What do you think?
Rate this book
Auhind õigesti elatud elu eest
On uue sajandi esimesed kümnendid. Maailm on valla ja kõik on võimalik. Või kas on?
Triin Talk vaatleb oma debüütromaanis „Auhind õigesti elatud elu eest“ viite võimalikku elulugu lähimineviku Eestis. Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.
Tegu on teravmeelse ja eneseiroonilise ekskursiga meie lähiminevikku, mis pakub nii jaburalt naljakad, aga ka ebamugavad ja nukraid äratundmisi.
Triin Talk (snd 1985) on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna. Ühel heal päeval sai tal protokollide koostamisest küllalt, ta tuli töölt ära ja kirjutas midagi hoopis teistsugust. Romaani „Auhind õigesti elatud elu eest“ käsikiri pälvis Eesti Kirjanike liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna.
Triin Talk vaatleb oma debüütromaanis „Auhind õigesti elatud elu eest“ viite võimalikku elulugu lähimineviku Eestis. Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.
Tegu on teravmeelse ja eneseiroonilise ekskursiga meie lähiminevikku, mis pakub nii jaburalt naljakad, aga ka ebamugavad ja nukraid äratundmisi.
Triin Talk (snd 1985) on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna. Ühel heal päeval sai tal protokollide koostamisest küllalt, ta tuli töölt ära ja kirjutas midagi hoopis teistsugust. Romaani „Auhind õigesti elatud elu eest“ käsikiri pälvis Eesti Kirjanike liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna.
- GenresFiction
200 pages, Paperback
Published May 1, 2022
3 people are currently reading
116 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 24 of 24 reviews
June 7, 2022
Njaa, kui see auhind oleks olemas, kas siis... oleks see hea, või vastupidi, hoopis halb? Kas see paneks meid veel enam end pungestama või tekiks just kiiresti käegalöömise tunne... Ja kes oleks see otsustaja, kes ütleks, et sina, Mari, elasid valesti, aga sina, Kati, õigesti. Ja mis oleks peamised kriteeriumid hindamisel? Mitu kõrgharidust ja teaduskraad? Materiaalselt kenasti toimetulek? Palju lapsi? Puhas kodu, viksitud kingad ja triigitud riided? Õnn ja rahulolu?
Idee mulle meeldib: "Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist."
Mulle meeldis autori avar pilk ja kohati mõnusalt teravmeelne analüüsioskus. Oli palju ägedaid tähelepanekuid; lood ja mõtted elust enesest. Eriline maiuspala muidugi sügavam sissevaade muinsuskaitseametniku pähe, sellist harukordset võimalust ei avane ju kuigi sageli:))) Ja kuigi ma lõppkokkuvõttes andsin siiski helde hinnangu, siis natuke ikkagi see vormistus jäi mul kripeldama. Oleksin oodanud ilukirjanduslikumat lähenemist (hetkel pigem elukirjandus; kui ei teaks, et kaante vahel on viis erinevat "elu", võiks arvata, et keegi blogija pani oma eluloo kirja), murranguhetkedele oleks fookust tahtnud (praegu nendelt libiseti kuidagi põgusalt üle, ja siis tuli edasise elu kirjeldus). Natuke olen segaduses ka osade kõrvalliinide püüdlike kordustega. Ma nagu saan neist aru, aga samas need siiski häirisid ja ei tundunud vajalikud.
Hoolimata sellest pisukesest kriitikast rõhutan siiski, et mulle meeldis.
Idee mulle meeldib: "Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist."
Mulle meeldis autori avar pilk ja kohati mõnusalt teravmeelne analüüsioskus. Oli palju ägedaid tähelepanekuid; lood ja mõtted elust enesest. Eriline maiuspala muidugi sügavam sissevaade muinsuskaitseametniku pähe, sellist harukordset võimalust ei avane ju kuigi sageli:))) Ja kuigi ma lõppkokkuvõttes andsin siiski helde hinnangu, siis natuke ikkagi see vormistus jäi mul kripeldama. Oleksin oodanud ilukirjanduslikumat lähenemist (hetkel pigem elukirjandus; kui ei teaks, et kaante vahel on viis erinevat "elu", võiks arvata, et keegi blogija pani oma eluloo kirja), murranguhetkedele oleks fookust tahtnud (praegu nendelt libiseti kuidagi põgusalt üle, ja siis tuli edasise elu kirjeldus). Natuke olen segaduses ka osade kõrvalliinide püüdlike kordustega. Ma nagu saan neist aru, aga samas need siiski häirisid ja ei tundunud vajalikud.
Hoolimata sellest pisukesest kriitikast rõhutan siiski, et mulle meeldis.
May 20, 2022
Need tänapäeva romaanid, eksole, kui siin kõrgekulmuliselt neile alla vaadata - seal ju lihtsalt autor kirjeldab oma elu fookusega teatud nüanssidele (lapsed, armulood, töö, deprekas, tunded, jne), ja see ongi ainus kiht, mis seal on. Tähendusväli asub lamedal Maal ja on täielikult ja üleni puhtaks lageraiutud segavatest paljutähenduslikkuse saludest, mängulisuse võserikest, ja muust raadatavast tähenduslikkusest. Jäänud on heal juhul üksikud eufemismipõlispuud selle kohta, kuidas kellelgi midagi volksatab või pungitab kusagil.
