1993. aasta Eestis alles õpitakse uut moodi elama. Eesti-vene perekonnast pärit Artur Lukin külastab ühe korrusmaja keldris juuksurit ning see muudab tema ja ta lähedaste elu. Järgnevad sündmused viivad ta konkureerivate Tallinna sensitiivide veidrasse ja koomilisse maailma, referendumiks valmistuvasse Narva ning muudesse ootamatutesse olukordadesse kirju seltskonnaga.
Tauno Vahter on varem avaldanud raamatud “Pikaajaline kokkusaamine” ning “Madis Jeffersoni 11 põgenemist”. Ta on pälvinud Tuglase novelliauhinna, Vilde kirjanduspreemia ning sai koolis tsiviilkaitseviktoriinil teise koha.
Sündinud 1978 Tallinnas. Kirjutanud novelle, lühijutte ning romaane. "Pikaajaline kokkusaamine" koondab 2017-2020 kirjutatud novelle. Alates 2020. aastast kirjutan novelle harvem ja olen keskendunud pikematele tekstidele. 2021 ilmunud "Madis Jeffersoni 11 põgenemist" räägib mehest, kes kogu elu üritab põgeneda. Teos on kirjutatud fragmentaarse romaani vormis ning sündmuste sujuva ülemineku asemel toimub tegevus hüpetena. Raamatu sündmused põhinevad olulises osas päriselt toimunud sündmustel ja mahukal arhiivimaterjalil, kuid tegu on siiski romaaniga. 2022 ilmunud "Hea venelane" on suureks kasvamise lugu aastast 1993. Peategelane on eesti-vene perekonnast pärit 15-aastane poiss, kes sattub poolkogemata rivaalitsevate sensitiivide maailma. Raamat on kirjutatud filmilikus võtmes.
Neljas raamat ilmub 2024 septembris.
Born 1978 in Tallinn. "Conjugal visit" is a collection of novellas, where most stories deal with the issue how incidental meetings influence people´s lives. "11 Escapes of Madis Jefferson" is a novel about a man, who has been escaping all his life, from home, Foreign Legion, later from prisons and mental asylums all over Soviet Union, while KGB, army and other people are trying to catch him. Story is built up in a fragmentary form, dealing with turrning points in his life. Book is based on the real story of Johannes Lapmann. "The Good Russian" is a growing-up story taking place in 1993. Protagonist is a 15-year old boy from Estonian-Russian family who is suddenly taken into the strange and adventurous world of fate healers, whilst he is trying to figure out his identity, love, friendship, business and getting to a Shamen concert.
Translations published or being published in German, Hungarian, Finnish and Latvian.
6 punkti 5 võimalikust. Tungiv lugemissoovitus kõigile, kelle niigi segased teismeliseaastad möödusid segastel 1990ndatel või keda huvitavad need napad aastad ja neis takerdunud või neist õide puhkenud inimhingede lood. See pole vaid pelk teismeliste kujunemislugu, vaid seda lugu on kasutatud raamina, mis seob ühte erinevate rahvaste, põlvkondade, ametite ja inimeste lood ning aitab neist vormide imelise kollaaži Eestist ja meie inimestest. Siin on vanavanemate ja lapselaste lood, sisserändajate ja eestlaste lood, õpetajate ja hangeldajate lood, kristlaste ja ärikate lood, pragmaatikute ja esoteerikute lood - ja kõik see on kokku põimitud kastmes, mida suutsid Eestis pakkuda vaid 1990ndad. Kogu selle hoo ja lusti all on riivamisi avatud - et panna mõtlema, aga mitte sundides pooli avama - Eesti põletavaimad probleemid: veelahe sisserändajate ja eestlaste vahel ja selle võõristumise süvenemise ja võõristuse ületamise lood - mida Ostankino lahutab, seda matused ületavad. Imeline raamat inimeseks olemisest, kasvamisest ja ühest täiesti jaburast kümnendist. Olen vaimustuses!
Tingimata soovitan lugeda! Nostalgialaks ja äratundmisrõõm. Kuigi... see lugu ei sobi just ülivarahommikuseks lektüüriks, mil üritad tasakesi, kaaskondsete norina saatel lugeda ja rebestad vaikuse ribadeks oma kontrollimatu naeruhooga.
