See raamat oli seest hoopis teistsugune, kui ma kaante järgi arvata oskasin.
„Ammuu“-pealkiri ja lehmalapiline kaas. Udune teadmine, et Heelia Sillamaa on humoorikas „sisulooja“, küllap seal sees on mingid naljalood.
Sõrmitsen nüüd, pärast raamatu läbilugemist, seda kaant ja mõtlen, mida oleks mina soovitanud pealkirjaks. Võibolla midagi kirjeldavat, „lugu excelist ja romantikast“ stiilis? Aga võibolla oleksin ka lõpuks hüüdnud „Ammuuu!“ ja sellega rahule jäänud.
(Teine märkus kaane kohta, tagakaane tekst on liiga pisike. Jõudsin hiljuti vanusesse, kus liiga väike font reaalselt närvi ajab! Hakkan mõistma isiklikult, mida kujundusõpetaja meile kunagi koolis õpetas.)
Kõik muu-ammuu mulle meeldis. Oli üks selline istumine, kus korraks paned tagumiku lugemistugitooli, et viis minuti hinge tõmmata, ja siis avastad, et oled ühe hooga pool raamatut läbi lugenud ja teine pool tahab ka kohe lugemist saada. Miski siin haaras ja puudutas. Jah, siin on meelelahutuslikkust, on humoorikat sõnastust ja naljakalt välja mängitud olukordi. On ajastut ja meeleolusid, mis mulle meelde tuletavad aegu (olen ka töötanud teles ja elanud Tallinna kesklinnas ja tundnud, et töö, see ongi mu elu, taamal oranžides öötuledes linna taga helklemas meri), vahepeal tuli mulle meelde meie kirjastuse üks kõige esimesi raamatuid „daki.elab.siin“ oma ellu astuva noore neiu meeleolukildudes.
Aga erinevalt Daki-raamatu fragmentaarsusest on siin ikkagi konkreetne läbi komponeeritud lugu. Võib muidugi öelda, et ega Heelia seda lugu ei komponeerinud, seda tegi elu ise, pakkudes põnevaid hip-hop võimalusi. Siiski. Peatükke on jutustatud nii, et olukordadest on üle hüpatud, ajas tagasi mindud. „Inimene oskab kirjutada,“ kui tsiteerida varalahkunud sõbra Jüri Pino komplimenti. (Tema lahjem kompliment oli „Piinlik lugeda ei ole.“)
Kõige olulisem selliste lugude jutustamisel on siirus. Ma loodan, et see ei kao Heelial mitte kunagi ära, sest kõike muud saab lihvida, aga oskus märgata ja julgus jagada, need on midagi sellist, mida saab hoida ja usaldada. Heelia loo kihtide all on uued kihid ja need hakkavad tasapisi avanema. Raamatu esimeses pooles jutustab ta loo oma korteris toimunud peost, mille tõttu ukse taha politsei kutsuti... ja siis, raamatu lõpupoole, jutustab ta seda lugu uuesti. Politsei kutsuti tegelikult teisel põhjusel. Depressioon, üksildus, enesetapukarje. Kõik see on kunagi kusagil olnud, sellesama laialt naeratava tüdruku sees, kes on keskmine laps ja kelle õde ja vend olid haiged, nii et ta õppis varakult selgeks, et tema peab olema tubli, et mitte kellelegi lisa-ebamugavust valmistada... Kui ma oleksin olnud selle raamatu toimetaja, ma oleksin vist palunud, et nendesse traumadesse veel rohkem sisse minna. Aga samas, kõik mõjus ka nii, nagu ta oli. Lugusid jäigi õhku. Vihjeid sellesle, kuidas suguvõsa traumad edasi pärandatakse, kuidas inimese sees on vaimse tervise probleemid, mille põhjused ulatuvad kusagil aegade kaugusesse. Aga mis seal täpselt siis oli, ei saagi teada, eks siis tuleb ka teiste suguvõsaliikmete privaatsuse teema tõkkeks ette – ja samas on lugejal võimalik sedagi infot kasutada peeglina ja vaadata iseenda sisse. Kas ka sina oled olnud see, kes ütleb „ma saan üksi hakkama“ ja „ebamugavaid tundeid ei tohi välja näidata“...? Aga miks? Kas su vanemad tegid nii? Aga miks?
Ja leevendajana, lausa eeskujuna mõjub Heelia-loos see, et ta ei ole enam üksi, ta julgeb – kohati ebamugavalt – avaneda ja lähedasi enda juurde lasta.
Oleksin toimetajana urgitsenud ka reaalajas juhtunud trauma jätkuloos. Kaasomandi-tragöödia! Muide, ka meie peres on see lugu juhtunud, ostsime korteri ja nädal enne kahekuise tähtaja kukkumist ilmus välja naaber, kes enne ei tahtnud meie nina eest asja endale osta, aga nüüd järsku tahtis. Meil oli see suvituskorteriks mõeldud ja olime vaid mõnevõrra mööbeldada jõudnud, nii et raha- ja närvikulud olid suhteliselt väikesed. Aga Heelia lugu, oioi... kuidas nagunii keeruliselt alanud kooselu (kuuajalise kurameerimise tagajärjel „kaks triipu“ rasedustestil, distantssuhe, teise linna kolimine) jõuab peatükini, kus ennastsalgavalt töötav noor isa remondib kõik ärkvel tunnid korteri kallal, kuidas noor pere on laenanud ja kraapinud raha kokku Oma Kodu jaoks... Ning siis tuleb kuri naaber ja ostab selle korteri alghinnaga ning keeldub maksmast remondi eest kulunud 5000 eurot tšekke, rääkimata töötundidest. Kohutav. Kuidas nii saab? Ma ei tea, kas see seaduseauk on ka praegu parandamata? Heelia lugu toimub 2021. aastal ja nagu raamatust aru saan, kajastati seda ka meediaskandaalina (minu radarile küll ei jäänud).
Aga jah, ma oleks tahtnud teada, kuidas ta praegu sellest „kodust, mis kunagi koduks ei saanud“ mööda kõnnib, või väldib ta seda tänavat. See küsimus oleks minule mingisse suuremasse traumadega-tegelemise mustrisse läinud.
Nii et tekst inspireeris mind kui toimetajat, aga ta inspireeris mind ka elule mõtlema. Mis see on, mis inimesed paarideks kokku toob ja neil koos kasvada laseb. Ja kuidas igas asjas leidub head ja halba... Ja mis on looming ja kuhu suundub loomingulise inimese eneseväljendus. Mõtlesin ka Pierre Bourdieu’ kultuuriväljade teooriale. Igal valikul on oma hind ja igal väljal korraga hästi minna ei saa. Heelia Sillamaa, „inimene, kes oskab kirjutada“, kui ta oleks sattunud kusagile teise kasvukonteksti, näiteks kui ta läinuks majanduse asemel eesti filli õppima, kas temast oleks võinud saada päris kirjanik, kes ei oleks nii kuulus ja hästi teeniv nagu nüüd suunamudijana, aga tal oleks teistmoodi respekt, kultuuriringkondade oma? Või on inimesele ikkagi just tema loomuomane anne antud nagunii ja läks just nii, nagu minema pidi?
Igatahes hoian pöialt ja loodan, et Heelia kirjutab veel.