Raamatu tegelased on üks ja teine, tüdruk ja poiss. Ja rida loomi, kellel kõigil on rääkida lugu. On tigu, kes tahab taevasse minna, konn, kes satub allilma, pisut suitsiidne jänes, kõike mäletav haug ja teised.
Tegevuspaik: ökosüsteem. Tegelased: loomad, taim, üks inimene (naine), teine inimene (mees).
Selle raamatu idee või mõte, mida see lugu kannab, on suurepärane. Vähemalt see, mille mina välja lugesin. Nimelt see, et kõik elav siin planeedil on omavahel seotud ning liik Homo sapiens on kõigi teiste vastu teenimatult ülekohtune. Peab ennast teistest ülevamaks ja paremaks, ise adumata, et tegelikult on iga teise "metsiku" liigi esindaja igapäevane elu nii palju huvitavam, mõtestatum ja täielikum kui tema enda üksluine mõttetu kulgemine. Õnneks on meie seas inimesi, kellele on antud nägemisvõimet. Selles loos on selleks Portugali tüdruk (Mina olengi see angerjas!). Mulle tundub, et inimkonnal on veel väga pikk tee minna, aga see lugu annab lootust, et kõik võib veel hästigi minna. Seda muidugi juhul, kui see putukaks muutunud teine oskab oma pääsemisest õppida. Aga võibolla ärkab ta lihtsalt üles ning otsustab, et see kõik oli lihtsalt üks veider uni... Aga siiski.
See ei ole raamat, mida ühe jutiga läbi lugeda. Lugude seedimiseks peaks veidi aega võtma. Kohati lugesin isegi ehk liiga palju korraga, aga mind väga köitis see põnevus iga loo algul, et kes selles loos küll peategelaseks on. Loed ja püüad ära arvata. See lugu ühest kõrrelisest oli mõnes mõttes väga hea petekas. Mis taim?! Loomad pidid ju olema! Aga tegelikult kinnitab see, et mängu tuleb ka taim, veelgi minu arusaama raamatu ideest. Ning kui tähelepanelikult jälgida, siis leiab lugude vahel ka väga selge loogilise seose, mis loob kokku ühe väga sidusa kaasaegse loodushoiuteemalise mõistumuinasjutu. Aga teadagi on muinasjuttudes tihtipeale väga palju tõtt.
See on kõige parem Peedu raamat, mida ma seni lugenud olen. Neist kolmest, mis ta on avaldanud. Või igatahes kõige täiskasvanulikum, ja kõige Peedulikum. Viimast kindlasti. Jutt veereb mingisugust irreaalset kurvameelsust ja indu ühendavat punktiiri mööda, lootusrikka meeleheite poole. (Samasugust vaibi imbub temast ka herbaariumis, kui temaga vestelda.) Sest mis muud selle loomadeks ja taimedeks kehastumise taga ikka on. Küsi mis tahes froidisti või jungisti käest.
Lause ja lõigu tasandil on tekst suurepärane. Aga, no ma ei tea - need kaks poolt/poolust raamatus, kuigi nad lõpus kokku viiakse, siis nad on liiga eraldiseisvad. Minu jaoks igatahes ei hakanud need tööle. Aga ma muidugi olen ka selline, et nõuan nii filmidelt kui raamatutelt, et assotsiatsioonid esitataks veenvalt ja konstruktiivselt. Niisama heastpeast ma neist üle ei hüppa - jäävad häirima. Nii et struktuurses mõttes ei mänginud välja.
Lugesin niisiis "Loomi" kui lahkumineku lugu ja vahepeal olid lihtsalt mängulised vahepalad. Need ümberkehastumised olid iseenesest ju toredad, aga ma oleks neid kindlasti palju rohkem nautinud, kui need poleks olnud põhiloo suhtes sellised segajad, katkestused. Kuigi raamatu pealkirja järgi võinuks ju tegelikult oletada, et see va suhtelugu on hoopis vahepeala peajoonelise ümberkehastumiskollaaži esiplaanilisusele.
Lugesin raamatu küll üsna joonelt läbi, aga käima see mu jaoks ei läinudki. Just selle poolustevahelise pendeldamise pärast.
Mulle lihtsalt väga meeldis see raamat. Meeldis, et vahelduseks eesti kirjanik ei kirjuta faking ajaloolisest traumast ja lapsepõlvest. Meeldis kogu tekstist õhkuv mõtlikkus, tähelepanelikkus, mängulisus, huumorimeel. Meeldis, et kirjanik ei kirjuta lühilausetes, samas ei pane ka tarka, diipi ega cooli. Meeldis sisseelamiste veenvus, filosoofiline sügavus ilma pretensioonikuseta, leebelt vaatlev toon ja rahulik samm. Mu meelest on tegemist vähese tänapäeva eesti kirjandusteosega, mida võiks tõlkida teistesse keeltesse.
Tõeliselt maagiline realism rõhuga sõnal "maagiline"! Tegu on pigem küll lõpuks omavahel koonduvate vinjettidega. Raamjutustuseks on Ühe ja Teise suhte kirjeldus (mõnusalt lõikavalt ja äratuntavalt kirjutatud), mille vahel on siis suht ebaklassikalised loomalood. Viimaste puhul on selgelt näha, et Peedu teab, millest ta kirjutab. Kuigi siin võib olla sees sõnum terve looduse omavahelisele seotusele, ei pea mina seda kindlasti esmaseks.
Tegu on muuhulgas ka raamatuga, mille ma lugesin valjult ette ning kohati ei võimalda pikad laused kirjavahemärkide supis ilma neid nägemata orienteeruda. Samas lisab just selline mõttepikitus mõnusa annuse irooniat.