What do you think?
Rate this book
Ammuu
Mina olen Heelia. Minu kihlatu, see minu õige, on Peep. Praeguseks oleme koos olnud täpselt
kaks aastat ja kolm kuud. Meie peres kasvab ka üks vahva pooleteistaastane pisipõnn.
Kõvemad arvutajad leidsid siit vist juba väikse loogikavea? Need arvud tähendaks seda, et
ma jäin rasedaks vaid nädalad pärast Peebuga tutvumist…
“Ammuu” toob lugejateni ühe tõestisündinud armastusloo. Kahest võõrast – kangest mulgist
ja jäärapäisest hiidlasest, kellele andis saatus vaid kümme kuud, et luua tiim, kes suudaks
üksmeelselt hoolitseda uue elu eest.
See raamat kirjeldab mitmeid kaotusi ja hirme. Perfektse kuvandi taha peidetud saladusi,
koledaid sõnu, tegusid ja soove. Eelkõige on see aga üks südamlik lugu noorest perest, kes
jõuab hoolimata künklikust rajast oma kauaoodatud õnneliku lõpu alguseni.
kaks aastat ja kolm kuud. Meie peres kasvab ka üks vahva pooleteistaastane pisipõnn.
Kõvemad arvutajad leidsid siit vist juba väikse loogikavea? Need arvud tähendaks seda, et
ma jäin rasedaks vaid nädalad pärast Peebuga tutvumist…
“Ammuu” toob lugejateni ühe tõestisündinud armastusloo. Kahest võõrast – kangest mulgist
ja jäärapäisest hiidlasest, kellele andis saatus vaid kümme kuud, et luua tiim, kes suudaks
üksmeelselt hoolitseda uue elu eest.
See raamat kirjeldab mitmeid kaotusi ja hirme. Perfektse kuvandi taha peidetud saladusi,
koledaid sõnu, tegusid ja soove. Eelkõige on see aga üks südamlik lugu noorest perest, kes
jõuab hoolimata künklikust rajast oma kauaoodatud õnneliku lõpu alguseni.
- GenresBiographyNonfiction
160 pages, Paperback
Published May 1, 2022
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 40 reviews
January 29, 2023
lugesin uhe paevaga selle labi. vaga kaasahaarav ja ei tahtnudki raamatut käest panna. crazy on moelda, et see on pariselu raamat ja see lugu ongi pariselt.
May 27, 2022
Imetlen Heeliat läbi IG vahenduse juba mõnda aega. Ja liitun selle raamatu kiidukooriga, lihtsalt puhas kuld.
Eriti jumalik oli raamatu lõpp koos kadakate, mere ja rummiga, mis olid sama võrratud kui tema kalasussid.
Eriti jumalik oli raamatu lõpp koos kadakate, mere ja rummiga, mis olid sama võrratud kui tema kalasussid.
June 18, 2022
Mul ei olnud üldse plaanis seda raamatut lugeda, aga kuna töökaaslane soovitas, siis võtsin ikka ette ja üldse ei kahetse. Väga hea raamat ja mõnus lugemine. Soovitan!
February 23, 2023
Väga armas ühe-õhtu lugemine, mis teeb südame soojaks! ❤️
May 25, 2025
Ilus ja valus ning samas kerge ja helge paari õhtu lugemine. Rõõm, et selleni viimaks jõudsin!
July 5, 2022
Minu esimene kokkupuude Heelia Sillamaa nime ja persooniga oli kuskil aastal 2018, kui lugesin tema nn arvamusartiklit teemal "pagana lumehelbekesed, mida oma bakakraadidest tähistate" - noh, et bakakraad on suht lamp asi, mis sellest ikka tähistada. Täitsa põhjendamatu, ebavajalik, argumenteerimata ja sisutühi kritiseeriv sõnavõtt sisuliselt eimillestki. Mäletan, et ma läksin tol hetkel päris närvi, sest (a) ma lõpetasin ise tol aastal baka ja ilmselgelt oli mul väga palju põhjust oma pingutuste vilju tähistada, aga veel enam (b) see oli täiesti ebavajalik mürgisus ja klikkepüüdev dramatism, mida on väga keeruline ajakirjanduseks, veel vähem arvamusartikliks nimetada. Tol hetkel mõtlesin veel, et ei tea, mis sellise inimese peas peab toimuma, et ta võtab ühel kenal päeval ja lampi pritsib sappi - ja mitte anonüümselt netikommentaarides, vaid oma nime alt ja avalikult, sealjuures pealtnäha ilma igasuguse põhjuseta.