See on umbes see meeleseisund, millega ma uutele (see on siis laias laastus viimase kümnekonna aasta jooksul kirjutatud) raamatutele peale lendan. Noh, nii harva kui seda juhtub. Lendasin sellelegi. Sest, noh, romaanivõistlusel on ennegi igasugused Rubenid ja Matsinid ja kes krt veel võidutsenud. Kes panevad lihtsalt tuima ja ei muud. Ja kõnealune teos sai pelgalt mingi eriauhinna. Kusjuures - naljakas lugu, ma üsna pikalt muhelesin endamisi, et on ikka auhinnale nimi pandud "Auhind õigesti elatud elu eest". Aga samas, et täpselt sellist auhinna nime Postimees Grupilt (vms see juriidiline kehand seda preemiat jagab) just ootakski. Vahtre ju pole ka mitte niivõrd arvamusliider vms, vaid teda premeeritakse ikka Õigesti Kirjutatud Artiklite eest.
See eksitus muidugi näitab kenasti mu pinnapealsust nois asjus. Ja siis ma juhtumisi mainisin seda muhelust tuttavale kirjanduskriitikule, kes, nagu ma tegelikult hiljem arvasingi, on selle raamatu toimetajaks. Ning sain teada tõe... Aga see toobki mind selle juurde, et ma tegelikult kunagi ammu põgusalt puutusin autoriga kokku. Ta on nimelt selle tuttava kirjanduskriitiku hea sõber.
Nii et olin varustatud eelprogrammeritud meeleseisundiga, pluss teatud kuvandiga autori kohta (mis antud raamatu puhul on väga oluline, kuna see on autobiograafiline - igatepidi metafiktsioon küll, kuid siiski autobiograafiline), ja hakkasin lugema. Ma ju mäletasin küll seda ajakirjanikust peikat, kes tal oli, ja jutte sellest Kopli/Kalamaja korterist, kus nad elasid. Ja tema ema, kellel ei tahtnud koogid õnnestuda, ja saarlasest isa. Ja seda restaureerimise värki EKAs jne. Aga see oli tõesti siis kõik nii palju hullem, kui minuni jõudis?! Et kohe kolm last ja stipivaeses ja puha... Sest, noh, ei saa ju olla, et on kihistused... Mingi hetk jõudis ikkagi mullegi kohale, et kihistused on, ja mängud lugejaga ja puha. Ainult need volksamispõhised eufemismid olid kuidagi puudu. Hea, muidugi, seegi.
Ja tõesti annab kirjutada ka ainult iseendast nii, et see on täitsa okei. Tõenäoliselt on see kõige enesekesksem romaan (või ma ei tea, romaan jutustustes pigem), mida ma eales lugenud olen. Kõik need Proustid ja muud - ma ei ole lihtsalt suutnud sellest nabakirjandusest läbi närida. Ja Jerofejevid ja muud enesekesksed jotad võtavad kaaspeategelaseks ikkagi ka peatäied ja herese, kellega neid ravitakse. Aga TT teeb seda nabavärki lahedalt. Tal on mitmekesised teemad, huvitavad vaatenurgad ja tabavad võrdlused. Väga sellist laadi argiunistamine, nagu ma isegi harrastan.
Kordusi oli tekstis ainult palju, ja kuigi tundus, et need olid seal taotluslikult sees, siis minu jaoks need tööle ei hakanud, kuigi lugesin kahe õhtuga raamatu läbi ja oleks ju võinud. Eriti just selles esimeses osas. Siis vist juba harjusin, või jäigi neid vähemaks, või siis tuli muud piisavalt palju juurde, et enam ei häirinud.
Eks see on täpselt selline debüüt, mille puhul on teise teose auk ikka juba ette hullult sügavaks ja laiaks kaevatud...
See on umbes see meeleseisund, millega ma uutele (see on siis laias laastus viimase kümnekonna aasta jooksul kirjutatud) raamatutele peale lendan. Noh, nii harva kui seda juhtub. Lendasin sellelegi. Sest, noh, romaanivõistlusel on ennegi igasugused Rubenid ja Matsinid ja kes krt veel võidutsenud. Kes panevad lihtsalt tuima ja ei muud. Ja kõnealune teos sai pelgalt mingi eriauhinna. Kusjuures - naljakas lugu, ma üsna pikalt muhelesin endamisi, et on ikka auhinnale nimi pandud "Auhind õigesti elatud elu eest". Aga samas, et täpselt sellist auhinna nime Postimees Grupilt (vms see juriidiline kehand seda preemiat jagab) just ootakski. Vahtre ju pole ka mitte niivõrd arvamusliider vms, vaid teda premeeritakse ikka Õigesti Kirjutatud Artiklite eest.
See eksitus muidugi näitab kenasti mu pinnapealsust nois asjus. Ja siis ma juhtumisi mainisin seda muhelust tuttavale kirjanduskriitikule, kes, nagu ma tegelikult hiljem arvasingi, on selle raamatu toimetajaks. Ning sain teada tõe... Aga see toobki mind selle juurde, et ma tegelikult kunagi ammu põgusalt puutusin autoriga kokku. Ta on nimelt selle tuttava kirjanduskriitiku hea sõber.
Nii et olin varustatud eelprogrammeritud meeleseisundiga, pluss teatud kuvandiga autori kohta (mis antud raamatu puhul on väga oluline, kuna see on autobiograafiline - igatepidi metafiktsioon küll, kuid siiski autobiograafiline), ja hakkasin lugema. Ma ju mäletasin küll seda ajakirjanikust peikat, kes tal oli, ja jutte sellest Kopli/Kalamaja korterist, kus nad elasid. Ja tema ema, kellel ei tahtnud koogid õnnestuda, ja saarlasest isa. Ja seda restaureerimise värki EKAs jne. Aga see oli tõesti siis kõik nii palju hullem, kui minuni jõudis?! Et kohe kolm last ja stipivaeses ja puha... Sest, noh, ei saa ju olla, et on kihistused... Mingi hetk jõudis ikkagi mullegi kohale, et kihistused on, ja mängud lugejaga ja puha. Ainult need volksamispõhised eufemismid olid kuidagi puudu. Hea, muidugi, seegi.
