What do you think?
Rate this book
Muinaskuningas
Fantaasiaromaani tegevus rullub lahti Muinas-Eestis, kus noor kihlakonnavanem Hüüp võitleb minevikus talle tehtud ülekohtu vastu, sõdides kooljate, nõidade, vaenulike sõjapealike ja oma õega.
Maniakkide Tänava uus romaan on fantaasiarikas ja hoogne seikluskirjandus, kus ei puudu ka sügavamad teemad – kättemaks, eneseohverdus ja lojaalsus.
Maniakkide Tänava uus romaan on fantaasiarikas ja hoogne seikluskirjandus, kus ei puudu ka sügavamad teemad – kättemaks, eneseohverdus ja lojaalsus.
192 pages, Paperback
Published June 1, 2022
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
August 3, 2022
Poisikestena fännasime vennaga kõike, mis oli seotud meie muistse vabadusvõitluse ja laiemalt eestlaste muinasajaga (viikingid Läänemerel, Kaali kraater, muinaslinnused, Lennart Mere "Hõbevalge"). Ma pakun, et ei ole eriti tavaline, kui 12–13-aastased on korduvalt läbi lugenud Läti Henriku kroonika? Meil oli kodus lausa eraldi riiul kõigi nende ajaloo- ja arheoloogiateemaliste raamatute jaoks mõeldud. Näiteks Lõugase ja Seliranna "Arheoloogiga Eestimaa teedel" oli mu venna jaoks üldse pühakirja mõõtu raamat, kust sai tõelisi tarkusi ammutada.
Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).
Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma.
Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.
"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).
Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma.
Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.
"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 6, 2022
Romaan “Muinaskuningas” viib lugeja müütilisse Eestisse, kus inimesed puutuvad igapäevaselt kokku erinevate folkloorist tuttavate elukatega ning vaimumaailmaga suhtlemine on sama tavapärane kui hommikuks kördi keetmine. Maniakkide Tänava uusim raamat on täis seiklusi, intriige, reetmist ja mitmekesist fantaasiamaailma. Olgugi et teos näib kleenuke, jagub huvitavaid teemasid pigem mitmeks õhtuks ning fantaasiamaiale ulmesõbrale on lugemiselamust kuhjaga.
Erinevalt autori eelmistest raamatutest tundus antud lugu veidi aeglasemalt ja raskemalt käima minevat ning sellest tulenevalt ei saanud (ega tahtnudki) seda korraga läbi töötada. Arhailised terminid vajasid omajagu seedimist, et nad maailmapildis õigesse kohta asetuksid. Aga kui maailm hakkas lõpuks silme ette kerkima, siis detailsuse aste oli imetlusväärne: maagia on nüansirohke ja väikesed loo-osised lõpuni väga täpselt läbi mõeldud. Ma julgen isegi arvata, et tegu on keerukuse ja unikaalsuse poolest autori siiani parima palaga.
Pikemat mõtete mõlgutamist saad lugeda ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Erinevalt autori eelmistest raamatutest tundus antud lugu veidi aeglasemalt ja raskemalt käima minevat ning sellest tulenevalt ei saanud (ega tahtnudki) seda korraga läbi töötada. Arhailised terminid vajasid omajagu seedimist, et nad maailmapildis õigesse kohta asetuksid. Aga kui maailm hakkas lõpuks silme ette kerkima, siis detailsuse aste oli imetlusväärne: maagia on nüansirohke ja väikesed loo-osised lõpuni väga täpselt läbi mõeldud. Ma julgen isegi arvata, et tegu on keerukuse ja unikaalsuse poolest autori siiani parima palaga.
Pikemat mõtete mõlgutamist saad lugeda ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
January 31, 2024
"Muinaskuninga" lugu on küllaltki sirgjooneline, keskendudes põhiliselt Vaiamaa kuningriigis alanud sõjale ning verisele vaenule Vaiamaa kuningapoja Hüübi ja tema õe Kale vahel.
Lugemine algas natuke konarlikult, kuna dialoog on oma ürituses muinasaegsesse maailma sobituda veidi puine, aga mingi hetk ma dialoogile enam nii palju tähelepanu ei pööranud ja raamat neelas mu endasse. Muidu jookseb autoril jutt hästi ja action’ist puudu ei jää, tegelased on pidevalt hädas ja peavad leiutama uusi viise, kuidas ellu jääda ja vastu võidelda. Mulle meeldis, kus punktis lugu algas ja kus punktis lõppes, oleksin ainult soovinud näha rohkem Hüübi ja Kale tüli teist poolt, sest vaatenurk jäi pigem ühepoolseks ja Hüübi õiglustunne on ilmselt suurem kui mees ise. 😄 Mu kõige lemmikum osa raamatust oli aga kogu see maagiline pool, niivõrd vahetult olid maailma ja võitlusega seotud kõik need haldjad, vaimud, loitsijad jt, kes loos esinesid, et oli siiras nauding lugeda.
