Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte

by Guntis Berelis, Contra (Translator)

Läti proosa enfant terrible’iks nimetatud Guntis Berelis on öelnud, et hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja. Selle kriteeriumi järgi on jutukogumik „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ hea proosa. Läti-reisi plaanijatel tasub kõrva taha panna ka vihjeid, kuidas käituda maapiirkondade toidukohtades ja millest õigupoolest elavad turismitalud. Sellest, et lätlase lemmiktoit on teine lätlane, ei maksa mitte rääkidagi.

Tõlkija Contra tutvustab autorit ja tema loomingut saatesõnas lähemalt.

96 pages, Paperback

Published June 1, 2022

About the author

Berelis ir studējis Latvijas Universitātes Fizikas un matemātikas fakultātē (1979—1981) un Latvijas Universitātes Filoloģijas fakultātes Bibliotēku zinātnes un bibliogrāfijas nodaļā.Strādājis par bibliotekāru Skujenē, kā arī žurnālā "Karogs" (1989—1992 un 2003—2010). 1986. gadā sācis publicēt literāros darbus. Izdevis vairākus stāstu krājumus, grāmatas bērniem. Tāpat rakstījis par postmodernisma iezīmēm latviešu prozā un citām tēmām. Par grāmatu "Neēd šo ābolu, tas ir mākslas darbs", kurā ir apskatīta 1990. gadu latviešu proza, saņēmis literatūras gada balvu literatūrzinātnē. 1994. gadā kļuvis par Latvijas Rakstnieku savienības biedru.
G. Bereļa aktīvākais darbības laiks ir 20. gs. 90. gadi, kad viņš daudz raksta par jaunāko latviešu prozu, formulējot Aivara Ozoliņa, Jāņa Einfelda, Arvja Kolmaņa, Noras Ikstenas, Jāņa Vēvera un citu jauno autoru poētikas iezīmes, skaidrojot postmodernās literatūras principus un pārskatot mākslinieciskuma kritērijus latviešu prozā. Šajā laikā sarakstītas viņa nozīmīgās literatūrkritiskās grāmatas "Klusums un vārds", "Latviešu literatūras vēsture" un "Neēd šo ābolu, tas ir mākslas darbs". 21. gadsimta sākumā G. Berelis strādā žurnālā "Karogs", kurā regulāri publicē apskatus par jaunāko literatūru.

Reviews

[Mae Lender]

Kõigile vist ei passi ja ega sõltuvalt meeleoludest oleksin ka ma ise võinud mõnes muus olukorras selle peale nina vingu tõmmata. Aga seekord sobis ja meeldis. Absurdi ja muigamaajavaid olukordi, veidrikuid ja tegelasi ilmaelu äärealadelt (geograafiliselt küll Lätimaale paigutatult). Kõik puha Contra mõnusmuhedas maalähedases tõlkes.

Tekkis kohe kange kihu mõnda Läti kolkakülla minna. Enne peaks muidugi lähedastega hüvasti jätma...

[Sille]

Täitsa minu maitse järgi mustemast must absurdihuumor, ehkki lood ei ole päris ühtlase tasemega. Igal juhul saab teada, mis juhtub, kui teid kutsutakse pidulikule lõunale Läti presidendiga; miks Läti kolkakülades ei tasu turismitaludes ööbida ega šnitslile soola küsida; ning kuidas hävitada veel kirjutamata raamatuid.
Arvasin küll enamiku lugude puhul ette ära, milles kiiks seisneb, aga see ei seganud, sest tekst on muhe ja Contra tõlge nauditav. Siiski on tegemist seda tüüpi tekstiga, mis võib tekitada vastakaid arvamusi, nii et usutavasti on üksjagu inimesi, kellele see raamat sugugi ei sobi.