Ja tõesti annab kirjutada ka ainult iseendast nii, et see on täitsa okei. Tõenäoliselt on see kõige enesekesksem romaan (või ma ei tea, romaan jutustustes pigem), mida ma eales lugenud olen. Kõik need Proustid ja muud - ma ei ole lihtsalt suutnud sellest nabakirjandusest läbi närida. Ja Jerofejevid ja muud enesekesksed jotad võtavad kaaspeategelaseks ikkagi ka peatäied ja herese, kellega neid ravitakse. Aga TT teeb seda nabavärki lahedalt. Tal on mitmekesised teemad, huvitavad vaatenurgad ja tabavad võrdlused. Väga sellist laadi argiunistamine, nagu ma isegi harrastan.
Kordusi oli tekstis ainult palju, ja kuigi tundus, et need olid seal taotluslikult sees, siis minu jaoks need tööle ei hakanud, kuigi lugesin kahe õhtuga raamatu läbi ja oleks ju võinud. Eriti just selles esimeses osas. Siis vist juba harjusin, või jäigi neid vähemaks, või siis tuli muud piisavalt palju juurde, et enam ei häirinud.
Eks see on täpselt selline debüüt, mille puhul on teise teose auk ikka juba ette hullult sügavaks ja laiaks kaevatud...
June 10, 2022
Läheb kiiresti ja sobib ravimiks kõigile, kes tihti mõtlevad "aga mis siis kui...". Kui oleks ikkagi läinud aastaks välismaale õppima, sinna jäänud või sealt hoopis tagasi tulnud, lapse alles jätnud, lapsi mitte saanud jne. Kõik see vürtsitatud mõttearengutega ametnike tööst ja rohepöördest. Nii mitmegi lõigud panid muigama ja eelkõige enda elu üle järele mõtlema. Elu ei ole mitte peaproov, vaid üksainus etendus. Hea raamat, aga eks ma olen ka 30. eluaastates eliitkooli lõpetaja, kes tahes tahtmata üritas end igas loos ära tunda.
Isiklik märge: äkki oleks siiski võinud vähemalt ühe jutu kirjutada nii, et paksuks minemist pidevalt mainima ei pea.
Isiklik märge: äkki oleks siiski võinud vähemalt ühe jutu kirjutada nii, et paksuks minemist pidevalt mainima ei pea.
May 6, 2024
Mis siis, kui...?
Lühidat sorti sisevaated ühe ja sama naise ellu, kui mõnel olulisel teelahkmel teha mõni otsus veidi teistmoodi - minna välismaale õppima, jätta kool pooleli, abielluda või hoopis mitte. Milliseks elu kujuneb, kuhu minategelane maandub, mismoodi elu tajub?
Autori stiil on küüniline, eneseirooniline, ühiskonnakriitiline ja pigem teravmeelne ning tabav. Esimese loo põhjal oleksin olnud valmis loetule andma viis tärni. Nii mõnedki mõttemõlgutused eliitkoolide, emaduse, igapäevarutiinide, elu ja inimeste vastuolude kohta olid kõnekad, kohati ka väga suhestutavad. Lühidalt ja selgelt oskab autor edasi anda nii mõndagi väga elulist, võib-olla eestlaslikku, aga võib-olla hoopiski väga universaalset, inimestele omast. Leidub igavust, tüdimust, kahetsusi, rutiinsust, eneses kahtlemist, ühiskonna ja elu üle mõtisklemist. Meeldisid mitmed tsitaadid, lõigud, arutelud ja olukorrakirjeldused. Palju äratundmisi, väga nauditav.
Kuid siinkohal paistab mulle, et autori suurimad tugevused muutuvad ajapikku ka tema nõrkuseks. Ühel hetkel saab sedasorti stiili ja tooni liiga palju, asi muutub veidi kordavaks ja ühekülgseks. Küünilisus hakkab kalduma kibestusse, eneseiroonia liigseks enesekriitikaks, ühiskonnakriitilisus ja teravmeelsus otsapidi pessimismiks. Iga uue looga taob autor/minategelane uuesti ja uuesti endale kirstunaelu üpris kalki maailmavaatesse, kus domineerib segadus ja üksindus - justkui üritaks autor või minategelane iseendale või lugejale tõestada, et vahet pole, mis elu elada, aga tegelikkus on ikkagi ühtemoodi küüniline. Järjest enam tuleb puudust soojusest, inimlikkusest ja lihtlabaselt ilusatest asjadest. Kuigi välised tingimused autori ümber muutuvad konstantselt, on tema ise olemuselt kogu aeg sama. Eks pidavat olema ju nii, et iseenda eest põgeneda ei saa... Ja võib-olla on ka see osaliselt teose point, mine tea.
Suurepärane illustratsioon sellest, et kui muuta oma elus ainult väliseid tingimusi (st elukohta, ametit või väljaõpet), ei muutu sellest ilmtingimata inimese siseelu. Kui iseenda eest põgeneda ei saa, siis mulle tundub, et ka siin teoses ei suutnud minategelane omaenese mõttemaailma eest kõrvale põigelda, et avada väike praoke võimalusele, et väliste muutuste asemel on rahulolu saavutamiseks ehk tarvis hoopis sisemisi mõttemustreid ja -laadi vahel kohandada. Milline oleks minategelase elu siis, kui ta oleks võtnud kuulda oma arsti soovitust ja läinudki psühholoogi juurde? Milline oleks igas loos olnud tulemus, kui tegelane oleks otsinud nt vaimse tervise abi - sest olgem ausad, mulle tundub, et absoluutselt igas alternatiivses reaalsuses oleks see talle täiega ära kulunud? Milline oleks minategelane olnud siis, kui temas toimuks ka mingit sorti sisemine muutus või kasv, mitte ainult väliste kvalifikatsioonide või ametikohtade (p)areng? Kas oma elu väliste olude eksamineerimise ja (üle)analüüsimise asemel oleks saanud küsimuse alla seada ka oma sisemisi olusid? Või oleks see juba teine raamat? (hmm, teine osa!)