See emotsioon läks muidugi päris kiiresti üle, sest artikkel ununes ka - ma olin bakakraadi tähistamisega liiga hõivatud, eksole. Aga see artikkel söövitas mulle tugeva esmamulje Heeliast mällu ja andis tooni ka emotsioonile, mis tekkis siis, kui ükspäev lennujaamas tema nime kandva raamatu kaant nägin.
"Mida? Miks? Misasja? Raamat? Ah, rasedaks jäi v? Hahaa! Seda nalja võiks lugeda küll!"
(Noh, saate ise ka aru, teise inimese mitme aasta tagune sapisus kergitas minus ka sapisuse üles. Paras lollus ikka küll.)
Ega pole midagi öelda, teemavalik ja presentatsioon ongi ju tegelikult ka paras clickbait raamatu kujul - aga samal ajal ka päris reaalsus. Omamoodi väljakutsuv oli lugeda juttu, mis on ladusalt kirjutatud, lihtsasti kaasakiskuv, üpris armas ja wholesome ning kus on mõtteid, millega suhestud - aga mis on kirja pandud inimese poolt, kellest esmamulje on täiega häiriv. Peas tekib selline paras dissonants - kumb versioon inimesest nüüd see "õigem" siis on? (Loomulikult pole kumbki versioon see päris õige, vaid ikka ju mingisuguse filtri läbinud hetkekaader mitmetahulisest tegelasest, kes vähem või rohkem teadlikult näitab endast vaid ühte viilu oma siiruviirulisest sibulasisemusest.)
Mis ma siis lõpuks oskan öelda? Raamat täitsa meeldis (kuigi ka siin esines mõnes kohas pealtnäha väga ebavajalikke hinnanguid teiste kulul, sh nt kuidas FIE alt kuu lõpus arveid esitav ehitaja pole tegelikult kellegi ettevõtja), stiil oli ladus ja vahva, tehtud järeldused ja insightid oma olemuselt armsad ja edasiviivad, toon aus ja lugu kaasatõmbav. Ja ikkagi ei piisanud sellest, et seda kriipivat esmamuljet täielikult kustutada - on see siis nüüd minu enda triggerpunktide probleem; autori häiriv külg, mida raamatus justkui varjati; autori character development, mida ma täielikult vastu pole võtnud või hoopis tõsiasi, et ainuüksi kirjatükkide alusel ei olegi võimalik saada realistlikku pilti teisest inimesest - ega laias laastus vahet ei olegi. Lugemiselamus oli nauditav, pani mind nii raamatus käsitletud teemade kui ka esmamulje teemade üle mõtisklema ja muutis autori tegelaskuju märksa mitmekülgsemaks. Igati positiivne ju :)
Soovitan igati lugeda, mõni koht on kohe eriti helge ja siiras ning aitab saada sisevaadet üllatusraseduse teemasse, mida tegelikult avalikult ju nii läbipaistvalt eriti (minu Eesti silmaringis) käsitletud ei ole.
PS. Aga psühholoogi tunnipalk küll 50 eurtsi pole :D See, et visiidi-/tunnitasu võis olla 50, ei tähenda, et psühholoog selle kätte saab. Reaalsuses jõuab tema kätte umbes viiendik sellest summast :)
See emotsioon läks muidugi päris kiiresti üle, sest artikkel ununes ka - ma olin bakakraadi tähistamisega liiga hõivatud, eksole. Aga see artikkel söövitas mulle tugeva esmamulje Heeliast mällu ja andis tooni ka emotsioonile, mis tekkis siis, kui ükspäev lennujaamas tema nime kandva raamatu kaant nägin.
"Mida? Miks? Misasja? Raamat? Ah, rasedaks jäi v? Hahaa! Seda nalja võiks lugeda küll!"
(Noh, saate ise ka aru, teise inimese mitme aasta tagune sapisus kergitas minus ka sapisuse üles. Paras lollus ikka küll.)