Kohustuslik lugemine praeguses poliitkliimas. Tegelikult on raamatu teema ju päris tõsine, aga lugu on kirjutatud nii humoorikalt, et pea igal lehel pidin naeru tõttu pausi tegema ja hinge tõmbama. Kurb muidugi, et aastakümneid vana teema on ikka veel nii aktuaalne ja terav.
Kohutavalt hea tuju tekitas selle raamatu lugemine. Eks ma olen muidugi peaaegu täpselt sama vana ka, kui nii raamatu peategelane kui ka raamatu autor (kes vast ei kirjutanud seda oma kogemustele tuginedes...), ja kõik see aeg ja olustik tuli väga tuttav ette. Olen minagi Kašpirovskit telekast jõllitanud ja kõiki neid jutte kuulnud, enamasti anekdoote küll, a la et tuleb Kašpirovskile kiri, et lugupeetud sensitiiv, et teie seanss ravis mu mehe terveks - ta enam ei joo peaaegu üldse, ainult paar pudelit päevas. Jne.
Seniloetud Vahteri novellid on olnud natuke liiga palju koomuskit, mis on varjanud sisu. Või õigemini väga tuumakat sisu neis polegi nagu olnud. Pigem situatsioonilised olupildid, mis on uputatud tekstilisse teravmeelitsemisse. Ka "Hea venelane" oli situatsioonilist koomuskit täis, aga seda polnud liiga palju. Minu maitse jaoks täpselt piiri lähedal - oleks rohkem olnud, poleks enam toiminud. Aga sellisena toimis. Ka tegelasi oli paras hulk ja nad olid väga meeldejäävad ja eripalgelised. Ok võibolla paar tükki oli ülearu - nt see keeleõppelaagri värk seal kusagil talus.
Ühes bildungsromaanis, nagu "Hea venelane" on ei peagi teab kui konstrueeritud faabulat olema, piisab kronoloogilisest jutuveeretamisest, mis tänu ühele lollile juhusele veereb paraja lumepallina ise, ja peategelane ei püüa terve raamatu jooksul ei midagi muud, kui selle veeremist igati takistada. Aga mida saab üks varapuberteet raha ja kuulsuse hõngu ninna saanud lähisugulaste vastu... Loogilise koha, kus raamat lõpetada (suur uhhuutajate konvekas Piiteris) laseb Vahter mööda, ning laseb sellega natuke nagu õhu peategelase ümber tekkinud mullist välja. Mis oli tegelikult omakorda loogiline, sest uhhuundus saab nagunii piki päid ja jalgu terve raamatu jooksul, seejuures uhhuutajate endi käest. Aga see muutis raamatu viimase veerandi siiski pisut lohisevaks.
Ning viimaks - kuigi teravmeelitsemist ja killurebimist on raamatus palju, ja seda ei tehta üldse sugugi mitte vaid dialoogides, siis ometigi sobiks see tekst väga hästi filmiks. Ikka väga hästi. Mul jooksis kogu aeg film silme ees seda lugedes. Sellise kurvameelse alatooniga naljafilmi. Nagu nt "Sose halunk meg".
Mulle täitsa meeldis. Oleksin oodanud mõnevõrra rohkem identiteeti ja eri kogukondade suhteid puudutavat sisu - vähemalt teose pealkiri ja kirjeldus viitasid kuidagi rohkem sellele. Eriti oleksin seda hinnanud seetõttu, et olen ise kah segaperest.
Segaperest tulnuna tuleb tõdeda, et üldmulje oli muidu toimuvast võrdlemisi accurate; sensitiivide maailm on slaavi kultuuris veel eriti tugevalt sees ja ega minustki ekstrasensside kaikavedude sarjad mööda läinud. Ma ise sündisin 1997, nii et nii hästi ei oska hinnata olude kirjeldusi teoses, aga teiste arvustuste ja minuni jõudnud kõlakate kaudu tollest ajast tundub päris lege. Andis olustikku päris elavalt edasi ja mulle paistab, et autori stiil kuidagi sobitus ajastusse või toetas selle edasiandmist.
Stiililt oli lugemine väga humoorikas, mulle istus. Pigem emotsioonivaene ja keskendus rohkem tegevustikule; lakooniline ja konkreetne. Kahtlasele põrandaalusele tegevusele, hämaratele tehingutele ja samal ajal 15aastaste koolipubekate maailmapildile üpris sobiv. Panin mitu korda kajakat ka lugedes.
