Minu Süüria. Hetk rahu ja sõja vahel

Minu... #158

by Tanja Dibou, Mae Lender (Editor), Epp Petrone (Editor)

Mis, sa oled Süürias käinud?! On see tõesti võimalik? Neid küsimusi kuulen sageli…

Minu Süüria lugu algas Peterburis, kus õpingute ajal tutvusin oma tulevase abikaasaga. Tänu armastusele sattusin Süüriasse 2010. aastal, kui see kohutav sõda polnud veel alanud. Elasin sel rikkaliku ajaloopärandiga maal aasta, püüdes kinni pilvitu hetke rahu ja sõja vahel.

Noore naisena ei soovinud ma olla üksnes koduperenaine, seega osalesin Euroopa vabatahtlikus noorteprojektis, töötades Palestiina põgenikelaagri noortekeskuses Yarmoukis, panustades Damaskuse lasteteatri tegevusse ja õppides araabia keelt kohalikus mošees.

Minu lugu räägib rõõmudest ja muredest, mida inimene tunneb eemal kodumaast, püüdes kohaneda uue ja võõra eluviisiga – siin on nii minu euroopaliku pilgu ja slaavi hingega Süüria avastamise kogemus kui ka mu abikaasa katsumused Eestis, kus ta peab silmitsi seisma jäiga bürokraatiaga.

See raamat on vastus kõigile küsijatele.

256 pages, Paperback

Published June 1, 2022

Reviews

[Mae Lender]

Kummaline oli selle raamatu toimetamisaeg. Ühest küljest on see ju "vana" lugu (tegevus suuresti 2010-2011, sekka pilguheite tänasesse, lisaks see valus lugu siin Eestis), aga siis pööras maailm uue lehekülje ja järsku on need teemad taas aktuaalsed (infosõda, manipulatsioonid jms).

Sõda sõjaks. Inimeste elu peab edasi minema ka neis muutunud oludes.
Tanja Süüria-raamat pole ainult sõda. See on ka ilus armastuse lugu, uue avastamine ja endale võõra keskkonnaga kohanemine. Samas püüdes ka endaks jääda (nt taimetoitlasena süürlaste keskel olemine või sedavõrd perekeskses ühiskonnas lastesaamisega venitamine jms. Viimane teema oli mošees naistel ilmselt päris sageli keelel ja meelel). Ja muidugi kõik need suure suguvõsa majast läbi traavimised, lõputu seltsielu, millega eestlased võõrsil vist küll kunagi ei harju, pulmahooajad jne, jne.

Oli tore kiigata korraks nii teistsuguse maa ja rahva tegemistesse.  

PS. Teadmiseks!

Süürlased ise usuvad, et magusasöömine aitab neil paremini kuumust taluda.
- - -
  Iga abielluda kavatsev paar Süürias peab taotlema arstitõendi abikaasade sobivuse ja tervete järglaste saamise väljavaadete kohta.  

[Janne · Rating 5 out of 5]

Mul on alati kurb lugeda neid tõsielulisi raamatuid, mis on kirjutatud sellest ajast, mis oli enne... Ehk siis see raamat on sellest, milline imeline koht oli Süüria enne kui algas sõda. Magusvalus, sest ma tean, et sellist paika nagu raamatus, ei ole enam olemas, aga samas on hea meel, et ma saan sellest endisest tänu sellele raamatule siiski killukese võrra osa.. Ma mäletan, et sama tunne valdas mind ka “Minu Ukraina” raamatut lugedes. Need raamatud lähevad kuidagi oluliselt rohkem hinge, sest ma tean, et raamatust loetu ja praegune olukord erinevad kardinaalselt.

Aga helgematel teemadel. Mulle väga meeldis, et Tanja kirjeldas lisaks oma elule ka kohalikke tavasid, sest nagu ka ta ise ütles: “Idamaad on meile alati olnud üks suur mõistatus.” Ja kui sinna ise sattuda pole võimalik, siis on nii tore, kui keegi neist kirjutab, et saaks natukenegi aimu. Täitsa põnev oli lugeda, kuidas taimetoitlasena Süürias hakkama sai. Ja no muidugi see, et Süüria on väga perekeskne ja ilmselt oli mošees, kus autor araabia keelt õppis, väga kuum teema see lastesaamisega venitamine, sest sealsed kombed olid hoopis teistsugused 😀

Raamatu lõpus puudutati ka kodakondsuse küsimust, aga ma jõudsin seda juba enne guugeldada. Minu meelest on täiesti mõistusevastane, et inimene näeb nii palju vaeva ja ta siiralt soovib saada Eesti kodakondsust (Tanja süürlasest abikaasa siis), aga kuna Eestis ei saa olla topelt kodakondsust ja Süürias ei saa oma soovi järgi sellest loobuda, siis justkui polegi midagi teha.. Uskumatu! Raamatus mainiti ka, et nad läksid Eesti riigi vastu kohtusse, lootuses et neile tehakse erand. Kiire guugeldamine näitas, et isegi praegu, aastal 2023, ei võtnud Riigikohus seda üldse menetlusse. Ebareaalne! Aga ma siiralt hoian pöialt, et ükskord nad võidaksid 🤞🏻

Kindel #lugemissoovitus !