Toon on ju tegelikult lõppude lõpuks summa summaarumis üpris depressiivne ning ma olen enam kui kindel, et üks ja seesama inimene / tegelane on võimeline erinevateks mõttelaadideks, mitte ei ole sisemaailmas kivistunud välistest tingimustest olenemata. Või ongi see teatud sisemine rigiidsus see, mis tegelase rahulolul risti tee peal ees seisis, reaalsusversioonist olenemata?
Mingil hetkel mõistsin, et kõigist lugudest kumas läbi minategelase lähedaste suhete puudus. Kas asi oli tema võimetuses püsivaid lähedasi suhteid luua, puudulik soov või vajadus nende järele või lihtsalt autori valik lähisuhted jätta tahaplaanile, ei tea. Kuid just see lähedaste, tähenduslike suhete puudumine oli miski, mis lõpuks kallutas asja minu jaoks veidi liiga kibestunuks, kõledaks ja üksildaseks. Minategelane jäi omaenda pähe vangi, ja seal ongi ju üksildane ja kõle olla lõpuks.
Või siis ma paratamatu psühholoogina tahan kõiki teraapiasse saata ja loodan, et see teeb kõik korda, eks ole.
Säärane minategelasele omane liigne (?) filosofeerimine, üleanalüüsimine, talupojakeeles - ülemõtlemine - on mulle tuttav ja kindlasti ei ole ma ka ise patust vaba. Aga tunnen ära, et see on ka miski, mis vahepeal lõpuks iseendale kaigasteks kodarates kujuneb. Mõelda võib ennast ükskõik kuhu, ja enamasti ei ole see "ükskõik kuhu" tingimata kuigi kaunis koht. Vahel on parem lasta asjadel minna ja olla. Tunnistada oma mõtlemise ja analüüsivõime piiratust ning ehk ka selles õppida nägema omamoodi võlu.
Mida minategelane ühes loos justkui üritas mediteerides teha, ainult et... ta sai asjast vist täitsa valesti aru. "Mõtted on halvad" ei ole kohe kindlasti mediteerimise või jooga point. Mõtetesse kinnijäämine ei ole kuigi kasulik ning eesmärk on õppida oma mõtteid neutraalselt vaatlema, mitte anda neile silti, et need on halvad või et mõelda ei tohi või et eesmärk peaks olema pea täitsa tühjaks saada...
Igatahes kujunes ka meditatsioon ja jooga kohaks, kus olla enda suhtes nõudlik, kriitiline ja end teistega võrrelda.
Ühesõnaga, soovin nii minategelasele kui selle pikendusena vist ka autorile (saan aru, et teos on suuresti autobiograafiline või tugevalt iseendast inspireeritud) enesesõbralikkust ja -hoolt. Kui elu ongi nii ebaõiglane, nagu siin teoses mitu korda läbi kajab, siis väärime me ju kasvõi iseendalt natuke hoolitsust ja inimlikku soojust.
Ei ole see maailm nii kõle midagi.
Lühidat sorti sisevaated ühe ja sama naise ellu, kui mõnel olulisel teelahkmel teha mõni otsus veidi teistmoodi - minna välismaale õppima, jätta kool pooleli, abielluda või hoopis mitte. Milliseks elu kujuneb, kuhu minategelane maandub, mismoodi elu tajub?
Autori stiil on küüniline, eneseirooniline, ühiskonnakriitiline ja pigem teravmeelne ning tabav. Esimese loo põhjal oleksin olnud valmis loetule andma viis tärni. Nii mõnedki mõttemõlgutused eliitkoolide, emaduse, igapäevarutiinide, elu ja inimeste vastuolude kohta olid kõnekad, kohati ka väga suhestutavad. Lühidalt ja selgelt oskab autor edasi anda nii mõndagi väga elulist, võib-olla eestlaslikku, aga võib-olla hoopiski väga universaalset, inimestele omast. Leidub igavust, tüdimust, kahetsusi, rutiinsust, eneses kahtlemist, ühiskonna ja elu üle mõtisklemist. Meeldisid mitmed tsitaadid, lõigud, arutelud ja olukorrakirjeldused. Palju äratundmisi, väga nauditav.
Kuid siinkohal paistab mulle, et autori suurimad tugevused muutuvad ajapikku ka tema nõrkuseks. Ühel hetkel saab sedasorti stiili ja tooni liiga palju, asi muutub veidi kordavaks ja ühekülgseks. Küünilisus hakkab kalduma kibestusse, eneseiroonia liigseks enesekriitikaks, ühiskonnakriitilisus ja teravmeelsus otsapidi pessimismiks. Iga uue looga taob autor/minategelane uuesti ja uuesti endale kirstunaelu üpris kalki maailmavaatesse, kus domineerib segadus ja üksindus - justkui üritaks autor või minategelane iseendale või lugejale tõestada, et vahet pole, mis elu elada, aga tegelikkus on ikkagi ühtemoodi küüniline. Järjest enam tuleb puudust soojusest, inimlikkusest ja lihtlabaselt ilusatest asjadest. Kuigi välised tingimused autori ümber muutuvad konstantselt, on tema ise olemuselt kogu aeg sama. Eks pidavat olema ju nii, et iseenda eest põgeneda ei saa... Ja võib-olla on ka see osaliselt teose point, mine tea.
