Rene Satsi kirjutab seikluslikke ja vaimukaid reisiraamatuid - kõigepealt Iirimaast, siis Sri Lankast ja nüüd Laosest. Head lugemised kõik! Aga need toovad ka meelde Hemingway kuulsa tähelepaneku, et igas lõunamere sadamas võib kohata eestlast. Kas ka igas džunglis on vähemalt üks eestlane? Või ongi see üks ja sama mees? - Janika Kronberg / Kirjandusloolane
Ega ise ei viitsi ju Laosesse sõita. Nii et on väga hea, kui keegi teine seda sinu asemel teeb ja pärast jutustab, mis juhtus. Aga Rene Satsi raamat pole sugugi ainult reisikiri. See on ka seiklusjutt, kelmiromaan ja anekdoodikogumik - hästi läbi segatud ja heldelt vürtsitatud. Viib keele alla! - Andrus Kivirähk/ Kirjanik ja ajakirjanik
Rene Satsi on verekoer, kes traavib väsimatult mööda planeeti, sõõrmeis ohtlike seikluste erutav hõng. Pimedad ööd täis lõrisevaid elukaid, veidrike peetavaid hotelle ja petrooleumimaitsega viski pudeleid on talle üksnes tulehakatuseks. Annaks taevas, et see suurte tiibadega Iiri kaitseingel, kes ta kohal pidevalt askeldab, ikka jaksaks tiibadega vehkimist jätkata. Sest Satsi on kuradima andekas. Mõnes mõttes nagu Eesti Hemingway. - Krister Kivi/ Ajakirjanik ja kirjanik
Mulle tundub, et Satsi puhul on iga reisimisele kulutatud sent absoluutselt mahavisatud raha, sest sel tüübil lihtsalt pole tarviski teisele poole palli kulgeda - seiklused leiaksid ta üles ka Uugametsas või Kapa-Kohilas (pardooon, tema eelistaks muidugi siinkohal Munalaskmet). Ma kahtlustan koguni, et tema võiks lasta lahti suvalises kodumaises paksus karulaanes ja ka siis leiaks ta:
a) kõrtsu, või suisa geibaari (Laose pealinnas see juhtus, kusjuures seal ei oleks tohtinud sellisel kellaajal säherdune asutus isegi mitte avatud olla!),
b) kaaslase, mis kaaslase!, ikka mitu (ja mul on tunne, et ta ei ole seltskonna osas väga valiv, seega sealt Mutionu laulust tuttavad tüübid ajaks sama edukalt asja ära kui mõni laoslane, hiirlane või iidlane). Võib ehk olla, et neid tüdrukuid, kellel just eile mees on ää koolenud ja tema õla najal nuuksuda tahavad, siin nii palju muidugi ei oleks,
c) joogi, või kui mitte vedelal kujul, siis mõnes muus olekus. Näiteks minus on juba täitsa tekkinud huvi selle Laose viski, lao-lao, vastu. Oo, ja mul on Satsile järgmiseks Laose reisil toimuvaks viskijoominguks hääldusharjutus olemas: Laose laos laostasin laoslase lao-lao laovarud.
Ma kuulen tagaridadest juba seda kõige põletavamat küsimust: kas Laose-raamatus on juttu ainult expat´idest ja pidudest või ikka Laosest ja laoslastest ka? Mäletavad ju mõned nurisemislembemad lugejad, et Iirimaa-raamatus oli kahtlaselt vähe rohetavhaljendavaid künkatupse ja stepptantsu-orgiaid ja pööraseid punapäid. On, ikka on, isegi mõni kunn ja tempel ja rahvusroog jms on ära mainitud. Minu vaieldamatud lemmikud on aga kohalikud teenindajad, hetkel püüan endale ka Laosesse tööotsa sebida. Kiiret pole, naeratama ei pea, võib suurema osa ajast pahur olla, mõistmatu ja tuhm olek sinnajuurde.
Romantilisema meelelaadiga lugejatele on autor samuti mõelnud - "Minu Iirimaa" lõpuotsas tuli ju karjudes Justyna-nimeline armastus, siin raamatus see ilus lugu jätkub ja ma usun, et nii mõnigi suurem lollus on just tänu Justynale Satsil tegemata. Jama muidugi, et see Justyna pidevalt magab ja joogatab ja niikui ta seda teeb, siis punub tüüp rolleriga surmasõitu tegema, riisipõldudele alasti võimlema, tänavakoertega võitlema või öisele tapamaja-tšillile.
Mis siis nüüd edasi? Ega pärast Laose-raamatut ei oskagi enam midagi lugeda... mõtlesin Turgenevi "Aadlipesa" ette võtta, ehk on seal sama värvikad tegelased.
Rene Satsi stiiliga sai esmakordselt tutvust tehtud "Minu Iirimaa" raames. Siis ma olin tüübi peale veits pahane, sest Iirimaa on minu jaoks siiani unistus, aga ma näen seda rohkem nagu seksikate iirimeeste ja härjapõlvlaste ning muude legendide raames. Rene aga näitas mulle mingeid joodikuid oma raamatus :)
Sri Lanka reisiraamat mind enam joomisega ei ehmatanud ja hoopis üllatas hea huumoriga. Ehk Laose raamatut hakkasingi lugema lootuses, et raudselt saab nalja, sest Rene tundub mees, kes ei pea tegelikult sõitma teisele poole maakera, et tema asjad juhtuks (ta lihtsalt on alati valmis võõrastega suhtlema ja pea ees lambi olukorda sukelduma). Selles suhtes vastas antud reisikiri täiesti ootustele, oli veidi reisijutti, ohtralt anekdoote, kuid ka mõtlemapanevat kraami. Mulle kohutavalt meeldivad Rene sisemonoloogid (ma ise pean neid samuti ja vähemalt nüüd ma tean, et siin maamunal on vähemalt üks sama hull olemas).
Seda raamatut pole vaja pikalt kirjelda, lihtsalt võtke ja lugege!
Seda vaimukust pritsis juba esimesest leheküljest välja nii, et ära tahtis lämmatada. Kummalisel kombel mida lehekülg edasi seda vähem häiris. Ega loll optimism peabki reisides tagataskus kogu aeg võtta olema. Voodis pöialt imeda ja soiguda jaksab kodus ka. Võibla võtan isegi teised üllitised ette.