What do you think?
Rate this book
Eesti novell
Eesti novell 2022
EESTI NOVELL 2022 on viies raamat uuest sarjast. Minijuubeli puhul on neli koostajat kokku pannud eriti tugeva valiku lühilugusid, millest mõned suudavad endasse ära mahutada terve inimelu. 19 autori seast leiab iga lugeja endale vähemalt mõne lemmiku, mõne üllataja ja mõne sellise, kellest ta kohe üldse aru ei saa.
Igal aastal antakse välja Tuglase nimelist novelliauhinda, mille pälvib kaks autorit - võidulood on EN kogumikus alati ära trükitud. Et eesti kultuuriloo pidevus oleks silme ees, on raamatusse valitud ka üks novell saja aasta tagant - sel aastal esimest korda naisautori sulest! Saate-essees kirjutab Elle-Mari Talivee novellide kestmisest üle aja ja sellest, milline on kirjanduse tegelik tähendus.
Kuidas uut kogumikku iseloomustada? See on hullumeelne reis läbi inimsüdamete, siin surrakse ja armastatakse, juhtub üleloomulikke ja tavalisi asju, minnakse ja tullakse, otsitakse minevikku ja oodatakse tulevikku, purjetatakse rändrahnuga avamerele, jaaniõhtu avab ukse naismütoloogia sügavikku, juureldakse selle üle, mis on suurim viga, mis sa võid elus teha… ei puudu ka alasti naine!
Igal aastal antakse välja Tuglase nimelist novelliauhinda, mille pälvib kaks autorit - võidulood on EN kogumikus alati ära trükitud. Et eesti kultuuriloo pidevus oleks silme ees, on raamatusse valitud ka üks novell saja aasta tagant - sel aastal esimest korda naisautori sulest! Saate-essees kirjutab Elle-Mari Talivee novellide kestmisest üle aja ja sellest, milline on kirjanduse tegelik tähendus.
Kuidas uut kogumikku iseloomustada? See on hullumeelne reis läbi inimsüdamete, siin surrakse ja armastatakse, juhtub üleloomulikke ja tavalisi asju, minnakse ja tullakse, otsitakse minevikku ja oodatakse tulevikku, purjetatakse rändrahnuga avamerele, jaaniõhtu avab ukse naismütoloogia sügavikku, juureldakse selle üle, mis on suurim viga, mis sa võid elus teha… ei puudu ka alasti naine!
- GenresFiction
208 pages, Hardcover
Published May 1, 2022
3 people are currently reading
38 people want to read
About the author
Piret Raud
81 books43 followersPIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects).
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
June 19, 2022
"Eesti novell 2022" oli raamat, mida väga ootasin. Eelmiste kogumikega olen rahule jäänud ja uute Eesti autoritega tutvuda on alati meeldiv. Sellest kollektsioonist jäid mulle silma lugude femiinsus (väga paljudes novellides olid peategelased naised) ning soov rääkida elufilosoofiast. Nagu alati, oli novelle, mis kõnetasid ja ka neid, mis ei kõnetanud. Siinkohal kirjutan igast kogumikus olevast loost.
Piret Raud "Pink"- huvitavalt filosoofiline novell pingil istuvatest naistest. Jaanipäeva motiiv antud narratiivis ei viinud lugu kõige efektiivsemalt edasi, aga muidu novell meeldis.
Katrin Tegova "Armastus pärast"- lugu mälust, armastusest, surmast. Võinuks köitvam olla.
Paula Nerve "Marurahulikult"- selles otsitakse taga elufilosoofiat. Nauditav stiil, mõnusad tegelased. Kõik sužeeliinid siiski tööle ei hakanud (koera kõrvalliin tundus lihtne manipuleerimisvõte olevat).
Toomas Haug "Mustjala"- lihtne nii-öelda kummituslugu. Jäi keskpäraseks.
Toomas Raudam "Kirves"- kuidagi robustne, ebameeldiv oli see lugu. Ei hakanud novellina kõige paremini tööle.
Lilli Luuk "Elu nagu filmis"- üks kogumiku vaimukamaid novelle. Mõnusalt irooniline. Soovitan!
Urmas Vadi "Antropoloogia"- hästi kirjutatud, vadilik lugu, aga "Kääbussiga" meeldis rohkem.
Jüri Kolk "Namaste"- lugu suusatajast. Hakkas kohati tööle, aga samas ei hakanud ka. Lõpp langes eriti ära.
