Mis juhtub, kui muuta päevapealt oma elu käiku ja pöörata pea peale kõik see, mida seni oled teadnud ja tundnud? Oma muusikaga edetabeleid ja südameid vallutanud lauljatar Lenna Kuurmaa pakkis esimesel koroonakevadel Tallinnas kokku oma kohvrid ja oma pere – abikaasa Lauri, tütred Ami ja Matilda ning otsustas pandeemia eest kolida päevapealt kõige kaugemasse Eestimaa nurka, Euroopa Liidu idapiirile Setomaale. Majja, mis ei olnud veel valmis aastaringseks elamiseks. Selle pere loos, kuhu sündis veel ka perepoeg Kusti, on asjaosalisi teisigi – kohalik kogukond, rebane, kanad ja kuked, kitsed, siilipoisid, linnukesed ja paljud-paljud teised. Selles raamatus jutustab armastatud lauljatar oma Setomaa külge kasvamise loo ja loodab sellega inspireerida sindki, armas lugeja.
Lenna mõtted maaelust on sellised, mis minulgi vähemal või rohkemal määral peast läbi on käinud. Kuidas leida maaelus sobiv rütm, et ei töötaks ogaraks (eriti aia- ja põllumaaga)? Kuidas saavutada selline elu, mida hing päriselt ihaldab - kus maaelu on igapäevane ning sealjuures oleks võimalik ära elada?
Ja neile, keda need küsimused ei paina, siis tegemist on ka lihtsalt mõnusa lugemisega.
"Olen uhkusega maakas", ütleb Lenna raamatu lõppsõnas. Terves raamatus kõlab läbi aukartus, aga ka omaksvõtt seto kogukonna ees ja sees. Maale kolimise praktiline pool oma võlude ja valudega, kus loodus annab aga ka võtab. Raamat oma perest, maale kolimisest ja muusikast on väga ladusalt ja väga huvitavalt kirja pandud, nii palju huvitavaid mõtteid, millega samastuda.
Praktiliselt ühe jutiga läbiloetud. Väga ladus ja suurepärane lugemine. Poleks arvanud, et Lennaga võib ka midagi ühist olla - Lenna seotus mehe kaudu Rakverega kus mina suurema osa oma elust elasin ja nagu Lennalgi siis ka minu vanaema-vanaisa on Türi inimesed kelle juures sai veedetud iga koolivaheaeg. Sai samuti kartuleid võetud ja marju korjatud, eks ta ikka üks tüütu asi oli. Hehe. Ennast küll ei kisu maale elama, aga korduvalt olnud hetki kus tunnen, et tahaks kasvõi 3 päevaks kuhugi mere äärde minna või hoopiski metsamajakesse. Võtta raamatud kaasa ja minna, lülitada end muust maailmast (eriti sotsiaalmeediamaailmast) välja.
Kindlasti inspireeriv raamat, mis paneb teatud asjadesse teisiti (positiivselt) suhtuma. :)
Ehe, soe ja vahetu! Tunne on, justkui oleks ise neis hetkedes kohal - ajamas jäneseid taga, lustimas pulmas, laulmas Seto leelot, Setomaa ilu ja päriselu avastamas, seega suurepärane lugude jutustamine Lenna poolt. Kerge ja ideaalne sombuse pühapäeva lugemine, toob põue suvesooja ja mõnusa elevuse Setomaa avastamise ees.