Mingi hetk läks fookus minu jaoks liiga tugevalt kogu sellele sensitiivide värgile ja muutus tsipa ennast kordavaks. Tõenäoliselt ajapikku jääb kõik muu selle varju mu mälestustes. Aga ära peab märkima, et mõned ajaloolis-poliitilised sündmused (nt Narva referendum) on minu teadmiste pagasist piinlikul kombel puudu olnud, mistõttu omamoodi oli ekstra kibe, et nende kohta veidi põhjalikumat sisevaadet ei saanud - kuigi, arusaadav, et see võis olla teadlik valik, et 15aastane peategelane neist sündmustest veidi kaugeks jäi.
Suur müügipunkt sellel raamatul on tõenäoliselt nostalgiaväärtus ka, mis minu puhul nii hästi käiku ei läinud, aga ma usun, et minust veits vanematele inimestele võib sellevõrra vahvam lugemine olla (kui just 90ndatest mõtlemine juba retraumatiseeriv pole).
Läks libedalt ja kergelt, täitsa mõnus vaheldus igatahes.
Väga ladus, väga hoogne ja mõnusalt muhe lugu 9. klassi (või 8. klassi, autoril vist oli endal ka vahepeal otsustusvõimetus, kummas klassis peategelane käib) poisist Arturist, kelle valuslõbus noorukiiga jäi segastesse 1990ndate algusesse, täpsemalt on jutt aastast 1993. Osa võluvaid seiku tuleneb Arturi eesti-vene segaperekonna õrnadest lahkhelidest (kuigi ühes on mõlemad vanaemad-vanaisad nõus, olgu minia pealegi eestlane ja väimees venelane, aga vähemasti ei ole laps neegriga abiellunud).
Teine osa kentsakaid juhtumeid on seotud - ja nüüd võivad nooremad inimesed imestada - üleloomulike võimete ja uhuutamisega. Jah, täna on kristallid ja genitaalide vastastikune mudimine, aga ega me 90ndate alguses ka täitsa harimata matsid olnud - siis viisid UFO-d iga päev inimesi piimapukkidelt kaasa ja tõid tagasi enneolematute võimetega, väekamad ekstrasensid ravisid hädavajajaid läbi teleriekraani, igal ajal oma eripärad.
Arturi komejantlik lugu lähebki käima esmalt Lasnamäe keldrijuuksuri juurest, kes leiab poisil "võimed" olevat, abivajajate ring aina suureneb, tulevad suuremad gurud (loe: ärimehed) ja suuremad saalid, tihe konkurents teiste sensitiividega jne, jne. Üldse on siin palju pisiasju, mida tore üle pika aja meenutada. Ja kuigi kohati tahaks autorile öelda, et oota’nd, pea nüüd kinni, nii jaburaks ka ei maksa minna, aga siis meenub, et kurja küll, tõesti oli midagi sellist ja tõesti tehti säherdusi tempe.
No mis ma siin ikka keerutan, mulle muidugi meeldis.
PS. Kuna ma ju alles väga hiljuti lugesin Filimonovi "Hariton Naganovi surma ja ajatust", siis oli see kahe raamatu mõjul tekkinud paralleelilm päris naljakas.
Tauno Vahter "Hea venelane", 2022, Tänapäev, 243 lk.
Romaani tegevus toimub 1993.aastal Tallinnas. Peategelaseks on 8.klassi lõpetav ja suvevaheaega pidav Artur, kelle isa on venelane ja ema eestlane (mõlemad on õpetajad). Kuna poisi emapoolne vanaema sureb ootamatult, siis hakkab ema tundma suurt huvi igasuguse tervendamisega seonduva vastu. Nii satub Artur ema uue juuksuri juurde, kes viib ta kokku "ravitseja" Veraga. Kuna Vera arvab, et poisil on avanemas kolmas silm ja tal on võimeid, hakkavad nad koos läbi viima "tervendamise" seansse. Ootamatusse olukorda sattunud Artur end eriliste võimetega inimeseks ei pea, aga ettevõtliku klassivenna Erki toel jätkab protsessis osalemist. Erkist saab tema mänedžer ja too omakorda leiab lisateenistuse viiulimängijast emale ning suurekasvulisele klassivennale turvamehena. Peagi satub Artur veelgi suurema guru hoole alla ja esinema jõutakse Narva ja lausa Peterburi, kus kohtutakse ka kuulsa Kaspirovskiga...
