Kalevipoeg

by Andrus Kivirähk

FURgenie Phone Ring Holder Finger

Genres: Fiction, Epic

95 pages, Paperback

First published January 1, 1997

About the author

Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society.

Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it.

Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.

Reviews

[Villem Vesingi · Rating 5 out of 5]

meelega klišeelikust loost saab ootamatult Kivirähule omane vinge ja vänge tükk - soovitan

[M · Rating 4 out of 5]

Enne raamatukokku tööle asumist teadsin Kivirähki ikka kui täiskasvanute romaanide autorit. Noh "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" ja värki. Mulle oli väga suureks üllatuseks, et ta on üks tegijamaid lastekirjanikke Eestis! Nüüd, aastaid hiljem, olen juba jõudnud ära unustada, et ahjaaa ta kirjutab ju täiskasvanutele ka. Ning nüüd mulle meenus, miks mulle ta teosed on meeldinud!

Mulle tohutult meeldis raamatu esimene, intervjuude pool. Ausõna. Kuidas linnakad lähevad maakaid, seda kummalist rahvast, kellel isegi pole poode, uurima. Kuidas käib üks õige meestekongress ja kuidas käib sõda lihavõtte jäneste vastu. Tohutult humoorikad pilked tänapäeva (hmm.. kas isegi saab öelda tänapäeva kui see on ilmunud 17aastat tagasi?) elu ja probleemide üle.

Seejärel tegi Kivirähk aga totaalse žanripöörde (no okei, mitte just totaalse, sest endiselt on tegu veits üle vindi keeratud fantaasiarikaste pilgetega). Üsnagi modernsest intervjuu vormist sai järsku pikalt ajas tagasi, kus mõisahärra oma noorukest poega ja tütart peab kantseldama. Minu jaoks oli üllatav kui stiilselt oli parodeeritud antud žanri (aga võib olla, sest ma ise seda eriti tihti lugema ei satu) ja no siis läks see jälle hulluseks kätte ära. Ning sama juhtus ka järgneva noorteromaaniga, mis oli siiski kõige nõrgem lugu raamatus.

Aga üks asi mind väga häirib. Sisukorras on kirjas, et leheküljel 96 ootab mingi asi lugejale. AGA ÜHEKSAKÜMNEKUUENDAT LEHEKÜLGE EI OLE!!!! See on valus!

[Lauri Laanisto · Rating 2 out of 5]

Potatooriumi raamatukogu käib alla. Aga mida sellest oligi oodata, eksole. Napsivennad hoos. Või noh, Kenderi "Iseseisvuspäevast", mis samuti kordustrükina selles sarjas just ilmus, ma küll väga vedelikke mäleta, seal olid ikka rohkem pulbrid ja tabletid. Ja nüüd veel üks 90ndate kordustrükk...

Ma olen küll juba rohkem kui veerand sajandist saati suur professor Koti ja botaanik Ülo Kraani austaja olnud. Nende meeste kompleksekspeditsioonid on minu enese teaduskarjääri ideaalmaastikeks, mille poole täie vaardiga püüelda. Mh käinud isegi pool tosinat korda polaaraladel puuvilju otsima, sama edukalt kui Kraan. Ja Kotijuttude pärast ma selle raamatu ostsingi. Ma ei tea, kas seal olidki kõik lood sees - mul on mälusoppides vist mingid eksitused, sest mäletan mingeid seiku Koti elust, mida ma sellest raamatust ei leidnud...

Aga jah, see ülejäänud seal raamatus. Eriti seal lõpus need kollidelood. Nojah, ma lugesin neid kaine peaga. Ei oleks vist nii tohtinud. Need lood on vananenud väga kiiresti, või õigemini annavad nad hea sissevaate eesti kultuuri teatud (ja ka paljuski põhjendatud) kõrgkulmulisise ja naiivsuse kummalisele segule, mis 90ndate keskpaigas teatud kaitsepositsioonina (ma arvan vähemalt nii) nendest lugudest läbi kumab.

[Kristo Oks · Rating 4 out of 5]

Kivirähk ikka suudab üllatada. Kui ilusa ja hubase olustiku suudab ta maalida, nii et jäädki seda uskuma, aga järgmisel hetkel keedetakse inimestest seepi või haarab lainest välja karanud sea peaga lehm ühe peategelase endaga hukatusse. Ühest küljest on need pöörded nii frustreerivad ja vihastavad, aga ilma nendeta poleks see ju Kivirähk.