Ega pole midagi öelda, teemavalik ja presentatsioon ongi ju tegelikult ka paras clickbait raamatu kujul - aga samal ajal ka päris reaalsus. Omamoodi väljakutsuv oli lugeda juttu, mis on ladusalt kirjutatud, lihtsasti kaasakiskuv, üpris armas ja wholesome ning kus on mõtteid, millega suhestud - aga mis on kirja pandud inimese poolt, kellest esmamulje on täiega häiriv. Peas tekib selline paras dissonants - kumb versioon inimesest nüüd see "õigem" siis on? (Loomulikult pole kumbki versioon see päris õige, vaid ikka ju mingisuguse filtri läbinud hetkekaader mitmetahulisest tegelasest, kes vähem või rohkem teadlikult näitab endast vaid ühte viilu oma siiruviirulisest sibulasisemusest.)
Mis ma siis lõpuks oskan öelda? Raamat täitsa meeldis (kuigi ka siin esines mõnes kohas pealtnäha väga ebavajalikke hinnanguid teiste kulul, sh nt kuidas FIE alt kuu lõpus arveid esitav ehitaja pole tegelikult kellegi ettevõtja), stiil oli ladus ja vahva, tehtud järeldused ja insightid oma olemuselt armsad ja edasiviivad, toon aus ja lugu kaasatõmbav. Ja ikkagi ei piisanud sellest, et seda kriipivat esmamuljet täielikult kustutada - on see siis nüüd minu enda triggerpunktide probleem; autori häiriv külg, mida raamatus justkui varjati; autori character development, mida ma täielikult vastu pole võtnud või hoopis tõsiasi, et ainuüksi kirjatükkide alusel ei olegi võimalik saada realistlikku pilti teisest inimesest - ega laias laastus vahet ei olegi. Lugemiselamus oli nauditav, pani mind nii raamatus käsitletud teemade kui ka esmamulje teemade üle mõtisklema ja muutis autori tegelaskuju märksa mitmekülgsemaks. Igati positiivne ju :)
Soovitan igati lugeda, mõni koht on kohe eriti helge ja siiras ning aitab saada sisevaadet üllatusraseduse teemasse, mida tegelikult avalikult ju nii läbipaistvalt eriti (minu Eesti silmaringis) käsitletud ei ole.
PS. Aga psühholoogi tunnipalk küll 50 eurtsi pole :D See, et visiidi-/tunnitasu võis olla 50, ei tähenda, et psühholoog selle kätte saab. Reaalsuses jõuab tema kätte umbes viiendik sellest summast :)
July 28, 2022
Tõeliselt armas ja siiras, väga realistlik kirjeldus. Olen ise praegu väga sarnases olukorras kui Heelia - (kohe) 25, rase, lapse isaks mulgi mees :D Aga samas oligi nii huvitav, kuidas sarnases situatsioonis saavad eluteed nii suurel määral erineda. Vastuseks autori raamatus esitatud küsimusele - jah, ka naised, kes on rasedust planeerinud, tunnevad hirmu emaks saamise ees!!
May 21, 2022
Nii ehe ja päris! Süda on soojust täis. 💛
October 27, 2025
Nunnu ja lihtne raamat!
August 16, 2022
Tore lugemine. Andis paar uut mõtet ja mõned naeruturtsatuses. Aitäh jagamast oma elu väga intiimseid keerdkäike autorile.
May 26, 2022
Mulle väga meeldis. Väga hästi ja ladusalt kirjutatud.
November 10, 2023
Pole Ammuu midagi nii siirast ja ehedat lugenud. Ilus raamat nii seest kui väljast!
August 16, 2024
See raamat oli seest hoopis teistsugune, kui ma kaante järgi arvata oskasin.
„Ammuu“-pealkiri ja lehmalapiline kaas. Udune teadmine, et Heelia Sillamaa on humoorikas „sisulooja“, küllap seal sees on mingid naljalood.
Sõrmitsen nüüd, pärast raamatu läbilugemist, seda kaant ja mõtlen, mida oleks mina soovitanud pealkirjaks. Võibolla midagi kirjeldavat, „lugu excelist ja romantikast“ stiilis? Aga võibolla oleksin ka lõpuks hüüdnud „Ammuuu!“ ja sellega rahule jäänud.
(Teine märkus kaane kohta, tagakaane tekst on liiga pisike. Jõudsin hiljuti vanusesse, kus liiga väike font reaalselt närvi ajab! Hakkan mõistma isiklikult, mida kujundusõpetaja meile kunagi koolis õpetas.)