[Toomas Nipernaadi]

Ma ei eeldanud, et raamatu tagaküljel kirjutatut tuleb sõna-sõnalt võtta :D Polnud päris õige valik lugemiseks enne Lätti sõitu - igaks juhuks me ei ööbinud turismitalus

[Ilona Oeselg-Tigasing]

HOIATUS! Tegemist on õudusjuttudega! Minu jaoks kohati liiga õudsed... mõni jäi lõpuni lugematagi.

[Aimi Tedresalu]

Pärast teose läbilugemist saab sisututvus otsekohe teistsuguse tähenduse ja fraasi, kuidas ühe rahvuse esindaja lemmiktoit on teine sama rahvuse esindaja, ei suhtu ma vist kunagi enam endiselt. Kohati ei teadnud, kas nutta või naerda, ilmselt on sobiv teha mõlemat korraga. Selle autori käekiri jääb igal juhul meelde. Kohati läks minu maitse jaoks veidi liiga räigeks, samas kiiksuga absurdi oli mõnuga doseeritud. Nii et "Läti-reisi plaanijatel tasub kõrva taha panna ka vihjeid, kuidas käituda maapiirkondade toidukohtades ja millest õigupoolest elavad turismitalud." Soovitan lugeda.

[Eloise Sunshine]

Mnjah. Ma poleks selle raamatuni ilmselt mitte kunagi jõudnud, kui poleks olnud lugemisprogrammi "Raamatuga kevadesse". Ulja blondiinina valisin kohe lugemiseks portsu õhemaid eksemplare, et oleks kohe algul hea end programmi lainele saada (ja ma ei tahtnud väga raske raamatukotiga koju minna). Reaalsuses aga osutus see raamat nii vastumeelseks lugemiseks, et võttis üleüldse tükiks ajaks igasuguse lugemiseisu ära ning eks ma olen ise ka rumal, et lihtsalt pooleli ei jäta, kõrvale ei tõsta, tagasi ei vii, vaid kasvõi ühe lehekülje kaupa olgu või kord nädalas, aga tasapisi püüdsin end siit ikkagi läbi suruda. Ma ei tea, kas tegelikult tasus, sest see trauma jääb mind saatma ilmselt veel pikaks ajaks...

Jah, tegemist on humoorika teosega, igas siinses lühiloos leidub mingi vimka, aga lisaks sellele, et kuuluvad absurdi, jäävad need sisult ka pigem sinna musta huumori äärealadele, mis minu jaoks selgelt liiga võigas, et mitte öelda täiesti groteskne. Võimalik, et suvel rannas päevitades oleks elamus olnud teine, kuid pikal pimedal talvel oli väga vastumeelne end siit hambad ristis läbi suruda. Püüan kuidagi siit edasi nüüd end tagasi lugemise lainele turgutada ning äkki järgmisel hooajal õnnestub lugemisprogrammis paremaid valikuid teha...

[Kaire Saarse]

Ilmselgelt sattusin lugema raamatut, mis ei olnud minu maitsele.
Tõesti igas loos on omane hoomor ja iroonia. Hästi piiludes sõnade taha leiad ka iga enda päeva elust selliseid olukord. Kuid, sellest hoolimata ei tekitanud selle teose lugemine, minus positiivset emotsiooni ning raamatut teistele soovitama ei kipu.

[Ilotuule]

lõbusad jutud, mis ma oskan öelda. kõhe ei hakanud. absurdimaiguline.

[Lauri Laanisto]