Mait Vaik "Tööpäeva lõpp"- ladus lugu, nauditav stiil. Siiski, pärast tööpäeva lõppu seda väga lugeda ei soovita :)
Kai Kask "Äärealadele"- armas ja muhe lugemine. Lõpp mõjus eriti ajastukohaselt. Paraku polnud narratiiv ise meeldejääv.
Maarja Kangro "Sõjareporter"- üks Kangro parimaid lugusid. Tõeliselt vaimukas ja kriipiv. Mõned igavad kohad on ka, aga annan siiski lugemissoovituse.
Andrei Ivanov "Katkine mängusõdur"- sentimentaalne novell. Polnud kehv, aga orginaalne ka mitte.
Tarmo Teder "Alasti naine"- tekitas kahetisi tundeid. Autori stiil on hea, kuid lugu tekitab ebamugavust. Kes loeb, see saab teada, mil moel.
Ave Taavet "Graniitkillustik"- taavetlikult kujundlik, kuid Taavet armastab kirjutada sarnase süžeega jutte, mis hakkab pisut ära väsitama.
Taavi Eelmaa "Batalle` mootorratas"- väga keeruline lugemine. Eelmaa tekstid on mulle muidu sobinud, aga see oli paraku igav.
Imre Siil "Sepamärdi Reinu õnnelimiit"- lihtne külajutt. Kohati alaarendatud, ent siiski loetav.
P.I Filimonov "Viies"- soovitan soojalt. Äärmiselt ajastukohane, huvitav ja humoorikas. Minu lemmik sellest kogumikust!
Loone Ots "Minu suhe saatanaga"- hästi kirjutatud naise lugu, kuid siin-seal veidi ebaühtlane.
Marta Sillaots "Pipin Pisikene"- stiili poolest üks erilisemaid, loo poolest etteaimatav.
Siiski on tegu hea kogumikuga.
3,5/5
CK
Piret Raud "Pink"- huvitavalt filosoofiline novell pingil istuvatest naistest. Jaanipäeva motiiv antud narratiivis ei viinud lugu kõige efektiivsemalt edasi, aga muidu novell meeldis.
Katrin Tegova "Armastus pärast"- lugu mälust, armastusest, surmast. Võinuks köitvam olla.
Paula Nerve "Marurahulikult"- selles otsitakse taga elufilosoofiat. Nauditav stiil, mõnusad tegelased. Kõik sužeeliinid siiski tööle ei hakanud (koera kõrvalliin tundus lihtne manipuleerimisvõte olevat).
Toomas Haug "Mustjala"- lihtne nii-öelda kummituslugu. Jäi keskpäraseks.
Toomas Raudam "Kirves"- kuidagi robustne, ebameeldiv oli see lugu. Ei hakanud novellina kõige paremini tööle.
Lilli Luuk "Elu nagu filmis"- üks kogumiku vaimukamaid novelle. Mõnusalt irooniline. Soovitan!
Urmas Vadi "Antropoloogia"- hästi kirjutatud, vadilik lugu, aga "Kääbussiga" meeldis rohkem.
Jüri Kolk "Namaste"- lugu suusatajast. Hakkas kohati tööle, aga samas ei hakanud ka. Lõpp langes eriti ära.
Mait Vaik "Tööpäeva lõpp"- ladus lugu, nauditav stiil. Siiski, pärast tööpäeva lõppu seda väga lugeda ei soovita :)
Kai Kask "Äärealadele"- armas ja muhe lugemine. Lõpp mõjus eriti ajastukohaselt. Paraku polnud narratiiv ise meeldejääv.
Maarja Kangro "Sõjareporter"- üks Kangro parimaid lugusid. Tõeliselt vaimukas ja kriipiv. Mõned igavad kohad on ka, aga annan siiski lugemissoovituse.
Andrei Ivanov "Katkine mängusõdur"- sentimentaalne novell. Polnud kehv, aga orginaalne ka mitte.
Tarmo Teder "Alasti naine"- tekitas kahetisi tundeid. Autori stiil on hea, kuid lugu tekitab ebamugavust. Kes loeb, see saab teada, mil moel.
Ave Taavet "Graniitkillustik"- taavetlikult kujundlik, kuid Taavet armastab kirjutada sarnase süžeega jutte, mis hakkab pisut ära väsitama.