Kõik muu-ammuu mulle meeldis. Oli üks selline istumine, kus korraks paned tagumiku lugemistugitooli, et viis minuti hinge tõmmata, ja siis avastad, et oled ühe hooga pool raamatut läbi lugenud ja teine pool tahab ka kohe lugemist saada. Miski siin haaras ja puudutas. Jah, siin on meelelahutuslikkust, on humoorikat sõnastust ja naljakalt välja mängitud olukordi. On ajastut ja meeleolusid, mis mulle meelde tuletavad aegu (olen ka töötanud teles ja elanud Tallinna kesklinnas ja tundnud, et töö, see ongi mu elu, taamal oranžides öötuledes linna taga helklemas meri), vahepeal tuli mulle meelde meie kirjastuse üks kõige esimesi raamatuid „daki.elab.siin“ oma ellu astuva noore neiu meeleolukildudes.
Aga erinevalt Daki-raamatu fragmentaarsusest on siin ikkagi konkreetne läbi komponeeritud lugu. Võib muidugi öelda, et ega Heelia seda lugu ei komponeerinud, seda tegi elu ise, pakkudes põnevaid hip-hop võimalusi. Siiski. Peatükke on jutustatud nii, et olukordadest on üle hüpatud, ajas tagasi mindud. „Inimene oskab kirjutada,“ kui tsiteerida varalahkunud sõbra Jüri Pino komplimenti. (Tema lahjem kompliment oli „Piinlik lugeda ei ole.“)
Kõige olulisem selliste lugude jutustamisel on siirus. Ma loodan, et see ei kao Heelial mitte kunagi ära, sest kõike muud saab lihvida, aga oskus märgata ja julgus jagada, need on midagi sellist, mida saab hoida ja usaldada. Heelia loo kihtide all on uued kihid ja need hakkavad tasapisi avanema. Raamatu esimeses pooles jutustab ta loo oma korteris toimunud peost, mille tõttu ukse taha politsei kutsuti... ja siis, raamatu lõpupoole, jutustab ta seda lugu uuesti. Politsei kutsuti tegelikult teisel põhjusel. Depressioon, üksildus, enesetapukarje. Kõik see on kunagi kusagil olnud, sellesama laialt naeratava tüdruku sees, kes on keskmine laps ja kelle õde ja vend olid haiged, nii et ta õppis varakult selgeks, et tema peab olema tubli, et mitte kellelegi lisa-ebamugavust valmistada... Kui ma oleksin olnud selle raamatu toimetaja, ma oleksin vist palunud, et nendesse traumadesse veel rohkem sisse minna. Aga samas, kõik mõjus ka nii, nagu ta oli. Lugusid jäigi õhku. Vihjeid sellesle, kuidas suguvõsa traumad edasi pärandatakse, kuidas inimese sees on vaimse tervise probleemid, mille põhjused ulatuvad kusagil aegade kaugusesse. Aga mis seal täpselt siis oli, ei saagi teada, eks siis tuleb ka teiste suguvõsaliikmete privaatsuse teema tõkkeks ette – ja samas on lugejal võimalik sedagi infot kasutada peeglina ja vaadata iseenda sisse. Kas ka sina oled olnud see, kes ütleb „ma saan üksi hakkama“ ja „ebamugavaid tundeid ei tohi välja näidata“...? Aga miks? Kas su vanemad tegid nii? Aga miks?
Ja leevendajana, lausa eeskujuna mõjub Heelia-loos see, et ta ei ole enam üksi, ta julgeb – kohati ebamugavalt – avaneda ja lähedasi enda juurde lasta.
Oleksin toimetajana urgitsenud ka reaalajas juhtunud trauma jätkuloos. Kaasomandi-tragöödia! Muide, ka meie peres on see lugu juhtunud, ostsime korteri ja nädal enne kahekuise tähtaja kukkumist ilmus välja naaber, kes enne ei tahtnud meie nina eest asja endale osta, aga nüüd järsku tahtis. Meil oli see suvituskorteriks mõeldud ja olime vaid mõnevõrra mööbeldada jõudnud, nii et raha- ja närvikulud olid suhteliselt väikesed. Aga Heelia lugu, oioi... kuidas nagunii keeruliselt alanud kooselu (kuuajalise kurameerimise tagajärjel „kaks triipu“ rasedustestil, distantssuhe, teise linna kolimine) jõuab peatükini, kus ennastsalgavalt töötav noor isa remondib kõik ärkvel tunnid korteri kallal, kuidas noor pere on laenanud ja kraapinud raha kokku Oma Kodu jaoks... Ning siis tuleb kuri naaber ja ostab selle korteri alghinnaga ning keeldub maksmast remondi eest kulunud 5000 eurot tšekke, rääkimata töötundidest. Kohutav. Kuidas nii saab? Ma ei tea, kas see seaduseauk on ka praegu parandamata? Heelia lugu toimub 2021. aastal ja nagu raamatust aru saan, kajastati seda ka meediaskandaalina (minu radarile küll ei jäänud).
