Sinustki võib saada fossiil

by Hanneleele Kaldmaa, Maarja Pärtna (Editor)

Hanneleele Kaldmaa teine luulekogu „Sinustki võib saada fossiil” loob värvikireva ja fantaasiarohke poeetilise maailma, mis osutab sihikindlat vastujõudu kujutlusvõime kivistumisele. Kaldmaa luules põimuvad mänguliseks tervikuks läänemeresoome pärimus ja maailma rahvaste müüdid, looduslugu ja ökoloogilised teadmised ning luulemina intiimne meeleline maailmataju. Selles poeetilises avarilmas on ruumi põhjapõtradele ja triivsisalikele, lindudele ja seentele, esimestele olenditele, kes sikutasid end merest välja kuivale maale, ja viimastele üksikutele olenditele, keda ähvardab väljasuremine ökoloogilise kriisi ajastul. Ent just eraldatuse ja keskkonnamuutuste varju tunnetades lööb Hanneleele Kaldmaa luule elavaloomulisus, mängulisus ja avatus lähedusele eriti säravalt loitma.

Hanneleele Kaldmaa on kirjanik ja kunstnik. Oma senise kirjandusliku loomingu eest on ta pälvinud kirjandusauhinna “Esimene samm” (2015) ja Värske Rõhu aastapreemia luule kategoorias (2016). Hanneleele esimene luuleraamat “Oliver” ilmus 2017. aastal ja oli Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Käesoleva raamatu on autor niihästi kirjutanud kui ka kujundanud.

84 pages, Paperback

Published January 1, 2022

About the author

Olen sündinud, kasvanud ja loen jätkuvalt rohkem raamatuid, kui kirjutan.

Reviews

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Teeme siis otsa lahti: olen lugenud mustmiljon korda ja nüüd on lõpuks käes see hetk, kus saan lugeda ja olla: kas tõesti mina kirjutasin nii? Meeldib väga :P

[Kitty · Rating 4 out of 5]

meeldis! siin on palju kujundeid, mis mind kenasti kõnetavad - õunad (ja õunaussid) ja põhjapõdrad ja keravälk ja tuhat päikest ja need kapid, kuhu lapsena sisse istuma mahtus. mulle meeldis paleontoloogiline poeem kohe alguses ja mulle meeldis see (pigem vist proosapala kui) luuletus, mis algas "mingist aiast" ja lõppes Teodor Lippmaa kujuga ja ma sain järsku aru, mis aed, ja lugesin otsast peale uuesti, kohe mitu korda.

väga ilus raamat ka, tahaks oma ellu kohe rohkem värviliste piltidega luuleraamatuid.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Kummaline luulekogu.
Hästi teistsugune, kui ma harjunud olen.
Esiteks ei saa tihti arugi, kas luuletus on nüüd läbi ja algas uus, või jätkub sama uuel leheküljel. Korduvad kujundid, sõnastused, ideed. Mitte halvas mõttes, vaid nagu loits, nagu mõteterodu, mis puutub üht ja sama eri nurkade alt.
Mõnes mõttes nagu peatükkideta romaan.
Teiseks ei ole üldse armuhala. (Ma ei mõtle seda halvasti, ise olen armuhala Eesti Meister vähemalt.)
Kõige lähem asi armastusluulele - ning "armastus" kõige laiemas mõttes - on tõsiasi, et osad luuletused kasutavad vahepeal sina-vormi. Ja üks suudlus suule.

Kolmandaks teeb Hanneleele Kaldmaa asja, mida ma üldiselt ÜLDSE ei salli.
Ehk esitab kujundeid ja kasutab veidrat lausestust, ilma et ma aru saaksin, millele ta nüüd viitab, mida see kujund TÄHENDAB ja miks peab seal kohas olema just "kui", mitte ega või muu sidesõna, mis paremini sobiks. Nagu oleks ta kirjutanud normaalse lause ja siis ühe sidesõna sobimatuga asendanud, et luulelisem oleks.
Ainult et siin kogus need asjad ei häiri. Olgu, see valesti kokku pandud lause natuke. Aga kuna terve kogu on selline unistuslik kobamine geoloogia-oletuste-unenägude-müütide-iseoma-tunnetuse segus ja KÕIK on korraga kujund ja ei ole seda mitte, tundub arusaamatu mitte tobedalt arusaamatu, vaid mõistetavalt arusaamatuna.

