On 1961. aasta lämbe augustikuu. Kohe esimesel päeval, kui Paul Johnson Viljandis oma eradetektiivibüroo avab, on platsis esimene klient. Saadud ülesanne viib värske eranuhi karmide meeste, saatuslike naiste, stiilsete autode ja luksusliku elu pöörisesse, kus on kerge kaotada pea… Ja veidigi hooletu olles ka elu.
Põnevusjudinaid tekitav lugu oleks väga hästi võinud juhtuda Californias, ent see toimub siinsamas Eestis – peaaegu. Klassikalise Ameerika krimižanri reeglite järgi kirja pandud põnevusjutt kirjeldab Viljandit nii, nagu see ajaloos tegelikult kunagi ei eksisteerinud. Tegevus toimub paralleelminevikus, kus põimuvad meisterlikult tegelikkus ja fiktsioon, päriselt toimunud ning väljamõeldud sündmused. Eestit ei annekteeritud Nõukogude Liidu poolt ning sõjaeelse linnapea August Maramaa idee Viljandist kui sisemaa kuurordist oli teoks saanud: hasartmängude ainumonopoliga linnast oli saanud Las Vegase miniversioon. Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema 1960ndate aastate Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega.
Mart Juur: “Seda raamatut pole võimalik käest panna, enne kui lõpp loetud. Stiilne, üllatav, põnev ja heatujuline. Ja muidugi Viljandi – linn, millel nüüd lisaks paadimehele on päris oma detektiiv!”
Ain Mäeots: „Ega autor väga varjagi, et Chandler, Gardner jt on olnud tema mõttelised eeskujud, aga see ei kahanda põrmugi isikupärase, pingelise ja teravmeelse debüüdi väärtust. Teistsuguse lähiminevikuga Eesti ja Viljandi on filigraanselt välja mängitud, pannes lugeja silme ees sündmustiku vägagi filmilikult jooksma. Kujutlege korraks Ameerika raudteed Viljandi lossimägedes – Gert Kiileri krimidebüüt on selle kirjanduslik vaste!”
Katrin Pauts: ”Kes kardab nordic noiri ja naiselikku emotsionaalsust, ei pea pettuma. Tegemist on tõsise macho-kirjandusega, kust kumab tugevasti läbi Ameerika krimikirjanduse klassika. Jorutamist siin pole. Kohe esimeses peatükis on selge, et üks Karl on maha löödud – ja seda veel sulnis Viljandis!”
Autorist:
Autor Gert Kiiler (1974) on sünnist saadik viljandlane, kes on lõpetanud Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri esimese lennu. „Eranuhke ei armasta keegi“ on tema ilukirjanduslik debüütteos.
Kiiler on töötanud 14 aastat ajalehe „Sakala“ ajakirjanikuna, 1995. aastast kuni tänaseni vastutab ta „Sakala“ huumorilehekülje „Liba-Sakala“ eest. 2004. aastast on ta erinevate teleseriaalide („Hajameelselt abielus“, „Pehmed ja karvased“, „ENSV“, “#Pind“, „Papad Mammad“) jt kaasstsenarist. Teleseriaali „ENSV“ eest pälvis ta 2018. aasta Eesti filmi- ja teleauhindade jagamisel parima stsenaristi auhinna (koos Villu Kanguriga) ja 2021. aasta sügisel ilmus tema raamat teleseriaali tegemisest. 2016–2018 kirjutas ja lavastastas ta Vikerraadios kuuldemängu „ERF/Eradetektiiv Ralf“. Gert Kiiler pälvis 2018. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia.
Annan ka oma panuse viimasel ajal paljude lugemislaual olnud eesti krimi tõusva tähe loodetavasti instant classicuks muutumisele.