Taavi Eelmaa "Batalle` mootorratas"- väga keeruline lugemine. Eelmaa tekstid on mulle muidu sobinud, aga see oli paraku igav.
Imre Siil "Sepamärdi Reinu õnnelimiit"- lihtne külajutt. Kohati alaarendatud, ent siiski loetav.
P.I Filimonov "Viies"- soovitan soojalt. Äärmiselt ajastukohane, huvitav ja humoorikas. Minu lemmik sellest kogumikust!
Loone Ots "Minu suhe saatanaga"- hästi kirjutatud naise lugu, kuid siin-seal veidi ebaühtlane.
Marta Sillaots "Pipin Pisikene"- stiili poolest üks erilisemaid, loo poolest etteaimatav.
Siiski on tegu hea kogumikuga.
3,5/5
CK
June 2, 2024
mõnus vaheldusrikas lugemine!
August 16, 2022
Ülitore, et meil selline ülevaatesari olemas on! Aitab kohtuda vanade lemmikutega ja leida uusi. Seekordsest väljaandest jäid eredamalt meelde pigem vanad tuttavad (Raud, Kangro, Vadi, Kolk, Filimonov). Ja Ave Taavetit tahaks ka rohkem lugeda.
June 30, 2022
Tänavused Tuglase novelliauhinna võitnud lühilood olid pigem üllatavad mitte oma süžee või stiili poolest, vaid seetõttu, et just need tunnustuse pälvisid. Traditsiooniline, turvaline stiil ning ärakulunud temaatika/etteaimatav puänt tekitasid vaheldumisi igavuse ja cringe'i emotsioone.
Aga kogu "Eesti novell 2022" kogumik on iseenesest põnev, vaheldusrikas lugemine.
Kolm lemmikut olid:
Katrin Tegova “Armastus pärast”
Andrei Ivanov “Katkine mängusõdur”
Loone Ots “Minu suhe saatanaga”
Aga kogu "Eesti novell 2022" kogumik on iseenesest põnev, vaheldusrikas lugemine.
Kolm lemmikut olid:
Katrin Tegova “Armastus pärast”
Andrei Ivanov “Katkine mängusõdur”
Loone Ots “Minu suhe saatanaga”
July 31, 2023
Meeldis, et lugudejutustamine (kuigi mitte enam õhtuhämaras ja käsitöö kõrvale) on elus ja seda väga mitmekesiselt. Mõnda lugu olin lugenud varem (nt Vadi), teiste novellindusest ei teadnud midagi (ja ehk oli nõnda paremgi). Sain aru, et heas novellis on värvi ja liialdust, aga see peab olema ühe isanda teenistuses. Nagu heas teadusartiklis. Tuleb arvesse võtta endagi kirjatöödes.
Read
November 27, 2023Lugesin valikuliselt
June 20, 2023
Lugedes oli tunne, et oleks nagu veidi raskem tajuda endal, mis on n-ö suvalised, mis on aga erilised. Mul on ilmselt veidi taandunud see ootuste ja eelduste foon, mis tekkis ulmejutuvõistluse žüriisse kuulumisest (umbes tuhande lehekülje novellide läbinärimisest mõne nädalaga, sealjuures teritades kõige suhtes kriitilist meelt) ja nüüd loen neid nii, nagu ma neid loomulikumas olekus loen.
Teine võimalus on see, et kogumikud ise on stabiilsemaks muutumas. Pärast uurin, kuidas olen kogumikke hinnanud.
Minu meelest tugevate nimekiri:
*Piret Raud “Pink” - hea, sümbolistlik ja samas universaalne, käsitles linnaelu ja maaelu vahelist hõõrdumist. Pluss feministlik kontekst. Kõige ilmsem Tuglase preemia pälvija, samas täiega teenitult.
*Maarja Kangro “Sõjareporter”. Ma märkasin end põnevile minemas, kui ette sattus Maarja Kangro jutt, kuigi eelnevad pole mulle meeletult meeldinud. Ent midagi neis on, mingi olemise intensiivsus. Kas või see, et lugedes tunnen, et minu olekut (muhetsev, lollid naljad jne) ta vist pigem põlastaks. Loed ja tunned, et Sul oleks mingi naeruvääristatud koht tema ilukirjanduslikus maailmas - see on üks huvitav tunne!