Aga jah, ma oleks tahtnud teada, kuidas ta praegu sellest „kodust, mis kunagi koduks ei saanud“ mööda kõnnib, või väldib ta seda tänavat. See küsimus oleks minule mingisse suuremasse traumadega-tegelemise mustrisse läinud.
Nii et tekst inspireeris mind kui toimetajat, aga ta inspireeris mind ka elule mõtlema. Mis see on, mis inimesed paarideks kokku toob ja neil koos kasvada laseb. Ja kuidas igas asjas leidub head ja halba... Ja mis on looming ja kuhu suundub loomingulise inimese eneseväljendus. Mõtlesin ka Pierre Bourdieu’ kultuuriväljade teooriale. Igal valikul on oma hind ja igal väljal korraga hästi minna ei saa. Heelia Sillamaa, „inimene, kes oskab kirjutada“, kui ta oleks sattunud kusagile teise kasvukonteksti, näiteks kui ta läinuks majanduse asemel eesti filli õppima, kas temast oleks võinud saada päris kirjanik, kes ei oleks nii kuulus ja hästi teeniv nagu nüüd suunamudijana, aga tal oleks teistmoodi respekt, kultuuriringkondade oma? Või on inimesele ikkagi just tema loomuomane anne antud nagunii ja läks just nii, nagu minema pidi?
Igatahes hoian pöialt ja loodan, et Heelia kirjutab veel.
„Ammuu“-pealkiri ja lehmalapiline kaas. Udune teadmine, et Heelia Sillamaa on humoorikas „sisulooja“, küllap seal sees on mingid naljalood.
Sõrmitsen nüüd, pärast raamatu läbilugemist, seda kaant ja mõtlen, mida oleks mina soovitanud pealkirjaks. Võibolla midagi kirjeldavat, „lugu excelist ja romantikast“ stiilis? Aga võibolla oleksin ka lõpuks hüüdnud „Ammuuu!“ ja sellega rahule jäänud.
(Teine märkus kaane kohta, tagakaane tekst on liiga pisike. Jõudsin hiljuti vanusesse, kus liiga väike font reaalselt närvi ajab! Hakkan mõistma isiklikult, mida kujundusõpetaja meile kunagi koolis õpetas.)
Kõik muu-ammuu mulle meeldis. Oli üks selline istumine, kus korraks paned tagumiku lugemistugitooli, et viis minuti hinge tõmmata, ja siis avastad, et oled ühe hooga pool raamatut läbi lugenud ja teine pool tahab ka kohe lugemist saada. Miski siin haaras ja puudutas. Jah, siin on meelelahutuslikkust, on humoorikat sõnastust ja naljakalt välja mängitud olukordi. On ajastut ja meeleolusid, mis mulle meelde tuletavad aegu (olen ka töötanud teles ja elanud Tallinna kesklinnas ja tundnud, et töö, see ongi mu elu, taamal oranžides öötuledes linna taga helklemas meri), vahepeal tuli mulle meelde meie kirjastuse üks kõige esimesi raamatuid „daki.elab.siin“ oma ellu astuva noore neiu meeleolukildudes.