Toreda võttena mainib luuletaja hästi konkreetset midagi - just seda õuna, seda konkreetset kummutit, Peipsi järve kukkuja lartsatust - kõrvuti hästi uduse kujundiga või millegi abstrakstse ja kaugega. pooleldi mitteaimatavaga.
See jätab lugejasse tunde, et kujund on päris. Sammal suudlebki, lõvid luusivadki lävepakkudel.
Või siis ikkagi päriselt mitte?

Ma ei saagi kõigest aru saada, juttu ei olegi lihtsatest selgetest asjadest-sündmustest-inimestest-tunnetest, vaid kaaseminek peabki intuitiivne olema. Omaenda vere põhja ja minevikku nii kaugele, et inimsugu ei ole veel veest väljaski. Lapsepõlve ja esivanemate eelsesse põlve korraga ja kordamööda. Kõik on just praegu - niipalju, kui üldse tegelikkust olemas on.

Kaasaminek ei ole raske, vastupidi. Kõik on kerge, õhuline, mis korraks oli kivi, on kohe jälle valgus, mis oli vesi, on maa, mis oli valgus, on aken ja nii edasi. Korraga liblikkerge lugeda ja samas on sügavad vood. Kivi sisemuses kasvõi.

Luuletuste vahel on proosapalad. Neid võib kindlasti ka proosaluuletusteks arvata, nad on sellesama üks-asi-muutub-teiseks rütmiga, aga mulle tunduvad õigemad "paladena". Et võtad vahepeal ampsu tahedamat ka, enne kui õhulisse tagasi lendad.

Ma arvan, see kogu ei sündinud aja jooksul kogunenud luuletustest, vaid täpselt sellena, mis ta on. Tervikkogu. Kirjutatigi tervikuks. Mis ei ole teps mitte tavaline luulekogu koostamise meetod.
Olgu, võibolla kolmas osa on varem ka kirjuttaud - aga enamik tekste just selle kogu jaoks.

Kummalisel kogul on ka kummaline kaanekujundus. Mingis mõttes häirib see mind ikka veel - aga samas .... võibolla nii kummalisel kogul peabki nii kummaline kaas olema?

[Anni · Rating 5 out of 5]

Hõrk pealkiri ning kaunid kollaažid tekitasid põnevust ja minu suureks rõõmuks tulebki kivististest juttu mitmel puhul.
Lood kodudest ja lapsepõlvest võitsid mu südame. Tahan veel kuulda kappidest, õuntest ja luudest.

[Sirly-Ann Meriküll · Rating 5 out of 5]

Uuh – nii nautisin! Alguses läks aega, et sisse elada; aga kui õige lugemise rütm käes oli, tegin järjest teise tiiru ka tekstidele peale :)

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Nii vaikne ja õrn...
kuidagi üksildane...
... ja isiklik

[Cäroly · Rating 5 out of 5]

Lummavalt kaunis!
Taas rohkem põhjust luulekogude poole vaadata kuna need jõuavad liiga harva minu lugemislauale.

[Ott · Rating 5 out of 5]

Hall, pehme, soe

Mõni päev mul ei olegi keha,
tõusen hommikul tolmuna sängist
ja vajun õhtul raske
ordoviitsiumi lubjana tagasi,
parem jalg teki alt väljas.
Halvemat hoian teki all,
pilgu eest varjus—
kui tolmul üldse on pilk,
jalad, kogu komplekt?
Olen devoni liivsavist tekk,
tolmurull diivani all,
või kas olen? Tolm settib kappidel
vaikselt ja lakkamatult,
mina aga
mõtlen
liiga
sageli
sõnades.

***

Nii palju äratundmist tundmatutest asjadest!

[Piret Peensoo · Rating 5 out of 5]

Muhe kogu. Meeldis nii välimus kui ka sisu. Leidsin huvitavaid sõnu, mõnusaid kujundeid ja kutsuvaid maailmu.

[Karl Joosep Pihel · Rating 5 out of 5]

Kui midagi pole olnud, siis tuleb see välja mõelda.

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Huvitav! Ette lugemisel oli eriti hea.

[Freddy · Rating 5 out of 5]

Kohe, kui raamatupoes selle haarasin, võtsin ta kaasa ja sukeldusin kuhugi võõrsile, samas lähedale.
Armastan, kuidas sõnad on seatud
Lemmikuks on saanud "Seal, kus ma varem elasin, kummitas"

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...