[Hedi · Rating 5 out of 5]

Oh kui hea ja kerge on seda raamatut lugeda, isegi kui seal saab tutvuda armastusest sõjani. Alguses tekkisid mul mõnusad äratundmisjooned Marokoga, mida ise olen külastanud ja väga meeldis. Kaose moodi kulgev liiklus, külluslikud turud, kaupmeeste poolt magusa tee pakkumine, rohke tingimine turul kuid sõbralikud inimesed. Samuti varajased "laulud ja helid" ehk kutse palvetamisele.
Tanja jutustab oma lugu nagu head romaani, mida ei saa kuidagi käest ära panna. Ta on kirjutanud Süüria elust ja olust, tutvustanud nende tradistioone ning näidanud meile poolt, mida me ehk ise ei oskagi märgata. Olgugi, et tegelikult sai ta Süürias suhteliselt vähe aega olla, suutis ta selle aja jooksul nii palju avastada ja tundma õppida, kaasa arvatud araabia keele õppimine.
"Pole olemas häid ega halbu religioone. On halvad ja vääritud inimesed."
Soovitan

[Helena · Rating 4 out of 5]

Ma nõustun Reelikaga, et tegemist on armastuslooga, uue riigi avastamisega ning täiesti teistmoodi elukeskkonnaga harjumise lugu. Sõjast tuleb muidugi ka juttu. Sõda on seal riigis väga pikalt kestnud ja autor ise jõudis Süürias elada vaid aasta enne kui rahutused lahti läksid ning ta turvalisuse mõttes sealt lahkus. Õnneks ka tema abikaasal (tõsi teatud mõttes ränga hinnaga, sest on ta ju nüüd Süüria silmis isamaa reetur) õnnestus Tanjaga liituda ja nad on pikalt Eestis tegutsenud. Väga kurb, et tänu Süüria veidrale korraldusele, ei õnnestu mehel nüüd siin uut kodakondsust saada (kord Süüria kodanik, siis nii igavesti). Teatud idamaa traditsioonid on üldse minu kui eurooplase jaoks võõrad. Kasvõi see meeletu suhtlemine sugulastega, perekonnad on suurad ja iga õhtu on sul maja võõraid koos (elatakse ju ka mitme perega koos). Mingit oma ruumi kui sellist pole. Eurooplasena on minu jaoks ka väga võõras naise kodune roll ja meeste poolt teatud dikteerimine (kuigi osad neist teevad seda tõenäoliselt heast tahtest, et "hoida ja kaitsta" oma naist). Samas kui mõelda, et pere einestab põrandal, seega tuleb neid põrandaid mitu korda päevas pesta ja see toidu vaaritamine sugulastele, külalistele, kes üldse jõuaks tööl käia.

Eelkõige on oluline, et inimene ise oleks rahul ja talle sobiks see kultuur, kus elab.
Kurb, et Süüria valitsus toetab Iraani ja Venemaa sõjalist sekkumist, seega pole loota, et tavakodaniku jaoks see sõda lõppu näeks. Muidugi eks kohalikel mässulistel on oma roll kanda. Sarnaselt Ukrainas toimuvale on ka Süürias päris sõja kõrval käimas aktiinve infosõda ja ühed usuvad ühte, teised teist.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Diboude nimi on võib-olla ühiskonna toimuvat rohkem jälgijatele tuttav seoses aastaid kestnud saagaga saada Süüriast pärit abikaasale Eesti kodakondsus, sest Süüria kodakondsusest loobuda ei saa, kuid Eesti seadused topeltkodakondsust ei luba. Nagu aru saada, elab pere praegu autori kodumaal Eestis, kolides Süüriast ära pärast seal alanud ärevaid aegu.

Tanja sai seega Süürias elada vaid napilt aastakese, kuid oma kogemust on ta edasi andnud mõnusalt tasakaalustatult. See ongi minu puhul Minu-sarja raamatuid lugedes alati põhiline meeldivuskriteerirum, et autor suudaks leida tasakaalu oma kogemuste ja maa tutvustamise vahel. Tanjale oli Süüria lapsepõlves raamatutest tuttavaks saanud idamaine võlumaa, kuid reaalsus ja kohapealne kultuur-kombestik tahtsid esialgu siiski palju harjumist. Võib vaid ette kujutada, et kui juba slaavi taustaga inimesele (autor) kohalike pidev perekondlik läbikäimine ja privaatsuse puudumine peavalu valmistab, mis siis veel tüüpilisest eestlasest rääkida. Õnneks leiab autor nutika lahenduse, põgendes hetkeks abikaasaga selle imelise maa rikkalike kultuuriväärtustega tutvuma.