Aga erinevalt Daki-raamatu fragmentaarsusest on siin ikkagi konkreetne läbi komponeeritud lugu. Võib muidugi öelda, et ega Heelia seda lugu ei komponeerinud, seda tegi elu ise, pakkudes põnevaid hip-hop võimalusi. Siiski. Peatükke on jutustatud nii, et olukordadest on üle hüpatud, ajas tagasi mindud. „Inimene oskab kirjutada,“ kui tsiteerida varalahkunud sõbra Jüri Pino komplimenti. (Tema lahjem kompliment oli „Piinlik lugeda ei ole.“)
Kõige olulisem selliste lugude jutustamisel on siirus. Ma loodan, et see ei kao Heelial mitte kunagi ära, sest kõike muud saab lihvida, aga oskus märgata ja julgus jagada, need on midagi sellist, mida saab hoida ja usaldada. Heelia loo kihtide all on uued kihid ja need hakkavad tasapisi avanema. Raamatu esimeses pooles jutustab ta loo oma korteris toimunud peost, mille tõttu ukse taha politsei kutsuti... ja siis, raamatu lõpupoole, jutustab ta seda lugu uuesti. Politsei kutsuti tegelikult teisel põhjusel. Depressioon, üksildus, enesetapukarje. Kõik see on kunagi kusagil olnud, sellesama laialt naeratava tüdruku sees, kes on keskmine laps ja kelle õde ja vend olid haiged, nii et ta õppis varakult selgeks, et tema peab olema tubli, et mitte kellelegi lisa-ebamugavust valmistada... Kui ma oleksin olnud selle raamatu toimetaja, ma oleksin vist palunud, et nendesse traumadesse veel rohkem sisse minna. Aga samas, kõik mõjus ka nii, nagu ta oli. Lugusid jäigi õhku. Vihjeid sellesle, kuidas suguvõsa traumad edasi pärandatakse, kuidas inimese sees on vaimse tervise probleemid, mille põhjused ulatuvad kusagil aegade kaugusesse. Aga mis seal täpselt siis oli, ei saagi teada, eks siis tuleb ka teiste suguvõsaliikmete privaatsuse teema tõkkeks ette – ja samas on lugejal võimalik sedagi infot kasutada peeglina ja vaadata iseenda sisse. Kas ka sina oled olnud see, kes ütleb „ma saan üksi hakkama“ ja „ebamugavaid tundeid ei tohi välja näidata“...? Aga miks? Kas su vanemad tegid nii? Aga miks?
Ja leevendajana, lausa eeskujuna mõjub Heelia-loos see, et ta ei ole enam üksi, ta julgeb – kohati ebamugavalt – avaneda ja lähedasi enda juurde lasta.
Oleksin toimetajana urgitsenud ka reaalajas juhtunud trauma jätkuloos. Kaasomandi-tragöödia! Muide, ka meie peres on see lugu juhtunud, ostsime korteri ja nädal enne kahekuise tähtaja kukkumist ilmus välja naaber, kes enne ei tahtnud meie nina eest asja endale osta, aga nüüd järsku tahtis. Meil oli see suvituskorteriks mõeldud ja olime vaid mõnevõrra mööbeldada jõudnud, nii et raha- ja närvikulud olid suhteliselt väikesed. Aga Heelia lugu, oioi... kuidas nagunii keeruliselt alanud kooselu (kuuajalise kurameerimise tagajärjel „kaks triipu“ rasedustestil, distantssuhe, teise linna kolimine) jõuab peatükini, kus ennastsalgavalt töötav noor isa remondib kõik ärkvel tunnid korteri kallal, kuidas noor pere on laenanud ja kraapinud raha kokku Oma Kodu jaoks... Ning siis tuleb kuri naaber ja ostab selle korteri alghinnaga ning keeldub maksmast remondi eest kulunud 5000 eurot tšekke, rääkimata töötundidest. Kohutav. Kuidas nii saab? Ma ei tea, kas see seaduseauk on ka praegu parandamata? Heelia lugu toimub 2021. aastal ja nagu raamatust aru saan, kajastati seda ka meediaskandaalina (minu radarile küll ei jäänud).
Aga jah, ma oleks tahtnud teada, kuidas ta praegu sellest „kodust, mis kunagi koduks ei saanud“ mööda kõnnib, või väldib ta seda tänavat. See küsimus oleks minule mingisse suuremasse traumadega-tegelemise mustrisse läinud.
Nii et tekst inspireeris mind kui toimetajat, aga ta inspireeris mind ka elule mõtlema. Mis see on, mis inimesed paarideks kokku toob ja neil koos kasvada laseb. Ja kuidas igas asjas leidub head ja halba... Ja mis on looming ja kuhu suundub loomingulise inimese eneseväljendus. Mõtlesin ka Pierre Bourdieu’ kultuuriväljade teooriale. Igal valikul on oma hind ja igal väljal korraga hästi minna ei saa. Heelia Sillamaa, „inimene, kes oskab kirjutada“, kui ta oleks sattunud kusagile teise kasvukonteksti, näiteks kui ta läinuks majanduse asemel eesti filli õppima, kas temast oleks võinud saada päris kirjanik, kes ei oleks nii kuulus ja hästi teeniv nagu nüüd suunamudijana, aga tal oleks teistmoodi respekt, kultuuriringkondade oma? Või on inimesele ikkagi just tema loomuomane anne antud nagunii ja läks just nii, nagu minema pidi?
Igatahes hoian pöialt ja loodan, et Heelia kirjutab veel.