*Andrei Ivanov “Katkine mängusõdur” - ikkagi sellised mitte kuigi narratiivsed heietused, aga siia tugevate sekka saab lk 118 pärast, milles selline lause: “Kirjutasin kolm päeva midagi - oleks nagu romaani alguse moodi -, kuid öösiti süttivad koos laternatega kahtlused ja variandid (võimaluste labürindid ajavad sisemise pilgu segadusse vaata et hulleminigi kui kahtlused): kirjutada saaks nii või naa, read jooksevad igasse suunda, välja elemendid paljunevad, kangas laguneb laiali ja tahaks käega lüüa, selja pöörata ja mingit oma rada mööda ära minna.” Kirjutamisest on ju ikka kirjutatud, aga ikkagi. Cormac McCarthy olevat öelnud, et vältige semikooloneid, vältige kooloneid, siin on aga mõttekriips ja koolon ja sulud kah.
*P. I. Filimonov “Viies” - tegelikult on Filimonov minu jaoks stabiilseimalt sümpaatne lühijuttude kirjutaja neis antoloogiates. Alati olen teda mõelnud “selleks teiseks eestivene tubliks” rahvusvahelise Ivanovi kõrval, aga Filimonov on ikkagi päris mõnus, täiesti minu maitsele.
*Ave Taavet “Graniitkillustik”. Meeldis! Jälle selline tunne, nagu loeks linlikku Heinsaart. Mida kirjutanuks Heinsaar, kui teda haaranuks matiundilik Mustamäe-romantika. Loodan, et ma Mehisele ülekohut tee, tal on vist kah linnaromantikat, aga Ave Taavetil tuleb see (näiliselt) üsna pingutuseta.
Peaaegu päriselt head:
*Katrin Tegova “Armastus pärast”. Natukene mõjub keskealise valge mehe taaga kirjutusena. Argine jutustus eriti mitte millestki, ülevaade ühest elust. Mulle väga meeldis esimene lause (“Mina olin 56, aga isa juba 54.”), veidi segadusseajav, veidi lausa ulmeline, aga mitte päris (tuntud Samuel Delany näited “She turned on her left side.” või “His world exploded.”). Muu osas natuke nagu üks selle kogumiku vanamehelikke suvalisusi.
*Paula Nerve “Marurahulikult”. Lugedes ei leidnud nagu mingeid lemmikkohti seal, aga pärast sirvides vaatasin, et sümpaatne. Veidi jälle argine, samas ebamugav. Mingi äärelinlik (olemata siiski äärelinna) äng, mis häiris lugedes. Umbes seesama tühisuseäng, millele mees leiaks lohtu millestki fightclubilikust, aga naine… naine ilmselt kannatagu edasi, kahjuks.
*Loone Ots “Minu suhe saatanaga” - mul on tunne, et ma tahtnuks seda rohkem nautida. Üldiselt huvipakkuv, aga kuidagi veeres liiga aeglaselt mu maitsele, helged hetked liiga pikkade vahedega.
*Vadi “Antropoloogia” - kah külaelu ja linnaelu vastandus. Samas geniaalsusest. Ja tööst.
Normaalsed
*Lilli Luuk “Elu nagu filmis” - hästi kirjutatud, aga meenutas mingit Läti dokumentaalfilmi munakasvatajast. Depressiivsed Eesti väikelinnad.
*Marta Sillaots “Pipin Pisike”. Veidi pooliklik jutt.
Toomas Haug “Mustjala” - ikka kirjutab lugusid oma emast (eelmises kogumikus oli ka midagi). Meenutavad veidi Triin Loide FB-postitusi tema vanaemast, mida võiks kah täispikkadeks juttudeks välja kirjutada, “Mustjala” on ikka täitsa novell. Tore lugu, terviklik.
*Jüri Kolk “Namaste” - mingi veider silmitsiseismine oma tegevuse ja tegevusetuste (ja seeläbi olemuse) tühisusega. Lausehaaval tore kirjanik, aga lugu tervikuna tekitas tunde, et olen tema muid asju rohkem nautinud.
*Tarmo Teder “Alasti naine” - üks huvitav moment oli kuidagi põimitud mingitesse jaburatesse argisustesse, nii et mõjus ikkagi suvalise vanameheliku heietamisena. Veidi insestilik tasand kah sees, mingi seksuaalse uudishimu hais küljes, aga minu jaoks kuidagi segavalt sihitu. Jälle üks selle kogumiku suvalisevõitu vanamehejutte.