Mitu aastat proovisin seda raamatut lugeda, seisis mul poolikute raamatute riiulil ja iga paari kuu tagant püüdsin jätkata sealt, kus pooleli jäi, aga lõpuks ei jõudnudki päris lõpuni. Andsin ikkagi alla. Juttude teemad toredad ja intrigeerivad, mõtted huvitavad, tegelased kirevad, põnevate nurkade alt lähenetud. Aga kõikidel lugudel oli, vähemalt minu jaoks, üks ja sama häda - need olid ülekirjutatud. Liiga pikaks venitatud, liiga läbinämmutatud. Kuidagi täpselt sellisel moel, mis mulle hullusti närvidele käis. Lugesin ja muudkui oigasin, et miks on vaja siin veelkord sellest samast asjast kirjutada, sedasama üle korrata teises sõnastuses, seda stseeni venitada ja venitada. Õhuke raamat küll, aga kõike oli ootamatul moel liiga palju, ja seda negatiivses mõttes. Jäi veidi selline tunne, et autor on olnud liialt teadlik iseendast oma juttude kirjutamise juures. Ta on oma tekste liigse enesekindluse ja ratsionaalsusega läbi kirjutanud. Aga see on lihtsalt mu kõhutunne. Sama hästi võib olla, et need on kirjutatud mingite nädalavahetuse joomaste tsüklite lohutus kirgastumises nii, et teadvus on vaid poolenisti asjaga seotud.

[Liis Reemann-Aints]

“Kevaditi keerab paps end ikka täitsa üles, nagu ema ütleb. Minuga ta suurt midagi ei räägi, aga muidu räägib päris palju. Sel päeval jagas ta hommikusöögi juures kõigile tööd kätte ja kõik kuulasid tema sõna, isegi memm ei porisenud suurt midagi, kuigi tavaliselt on tal alati midagi vastu öelda. Ei, ta ei ole ju üldse pahane ja tavaliselt kuulab papsi sõna, aga enne seda kindlasti poriseb pisut, või kaebab emale, et paps ajab teda jälle hulluks. Aga siis, kui isa loeb Odysseuse kohta ette, muutub ka memm täitsa rahulikuks.”

[Liisi Laineste]

Laipade ümber ehitatud jutud, mille postmodernsust - vähemalt intertekstuaalsuse osas - ma väga ei tajunud. Raamatu lõppedes ütlesin omaette: “seda ma küll ei soovitaks,” mispeale järgmine inimene kohe raamatu haaras ja lugema hakkas. Meeldejääv oli kalakosk raamatupoes, aga muu pani pigem kulmu kergitama.

[Kadri]

camp aga mitte mulle

[Kristel Toom]

Päris omapärane, loe otse või läbi filtri. Paar lugu olid teistest eredamad ja kuidagi põimus lõpuks tervikuks, kuigi polnud kindlas järjekorras mõeldud. Väga hea tõlge @Contra.

[Heidi]

Väga omapärane ja kütkestav kirjastiil, mida lugeda. Tegelased on ekstsentrilised, lood sisaldavad ootamatuid pöördeid. Väga lahe lugemine!

[Tiiu]

väga värske ja nauditav - suur aitäh Contrale et tõlkida võttis!

[Katrin]

Liiga haiged jutud. 😬

[Liisi Viljalo]

Oi, mis lugemine see küll oli! Kui alguses üritasin lugudest mingit pointi või tarkusetera leida, siis õige pea häälestasin ennast ümber, et tegu on lihtsalt läti musta absurdihuumoriga. Kui mõni lugu ajas lausa füüsiliselt iiveldama, siis mõni teine oli päris nauditav ja sai kõhutäie naerda. Meeldisid ka nõukaaja nostalgiameenutused (mäletan ise samu asju ja päris hea oli meelde tuletada).

Kokkuvõttes oli raamat päris huvitav leid. Kunagi Contraga jooksurajal vesteldes üllatas ta faktiga, et valdab läti keelt ja on lausa raamatuid tõlkinud, mispeale lubasin kindlasti midagi kunagi tema tõlkes lugeda. Tubli töö, Contra!

[Katrin Li]

No mida lood. Usun, et seda raamatut loen ma aasta pärast uuesti.
Autoril on fantaasia, mida on lihtsalt huvitav lugeda. Lood ei ole ilusad ega kohati loogilised, aga lennukad.

Vähemuste probleemist on lausa saanud see, et zombidest moodustub partei, sest ka vähemustel on omad õigused !!!