What do you think?
Rate this book
Kirjad
See kirjavahetus sai alguse raamatu "Vaimu paik" kirjutatud intervjuust-eessõnast. Kui see tehtud sai, pani Jaan Kaplinski ette, et võiks ju veelgi kirjutada ning neist kirjadest ehk kunagi ka omaette raamatu teha. Nii kestiski see jutuajamine kirja teel peaaegu kuni Jaan Kaplinski lahkumiseni – 2020. aasta detsembrist järgmise aasta juulini.
Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus on nauditav lugemine. Kaplinski ütleb ühes oma kirjas, et kirjanduses meeldibki talle kõige enam see, mida võib nimetada intelligentseks lobisemiseks: "Võibolla selline intelligentne lobisemine on ka midagi, mis meil aitab elumere laenetel uppumata ulpida ja ehk neil laenetel kõndidagi, nagu mõned seda olevat teinud."
See "lobisemine" on antud tandemi puhul muidugi väga tuumakas – on parasjagu vaimset tulevärki, kus püssirohtu kokku ei hoita ja kus vajadusel teineteisele ka säravalt oponeeritakse. See on avatus ja lähedus kõrgeimas astmes, teemadeks surm, elu ja kõik sinna juurde kuuluv. Selliseid kirju saabki vahetada ilmselt vaid korra elus. Väga isiklikud küsimused põimuvad neis läkitustes ümbritseva maailma suurte teemadega. Palju on juttu loodusest, aga ka religioonist, kirjandusest, keelest, ajaloost...
Jaan Kaplinski pääle mõeldes: kui keha järjest hapramaks muutub ja juba läbi kumama hakkab, lööb vaim seda kirkamalt särama. Tõnu Õnnepalu on talle väga hea vaimupartner, teineteisele ollakse kaks võrdset hingehoidjat. Üha rahutumas maailmas pakub raamatu rahulik, vaatlev iseloom suurt rõõmu ja hingekosutust.
Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus on nauditav lugemine. Kaplinski ütleb ühes oma kirjas, et kirjanduses meeldibki talle kõige enam see, mida võib nimetada intelligentseks lobisemiseks: "Võibolla selline intelligentne lobisemine on ka midagi, mis meil aitab elumere laenetel uppumata ulpida ja ehk neil laenetel kõndidagi, nagu mõned seda olevat teinud."
See "lobisemine" on antud tandemi puhul muidugi väga tuumakas – on parasjagu vaimset tulevärki, kus püssirohtu kokku ei hoita ja kus vajadusel teineteisele ka säravalt oponeeritakse. See on avatus ja lähedus kõrgeimas astmes, teemadeks surm, elu ja kõik sinna juurde kuuluv. Selliseid kirju saabki vahetada ilmselt vaid korra elus. Väga isiklikud küsimused põimuvad neis läkitustes ümbritseva maailma suurte teemadega. Palju on juttu loodusest, aga ka religioonist, kirjandusest, keelest, ajaloost...
Jaan Kaplinski pääle mõeldes: kui keha järjest hapramaks muutub ja juba läbi kumama hakkab, lööb vaim seda kirkamalt särama. Tõnu Õnnepalu on talle väga hea vaimupartner, teineteisele ollakse kaks võrdset hingehoidjat. Üha rahutumas maailmas pakub raamatu rahulik, vaatlev iseloom suurt rõõmu ja hingekosutust.
390 pages, Hardcover
Published January 1, 2022
20 people are currently reading
108 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books121 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
October 19, 2022
Millest võiks meie kaks armastatud kirjanikku üksteisele kirjutada? Uutest suundumustest maailmakirjanduses? Kunsti, teatri ja kirjanduse rollist tänapäeva ühiskonnas? Suurtest poliitilistest sündmustest meil ja mujal? Jah, kõigist nendest on nendes kirjades natuke juttu. Kus sa pääsed! Kuid põhiliselt arutavad Tõnu ja Jaan oma kirjades teemade üle, mis on elus päriselt olulised - eestlaste uus hullus ehk lõputuna näiv ja igat pühapäeva täitev muruniitmine aedades, köögiakna taga puuoksal maanduvate linnukeste tulevik ning selle koha otsimine, mida saaksid südamerahus oma päriskoduks kutsuda.
Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks.
Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kõige selle taustal on läbiv teema ka Jaani tervis ning selle pidev halvenemine. Kui esimene pool raamatust läks lugemine lipates ning tõesti suure huviga jälgisin kirjast kirja edasi kanduvaid mõttevahetusi, siis viimased sada lehekülge olid tõesti rasked. Nii Jaan, Tõnu kui ka mina teadsime, et nende saja lehekülje pärast jääb üks kiri vastuseta ja üht meist kolmest ootab pääsemine/rahu/igavik. Lõpuks, kui sain aru, et nüüd loetud Tõnu kirjale ei tulegi Emajõe kaldalt enam vastust, tegi see ikka päriselt raamatu kohal silmad märjaks.
Kuid sellest kurvast noodist hoolimata olen ütlemata tänulik, et need kirjad ja mõtted said raamatukaante vahele. Kuigi öeldakse, et internetis jääb kõigest jälg ja midagi ei lähe lõplikult kaduma, siis just igasugused vähegi kultuurilooliselt väärtuslikud kirjavahetused tundub olevat "kaduv kunst". Vanasti koguti ja säilitati kirjavahetusi suure hoolega, kuid nüüd teeb DELETE nupp oma tööd tuima rahuga. Selle tõttu tõesti suur kummardus antud raamatule, mis aitab natuke paremini mõista meie kaht kirjanikku paremini loojate ja inimestena. Väike kild meie kultuurilugu pääses DELETE nupu eest pakku.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 11, 2022
Nagu asjaosalised ise ütlevad - intelligentne lobisemine, kirjades siis. Seda see just ongi ja kellele passib, sellele passib. Mulle üldiselt sobis päris kenasti see Kaplinski viimase eluaasta mõttevahetus Õnnepaluga ilmast ja inimestest, aktuaalsetest ja igavikulistest teemadest. Kui ehk nuriseda, siis neid "lilli ja liblikaid" läks vahepeal mu jaoks paljuks, sest eks igaühel ole oma aknatagused jälgimised ja alati need ju ei kattu teiste omadega.
Meeldivaks üllatuseks osutusid mu jaoks nende seisukohavõtud päevakajaliste teemade osas, olgu selleks Trump ja Biden või suurriikide omavahelised mõõduvõtud ning Eesti halenaljakas klähvimine nende vahel, rohepööre, loodushoid jne, jne. Väga palju elutervet suhtumist.
Mul on hea meel, et raamat ei lõppenud nii äkiliselt nagu nende kirjavahetus, samuti et see ei lõppenud nii nukralt. See viimane tekstiosa, ehk siis Õnnepalu katse Samosel kirjavahetust üle lugeda ja läbi töötada, samuti kirjutada seda n-ö viimast kirja Kaplinskile, see oli parajalt humoorikas (kuigi loomulikult ka traagiline, oli ju Õnnepalu seal tegelikult üpris viletsas tervislikus konditsioonis) ja osutus päris kenaks lõppakordiks. Meenutas mulle kangesti Huysmansi "Äraspidi" peategelast des Esseintes`i ja tema suhtumist reisimisse :) Tõsi, sealsete võõrustajate nahas ei tahaks pärast säherdust antireklaami olla. Teisalt on tore, et Õnnepalu selle kõik sisse jättis, sest eks see ju näita, kuidas meie muljeid mõjutavad mingid x tegurid.
Meeldivaks üllatuseks osutusid mu jaoks nende seisukohavõtud päevakajaliste teemade osas, olgu selleks Trump ja Biden või suurriikide omavahelised mõõduvõtud ning Eesti halenaljakas klähvimine nende vahel, rohepööre, loodushoid jne, jne. Väga palju elutervet suhtumist.