June 9, 2022
Vastu ootusi mõnus lugemine, täiesti siiralt ütlen (ja siin ei ole absoluutselt mitte mingisugust kallutatust Viljandi ja Hiiumaa tõttu, luban!). Kuna autor on minust siiski oluliselt noorem ja neist vähestest kaadritest, kus teda näinud olen, on jäänud mulje parajast nähvitsast, siis lugema asusin ikka õige pika hambaga :) Läks aga nii ludinal, et juuksuritoolis saigi loetud (on kaks varianti, kas raamat oli õhuke või juuksur aeglane...).
Kuigi liigitub elukirjanduse alla ja kohati võiks isegi kahtlustada blogitekste (äkki ta peabki blogi?), siis on need siiski isikupärase stiiliga ja piisavalt kirjanduslikud, nii et lugeda oli hea. Ja eks ta kõige enam lööb ikka siiruse ja ehedate emotsioonidega. Ma arvan, et see ongi see trump, miks raamat kõnetab ja hingekeeli riivab.
Need, kes on veelgi suuremas Heelia-teadmatuses elanud, siis lühikokkuvõte oleks: noor ajakirjanikuhakatis oma pealinna glamuuri-mullis kohtub, armub ja jõuab üsna esimeste deitimiste aegu ka raseduseni (päris karm, eks ole!), siis jääb töötuks, tuleb koroona ja tuleb otsus, et selle mulgist lapse isaga tuleb ikka kodu- ja peretiim luua. Et kontrastid veelgi vägevamad oleks, siis on tulevane kaasa selline ehe kuldsete kätega maa- ja põllumees, hästi äge tegelane.
Tänasel päeval, kui traditsiooniline pereelu ja lastesaamine ja karjääri korraks pausile panek on täielik tabu, on täitsa põnev vahelduseks ka sellisest loost osa saada.
Kuigi liigitub elukirjanduse alla ja kohati võiks isegi kahtlustada blogitekste (äkki ta peabki blogi?), siis on need siiski isikupärase stiiliga ja piisavalt kirjanduslikud, nii et lugeda oli hea. Ja eks ta kõige enam lööb ikka siiruse ja ehedate emotsioonidega. Ma arvan, et see ongi see trump, miks raamat kõnetab ja hingekeeli riivab.
Need, kes on veelgi suuremas Heelia-teadmatuses elanud, siis lühikokkuvõte oleks: noor ajakirjanikuhakatis oma pealinna glamuuri-mullis kohtub, armub ja jõuab üsna esimeste deitimiste aegu ka raseduseni (päris karm, eks ole!), siis jääb töötuks, tuleb koroona ja tuleb otsus, et selle mulgist lapse isaga tuleb ikka kodu- ja peretiim luua. Et kontrastid veelgi vägevamad oleks, siis on tulevane kaasa selline ehe kuldsete kätega maa- ja põllumees, hästi äge tegelane.
Tänasel päeval, kui traditsiooniline pereelu ja lastesaamine ja karjääri korraks pausile panek on täielik tabu, on täitsa põnev vahelduseks ka sellisest loost osa saada.
July 28, 2023
Lühike ja kiire lugemine Heelia ja Peebu armastusloost, kus juba peale ühte kuud jäädi ootama perelisa. 9 kuud ja suhe pidi olema töötav!
Mulle meeldis, kui ehedalt ja ausalt Heelia rääkis ning kui keeruline sellise suhte ülesehitamine oli. Neil oli ainult 9 kuud, et üksteist tundma õppida ja usaldama hakata. Ta rääkis ausalt tülidest, rahalistest muredest ja kõikidest muudest asjadest, mis olgem ausad, on tänasel päeval puhta tabu. Ta ei näidanud seal raamatus klatsitud täiuslikku pereelu. Ta näitas õiget elu!
Mulle meeldis, kui ehedalt ja ausalt Heelia rääkis ning kui keeruline sellise suhte ülesehitamine oli. Neil oli ainult 9 kuud, et üksteist tundma õppida ja usaldama hakata. Ta rääkis ausalt tülidest, rahalistest muredest ja kõikidest muudest asjadest, mis olgem ausad, on tänasel päeval puhta tabu. Ta ei näidanud seal raamatus klatsitud täiuslikku pereelu. Ta näitas õiget elu!
September 17, 2026
Peale selle raamatu lugemist on soe tunne sees. Mõjus autentsena, ei olnud liigse ilukõnega üle pakutud ja elasin talle (ning tema hormoonidele) siiralt kaasa.