Lugemine algas natuke konarlikult, kuna dialoog on oma ürituses muinasaegsesse maailma sobituda veidi puine, aga mingi hetk ma dialoogile enam nii palju tähelepanu ei pööranud ja raamat neelas mu endasse. Muidu jookseb autoril jutt hästi ja action’ist puudu ei jää, tegelased on pidevalt hädas ja peavad leiutama uusi viise, kuidas ellu jääda ja vastu võidelda. Mulle meeldis, kus punktis lugu algas ja kus punktis lõppes, oleksin ainult soovinud näha rohkem Hüübi ja Kale tüli teist poolt, sest vaatenurk jäi pigem ühepoolseks ja Hüübi õiglustunne on ilmselt suurem kui mees ise. 😄 Mu kõige lemmikum osa raamatust oli aga kogu see maagiline pool, niivõrd vahetult olid maailma ja võitlusega seotud kõik need haldjad, vaimud, loitsijad jt, kes loos esinesid, et oli siiras nauding lugeda.
August 8, 2022
Ei olnud minu raamat. Kohe mitte ei olnud. Olen seni vältinud liigse nõiduse ja maagia lugemist, hoidunud kätte võtmast raamatuid teispoolsusest. Siin aga tulid ühtevalu vastu hiislarid, vaimud, tuuslarid, haldjad, nõiad, vaimusõdalased, toonelased, ögardid, ehmatised, õndrused, luulindlased, säinakörtsutajad, lummur ja libahändlane. Ligi 190 leheküljelisest raamatust oleks minu hing virisemata ja puiklemata vastu võtnud paar-kolm üleloomulikku liiki olendit. Kui nende teispoolsete olendite üliküllust mitte arvestada, siis lugu ise oli korralik. Kuigi mitmel korral oli tahtmine raamat pooleli jätta, sundis uudishimu selle lõpuni lugema. (Pooleli jäetud raamatuid hindan ühe-kahe palliga). Muinaskuningas pakkus kolmeväärse elamuse.
February 27, 2023
Alustuseks
Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea. No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandikku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki, oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ja enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...
Miinustest
*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises, eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega? Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valsti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.
*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta. Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.
*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.
*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.
*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm. Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna.. Kuluks ära. Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.
Pluss
*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.
Lõpetuseks
On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine. Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.
Kas ma sovitaks seda lugeda:
Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng.
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega.
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas ja halvas
Mul on siiras huvi kodumaise kangelasfantaasia vastu ja seetõttu jõudis ka „Muinaskuningas“ mu lugemislauale eelisjärjekorras. Tunnistan kohe ausalt ära, et ma pole suurem asi ManT-i loomingu fänn, aga nii umbes kord nelja-viie aasta tagant annan ma ta loomele jälle ühe võimaluse, et ehk on hea. No ei olnud ka seekord või õigemini – seal oli lugu, mis oleks ideaalselt töötanud lühijutu-lühijutustusena. Et lugu jätta üldjoontes samaks, aga kaks kolmandikku kogu võitlusmöllust, ja sellest see raamat 90% ulatuses koosnebki, oleks tulnud käeseljaga üle lauaääre pühkida ja allesjäänust pool enne avaldamist välja rookida. Et kõik need kõnglased ja käojaanid ning kurakäe toonekured – neid oli tüütult ja mõttetult liiga palju ja enamgi veel.
Aga katsume, oki, lõhestagemgi juuksekarvu...
Miinustest
*Raamat on taotluslikult kirja pandud sellises, eelmise vabariigi muinasajavõitluskirjandusele sarnanevas stiilis ja antagu mulle andeks aga ma ei saa selle vajalikkusest aru. See ei anna ju edasi 1000 aasta tagust pseudo-muinasaega? Mitte vähimalgi määral. Pigem tekitas küsimuse, et kas kirjakeele arenemine on siis tõesti nii halb nähtus, et seda igal võimalusel ignoreerima peab. Et must valsti aru ei saadaks – mõni arhailine väljend siin ja teine seal oleks igate vinge ja sobiv olnud, aga igasugu unarsõnadega ülekülvatud tekst oli parimal juhul kohutavalt tüütu lugemine. Eriti dialoogid, mis manasid silme ette eidekesed kuskil Võromaa laadapäeval.
*Võimetest ka. Peategelane Hüüp on haldjavahetis ja seetõttu omab ta ka erivõimeid ja maailm kus tegevus toimub vajab ka erikohtlemist – olgu siis tegemist soo (Soost hiljem eraldi!) või hiiega. Lihtsalt, kogu seda mälli oli liiga palju ja selle suure kulbiga lugejale serveerimine oli sooritatud hindele halb. Lihtsalt, mul oli sest vanaaja supermehest kõrini juba enne kui raamatu esimene neljandik kätte jõudis ning paar korda oli mul tõsine(!) tahtmine raamat vastu seina visata ning lugemine katki jätta. Sama teema oli igasugu odade hingede, umbluuluu kontide, surnuvarjude ja muude ohrviandidega, mida igal sammul kuskile külvama pidi. Küll teeb küllale liiga küll, ausõna.
