Kui üks noor mees oma tüdruku maha jätab, võib suhte lõpetamist õigustada mitut moodi. Võib mõelda, et liiklusõnnetusse sattudes käis noorukil surm silme eest läbi ja see seadis elu uude valgusesse. Võib öelda, et meenus lapsepõlv ja see, mis päriselt oluline. Aga üks on selge – mis ühele toob vabanemise, toob teisele valu ja kannatusi. Kas on asjaolusid, mis lubavad meil oma õnne nimel teise inimese ohverdada? Mõtted hargnevad nagu raudteerööpad, need viivad meid Kiviõlisse ja Tartusse, aegadesse enne ja pärast teist maailmasõda. Mööda vilksatavad pildid elusaatustest, millest mõned ristuvad küüditamisjärgsel päeval raudteel, kui vagunid on asunud Siberi-teele. Kelle elu katkeb, kelle oma edasi kulgeb ja mis on ühe surma hind võrreldes teisega? Seni tõlkija ja luuletajana silma paistnud Mario Pulver on uus hääl Eesti kirjanduses. Temas saavad kokku traditsioonilise jutuvestja võime haarata lugeja loo lummusesse ning kaasaegne otsiv vaim, kes mängib vormivõtetega ja otsib uusi lahendusi. Mario on varem avaldanud kaks luulekogu. Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistluse žürii tunnustas „Lokomotiivi“ äramärkimisega.
Lugu oli huvitav ja mitmekülgne, puänt tuli meeldiva üllatusena, kuigi värskema meelega lugeja, kes öötundidel diivanil lugeda ei kössita, hammustaks selle ilmselt juba loo algusepoole läbi. Kuigi vormilt oli minu jaoks loo ülesehitus uus, ja iga karakteri individuaalne lugu ka täitsa köitev, jäi sisust puudu, ja raamatu esimesed ca 20 lk oleks võinud olemata olla. Sellest hoolimata soovitaksin seda isegi lugeda, kui lugeja on nõus puuduste koha pealt silma kinni pigistama. Kuna tegu on romaanivõistluse äramärgitud tööga siis on vast andestatav, et lõppteose viimistlemisesse nii palju aega ei panustatud, kui oleks võinud. Igal juhul hea esimene katse.