On tõesti avaldamisväärt asi, kui vastus küsimusele „kuidas te kohtusite?“ pole vaid „ta swipe’is mind paremale“.
„Kurat, ma kirjutan talle siis ise. Kui ma siin juba nagunii proovin jätta muljet, et „ma ei ole nagu teised naised“, siis võiksin ma sama hästi pärast meie kohtingut talle ka ise esimesena kirjutada.“
On tõesti avaldamisväärt asi, kui vastus küsimusele „kuidas te kohtusite?“ pole vaid „ta swipe’is mind paremale“.
„Kurat, ma kirjutan talle siis ise. Kui ma siin juba nagunii proovin jätta muljet, et „ma ei ole nagu teised naised“, siis võiksin ma sama hästi pärast meie kohtingut talle ka ise esimesena kirjutada.“
July 15, 2024
Pilguheit päris maailma oskuslikult ülesehitatud raamatu ridadel oli midagi, mis pani kogu lugemise aja lummusesse, kuidas on põimitud tervikuks elumuutustega toimetulek ja just õige leidmine. Veel pärast lugemistki kaikus veel hinges nii mõnigi raamatu teema - märk sellest, et tegemist oli kõneka teosega igaski mõttes.
July 27, 2022
Raamat, mille lugesin läbi kahe õhtuga, kuna see lihtsalt läks nii kiirelt ning oli muhedalt mõnus lugemine.
Heelia oskab panna lugeja naeratama, pisardama ja mõtisklema. Meeldis väga raamatu visuaalne pool, kus oli lehekülgedel lõikude järel ruumi ja avarust.
Soovitan soojalt lugeda! 💛
Heelia oskab panna lugeja naeratama, pisardama ja mõtisklema. Meeldis väga raamatu visuaalne pool, kus oli lehekülgedel lõikude järel ruumi ja avarust.
Soovitan soojalt lugeda! 💛
February 10, 2025
Olen Heeliat ja tema tegemisi aastaid Instagrami vahendusel jälginud, sestap tekkis ka raamatu vastu juba ammu huvi, kuid kõhklesin, et kas ikka tasub lugeda. Tasub! Nii hea ja ehe raamat! See oli nii köitev ja ladus lugemine, et lugesin selle sisuliselt kordagi käest panemata läbi.
November 11, 2025
Lugesin seda natuke reisil ja siis tükk aega hiljem jätkasin
Mulle meeldis, mõnus lihtne lugemine. Lõpus isegi võttis pisara silma. Vahepeal otsisin netist infot, mis nt puudutas kirjaniku koduga seotud teemasid jne
Ega ma kirjanikust ülemäära palju varem ei teadnud.
Mulle meeldis, mõnus lihtne lugemine. Lõpus isegi võttis pisara silma. Vahepeal otsisin netist infot, mis nt puudutas kirjaniku koduga seotud teemasid jne
Ega ma kirjanikust ülemäära palju varem ei teadnud.
May 23, 2022
Mida kirjutada raamatu kohta, mida kõik juba niikuinii lugeda tahavad?!
Aus, ehe, siiras & päris - loe pikemat arvustust https://tekstivolur.ee/heelia-sillama...
Aus, ehe, siiras & päris - loe pikemat arvustust https://tekstivolur.ee/heelia-sillama...
May 31, 2022
Soe, siiras ja päris. Süda on armastust täis!
July 29, 2022
Väga tore ja humoorikas lähenemine autori poolt elulistel ja tõsistel teemadel. Minule meeldis!
October 10, 2022
4.5/5 ✨
November 13, 2022
Ootused olid kõrgemad.
February 1, 2023
Kerge lugeda, nii vahetu ja äratundmisi täis ja ei puudunud ka mõned taipamised iseenda kohta. Aitäh, Heelia!
March 29, 2023
Otse, ausalt ja südamest kirjutatud. Väga kaasahaarav lugemine.
March 17, 2024
Väga nummi lugemineee.
Heelia on tohutu suureks inspiratsiooniks!
Heelia on tohutu suureks inspiratsiooniks!
March 27, 2024
Mu 4h lennureis oli tänu sellele raamatule mõnusalt sisustatud :) Soovitan!
January 1, 2025
Mulle meeldis väga raamatu kaasahaarav kirjastiil ning ladus sõnaseadmisoskus.
Displaying 1 - 30 of 40 reviews