*Lugu ise oli laias laastus üks otsatu möll, kus autor üritas punnitada et iga järgnev madin oleks veel võllim kui eelmine, aga läks nagu kohe alguses põhja vajutatud gaasipedaaliga ikka reeglina(!) läheb, ehk siis kui alguses veel kuidagi oli, siis mida edasi, seda tüütum kogu see aina enam ja enam arvutimängu ümberjutustusele sarnanev kemplemine oli. Seda hetkeni, mil ma enam ei üritanudki seda sarnasust eirata või siis sellest mööda vaadata.
*Parravana või mis-tand-oligi. Et sellel kollil oleks võinud natuke rohkem lugu olla, kuna kahtlused tema motiivides tekkisid mul juba alguses ning samuti moodustas ta koos sooga selle tandemi, mis mind raamatust vaat et väevõimuga läbi viis.
*Niigi pinnapelasete tegelaste vaat et aseksuaalsus. Ausalt, nagu kui korraks murueide embamine välja arvata, siis oli kogu tegelaste seksuaalsus asendatud tahtmisega kellelegi molli kütta, ohvreid tuua või varandust kokku ajada. No ei ole usutav. Mkm. Ma ei ütle, et kogu aeg peab mingi tahaajamine olema, aga viide siin või seal, või vihje sinna või tänna.. Kuluks ära. Saati kui arvestada, et ManT on kirjutanud Erektorisse väga-väga laheda fantasy-porri „Kuidas vabaneda kassinahast?“ Loetagu parem seda, see on hea.
Pluss
*SOO! Põmst oleks kogu suurem fantasy-möll võinudki piirduda laias laastus sooga, sest selle ja Soovanaga seonduv oli tõesti lahe ja nagu ma juba ütlesin – oleks tegemist olnud lühivormiga, oleks see ilusti kogu loo ära täitnud.
Lõpetuseks
On juba varemgi öeldud, et ManT-i tegelastele meeldib ettejuhtuvaid olukordi mustkunstniku kombel ja vajalikul hetkel torukübarast jäneseid välja tõmmates lahendada ning see ei ole tegelikult hea lähenemine. Loo alguskolmandik võiks(!) seada siiski maailmale mingid piirid, et mis asjad on võimalikud ja oodatavalt ootamatud ja mis asjad mitte. ManT sellest mõttes lugu ei pea ja seega saan nüüd jälle neli-viis aastat rahulikult oodata, enne kui veel mõne tema üllitise kätte võtan.
Kas ma sovitaks seda lugeda:
Lihtsalt paljulugeval inimesel – Mitte nii väga. Liiga arvutimäng.
Fantasy-fännil - Vabalt, kas või juba selle mainitud soo pärast. Aga, suhtuda juba ette reservatsioonidega.
ManT’i loomingu fännil – Kindlasti! Tüüpiline Maniakkide Tänav oma heas ja halvas
March 5, 2025
Romaani «Muinaskuningas» tegevusaeg on ebamäärane muinasaeg, võiks öelda «eestlaste muistne vabadusvõitlus» – umbes nagu «Vambola», «Ümera jõel», «Urmas ja Merike» ja «Musta risti ikke all» –, kui nimetada vaid mõned värvikamad. Maniakkide Tänava raamat on peaaegu samasugune, kuid pole üldse sarnane. Välisvaenlast pole, on pigem nn siseriiklikud heitlused, küll on aga teispoolsust ja kõiksugu tumedaid ja veel tumedamaid fantastilisi elajaid ja elukaid. Kui kaanelt autori nime vaadata, siis ei tohiks ju taolised olendid üllatada.
Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...
«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.
Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.
Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.
Linkidega tekst mu ulmeblogis: https://ulmeseosed.blogspot.com/2024/...
Sündmusi käivitav probleem on niisama vana kui on inimilm. Vana kuningas, kel on tütar ja poeg – ja ega ma rohkem ei peagi vist ütlema –, kõik teavad ju niigi, et vana kuninga valduste pärast läheb löömaks. Ja ega autor ei pakugi venna-õe konflikti erilise üllatusena. Üllatuslikumad hetked tulevad mängu pigem ulmelisema poole pealt, aga ka seal, kus autor hakkab selgitama kuninga laste tegelikku olemust, nende tegude tõeliseid ajendeid...
«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.
Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.
Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.
Linkidega tekst mu ulmeblogis: https://ulmeseosed.blogspot.com/2024/...
October 26, 2022
Hea sõnavaraga, hoogne, müstiline ja samal ajal minule kui võhikule tõetruuna tunduvate lahingukirjeldustega kaasaegne "poistekas".
Displaying 1 - 7 of 7 reviews