Koidik surnud postkastis

by Erkki Koort

Kui ta oli viimaks veendunud, et korteris ei saa olla kedagi peale tema, siirdus ta püstolit uurima. Ta võttis vasaku käega igaks juhuks ühe liniku, et mitte jälgi jätta. Parem pigistas oma tukki. Ta tõstis võõra relva pidemest üles. Vandesõnad tulid üle huulte ja mees andis seinale hoobi. Siis sammus külmkapi juurde, et haarata sealt toonik ning segada üks džinn. Närvid olid krussis. Jan vaatas lonksu võttes uuesti diivanile, kus lebasid nüüdseks teineteisest eemale lükatud telefon ja telekapult. Üheskoos olid need moodustanud nagu täiesti ehtsa relva ning hämaras toas mehe isegi lähedalt ära petnud. Reeturlik telefon, mis oli kogu eelneva öö radiaatoril vihmavett välja kuivatanud, helises ikka veel. Jan haaras selle ja vaatas ekraani. Helistas CIA jaama juht.

„Surnud postkast“ on spioonimaailmas peidik, kuhu jäetakse sõnum, mille käest kätte andmine oleks liiga riskantne. Raamat viib meid otse „surnud postkastide“ keskele 1990-ndate Eesti võitlustandril, kus segunevad Venemaa, Rootsi ning mitmete teiste riikide luurehuvid ning organiseeritud kuritegevus. Loole lisab hoogu ja vürtsi peategelase elukaaslase saladuslik kadumine ning sellest tingitud eluohtlikud sekeldused.

Erkki Koort on pikaaegne julgeolekuekspert, kes töötanud nii Kaitsepolitseiametis kui ka Siseministeeriumis. Hetkel töötab ta Sisekaitseakadeemias ning ajalehes Postimees. Varasemalt on tema sulest ilmunud keskaegsete seikluslugude triloogia, mis pälvis Bernhard Kangro nimelise kirjandusauhinna.

352 pages, Paperback

First published January 1, 2022

Reviews

[Reelika Kullerkan · Rating 3 out of 5]

Algul on raske ree peale saada, et kes on kes ja mis üldse toimub, sest tegelasi on palju ja kõigile loobitakse kaikaid kodaratesse. Umbes sajandast leheküljest läheb lugu käima. Siis on põnev küll. Tegevust jagub Ukrainasse, Kanadasse, Moldovasse, Lätti... Ja, oi issand, kui palju saab siit raamatust nippe, et endalt saba maha raputada või kuritöö jälgi kõrvaldada. Üsna paranoiliseks teeb see lugu, eriti teades, et autor on luureteemadel vägagi kodus. Igaüks võib olla spioon...

[Martti · Rating 5 out of 5]

Võimas põnevik tänapäeva luuretööst, mis kohati vinti võib-olla liiga üle keerab. Aga teisalt, mine tea, võib-olla pigem hoiab end tagasi? Ma loodan, et kõik need riigi sisesed pinged olid pigem tehislikult välja mõeldud, kuid kasulikke idioote võib leiduda muidugi igal pool. Mõnel pool nad lihtsalt ei suuda nii palju kahju tekitada.

Natuke saab nuriseda kandiliste puiste karakterite üle, aga see on vist natuke ka tolle žanri omapära. Nutikas trikk on kasutada tuntud näitlejaid tegelasest kujutluspildi loomiseks, kuid kahju, et seda meetodit ainult Dolph Lundgreniga rakendati.

Aga põnev oli küll. Polegi tükk aega lugenud raamatut, mida on raske maha panna.

[V.L.Konn · Rating 4 out of 5]

Üks vähestest eestlasest autori kirjutatud luurežanri teostest. Tegu peaks olema üheksakümnendate keskpaiga spionaaži virr-varriga veel Euroopasse integreerumata Eestis, Lätis, Moldovas, Ukrainas ja Rumeenias. Ohtralt kihutamist, autolõhkumist, relvatärinat ja üksiklaske. Vastuluuraja Jan on viis ühes - "raamidest välja" ametnik, subordinatsiooni eirav vastuluureohvitser, kohalik vandamme, seksuaalselt võimekas erinevate naistega ning "muti" otsinguil lubamatut lohakust ning ülejalamöllamist lubav ülemus. Kõrvaltegelasi on sedavõrd palju, et neid üles lugeda ei jõua.
Kui mõningane kodukootud filosofeerimine välja arvata, siis tempo on pöörane - loetud päevadega on Janil poolele Euroopale ring peale tehtud, karjade kaupa vastaseid maha kõmmutatud/vigaseks pekstud, justkui möödaminnes ära krabatud kunagine kooliõde ja elukaaslase kadumise tähistamiseks tellitud naissoost sekitöötaja. Täid sai ka Ukrainast pähe! Hoog ei rauge ka Eesti kõrgemate juhtide kirjeldamisel - lendab sülge, telefone, kirjamappe ning lõpuks ka helikoptereid. Need lendavad koos kinninabitud spiooniga Rootsi.
Paar asja jäi silma - kui tegu tõesti üheksakümnendate keskpaigaga, siis poleks võimalik Eesti uudiseid arvutist lugeda ning minu teada ühte agenti teise agendi "nukujuhina" ei kasutata. Aga Erkki on ametkondades töötanud, kindlasti teab paremini:)
Igatahes mulle meeldis ja viimane lehekülg annab lootust, et järg tuleb.

[Annika · Rating 1 out of 5]

Jäi pooleli, kuna ajast hakkas ääretult kahju. Igav ja kirjeldav jutustamisviis, üritatud põnevust tekitada mingite salateenistustega, aga ei vea kuidagi välja. Lootsin kuni neljanda peatükini, et miskit peab nagu tulema... aga ei, jõudsime mingi mannetu rallistseenini. Ei kujuta ette küll, kellele see raamat võiks meeldida. Ebausutav otsekõne, mõttetud naistegelased, ilma kelleta oleks see jutt vähekenegi parem. Mingid sukad ja pesu ja minestamine... Autor üritab kõigest väest mingit pseudoeurootilist põnevust luua, aga siis lööb justkui põnnama, ega kirjutagi midagi. Arvasin, et küllap see jamps kirjeldus on mingi bluff ja näiliselt mõttetud tegelased on tegelikult vajalikud, aga nende asemel võiks olla kuusepuu jõuluehetega vms. Ääretult suur pettumus ja üks halvimaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud või lugeda üritanud. Milleks see kirjastati, jääb küll arusaamatuks...

[Roger · Rating 5 out of 5]

Hea taust ja millised peened detailid…

[Indrek Maripuu · Rating 3 out of 5]

Põnev, aga siiski laialivalguv.