Väga nauditav lugemine! Nii sisult kui ka keelelt. Olin positiivselt üllatunud. Avas nii eraelulisi tahke kui ka Setomaa saladusi. Ja esimene raamat, kus retseptiroa kogused olid arvestatud 85'le sööjale 😄
Mulle on see raamat varemgi näppu jäänud, sest mulle väga meeldib selle väline teostus. Maitseasi, nagu öeldakse, ja mulle maitseb! Esikaanepilt on vanutatud ja kuidagi justkui teine pilt esimesele õrnalt peale lastud, nagu juhtus omal ajal, kui fotoaparaadis filmi edasi ei kerinud ja kaks kaadrit üksteise peale lastud sai. Ning raamatu selg on üldse puudu, nõnda et poognate õmbluskohad paistavad, tekitades kuidagi alasti ja haavatava tunde. Aga varem ei olnud ma seda omamoodi teostusega teost raamatukogust (või -poest) koju toonud, mulle tundus, et kiiret pole. Ju ma aimasin, et mul ei ole siin otsest üllatust. Suhtesin jutuks oleval eluperioodil Lennaga üsna palju ja need üllatused olid toona ära. See raamat räägib ühest ebatavalisest elust. Teismelisena poptäheks saada ja Saksamaal tuuritada, siis 20ndate eluaastate alguses mingi kummalise pähe hakanud kiiksu tõttu Setomaale maja otsima asuda... Ja siis koroonakevadel maale kolida, väikeste lastega, ise linnaelu taustaga ja aktiivse meelelahutaja karjääriga. Aga Lennas – ja ta kaasas Lauris – on seda mängulusti ja õhinat, tunnen ära seda eneseski. Kõik need kanad ja jänesed ja kitsed, mina võtsin neid Lennast mitte kaugel oma talus just samal ajal (ja olen raamatus ka õrnalt taustategelane, kellele kanade ja jäneste murede korral helistada, ja ma ei mäleta praegu, aga võimalik, et Lenna on ka „Meie taluelu“ ja „Meie maaelu“ raamatutes nimeliselt sees, mõtteliselt on ta seal küll. See on imeline aeg, ja imeline oskus: balansseerida rahu ja hulluse vahel. Ja kui ma loen Lenna raamatut, siis tunnen, et tegelikult on kirge ja värvi ja stseeni seal elus (veel) rohkem. Oh, ja kui veel meenutada koroona-aegset halloweeniööd gaasimaskidega, kui Lenna ja Lauri viisid meid vanasse kirik-kooli, kus tuli läbi kaktiste uste ronida... Sellest tondilossist on nüüdseks saanud nende Ilmaveere-hotell ja alanud on uus peatükk (mida siin raamatus pole). Ma tean, et nad on positiivselt hullud inimesed, ja arvan, et siin raamatus on umbes ehk 25% seda hullust tunda. Mõistagi on see vaid minu arvamus. Igatahes on see armas raamat. Lehitsesin üle. Kõik need mustvalged, õigemini pruunikaks keeratud fotod Setomaast! Juba ilmumise hetkel mõjub teos nostalgiliselt, kuigi räägib ju tänasest päevast. Aga tegelikult ei ole suurt vahet. Kui välja arvata eelviimane peatükk ehk meelelahutustööstus (Vanilla Ninja taaselustamine), siis enamus teksist kõneleb sellest, kuidas Lenna tegeleb ürgsete asjadega. Armastus, ehitus, loomad, linnud, lapsed. Elu ja surm. Kulgemine läbi aja, oma koha leidmine selles aegruumis siin omapärases maanurgas. Ilmaveerel. Mulle meeldib ka see, et Lenna ütleb lõpus, et kes teab, äkki lähevad nad kunagi hoopis edasi, kusagile mujale, kõik on võimalik. Siin on justkui seda mitte-ärasõnumise maagiat sees, mitte kunagi ei tasu öelda, et „nii jääb see kõik igavesti“, sest elu on igal juhul muutumises. Ma hoian südamest Lennale, Laurile, Amile, Tildale ja väikepoistele pöialt ja loodan, et... kõik on võimalik!
Minu jaoks tõeliselt justkui teise maailma astumine, sest hetkel resideerun igapäevaselt kahjuks veel linnas. Lenna loo lugemine ning toimetamistele ja sekeldustele kaasa elamine andis mulle nii palju kinnitust, et just selline tulevik mind ees ootabki. Karmi talve ja ühiskonnaõhustikuga oli säärane soojus ja lootus juba haihtuma hakanud, aga nüüd seisan peale lugemist kahe jalaga maas.
Kindlasti ei ütleks, et tegemist on tavapärase avaliku elu tegelase veidralt kokku kirjutatud eneseimetlusteosega - siin on peidus midagi enamat. Eriti vägev on lugeda just Seto piirkonna ja sinna sulandumise kohta, sest jah, ka omast kogemusest on sealne kogukond alguses üsna kinnine. Ka loodus nõuab seal oma, kõigutades sind karmidest talvedest kuni kõrvetavate suvedeni. Igal juhul on Lenna lugusid loomade, kohaliku kooli, uuesti emaks saamise ja muude elusündmuste kohta ääretult mõnus lugeda.
Raamatu lõpuks olin juba nii lummatud (eriti osast, kus ta kirjeldab oma karjääri ja maanaise elu ühendamist), et lõpupeatükk Vanilla Ninjast isegi üllatas mind.