Suurepärane illustratsioon sellest, et kui muuta oma elus ainult väliseid tingimusi (st elukohta, ametit või väljaõpet), ei muutu sellest ilmtingimata inimese siseelu. Kui iseenda eest põgeneda ei saa, siis mulle tundub, et ka siin teoses ei suutnud minategelane omaenese mõttemaailma eest kõrvale põigelda, et avada väike praoke võimalusele, et väliste muutuste asemel on rahulolu saavutamiseks ehk tarvis hoopis sisemisi mõttemustreid ja -laadi vahel kohandada. Milline oleks minategelase elu siis, kui ta oleks võtnud kuulda oma arsti soovitust ja läinudki psühholoogi juurde? Milline oleks igas loos olnud tulemus, kui tegelane oleks otsinud nt vaimse tervise abi - sest olgem ausad, mulle tundub, et absoluutselt igas alternatiivses reaalsuses oleks see talle täiega ära kulunud? Milline oleks minategelane olnud siis, kui temas toimuks ka mingit sorti sisemine muutus või kasv, mitte ainult väliste kvalifikatsioonide või ametikohtade (p)areng? Kas oma elu väliste olude eksamineerimise ja (üle)analüüsimise asemel oleks saanud küsimuse alla seada ka oma sisemisi olusid? Või oleks see juba teine raamat? (hmm, teine osa!)
Toon on ju tegelikult lõppude lõpuks summa summaarumis üpris depressiivne ning ma olen enam kui kindel, et üks ja seesama inimene / tegelane on võimeline erinevateks mõttelaadideks, mitte ei ole sisemaailmas kivistunud välistest tingimustest olenemata. Või ongi see teatud sisemine rigiidsus see, mis tegelase rahulolul risti tee peal ees seisis, reaalsusversioonist olenemata?
Mingil hetkel mõistsin, et kõigist lugudest kumas läbi minategelase lähedaste suhete puudus. Kas asi oli tema võimetuses püsivaid lähedasi suhteid luua, puudulik soov või vajadus nende järele või lihtsalt autori valik lähisuhted jätta tahaplaanile, ei tea. Kuid just see lähedaste, tähenduslike suhete puudumine oli miski, mis lõpuks kallutas asja minu jaoks veidi liiga kibestunuks, kõledaks ja üksildaseks. Minategelane jäi omaenda pähe vangi, ja seal ongi ju üksildane ja kõle olla lõpuks.
Või siis ma paratamatu psühholoogina tahan kõiki teraapiasse saata ja loodan, et see teeb kõik korda, eks ole.
Säärane minategelasele omane liigne (?) filosofeerimine, üleanalüüsimine, talupojakeeles - ülemõtlemine - on mulle tuttav ja kindlasti ei ole ma ka ise patust vaba. Aga tunnen ära, et see on ka miski, mis vahepeal lõpuks iseendale kaigasteks kodarates kujuneb. Mõelda võib ennast ükskõik kuhu, ja enamasti ei ole see "ükskõik kuhu" tingimata kuigi kaunis koht. Vahel on parem lasta asjadel minna ja olla. Tunnistada oma mõtlemise ja analüüsivõime piiratust ning ehk ka selles õppida nägema omamoodi võlu.
Mida minategelane ühes loos justkui üritas mediteerides teha, ainult et... ta sai asjast vist täitsa valesti aru. "Mõtted on halvad" ei ole kohe kindlasti mediteerimise või jooga point. Mõtetesse kinnijäämine ei ole kuigi kasulik ning eesmärk on õppida oma mõtteid neutraalselt vaatlema, mitte anda neile silti, et need on halvad või et mõelda ei tohi või et eesmärk peaks olema pea täitsa tühjaks saada...
Igatahes kujunes ka meditatsioon ja jooga kohaks, kus olla enda suhtes nõudlik, kriitiline ja end teistega võrrelda.
Ühesõnaga, soovin nii minategelasele kui selle pikendusena vist ka autorile (saan aru, et teos on suuresti autobiograafiline või tugevalt iseendast inspireeritud) enesesõbralikkust ja -hoolt. Kui elu ongi nii ebaõiglane, nagu siin teoses mitu korda läbi kajab, siis väärime me ju kasvõi iseendalt natuke hoolitsust ja inimlikku soojust.
Ei ole see maailm nii kõle midagi.
Read
December 30, 2022ma jätsin pooleli, see raamat ei ole mõeldud 21-aastastele ikka, vb siis kui ma keskealine ja kibestunud !
August 8, 2025
Raamat kingiti mulle üllatuspakina ja mulle pakkus huvi “mis siis, kui…” vihje pakil. Sellisena saakski seda raamatut hästi kokku võtta, sest seal on kirjeldatud viit erinevat elulugu, mis oleks ühe inimese elu olnud sõltuvalt tema (pigem ebateadlikest) valikutest 20-30 eluaastate vahel. Väga põnev oleks olnud lugeda ka sealt edasi, kas ja kuidas ning kui palju eneseteadlikkust ning -analüüsi kellelgi tekib. Lisaks inspireerib see ette kujutama teisi stsenaariume nii raamatu peategelase Mari jaoks kui ka minu enda jaoks. Kui ma oleks teinud ühel hetkel näiteks 25-aastaselt või 27-aastaselt teistsuguse valiku, siis kus ma praegu oleks?
Kohati mõni lõik kordas ennast (nt Simsi kirjeldused), mis on teataval määral arusaadav, sest see on ühendav lüli eri elude vahel. Samas võttis see lugemistempot ja uudsust uues loos natuke maha selleks lõiguks ja tekitas kerget igavust. Teisest küljest näiteks esimese suhte ja Erasmuse aasta sissepõimimine kõikidesse lugudesse on ühendav lüli.