Lugedes oli pidev emotsioon: vaimustav! Juba see setting, alternatiivreaalne 1961. aasta Viljandi mulle väga meeldis. Veelgi enam meeldisid aga klassikalise noir'i või hardboiled žanri tunnused nagu elult kloppida saanud viskilembene eradetektiiv, libedad lurjuslikud kurjamid, maffialaadse organisatsiooni sigarit pahvivad pealikud, saatuslikud rinnakad niiske pilguga naised, maffiabosside gorilladest ihukaitsjad, kes vähemalt ühe korra kangelase korralikult läbi tümitavad ja nii edasi ja nii edasi. Võtke Raimond Chandleri "Pikk hüvastijätt", "Naine järves" , "Sügav uni", Dashiell Hammetti "Klaasist võti/Kõhn mees" või mõni muu žanri klassik ette, või vaadake kasvõi Roman Polanski "Chinatowni", ja te saate päris hea ettekujutuse mida ma mõtlen. Uba on siin selles, et kõik need hardboiled noir'id toimusid keeluseaduse aegses USAs, Kiiler on aga vaimustavalt leiutanud päris oma settingu, kuhu samasugused kuid kodumaised tegelased üksteist tapma, taga ajama, luurama, petma, peksma ja saladusi paljastama panna. Lugu oli äärmiselt haarav, sorav ja kaasahaarav ja no žanri kirjutamata reegel näeb ette et küllap kurjam keegi saatuslik naine on ja ei valmistanud autor siingi pettumust...🙂
Rahvas nõuab. "VEEL!". Õnneks annab järelsõna selleks lootust, loodetavasti see ainult lootuseks ei jäägi. Mina vähemalt olen väga rahul ja see raamat tõuseb mu personaalses 2023 top'is päris kõrgele kohale (eks tibusid loetakse detsembris, kuid Kiileril on päris õigustatud ootused, ütleksin). Soovitan, isegi väga! Tõsi küll, miski eelsoodumus klassikalise hardboiled crime'i koha pealt võiks olla...
Mõnikord lihtsalt "elu juhtub" (mugandus ingliskeelsest "shit happens"), seega lugesin Kiileri raamatut tavatult kaua, pea paar nädalat. Asi polnud üldsegi mitte raamatus, pigem ei olnud huvi vahepeal lugeda väga tihedalt ja palju. Eks enne seda lugesin ju läbi Dumas musketäride triloogia, seega üsna hiljutisest ajast oli all tuhandeid lehekülgi tihedat teksti, mis mingis mõttes seni alateadvuses seedub. Aga jah, kui sain eranuhiga joonele, siis kulges raamat kiirelt, isegi mitte päeva vaid mõne tunniga.
Rangelt võttes läheb Kiileri krimka tegelikult ka ulme alla. Sest need kuuekümnendad Viljandis, mis on siinsete kaante vahel - neid pole kunagi olnud. Eranuhkide raamat on klassikaline Ameerika nelja-viiekümnendate krimka eestimaine versioon, kus samamoodi pauguvad Viljandis relvad, voolab alkohol, mehed on karmid ja kaunitarid raugelt sulnid. Eestimaa on vaba, nõuka-aegset okupatsiooni pole ning sõjaeelse linnapea August Maramaa idee hasaratmängupõrgust ongi karm reaalsus. Mängib jazz...
Seega tere tulemast! Palun astuge ettevaatlikult, et te laibale ei komista, sest neid meil siin ikka jagub. Õnneks küll on meil palaval augustipäeval Ameerikast külas Paul Johanson, Eestis värskelt karjääri alustav eradetektiiv, kes aitab selle pisikese mõrvakese ära lahendada.
"Nii tuli mulle üllatusena, kui midagi teravat mind järsku roiete vahele suskas. Samal ajal suskamisega andis madal hääl mulle teada, et jääksin rahulikuks ega teeks lollusi. Olin temaga nõus ja tõdesin isekeskis, et paks vaip koridori põrandal summutab tõesti samme väga hästi.
„Astume nüüd kenasti siit uksest sisse ja ütleme tere," lisas too hääl. Hääle juurde kuulus morn justkui hooletu kunstniku poolt marmorist kiiruga välja tahutud nägu, tasapisi hallikaks muutuv siilisoeng ja sada üheksakümmend sentimeetrit pikkust ning julgelt sada kilo eluskaalu, mis olid pakendatud hästiistuvasse musta ülikonda."
Et jah, selline see raamat laias laastus ongi, ma ei hakka sisust rääkimagi - žanrilugu kerges ulmekastmes, kus ulmet tegelikult ju selles mõttes väga polegi, et puuduvad ju külalised võõralt planeedilt, pole ussiurkeid, kapist leiab kolli asemel sinna peitu topitud armukese ning kogu maailm on näituseks Raymond Chandleri loomingu austajale ju tuttavgi. Gert Kiileri maarjamaine ja tuttav sealihakaste kardulaga on mõnus, kodune ning turvaline, mekib hästi. Kerge huumor siia ja sinna, selgelt on tunda, et kirjanikul oli kirjutamise ajal lõbus.
Kokkuvõtvalt: mõnus ja kerge lugeda, mulle meeldis. Kaanepildist peale tõotatakse kerget meelelahutust, mis on hästi kirjutatud ning mida ei pea üldsegi väga tõsiselt võtma. Hästi sümpaatne teos.