Muidugi kirjeldatakse raamatus ka Süüria hetkeolukorda, kuid pearõhk on siiski isiklikul kogemusel ja riigi rikkaliku ajaloo, kultuuri, kommete ja tavade kirjeldamisel. Ikka mõnusalt tasakaalukalt, nii et kokku saab huvitava lugemiselamuse. Egoistlikult kahju on vaid sellest, et ise sel rahu ja sõja vahelisel perioodil sinna riiki ei jõudnud.

[Trude T. · Rating 5 out of 5]

Mul jagub selle raamatu kohta üksnes kiidusõnu! Juba see alapealkiri on täpselt kümnesse - Tanja elas Süürias koos oma värske abikaasaga aastatel 2010-2011, enne kui suurem sõjategevus algas. Sellesse võrdlemisi üürikesse aega mahtus aga nii palju meeldejäävat. Siit raamatust leiab kirjeldusi Süüria rahvast, riigist, usust, traditsioonidest, kutuuriobjektidest ning tunnetest. Ja kõik on kirja pandud väga ladusalt ning hea emotsioonig. Eriti kumas tekstist Tanja suur armastus oma abikaasa ja tolle kodumaa vastu. Mina sain küll omajagu uusi ja huvitavaid teadmisi sellest paigast ja inimestest. Meele tegi ainult kurvaks tõsiasi, et kahjuks taolist Süüriat enam ei eksisteeri, imeliselt kirjeldatud riigist on järgi kodusõjas hävinud maa, kus kahjuks pole turvaline elada. Ja võrdlemisi üllatuslik oli murekoht Tanja abikaasa ja Eesti riigi vahelistes suhetes - kurb, kui välismaalane, kes on teinud endast kõik oleneva, et meie kodakondsust saada, põrkub seadusepügala taha, mille täitmine tal endast mitteoleneval põhjusel ilmvõimatu on. Hoian siiralt pöialt, et Mohammedi olukord saaks väärikalt lahendatud, mõttekoht on see kindlasti meie seadusandjatele ja ametnikele.

[Maile · Rating 5 out of 5]

Selle raamatu soovitus tuli X kohast, ilmselt ise poleks seda valinudki. Aga kui ma soovitaks seda ühte #minusarjaraamatud lugeda, oleks see just Süüriast. Minu meelest imeliselt ja samas nii reaalselt edasi antud kirjeldus. Ma arvan, et autor on saanud erakordsel ajal elada Süürias, riigis, mis ei ole enam kunagi see, mis ta oli ja lugedes on pisarad silmis - miks on vaja rikkuda midagi nii kaunist ja turvalist. Sain nii palju targemaks, minus tärkas huvi. Aga siiski Idamaad on ja jäävad meile mõistatuseks.

[Egle Küngas · Rating 4 out of 5]

Sisult on raamat selles osas huvitav, et on kirjutatud selle perioodi põhjal, kus konflikt Süürias just oli ägenemas. Minu jaoks muudab lugemise väga palju tüütumaks see, kui on üleliia allmärkusi kasutatud - seda üleküllust oleks vast võinud kirjastus, toimetaja vms autorile soovitada. Nagu ikka, paar märget raamatust:
* "Arvan, et armastus on inimese suurim õnn, suurim vedamine."
* "Ma armastan elu, mis on kinkinud mulle kõik selle, mis mul on."
* "... paljud seisavad valiku ees: kas surm või relvastatud võitlus? Põgenemine on võimalus ellu jääda ilma kedagi tapmata."

[Harri T · Rating 4 out of 5]

Väga huvitav lugemine eelkõige tänases kontekstis - puhtalt tänase meedia pealt ei usukski et Liibüa oli kunagi õitsev, kõiki religioone aktsepteeriv ja kultuuriliselt väga rikas ja turvaline maa. Kurb mis kõik on juhtunud…

[Triin Soom · Rating 3 out of 5]

Kellel on huvi (endise) Süüria vastu, siis see on väga informatiivne raamat, aga minu jaoks oli tohutult igavalt kirjutatud ja nagu autor ütles, siis ta ei ole kirjanik, nii et arusaadav.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Oluline koht kaardil täidetud ja eestlaste kirjavarasse juurde antud: lugu Süüriast enne seda, kui seal (taas) sõda algas.
Mäletan, kuidas toimetamise ajal guugeldasin kohanimesid ja nägin "enne ja praegu" pilte. Soovitan ka proovida, annab loetule ühe tasandi juurde...