Suvi on peaaegu läbi, vaatan tagasi oma suveelamustele ja nende hulgas on mul üks imeline leid, üks mõnus astridlindgrenlik autor tänapäeva Saksamaalt, Kirsten Boie. Hoian pöialt, et ta saab kunagi Astrid Lindgreni auhinna!
Mina sattusin Sommerby suveloosse, kui rullisin kesksuvel oma telefoni audioäppi ja otsisin „midagi kerget, aga head“. Juhtus nii, et sõrme alla jäi see umbes 8-12aastastele mõeldud lasteraamat, millest sattusin kiirelt sõltuvusse. Juba läbi? Selgus, et see on sarja algusraamat, aga ülejäänuid pole audiosse loetud, nii seisis mul ees lasteraamatukokku minek ja kurb tõsiasi, et tuleb asuda järjekorda. Kui siis lõpuks ülejäänud Sommerby- sain, saabusid kiirelt meeldetuletused: teised lugejad ka ootavad! Minul autori ja kirjastajana on tõeliselt hea meel kogeda seda, et meie seas liiguvad raamatud, mida on väga vaja ja millele on konkurents, et lugema pääseda!
„Suvi Sommerbys“ tuletas mulle alguses meelde mu oma kirjutatud lasteraamatut „Maal mamma juures“. Minu sihtrühm on küll veidi noorem, aga samamoodi on autor loo käima tõmbamisel probleemi ees: kuidas saaks tekitada usutava olukorra, et lapsed peavad minema maale ja jääma vanaemaga, keda nad praktiliselt ei tunnegi? Mina valisin vanaisa surma, Kirsten Boie valis ema jalaluu murru. Igal juhul reaalsed olukorrad mõlemad ja „veri on paksem kui vesi“, hädas tuleb ikka lapsed maale saata, olgu Eestis või Saksamaal. Minu raamat kulgeb edasi laste maaeluga harjumise rütmis, kus suuri kriminaalseid mõistatusi eriti ei tule. Aga „Suvi Sommerbys“ on algusest peale täis kriminaalseid vihjeid. Täiskasvanuna võib mõni neist vihjetest olla na-atuke läbipaistev, aga samas, isegi mind üllatas mõni pööre.
Võib ka öelda, et nii selle kui jätkuraamatute puhul on tegu klassikalise suureks saamise looga,. Peategelane (kelle peas enamvähem kõik toimub) on 12aastane Martha. Tema on see, kes veel põgusalt mäletab, et kunagi varases lapsepõlves käis ta vanaema juures, aga siis läksid täiskasvanud tülli. Vahepeal käime korra ära ka keskmise venna peas, noorem vennake on lihtsalt kirjeldatud ja kui ta suu lahti teeb, siis.... Küll on selles raamatus hea otsekõne! Minu meelest on keskmise kirjaniku ja andeka kirjaniku suurim vahe see, kuidas kirjanik oma tegelased kõnelema saab. Väikevend on aus poiss! Kui ta on pahane, siis ka vannub kurja lapse kombel. Ja vanaema, tema pole kohe kindlasti suu peale kukkunud, pehmelt öeldes.
Vanaema, kes elab ka geograafilises mõttes üsnagi „maailma lõpus“, on kogu oma olemusega justkui teisest ajastust. Kujutan ette, millise värske sõõmuna mõjub see tegelaskuju klanitud Lääne-Euroopas (aga ega tänapäeva Eestigi maha jää, lapsed elavad aina enam vati sees). Loomulikult paneb vanaema saabunud lapsed oma majapidamises tööle. Ja siin tuleb läbipaistev vihje kõigile täiskasvanud lugejatele: vaadake, kuidas lastele meeldib vastutus. Märgake, kuidas nad sirguvad võimaluste avardudes. Ja kuidas saab laisa tööle märkusega „eks sa oledki veel liiga väike“...
Autoril oli kindasti vaja nuputada ka selle probleemi kallal, mismoodi tekitada tänapäeva lastele netivaba olukord. Küsimus pole ju ainult selles, kas vanaema kolkas on wifi. Ei ole. Aga seal ei tohi olla ka telefonilevi, otsustas autor targu. Levisse pääsemiseks tuleb joosta üle pä-äris suure karjamaa silmapiiri tagant paistva naabertalu juurde. Nii on siiski võimalik vahepeal ühenduda New Yorgis viibivate ema-isaga (ema murdis oma jalaluu nimelt teisel pool planeeti oma tähtsat pangatööd tehes), aga vaja on igapäevaelus hakkama saada ilma sõbrannadeta internetis. Ja muidugi tekib ka olukord, nagu ma lugedes aimama hakkan, et mingil põhjusel on vaja kutsuda abi, aga helistada ei saa...
Kriminaalse loo vihjed hakkavad peale üsna raamatu alguses. Lisaks müstilisele minevikujuhtumile, et vanaema oma tütre-väimehega tülli läks, on siin veel midagi toimumas. Mõnes mõttes on tegemist varanduselooga, aga mis see varandus seekord on, kas rahapada, keskkond, kinnisvara... seda võite ise lugeda.
Pisikesi väärtuskonflikte on siin raamatus palju. Algab näiteks üks liin, mis jätkub ka järgmistes (eks lapsed saavad ju vanaemaga sõbraks ja tulevad uute raamatute jagu külla uuteks koolivaheagadeks)... Nimelt on Martha taimetoitlane ja järgmistes raamatutes juba vegan. Ka minu mamma-raamatus „Mamma köök“ on seesama teemaliin korraks sees. „Oot, mis veekann?“ küsis minu mamma ja ütles, et tal on kahju, kui ta peab sööma looma, keda ta ei ole kunagi ise tundnud ja armastanud. Täpselt nagu Sommerby-vanaema, täpselt nagu kõik traditsioonilise elustiili esindajad, kes elavad koos oma lindude-loomadega, neid armastavad ja lõpuks otsast otsani tänuga ära kasutavad.
See ei ole lihtne teemaring ja ega Kirsten Boien annagi mustvalget vastust. Peategelased-lapsed on kõik täis empaatiat looduse vastu ja muudavad ühte-teist ka vanaemas. Aga ka vanaemal on oma õigus. Ja mis pattu ta tegelikult sellega teeb, et kanadel muneda laseb ja need munad ära sööb? Need teemad ei ole hetkekski täielikult fookuses ja voolavad just õigete doosidena. Aga ka nädalaid pärast raamatute lugemist taban end mõtlemast Sommerby vanaema ja Martha peale.
Kirjandus on imeline võimalus endale maailmu juurde tekitada. Tunnen, et mul on Kirsten Boieni abiga üks imeline maailm enese sees juures, kesest meresoolast õhku seal imelises maailmalõpus Sommerbys.