamaani aeg-ajalt Eesti Ekspressist lugeda. On ju mindki feministiks peetud ja mõnes mõttes ma võib-olla olengi seda, kuid Penu kaldub demagoogitsema ning keerab pahatihti kõike pisut liiga üle vindi. Aga võib-olla on sedagi vaja, et inimesed mõtlema hakkaksid ning paljudele tunduvad tema tekstid meeldivat.
Kahjuks peletas aga "Minu Hispaania" mind pikemaks ajaks kui mitte alatiseks "Minu..." sarjast eemale. Ning kõikvõimalikest raamatuedetabelitest ma ka enam põhjapanevaid järeldusi ei tee.
Suurtele ootustele aga järgneb tavaliselt pettumus. Hoolimata sellest, et raamat oli kohati suhteliselt ladus, torkas juba alguses ebameeldivalt silma, et tegemist polnudki ühtse teosega, vaid köide koosnes sisulises mõttes vaid nõrgalt seostatud osadest, mis olid juba varem meedias avaldatud. Nii et Penu soovis suuremat vaeva nägemata ühe ja sama asja eest topelt teenida. Lisaks häiris mind igapäevases suhtluses küll pidevalt kasutatavate, kuid trükituna maitsetult mõjuvate väljendite nagu "kark alla", "hambad laiali" kasutamine.
Ma ei saanudki teada, kas ja kuidas autor nn läbi maailma iseendani jõudis. Kirjutada oleks ta võinud ju ka Eestis. Aga no selge ju- polnud, millest. Võõrsil aga leiab igaüks muljeid, mida teistega jagada.
Muu kriitika puudutab juba autori isiksuseomadusi ning pole arvatavasti päris asjakohane, kuid mind segas objektiivsuse puudumine ning iseenda hispaanlastest kõrgemale asetamine. Teisalt, annan endale täiesti aru, et taoliselt sarjalt ei saagi oodata erapooletust: kirjutajad kujutavad nn oma maid läbi subjektiivse vaateprisma, nii nagu nad asju näevad indiviididena, vastavalt oma hetke elukogemusele. Aga siiski, taoline üheülbaline kritiseerimine ei väljenda just teise rahvuse mõistmist või isegi mitte selle poole püüdlemist.
Veel häiris mind, kuidas autor nautis oma vaadete kirjeldamist, kuna ta ilmselt oli veendunud, et need vaated on õiged ja head. Ta nagu sättis end teatavale pjedestaalile ning suisa mõnules seal. Hea küll, las ta siis olla, aga minule kõik see ei sobinud väga hästi.
Penu emotsionaalseid, peamiselt feminismiteemalisi kirjutisi saab siiamaani aeg-ajalt Eesti Ekspressist lugeda. On ju mindki feministiks peetud ja mõnes mõttes ma võib-olla olengi seda, kuid Penu kaldub demagoogitsema ning keerab pahatihti kõike pisut liiga üle vindi. Aga võib-olla on sedagi vaja, et inimesed mõtlema hakkaksid ning paljudele tunduvad tema tekstid meeldivat.
Kahjuks peletas aga "Minu Hispaania" mind pikemaks ajaks kui mitte alatiseks "Minu..." sarjast eemale. Ning kõikvõimalikest raamatuedetabelitest ma ka enam põhjapanevaid järeldusi ei tee.
March 5, 2024
Ma ei näe põhjust sellele raamatule alla viie tärni anda. Mõnus ladus tekst, autor on ilmselgelt hea kirjutaja. Kui ma siin midagi oleks teisiti teinud, siis oleksin pannud kõik viited varasematele väljaannetele raamatu lõppu. Praegu tekib lugedes tunne, et raamat pole tehtud lugejale mõeldes, vaid kokku on koondatud artiklid erinevatest aegadest ja väljaannetest. Usun, et ilma viideteta poleks ehk tohtinudki, aga raamatu lõppu oleks ikka saanud need koondada, siis oleks lugejana olnud rohkem tunne, et raamat on kirjutatud mulle.
See Hispaania bürokraatia - kirjutatust küll aastaid möödas, aga ei usu, et eestase jaoks sealne paberimajandus eriti mugavamaks on läinud. Oleme oma e-teenustega nii harjunud, et bürokraatiast lugedes ei teki küll tahtmist kusagil mujal kui Eestis elada :)
See Hispaania bürokraatia - kirjutatust küll aastaid möödas, aga ei usu, et eestase jaoks sealne paberimajandus eriti mugavamaks on läinud. Oleme oma e-teenustega nii harjunud, et bürokraatiast lugedes ei teki küll tahtmist kusagil mujal kui Eestis elada :)
April 12, 2022
Sarnane Kristiina Praakli "Minu Itaaliaga": armumine kohalikku noormehesse, stressirohke bürokraatia, noorte sissetuleku ja oma kodu omamise mured.
Lisaks huvitav lugemine tasuta keraamika peo, Baskimaa, jalgpallihulluse, võõraviha, klatšiarmastuse, paella ja skvotielu kohta.
Lisaks huvitav lugemine tasuta keraamika peo, Baskimaa, jalgpallihulluse, võõraviha, klatšiarmastuse, paella ja skvotielu kohta.
August 2, 2018
Päris huvitav lugemine
February 24, 2016
Suht muhe lugemine, võibolla vääriks rohkem tärne, aga ei anna. Vist ei haaku selle kibeda huumorimeelega. Ja umbkaudu kümne aasta vanused artiklid on halvasti aegunud, kuigi sellest ajast ja kohast annavad tunnistust küll. Aga on ka üksikuid artikleid, mis kahjuks siiani relevantsed - näiteks teeksin kohustuslikuks lugemiseks Võõraviha ahelreaktsiooni ja Kahe neegriga bussi.
August 14, 2016
Esimese asjana häiris, et puudusid pildid, kuigi raamatus mainiti mitu korda, kuidas mingist objektist tehti mitukümend pilti. Teiseks häiris, et autor oleks võinud keskenduda rohkem enda kogemustele. Kirjutas mitmest huvitavast sündmusest, kuid lähtus enamjaolt varasemal ajal toimunule.
August 6, 2013
Huvitavat infot ja hea huumor! Kuhjaga irooniat nii enda kui ümbritseva suhtes.:) Väga vahva suvelugemine!
Displaying 1 - 12 of 12 reviews