See oli mul üks haiglakotti pakitud raamatutest, aga viirus võttis mu maha ja untsu see tänane minek läkski. Nii et pakkisin aga välja ja absoluutselt sobilikult juhtusin seda lugema eelmise nädala Viljandi-päevil.
Krimi, olgu ta muhe või mitte, ei ole minu tavapärane lektüür, tunnistan, lasin end 1961. aasta fantaasiarikkal Viljandil ahvatleda. Võrdlemisi õigustatult. Natuke oleks siit-sealt toimetada tahtnud, aga üldiselt korralik tükk lugu ja hoidis külges küll.
Ja muidugi meeldis mulle mõttemäng veidi nihkes paralleelreaalsusega, et kuidas oleks võinud 1961. aasta Viljandis elu välja näha, kui ei oleks olnud... seda, mis oli. Meeldisid ka tuttavad uulitsad ja muud paigad (ikka järveäärne ja Trepimägi, Tartu tänav ja äärmiselt põneva reljeefiga Kraavi, arhailine Munga, raudteejaama tagune kant jne), mis muidu ei olegi mu jaoks raamatutes nii väga olulised, aga kuna need siin olid veidi kõverpeeglisse väänatud, siis oli hea kujutluspiltidel kerida lasta.
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises kuuekümnendate Viljandis – suvekuumuses vaevlevas kuurortlinnas. Ulmet raamatus ju rohkem ei olegi: lihtsalt paralleelmaailm, kus Eestit ei okupeeritud pärast Teist maailmasõda ning ühiskond sarnaneb kapitalistlikule Ameerikale. Viljandist on saanud oma kohvikute ja mängupõrgutega suveturistide lemmikpaik. Kuigi raamatut lugedes ei ole vaade Tänassilma jõe orule mu terrassilt nii maaliline kui eradetektiiv Paulil Teemeistri kohvikust, siis pimedal ajal näen minagi teisel pool orgu linnamelu meenutavat tuledemerd. Ja see ongi selle raamatu üks põhilisemaid võlusid – väga kerge on ennast samastada just nende ilusate ja maaliliste kohtadega, mida autor filigraanselt lugejale ette söödab ning mida just kohalik oskab ilmselt kõige paremini hinnata.
Pean tunnistama, et päris minu maitse see raamat just polnud. Traagilise minevikuga mehine mees detektiiv, kaunis ja teravmeelne sekretär, sarmikad ja mõjuvõimsad allilmategelased, hakkajad ajakirjanikud ja kõik see muu klassikalistest noir lugudest tuttav tegelaste kamp. Mulle on see sobiv pigem kinolinal või teleekraanil, raamatuna väsitab ja on kohati üsna sobimatult naljakas.
See eelnev on muidugi puhtalt minu subjektiivne arvamus. Kirjutatud on raamat hästi ning ma saan täiesti aru, miks see paljudele meeldib. Kohati oli ka mul täitsa huvitav seda lugeda, lihtsalt overall ei olnud ma nii vaimustuses kui mõni teine.
Kui aga on soovi lugeda põnevat veidi alternatiivajaloolises Viljandis toimuvat noir-stiilis detektiivilugu, siis on see raamat just teie jaoks mõeldud!
See oli nüüd küll selline raamat, mis esmapilgul kätte võtma ei ahvatlenud. Järjekordne Eesti krimi - no mis seal siis ikka nii väga on. Vahepeal sattus kuskile soovituslikku nimekirja ja lugejad hakkasid muudkui küsima. Ja siis ühel päeval külitas lihtsalt mu ees raamatuhunnikus, keegi ei jooksnud enam tormi. Vahepeal olin teada saanud, et tegevus toimub alternatiivajaloolises Viljandis. Pärast Hargla "Heade mõrvade linna" läbimist tekkis küll korraks kahtlus, et kui Viljandiga nii sina peal pole, ei pruugi millestki maad ega mütsi aru saada. Igatahes aga otsustasin riskida ning nii see teos minuga koju kaasa tuli ja ühe õhtuga ka läbi loetud sai.