Pigem polnud minu rida:
*Toomas Raudam “Kirves” - Suvalisevõitu vanamehejutt, mõne huvitava momendiga.
*Kai Kask “Äärealadele” - lugu õlapuudutuse väest mitmel näitel. Ja veidi ka diagonaalis elulugu, ühe tütarlapse väiksed ängihetked. Ei moodustanud mu silmis kuigivõrd terviklikku narratiivi, eks ma ole veidi konservatiivse maitsega neis asjades, selline läbilõige ühest üsna tavalisest elust välgatuste jadana (ent tajun mingit kirjandust õppivat kursakaaslast, kes toob esile, et on küll emotsionaalne tervik või hoopis, et terviku kontseptsioon on killustunud maailmas aegunud või muud taolist)
*Imre Siil “Sepamärdi Reinu õnnelimiit” - kõige suvalisem vanamehejutt ses kogumikus. Mõne üksiku huvitava nähtusega. Eemal viibiv ilus naine on ikka huvitav, aga see oli ikkagi lugu sest vanamehest - ja siis lugu lõppes.
*Taavi Eelmaa “Bataille’ mootorratas” - igavene lai seostevõrgustik, ilmselt on siin ka palju tuumakaid mõtteid. Selline teistmoodi esseistika või päevikupidamine või mõtete tulistamine või äkki ka automaatkirjutus. Mumst ühtaegu tark ja arutu, ei viinud kuhugi. Aga eks ta ole, et tähtis on kulgemine - intellektuaalsuse teekonnal pole ju tähtis kuhugi pärale jõuda. Elu on elu ja intellektuaalsus on lihtsalt üks hingamise viis. Või muud säärast.
Teine võimalus on see, et kogumikud ise on stabiilsemaks muutumas. Pärast uurin, kuidas olen kogumikke hinnanud.
Minu meelest tugevate nimekiri:
*Piret Raud “Pink” - hea, sümbolistlik ja samas universaalne, käsitles linnaelu ja maaelu vahelist hõõrdumist. Pluss feministlik kontekst. Kõige ilmsem Tuglase preemia pälvija, samas täiega teenitult.
*Maarja Kangro “Sõjareporter”. Ma märkasin end põnevile minemas, kui ette sattus Maarja Kangro jutt, kuigi eelnevad pole mulle meeletult meeldinud. Ent midagi neis on, mingi olemise intensiivsus. Kas või see, et lugedes tunnen, et minu olekut (muhetsev, lollid naljad jne) ta vist pigem põlastaks. Loed ja tunned, et Sul oleks mingi naeruvääristatud koht tema ilukirjanduslikus maailmas - see on üks huvitav tunne!
*Andrei Ivanov “Katkine mängusõdur” - ikkagi sellised mitte kuigi narratiivsed heietused, aga siia tugevate sekka saab lk 118 pärast, milles selline lause: “Kirjutasin kolm päeva midagi - oleks nagu romaani alguse moodi -, kuid öösiti süttivad koos laternatega kahtlused ja variandid (võimaluste labürindid ajavad sisemise pilgu segadusse vaata et hulleminigi kui kahtlused): kirjutada saaks nii või naa, read jooksevad igasse suunda, välja elemendid paljunevad, kangas laguneb laiali ja tahaks käega lüüa, selja pöörata ja mingit oma rada mööda ära minna.” Kirjutamisest on ju ikka kirjutatud, aga ikkagi. Cormac McCarthy olevat öelnud, et vältige semikooloneid, vältige kooloneid, siin on aga mõttekriips ja koolon ja sulud kah.
*P. I. Filimonov “Viies” - tegelikult on Filimonov minu jaoks stabiilseimalt sümpaatne lühijuttude kirjutaja neis antoloogiates. Alati olen teda mõelnud “selleks teiseks eestivene tubliks” rahvusvahelise Ivanovi kõrval, aga Filimonov on ikkagi päris mõnus, täiesti minu maitsele.
*Ave Taavet “Graniitkillustik”. Meeldis! Jälle selline tunne, nagu loeks linlikku Heinsaart. Mida kirjutanuks Heinsaar, kui teda haaranuks matiundilik Mustamäe-romantika. Loodan, et ma Mehisele ülekohut tee, tal on vist kah linnaromantikat, aga Ave Taavetil tuleb see (näiliselt) üsna pingutuseta.