Soovitan igal juhul lugeda, see andis korralikult jõudu ja kinnitust ning tõesti oli meeldiv näha Lenna seni ehk rohkem peidetud ja avastatud külge. Peale viimast lehekülge olin juba nii äksi täis, et kirjutasin heale sõbrale Dagmarile ja otsustasime oma raamatut koos kirjutama hakata. Aitäh, Lenna!
Ainuke asi mille üle üldse nuriseda on - raamatutrüki stiil. Nimelt on raamatu selg meelega "paljas". Efektne näeb välja ja käsitlemine on omamoodi, aga ei tea palju selline asi vormi hoiaks... Loodan, et see Rahva Raamatu sõnul "modernne" kujundus liialt populaarseks ei lähe.
Täitsa mõnus pühapäevahommikune lugemine. Elu kergus ja raskus Setomaal elamisest ja sinna kolimisest oli kenasti kokku kirjutatud. Sai mõtteid korraga nii kulgemisest kui ka pealehakkamisest. Noppeid raamatust: * "Tänases maailmas, kus mitte miski pole kindel ja kus muutustega kohanemisest tundub olevat saanud ainus ellujäämise viis, võib tagasi juurte juurde minemine olla üks võimalus, kuidas tuua oma ellu mingitki tasakaalu ja stabiilsust." - seostan seda rahvakultuuri, laulupeo, vanavanemate maakoduga. * "... kui oluline on vaikus selleks, et looming saaks sündida" - ka digivaikus, vrdl Jaan Aru raamatuga. * Mõte, et linnas on justkui kõik tehtud: tee karjääri ja ongi kõik. Maal olles on rohkem eri tasandeid midagi ära teha. * "Kõhklused ja kahtlused ei vii kuhugi. Alati on võimalus ebaõnnestuda, aga on võimalus ka õnnestuda." * "... töö ongi nende jaoks puhkus. See pole raske koorem, mida kanda, vaid rõõm elust ja tegevuses olemisest." * "Elu tuleb hakata kiht kihi kaupa kasvatama." * "Mis seal salata, uus elu on parim ravim leina vastu." * "... janu elada oma eu täiel rinnal, kartmata segaseid tundeid või tundmatuid segadusi. Nendest me ei pääse. Aga imeline elu on võimalik alati ja igal pool, kui vaid ise sellesse uskuda ja väsimatult tegutseda."
Lisaks paistab, et meil on Lennaga sama suhtumine punastesse sõstardesse :)
Milline imeline raamat! Mulle väga meeldis Lenna arutlus maal elamisest, ettevõtlusest, lastest, perest ja abielust. Nii soojalt ja heatahtlikult kirjutatud mõtisklused. See raamat suurendas minu usku maal elamise jõustamisse, väikestesse kohtadesse kolimisse ja usku sellesse, et kogukonnal ja kogukonnas elavatel inimestel, kes mõtlevad ja usuvad ühisesse eesmärki on ikka nii suur mõju.
Järjekordne isiklik blogi paberile trükitud, lihtsalt autor on kõigile nimepidi telekast ja ajakirjandusest teada. Teemaga samastun, aga midagi juurde ei saanud, igav.
Täitsa juhuslikult lugemisse sattunud raamat, mis pakkus üllatavalt meeldiva elamuse. Üldiselt ma kõikvõimalike kuulsuste kirjutatud raamatuid pigem innukalt haarama ei kipu, kuid lauljatar Lenna on oma Setumaale kolimise loo pannud kirja väga sümpaatselt. Seejuures kainelt kahe jalaga maa peal olles, sest kuigi maal on tore end niidule pikali visata ja loodusega üheks saada või kanakesi kasvatada, tuleb rinda pista ka erinevate olmeprobleemidega alates pesemisvõimaluse puudumisest ning lõpetades lakkamatult pasandavate ja reinuvaderi küüsi sattuvate kanadega. Huvitava tahuna on välja toodud lugu, kuidas autor koolis karjale lastele süüa tegema sattus. Lisaks muidugi kohanemine kultuurilise ühiskonnaga, kus võõraid tegelikult kunagi lõpuni omaks ei võeta ja oma suhte lugu. Lõpus taas realistlik tõdemus, et kuigi hetkel on maaelu tore, siis pere vajaduste muutudes ei välistata ka taas mujale kolimist. Tasus lugeda küll.