Igasugused kahtlused ja kõhklused osutusid õnneks asjatuks. Alternatiivajaloo Viljandi on küll suur ja uhke Eesti hasartmängukeskus ja Viljandi järve kallastel asuvad uhked asutused, kuid mingit täpsemat kohaajalooga seotust teose mõistmine ei nõua. Kohalikele ilmselt on muidugi ühe kihi võrra huvitavam, aga see selleks. Tegelikkuses tuleb kiita hoopis süžeeliini ehk mõnusalt vanakooli (seda selle sõna paremas tähenduses) krimilugu, kus küll laibakene on, kuid liigseid detaile mitte. No umbes nii nagu Christie, Gardner jms ja hoopis vastupidine nüüdisaegsele Keplerile jms-le. Peategelane Paul Joh(a)nson tuleb Ameerikamaalt tagasi kodulinna Viljandisse ja enne, kui ta oma detektiivibüroo õieti avadagi saab, värvatakse ta juba Karli mõrva uurima. Karli, kes sõbra silme all maha lasti, kuid kelle laip siis justkui haihtus... Igatahes oli üllatuslikult meeldiv üllitis see lugemine.
Ma pole ammu lugenud klassikalist kriminulli. Eriti tore, et sai sukelduda kodulinna tänavate äratuntavatesse majadesse, millest muidu mööd käin. Kirjaniku fantaasia oli linnapilti sümpaatselt täiendanud ning natukene harjumist vajas idee kuuekümnendate kasiino- ja aktiivse ööeluga läänelikust kuurortlinnast. Mingid laused tundusid näitemängulikud, ent ilmselt klassikalise kriminulli tegelasena tulebki teatud rolli hoida. Kui kõik need tõrked oma peas murtud said ja lugu lobedalt jooksma hakkas, saigi ta läbi. Nüüd ootan läbematult nuhk Paul Johnsoni järgmist lugu.
Nii läbi ta saigi, mõnus lugemine talviseks nädalavahetuseks, mil raamat annab võimaluse seigelda südasuvises 60ndate Viljandis, väikese kiiksuga Viljandis. Nimelt sellises, milline see linn ehk olnuks, kui Eesti Vabariik oleks peale II MS püsima jäänud..... Eradetektiiv Paul Johnson ja tema abiline Eva Moon lahendavad ärimees Karl Bergi saladuslikku tapmislugu. Juba ootan autorilt järge, et elada kaasa järgmistele Pauli ja Eva seiklustele. Väga filmilik teos, seega ootaks ka filmi eranuhk Pauli tegemistest väikeses Viljandis.
Selle aasta lugemismaratoni lõpetasin kodumaise muhekrimiga, mis osutuks vägagi mõnusaks lugemiseks. Viljandiga ma tuttav ei ole, seega selle poole pealt äratundmisrõõmu polnud, aga meeldis võte, et tegevus aastal 1961 toimus mitte mingis hallis N Liiduvabariigis, vaid vabas Eestis, kus Viljandist on saanud Eesti kasiinopealinn. Suured projektid, suured rahad ja ega siis mõrvgi tulemata jää. Lugu hakkab lahendama eradetektiiv Paul Johnson, aastaid Ameerikas elanud kodanik Johanson, kes kodumaale naastes avas enda büroo. Igatahes soovitan!
60ndate Viljandi. Linna on saabunud pikalt Ameerikas viibinud Viljandi juurtega Paul Johnson, kes avab siin oma detektiivibüroo. Kohe jookseb sülle ka esimene juhtum, kus kõigepealt on ülesandeks leida laip. Raamatu kirjutamisstiil on üsna mehelik- suhetest ülearu palju ei räägita, intriige ei punuta. Palju on kirjeldatud tolleaegset Viljandit, selle tänavaid, maju ja muidugi on järvevaade kõikjal väga oluline.
60ndate alguses jõuab Paul Johnson (algupäraselt Johanson) tagasi oma kodulinna Viljandisse. Olles aastaid olnud Ameerikas tundub pagemine pärast armastatud naise mõrva idüllilisse kuurortlinna igati mõistlik mõte. Varem detektiivi ametit pidanud, otsustab ta selle tühimiku ka Viljandis täita ning avab seal oma büroo. Peagi saab omale esimese tööotsa, toimub mõrv, mida tuleks hakata lahendama. Juhuse tahtel palkab ta omale asjaliku sekretäri, kes on igati vääriliseks partneriks juhtumi lahendamisel. Kohalik maffia, kasiinoärikad, politseiga mitte soojad suhted on ainult mõned sekeldused. Mõnus lugemine. Loodetavasti tuleb Johnsonile ka järgmine juhtum lahendamiseks.
Oleks võinud natuke asjalikum olla, aga iseenesest täitsa tore lugemine. Lõpp läks kuidagi kiireks, aga viimane kolmandik oli sellegi poolest kõige parem lugemine.