Peaaegu päriselt head:
*Katrin Tegova “Armastus pärast”. Natukene mõjub keskealise valge mehe taaga kirjutusena. Argine jutustus eriti mitte millestki, ülevaade ühest elust. Mulle väga meeldis esimene lause (“Mina olin 56, aga isa juba 54.”), veidi segadusseajav, veidi lausa ulmeline, aga mitte päris (tuntud Samuel Delany näited “She turned on her left side.” või “His world exploded.”). Muu osas natuke nagu üks selle kogumiku vanamehelikke suvalisusi.
*Paula Nerve “Marurahulikult”. Lugedes ei leidnud nagu mingeid lemmikkohti seal, aga pärast sirvides vaatasin, et sümpaatne. Veidi jälle argine, samas ebamugav. Mingi äärelinlik (olemata siiski äärelinna) äng, mis häiris lugedes. Umbes seesama tühisuseäng, millele mees leiaks lohtu millestki fightclubilikust, aga naine… naine ilmselt kannatagu edasi, kahjuks.
*Loone Ots “Minu suhe saatanaga” - mul on tunne, et ma tahtnuks seda rohkem nautida. Üldiselt huvipakkuv, aga kuidagi veeres liiga aeglaselt mu maitsele, helged hetked liiga pikkade vahedega.
*Vadi “Antropoloogia” - kah külaelu ja linnaelu vastandus. Samas geniaalsusest. Ja tööst.
Normaalsed
*Lilli Luuk “Elu nagu filmis” - hästi kirjutatud, aga meenutas mingit Läti dokumentaalfilmi munakasvatajast. Depressiivsed Eesti väikelinnad.
*Marta Sillaots “Pipin Pisike”. Veidi pooliklik jutt.
Toomas Haug “Mustjala” - ikka kirjutab lugusid oma emast (eelmises kogumikus oli ka midagi). Meenutavad veidi Triin Loide FB-postitusi tema vanaemast, mida võiks kah täispikkadeks juttudeks välja kirjutada, “Mustjala” on ikka täitsa novell. Tore lugu, terviklik.
*Jüri Kolk “Namaste” - mingi veider silmitsiseismine oma tegevuse ja tegevusetuste (ja seeläbi olemuse) tühisusega. Lausehaaval tore kirjanik, aga lugu tervikuna tekitas tunde, et olen tema muid asju rohkem nautinud.
*Tarmo Teder “Alasti naine” - üks huvitav moment oli kuidagi põimitud mingitesse jaburatesse argisustesse, nii et mõjus ikkagi suvalise vanameheliku heietamisena. Veidi insestilik tasand kah sees, mingi seksuaalse uudishimu hais küljes, aga minu jaoks kuidagi segavalt sihitu. Jälle üks selle kogumiku suvalisevõitu vanamehejutte.
Pigem polnud minu rida:
*Toomas Raudam “Kirves” - Suvalisevõitu vanamehejutt, mõne huvitava momendiga.
*Kai Kask “Äärealadele” - lugu õlapuudutuse väest mitmel näitel. Ja veidi ka diagonaalis elulugu, ühe tütarlapse väiksed ängihetked. Ei moodustanud mu silmis kuigivõrd terviklikku narratiivi, eks ma ole veidi konservatiivse maitsega neis asjades, selline läbilõige ühest üsna tavalisest elust välgatuste jadana (ent tajun mingit kirjandust õppivat kursakaaslast, kes toob esile, et on küll emotsionaalne tervik või hoopis, et terviku kontseptsioon on killustunud maailmas aegunud või muud taolist)
*Imre Siil “Sepamärdi Reinu õnnelimiit” - kõige suvalisem vanamehejutt ses kogumikus. Mõne üksiku huvitava nähtusega. Eemal viibiv ilus naine on ikka huvitav, aga see oli ikkagi lugu sest vanamehest - ja siis lugu lõppes.
*Taavi Eelmaa “Bataille’ mootorratas” - igavene lai seostevõrgustik, ilmselt on siin ka palju tuumakaid mõtteid. Selline teistmoodi esseistika või päevikupidamine või mõtete tulistamine või äkki ka automaatkirjutus. Mumst ühtaegu tark ja arutu, ei viinud kuhugi. Aga eks ta ole, et tähtis on kulgemine - intellektuaalsuse teekonnal pole ju tähtis kuhugi pärale jõuda. Elu on elu ja intellektuaalsus on lihtsalt üks hingamise viis. Või muud säärast.