Põnevaid mõtteharjutusi sai igast loost, nt miks liitutakse challenge’te ja kampaaniatega (movember ja septembris ei joo jne) - see on võimalus osa võtta kollektiivsest rituaalist, seda läbida ja puhastuda. Varasemalt olid sarnased rituaalid seotud kirikupühadega, kuid inimeste usuleiguse tõttu on selle koha peal tühjus, millele asendust otsitakse. Aktivisti loost poliitiku karjääri alguse tähelepanu toomise idee artikkel oli samuti põnev ja naljakas. Igas loos oli huvitavaid ideid.
Üleüldiselt põneva üldmõtte ja ägeda teostusega raamat, soovitan.
Kohati mõni lõik kordas ennast (nt Simsi kirjeldused), mis on teataval määral arusaadav, sest see on ühendav lüli eri elude vahel. Samas võttis see lugemistempot ja uudsust uues loos natuke maha selleks lõiguks ja tekitas kerget igavust. Teisest küljest näiteks esimese suhte ja Erasmuse aasta sissepõimimine kõikidesse lugudesse on ühendav lüli.
Põnevaid mõtteharjutusi sai igast loost, nt miks liitutakse challenge’te ja kampaaniatega (movember ja septembris ei joo jne) - see on võimalus osa võtta kollektiivsest rituaalist, seda läbida ja puhastuda. Varasemalt olid sarnased rituaalid seotud kirikupühadega, kuid inimeste usuleiguse tõttu on selle koha peal tühjus, millele asendust otsitakse. Aktivisti loost poliitiku karjääri alguse tähelepanu toomise idee artikkel oli samuti põnev ja naljakas. Igas loos oli huvitavaid ideid.
Üleüldiselt põneva üldmõtte ja ägeda teostusega raamat, soovitan.
July 6, 2022
Mõnusalt küüniline aga mitte kibe pilk ühe naise ellu viies vaates. Tema kaasaaja ärevused, saavutusvajadus ja edukultussündroomi põdeva ühiskonna surutise all toime tulemine. Natuke tekitas nõutuset, et kas tõesti ongi kõik nii sisutu, mõttetu ja miski ei paku lunastust, Kapitalism on paha, üksiolek on paha, lastetus on paha aga last ka nagu ei taha. Töö on igav aga rohkem ega vähem ka teha ei oska. Kuid sellised vist ongi praeguse aja valupunktid. Isegi mugavuses on ebamugav. Ladusalt kirjutatud, tohutult palju äratundmist pakkuv, kurbnaljakas.
July 1, 2022
Üks viimase aja, võimalik et lausa selle aasta parimaid lugemiselamusi! Juba raamatu idee on geniaalne - edasiarendus mõttest "mis siis, kui..?", jälgides ühe ja sama naise alternatiivelusid, mis kõik on lahknenud mingis punktis, sõltudes mõnest olulisest otsusest. Ka teostus ei jää ideele alla. Ilmselgelt on autor oma elust palju ainest võtnud, mulle meeldis eriti mõtisklused tarbimisühiskonna teemadel, kuhu see kõik liigub ja mis meid päriselt õnnelikuks teeb.
Fantastiline teos!
Fantastiline teos!
July 4, 2022
Hea, mõnus ja kerge suvine lugemine. Palju äratundmist nii enda kui tuttavate mõtete, saatuste ja valikute osas. Eriti meeldis ametniku peatükk. See oli kohati kuidagi eriti valusalt ja tabavate võrdlustega kirja pandud. Läbi teose kumas läbi kokkuvõttes ikkagi positiivne ja elujaatav mõtlemine. Lugesin läbi ja raamatus öeldud mõtteid jäid veel pikaks ajaks kummitama. Peab mõned teemad veel enda jaoks läbi seedima
July 4, 2022
Lobe lugemine, huvitavalt kirjutatud ja palju äratundmisi - pani ikka mõtlema. Kkohati oli päris valus - kas riiki saabki teenida ainult 24/7 pühendunult, oma elust loobudes?
Mulle väga meeldis võrdlus nõudepesemisega - kui igaühel on selge oma arusaam, kuidas nõusid on õige pesta, siis miks arvatakse, et bürokraadid teevad kõiki otsuseid ühtemoodi ja nii nagu sulle tundub, et õige oleks 😉.
Mulle väga meeldis võrdlus nõudepesemisega - kui igaühel on selge oma arusaam, kuidas nõusid on õige pesta, siis miks arvatakse, et bürokraadid teevad kõiki otsuseid ühtemoodi ja nii nagu sulle tundub, et õige oleks 😉.
March 18, 2023
Mul on nii kahju, et minu jaoks lõpp vajus ära, sest esimene pool raamatust oli midagi värskendavat, uudset, just õigel aja sattus mu ellu.
Kindlasti soovin veel temalt midagi lugeda, ei olnud lihtsalt linnuke kirja selle autori puhul ja kõik :)
Kindlasti soovin veel temalt midagi lugeda, ei olnud lihtsalt linnuke kirja selle autori puhul ja kõik :)
July 27, 2025
Oligi koomilisi, aga ka nukramaid äratundmisi. Väga mõnus suvelugemine!
Read
August 15, 2022hea ladus lugemine. leidsin raamatu toimetuse puhkeruumi riiulist ning igal lõunapausil veidi lugesin ja läbi ta oligi. ideelt meenutab veidi “keskööraamatukogu”, ent eestlase tehtud ja seetõttu paremini äratuntav.
December 8, 2024
Tegelikult päris põnev.