Selline seikluslik, humoorikas, veidi "kummuli" lugu, mille taustaks on Eestis toimuvad sündmused (kodakondsuse teema, Salumäe olümpiavõit, rahutused-referendum Narvas, eesti-vene segapere võlud-valud, noorte eluolu jne jne).
Oli mõnus lugemine!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Täitsa muhe lugemine! Artur on umbes sama vana kui ma isegi sel ajal - nõuka aja lõpus, eesti aja alguses.
Väga palju äratuntavaid seiku, olustikku, hetki. Tore meenutus.
MTV-d kuulasin tohutuid tunde. Mul oli lausa kaustik erinevate muusikaedetabelite jaoks. Kaunistatud joonistustega ja kõrvallehele kirjutasin uued inglisekeelsed sõnad, mida ma laulu pealkirjadest teada sain ja nii õppisin inglise keelt.
Kaspirovski seansil käisin Paides isegi. Isegi lavale läksin. Mingil kummalisel kombel jäid ristatud käed üksteise külge kinni, aga lavale minnes ma mõtlesin, no mis värk see olla saab, mingi jama ja sel hetkel käed tulid üksteise küljest lahti ja tulin lavalt ära.
Meenub et sel ajal ka need igasugu ususektide tekkimise aeg, kus rahavas kogunes. Inimesed janunesid milleg järgi, millesse uskuda või mis oleks uudne. Käisin isegi Paide Kultuurimajas pühapäeviti mingsugusel usukogunemisel, kus lauldi väga palju ja see oli nagu mingi trassiviimise üritus (takka järgi meenutades nagu muud ei mäletagi).
Raamat on hea meenutus minuealistele. Ma ei kujuta ette, kas see võiks sarnast elamust pakkuda nooremale lugejale. Kirjakeel on mõnus, ladus, lihtne.
See oli hea ja lihtne lugemine, kohati isegi nostalgiline. Kuigi tegevus toimus 1993. aastal, kui ma olin umbes kaheaastane, leidsin üllatavalt palju tuttavat – detailid, mida autor mainis, haakusid ka minu lapsepõlvega. See lisas loole omamoodi isikliku nüansi.
Lugu ise oli huvitav ja naljakas, aga lõpp… läks käest ära. Uhhuu-teema lahenes kuidagi väga järsult ning siis visati sinna veel üks müsteerium otsa – ilma kindla lahenduseta. See tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid ja pani mõtlema, miks see üldse seal sees oli või millele see viitama pidi.
Lugu üheksakümnendatest. Tagantjärele täitsa tore meenutada, kuidas tollal elati ja oldi (rasked aastad olid tegelikult. Huvitavad, aga rasked. Muutuste ajad). Bonuseks vaade rahvussuhetele eesti-vene perekonna näitel. Mul olid vist ootused liiga kõrgeks aetud, või siis ei klappinud äsjaloetud humoorikad Soome romaanid hästi võrdlusaineks, viit tärni ei tihka panna, aga siiski, tasus kindlasti lugemist.
90ndate Eesti ja Lasnamäe, eesti-vene perekond, ekstrasentsid ja koomiliselt naljakad situatsioonid ja kujundlik keelekasutus - mina soovitan.
... kõik need kontrolltööd, mõne klassi eksamid ning parandamist vajavate tööde hunnikud, mida nad postiljoni kombel koju vedasid ja pärast õhtusööki parandama asusid, üks köögilaua taga ja teine elutoas - meie pereelu lahutamatu ja tasustamata osa. - ilmselt mingi mutitelefonide võrgustik
Eesti-vene perest pärit koolipoisi elust 90-ndatel Lasnamäel. Teemad tulevad tuttavad ette, käisin ka ise sellel ajal koolis. Kirjutatud on usutavalt - nii et võiks arvata, et tegemist on autori enda lapsepõlvemälestustega, vähemalt suures osas. Lisatud on humoorikaid vestlusi, mõtteid ja seiklusi, mis muigama panevad. Lisaks saab kaasa praktilised teadmised, kuidas oma bioenergeetika äri püsti panna.