June 27, 2022
Viis punni eelkõige kahe esimese loo eest. Edasi tuli ka täitsa toredaid asju, aga need esimesed jäid kummitama ja said veel mõne korra üle loetud.
Pink (Piret Raud). See vanade naiste pink, kes teavad, kuidas siin ilmas asjad käivad: mitu last on õige saada (3 on liiga vähe, 4 liiga palju), mis meeldib meestele (joomine, noored tüdrukud) ja kuidas naine peaks käituma (kõik alati ära kannatama). Nad pakuvad lahkesti purke moosi tegemiseks, kasse rottide peletamiseks ja teelehti koduvägivalla ohvrite haavade peale. Nad laulavad turvalisi ümisevaid laule, mille sõnad ja viisid tulevad kuskilt alateadvusest endalgi meelde. Selle pingi külge võib kergesti kinni jääda: "ära ole uhke, istu ka," kutsuvad nad nooremaid, ja me istume. Kuni kaome nagu Vaike: "Seal, kus oli varem istunud eideke, haigutas hall tühjus. Oligi teine hämarusega täiesti ühte sulanud. Nii vist ongi, et alguses kustub huvi asju muuta ja soov sõna sekka öelda, seejärel kaovad piirjooned ja ongi kõik."
Armastus pärast (Katrin Tegova). Prügikottidega oma endise mehe juures riideid ja raamatuid ära toomas: aga kuidas sa kunsti seintelt maha kisud, las see jääb.
Isa majas peale tema surma koristamas: pühid hallid karvad kokku, aga ei raatsi ära visata, need on viimased tükid temast. Mis siis, et nooruses oli ta vahel julm ja hiljem eemalolev. Meeldib istuda tema toolis, olla nagu tema. Nii nagu tema muutus vanemas eas vanaisaks: jõi tema kruusist, püüdis teha pirukaid, suri ära nagu vanaisa.
Purjus peaga Tartu tänavatel: otsides seda kodu, kus oli viimati hea ja kerge - enne lahkuminekuid, enne isa surma. Tahaks selle korteri seinu suudelda, tahaks sellesse tagasi.
Armastus tuleb hiljem, ta varitseb sind, ja kui kätte saab, siis piinab. Jah.
Ja Jüri Kolgi Namaste tabas ootamatult täpselt lähituleviku vaibi - kui novellis sai peategelane Tallinna Sadamalt tööd tervisesportlasena, kes piirkonnas ringi suusatab ja n-ö linnaruumi aktiviseerib, siis tegelikkuses otsib sama ettevõte just praegu inimest, kes "kehastab Vanasadamas aega veetvat linnakodanikku" (Tallinna Sadama FB postitus 27.06.2022).
Pink (Piret Raud). See vanade naiste pink, kes teavad, kuidas siin ilmas asjad käivad: mitu last on õige saada (3 on liiga vähe, 4 liiga palju), mis meeldib meestele (joomine, noored tüdrukud) ja kuidas naine peaks käituma (kõik alati ära kannatama). Nad pakuvad lahkesti purke moosi tegemiseks, kasse rottide peletamiseks ja teelehti koduvägivalla ohvrite haavade peale. Nad laulavad turvalisi ümisevaid laule, mille sõnad ja viisid tulevad kuskilt alateadvusest endalgi meelde. Selle pingi külge võib kergesti kinni jääda: "ära ole uhke, istu ka," kutsuvad nad nooremaid, ja me istume. Kuni kaome nagu Vaike: "Seal, kus oli varem istunud eideke, haigutas hall tühjus. Oligi teine hämarusega täiesti ühte sulanud. Nii vist ongi, et alguses kustub huvi asju muuta ja soov sõna sekka öelda, seejärel kaovad piirjooned ja ongi kõik."
Armastus pärast (Katrin Tegova). Prügikottidega oma endise mehe juures riideid ja raamatuid ära toomas: aga kuidas sa kunsti seintelt maha kisud, las see jääb.
Isa majas peale tema surma koristamas: pühid hallid karvad kokku, aga ei raatsi ära visata, need on viimased tükid temast. Mis siis, et nooruses oli ta vahel julm ja hiljem eemalolev. Meeldib istuda tema toolis, olla nagu tema. Nii nagu tema muutus vanemas eas vanaisaks: jõi tema kruusist, püüdis teha pirukaid, suri ära nagu vanaisa.