Nähtavasti uurib autor romaani kaudu (omaendale sarnast?) elu ning selle võimalike pöördkäike. Justkui püüdes leida suunda keset teedelahet või silmitsedes küsivalt omaenda väärtustesüsteemi: mis siis tõesti saab, kui elu ei vasta loodetule? kas ja kuidas üldse peaks leppima sellega, milline elu parasjagu on? ning kuidas üldse ära tunda üht korras ja ilusat elu? Autor kaalutleb ja arutleb lugejaga, olles ise mõnus jutuvestja, giid tema väljamõeldud eluteedes. Viies lugejat erinevalt elatud elude kohal ekskursioonile kunagi liialt sügavale langemata. Seejuures andes kõigest aimu kaunilt mahlase sõnaosavusega.
Tõenäoliselt sõltub paljugi ka lugeja enda vanusest ning eluhetkest, aga mind panid elumuudatusi käsitlevad mõtisklused tohutult aktiivselt kaasa mõtlema. Tore, et ühes raamatus on koos nii palju atlernatiive, kuidas mõnes olukorras käituda või milliseid valikuid langetada. Jagub käike, millega samastuda või mida hoopis teise nurga alt vaadata.
Mulle istus sedalaadi teoretiseerimine ilusti. Fookuses on eluviiside näited, mida autor vahepeal kõrvalt kommenteerib neid suuremasse pilti asetades. Nii kiire, kuid seejuures ka vägagi mõjus lugemine!
Nähtavasti uurib autor romaani kaudu (omaendale sarnast?) elu ning selle võimalike pöördkäike. Justkui püüdes leida suunda keset teedelahet või silmitsedes küsivalt omaenda väärtustesüsteemi: mis siis tõesti saab, kui elu ei vasta loodetule? kas ja kuidas üldse peaks leppima sellega, milline elu parasjagu on? ning kuidas üldse ära tunda üht korras ja ilusat elu? Autor kaalutleb ja arutleb lugejaga, olles ise mõnus jutuvestja, giid tema väljamõeldud eluteedes. Viies lugejat erinevalt elatud elude kohal ekskursioonile kunagi liialt sügavale langemata. Seejuures andes kõigest aimu kaunilt mahlase sõnaosavusega.
Tõenäoliselt sõltub paljugi ka lugeja enda vanusest ning eluhetkest, aga mind panid elumuudatusi käsitlevad mõtisklused tohutult aktiivselt kaasa mõtlema. Tore, et ühes raamatus on koos nii palju atlernatiive, kuidas mõnes olukorras käituda või milliseid valikuid langetada. Jagub käike, millega samastuda või mida hoopis teise nurga alt vaadata.
Mulle istus sedalaadi teoretiseerimine ilusti. Fookuses on eluviiside näited, mida autor vahepeal kõrvalt kommenteerib neid suuremasse pilti asetades. Nii kiire, kuid seejuures ka vägagi mõjus lugemine!
August 1, 2022
Huvitavalt üles ehitatud jutustus, aga midagi jäi kripeldama...kordused või mingid samad liinid. Ei oskagi seletada. Aga kindlasti soovitan lugeda 🙂
August 17, 2022
Restauraatoriks õppinud ja ametnikuna töötanud autori esikromaan, mille lehekülgedel võib teatud määral aimata autobiograafilisust. Toimetavad tema tegelasedki samas valdkonnas, mille teadmisi lugejagagi rõõmuga jagatakse. Laias laastus on romaan üles ehitatud sellele, kuidas tehtud valikud meie elu määravad ja mis siis lõppude lõpuks on õnne valem. Raamatus on viis lugu, mis kõik algavad keskkoolitüdruku unistusega, kuid kulgevad sõltuvalt valitud otsustest hoopis erinevas suunas. Põnev on jälgida, kuidas toimuvad elusündmused ja kohatavad isikud sõltuvalt erinevatest valikutest elus hoopis teistmoodi koha ja tähenduse saavad. Mõnikord oleks küll tahtnud peategelasele karjuda, et lõpeta ometi sellise elu elamine ja tee mingi otsus. Samas on selliseid inimesi reaalses maailmas oi kui palju ja ega selle otsuse tegemine teinekord lihtne ole.
Mulle meeldis romaani idee ja esikromaani kohta on see küllaltki korralik teos.
Mulle meeldis romaani idee ja esikromaani kohta on see küllaltki korralik teos.
June 17, 2022
Kurb hakkas. Kas kõik teed viivadki mandumisse?
Lahe on lugeda sarnase taustaga inimese kirjutatud romaani. Mis lugedes aina rohkem näris: mul on tunne, et vähem või rohkem elas autor kõiki neid elusid, aga raamatus on selline only-choose-one, seega jäi natuke ühedimensiooniliseks.
Lahe on lugeda sarnase taustaga inimese kirjutatud romaani. Mis lugedes aina rohkem näris: mul on tunne, et vähem või rohkem elas autor kõiki neid elusid, aga raamatus on selline only-choose-one, seega jäi natuke ühedimensiooniliseks.
December 28, 2023
Mulle tõesti meeldivad sellised "Aga mis siis, kui oleksin A asemel valinud hoopis B või hoopis C?" raamatud. Nii tahaks ise ka piiluda, et mis siis oleks saanud, kui ma oleksin Uus-Meremaa asemel läinud hoopis Kanadasse või sotsiaaltöö baka asemel siiski politseikooli astunud. Aga eks see kahe teraga mõõk ole, sest nii võib ju praegust reaalsust kahetsema hakata. Ma usun, et seda ma siiski ei teeks, lihtsalt maru huvitav oleks!
Raamat aga aitas seda uudishimu vähemalt natuke leevendada. Et kui enda elu alternatiive ei saa vaadata, siis siin sai küll. Nagu tutvustus ütleb, siis: Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.
Kuigi üksjagu on muidugi erinevust, siis mingid asjad korduvad läbi kõikide alternatiivreaalsuste. Teiste kommentaare lugedes jäi see osasid inimesi häirima, ma panin vaevu tähele. Aga eks mu lugemine oli ka pika aja peale laiali laotatud, nii et see aitas kordustel vast pigem positiivsena mõjuda. Kõike ei taha siin ette ära öelda, aga üks ühisjoon (mis ei ole vast ka üllatav), on see et lõpuni õnnelik ei ole inimeseloom mitte kunagi, olenemata kõigest muust.
Raamat aga aitas seda uudishimu vähemalt natuke leevendada. Et kui enda elu alternatiive ei saa vaadata, siis siin sai küll. Nagu tutvustus ütleb, siis: Kõik lood saavad alguses ühest punktist, ühe Tallinna keskkoolitüdruku tulevikuunistustest, aga arenevad tehtud otsuste mõjul kardinaalselt eri suundades: kord ootab peategelast ees väsinud üksikema roll, siis saab temast mugavuspagulane Lääne-Euroopas, seejärel tärkava kodanikuühiskonna aktivist.
Kuigi üksjagu on muidugi erinevust, siis mingid asjad korduvad läbi kõikide alternatiivreaalsuste. Teiste kommentaare lugedes jäi see osasid inimesi häirima, ma panin vaevu tähele. Aga eks mu lugemine oli ka pika aja peale laiali laotatud, nii et see aitas kordustel vast pigem positiivsena mõjuda. Kõike ei taha siin ette ära öelda, aga üks ühisjoon (mis ei ole vast ka üllatav), on see et lõpuni õnnelik ei ole inimeseloom mitte kunagi, olenemata kõigest muust.
December 12, 2025
Triin Talk arendab oma debüütromaanis «Auhind õigesti elatud elu eest» üht ja sama lugu viies erinevas suunas. Ja ükskõik, millise tee peategelane valib, iseenda ja oma luukeredega peab ikka kuidagi toime tulema. Meil on üks elu, aga viise, kuidas seda elada, lõputult. Ja igal valikul on tagajärjed, iga valikuga loobud millestki.
Küllap seda pilku tahavaatepeeglisse oleme heitnud me kõik - "aga mis siis, kui...?" Kuidas siis kahetsusega toime tulla, oma valikute õigsuses veenduda? Päriselt rahu enda sees leida? Autor on näidanud ilmekalt viiel erineval moel, kui keerulise ülesandega tegemist on.
Nautisin tohutult seda kurbnaljakat argipäeva lihtsust. Mahlaka eneseiroonia ja terase huumoriga vürtsitatud sissevaateid töövaldkondadesse, kuhu naljalt ei satu. Ja mõtisklen siin nüüd, et huvitav, kui palju restauraatoriks õppinud ja ametnikuna töötanud autori esikromaanis on autobiograafiat? Ühtlasi mõtlen, et kui debüüt on nii tugev, kuidas siis edasi? Täpselt sama mõttega lõpetasin kunagi Madli Lippuri "June. Julien." Igal juhul nii väga loodan peagi mõlemalt autorilt lisa lugeda...
Küllap seda pilku tahavaatepeeglisse oleme heitnud me kõik - "aga mis siis, kui...?" Kuidas siis kahetsusega toime tulla, oma valikute õigsuses veenduda? Päriselt rahu enda sees leida? Autor on näidanud ilmekalt viiel erineval moel, kui keerulise ülesandega tegemist on.
Nautisin tohutult seda kurbnaljakat argipäeva lihtsust. Mahlaka eneseiroonia ja terase huumoriga vürtsitatud sissevaateid töövaldkondadesse, kuhu naljalt ei satu. Ja mõtisklen siin nüüd, et huvitav, kui palju restauraatoriks õppinud ja ametnikuna töötanud autori esikromaanis on autobiograafiat? Ühtlasi mõtlen, et kui debüüt on nii tugev, kuidas siis edasi? Täpselt sama mõttega lõpetasin kunagi Madli Lippuri "June. Julien." Igal juhul nii väga loodan peagi mõlemalt autorilt lisa lugeda...
August 25, 2024
Põnev oleks ka enese elus korra tagasi minna ja proovida otsustamisel olnud valikutest mõnda teist varianti. Mis siis oleks minust saanud?
Tundus, et raamatuski läks autor ise sinna minevikumaale ja hakkas iseendas peituvat kirja panema ja läbi kirjutama. Kas lihtsalt uudishimust või endale kinnituseks, et otsus oli õige.
Iga otsus on õige, kui inimene ise sellega rahu teeb. Iga otsus võib muuta paljuski. Enne ei tea, kui proovida.
Tundus, et raamatuski läks autor ise sinna minevikumaale ja hakkas iseendas peituvat kirja panema ja läbi kirjutama. Kas lihtsalt uudishimust või endale kinnituseks, et otsus oli õige.
Iga otsus on õige, kui inimene ise sellega rahu teeb. Iga otsus võib muuta paljuski. Enne ei tea, kui proovida.
Read
October 20, 2022Lugedes kangastus silme ette ajakiri "Saladused" ja minust see raamat lõpuni lugemata jäigi. Ma tõesti ei määratle end elupõlise optimistina, aga lugedes tundsin, et ei ole seda võõrast ängi mu ellu niipalju ka vaja.
October 31, 2023
Natuke sünge ja karm, kuid õnnest ja rõõmust ei jaksa keegi kaua lugeda. Tulevik tundub tume ning elu mõtte ja helge igapäeva leidmiseks tuleb mitu stsenaariumi läbi mängida, et leida oma koht. Elus ei saa niimoodi, kuigi vaja vist oleks.
May 27, 2024
Mulle meeldis idee ja mulle meeldis see, et mingid asjad jäid samaks sõltumata kõikidest muudest valikutest.
November 30, 2025
Üllatavalt muhe raamat. Teravmeelne keelekasutus. Meeldis juba esimesest leheküljest.
Displaying 1 - 24 of 24 reviews