Purjus peaga Tartu tänavatel: otsides seda kodu, kus oli viimati hea ja kerge - enne lahkuminekuid, enne isa surma. Tahaks selle korteri seinu suudelda, tahaks sellesse tagasi.
Armastus tuleb hiljem, ta varitseb sind, ja kui kätte saab, siis piinab. Jah.
Ja Jüri Kolgi Namaste tabas ootamatult täpselt lähituleviku vaibi - kui novellis sai peategelane Tallinna Sadamalt tööd tervisesportlasena, kes piirkonnas ringi suusatab ja n-ö linnaruumi aktiviseerib, siis tegelikkuses otsib sama ettevõte just praegu inimest, kes "kehastab Vanasadamas aega veetvat linnakodanikku" (Tallinna Sadama FB postitus 27.06.2022).
November 12, 2023
See on taas üks neist raamatutest, mille olen allahinnatuna ostnud, et raamatute ostmise kirg rahuldada, eeldades et ega ma seda nagunii ei loe. Aga lugesin.
Magamineku-eelseks lugemiseks on novell väga hea formaat. Pikkuselt ja tiheduselt justkui vanakooli YouTube'i video.
Neli tärni, kuna kogumikus oli kaks väga head novelli - Piret Raua "Pink" ja Katrin Tegova "Armastus pärast". Need nö päästavad päeva. "Pink" mõlgub mul juba mitu päeva meeles.
Mait Vaiki "Tööpäeva lõpp" oli hea ja Loone Otsa "Minu suhe saatanaga" samuti, olgugi et viimane üritas novelliformaadis peaaegu saagat esitada.
Ülejäänutest mõned olid liiga lühikesed, mõned tundusid pingutatud. Taavi Eelmaa "Bataille'i mootorrattani" kunstilisuseni ei küündinud ma ise.
Magamineku-eelseks lugemiseks on novell väga hea formaat. Pikkuselt ja tiheduselt justkui vanakooli YouTube'i video.
Neli tärni, kuna kogumikus oli kaks väga head novelli - Piret Raua "Pink" ja Katrin Tegova "Armastus pärast". Need nö päästavad päeva. "Pink" mõlgub mul juba mitu päeva meeles.
Mait Vaiki "Tööpäeva lõpp" oli hea ja Loone Otsa "Minu suhe saatanaga" samuti, olgugi et viimane üritas novelliformaadis peaaegu saagat esitada.
Ülejäänutest mõned olid liiga lühikesed, mõned tundusid pingutatud. Taavi Eelmaa "Bataille'i mootorrattani" kunstilisuseni ei küündinud ma ise.
July 13, 2022
Novelle meeldib mulle lugeda siis, kui mõtted kipuvad rändama radadele, mis lugemisest olulisemad. Olgu selleks siis tekkinud probleemid või organiseerimist vajavad sündmused, kiired päevad või lühikesed ööd. Loed rahulikult ühe novelli ja lugemiselamus käes. Sellest kogumikust leidsin nii mõnegi lemmiku, samas mõnda oleks pidanud ilmselt veel teist korda lugema - asja tuum ei jõudnud minuni. Eriti meeldisid "Pink"ja "Antropoloogia". Üles tähendan lause Maarja Kangro novellist "Sõjareporter". "Elu jooksul tuleb koguda sõpru, kellega vajadusel koos manduda, elukvaliteedi tagamisel on sel olemuslik tähtsus." lk 114.
This entire review has been hidden because of spoilers.
June 14, 2022
Lugemisest juba aega möödas, aga seda põnevam on mõelda, et kes siis sedavõrd kõnetasid, et meelde jäid ja tänagi mäletan... põhimõtteliselt Piret Raua lugu "Pink" ja Lilli Luuk oma looga "Elu nagu filmis" panid hoogsalt kaasa noogutama. Kangro ja Kask jäid samuti meelde. Muu tuli ja läks.
March 27, 2023
3,4 oleks keskmine aga kolm väga head olid ikka väga head
July 5, 2025
Tore on lugeda eestikeelseid lühijutte... aga kas nad peavad kõik nii masendavad olema? Välja võib mõelda ka teistsuguseid puänte kui "...ja ta suri ära" :D
February 23, 2023
Kõige huvitavam ja tugevam novell Piret Raualt 💛
Displaying 1 - 14 of 14 reviews