Mul on hea meel, et raamat ei lõppenud nii äkiliselt nagu nende kirjavahetus, samuti et see ei lõppenud nii nukralt. See viimane tekstiosa, ehk siis Õnnepalu katse Samosel kirjavahetust üle lugeda ja läbi töötada, samuti kirjutada seda n-ö viimast kirja Kaplinskile, see oli parajalt humoorikas (kuigi loomulikult ka traagiline, oli ju Õnnepalu seal tegelikult üpris viletsas tervislikus konditsioonis) ja osutus päris kenaks lõppakordiks. Meenutas mulle kangesti Huysmansi "Äraspidi" peategelast des Esseintes`i ja tema suhtumist reisimisse :) Tõsi, sealsete võõrustajate nahas ei tahaks pärast säherdust antireklaami olla. Teisalt on tore, et Õnnepalu selle kõik sisse jättis, sest eks see ju näita, kuidas meie muljeid mõjutavad mingid x tegurid.
February 17, 2023
nii palju sõnu, nii palju tundeid. kadusin iga natukese aja tagant ära, langesin kuhugi. tõmbas mind tühjaks kuid siis jälle tõi ellu tagasi - ei teagi, kumba rohkem.
September 29, 2022
Lõpetasin lugemise vahetult enne teki alla pugemist, kuid und ei tulnud tükk aega, sest kogu loetu keerles peas ega lasknud mõtetel rahuneda. Kaplinski ise on nimetanud seda kirjavahetust "intelligentseks lobisemiseks" ja kui kahe sellise kirjaniku mõttemaailm kokku panna, siis ei saagi tulemus olla muud kui mõnusasti loetav. Kirjavahetus ise sai alguse Kaplinski raamatu "Vaimu paik" (mis tuleb ka kindlasti läbi lugeda) intervjuust-eessõnast ja jätkus kuni 2021. aasta juulini. Ehk siis on raamatus kirju enam kui poole aasta jagu, mis Jaanile ka ühtlasi viimaseks poolaastaks jäi...
Kui muidu on Õnnepalu ilukirjandusliku loomingu lugemine mulle kohati igavaks muutunud ja tundub, nagu loeksin iseenda mõtteid, siis sellises kirjavahetuse vormis teoses ei häirinud see asjaolu mind sugugi. Otse vastupidi, muudkui aga noogutasin kaasa ja tabasin end mõtlemast, et minusuguse mõttemaailma ja tõekspidamistega inimesi on ikkagi veel. Kaplinskigi mõtteid ma enamikus osas jagan, sest valutab temagi südant endale kõige südamelähedastel teemadel.
Räägivad nad oma kirjades aga igasugustest asjadest, alates argielust ja tähelepanekutest ümbritseva loodus- ja muu maailma kohta kuni keele, kultuuri, religiooni, poliitika, filosoofia jms-ni. Muidugi tuleb jutuks ka elu ja surma teema. Õnnepalu lõpupeatükid täitsa üllatasid ja panid sellistel teemadel veel enam mõtlema.
Ma tõesti nautisin selle kirjavahetuse lugemist. Ühelt poolt on kõik kirjapandu lihtne ja ehe, teisalt jällegi kumab läbi ridade kirjutaja(te) rikkalik mõtte- ja vaimumaailm. See lugemine andis vist Õnnepalu loomingulegi parema tausta ja võib-olla loen tema järgmist raamatut (mis riiulilt muudkui otsa vahib) juba teistsuguse pilguga. Kaplinski säilitas muidugi elu lõpuni oma tuntud headuse ja tedagi võiks veel (üle) lugeda.
Kui muidu on Õnnepalu ilukirjandusliku loomingu lugemine mulle kohati igavaks muutunud ja tundub, nagu loeksin iseenda mõtteid, siis sellises kirjavahetuse vormis teoses ei häirinud see asjaolu mind sugugi. Otse vastupidi, muudkui aga noogutasin kaasa ja tabasin end mõtlemast, et minusuguse mõttemaailma ja tõekspidamistega inimesi on ikkagi veel. Kaplinskigi mõtteid ma enamikus osas jagan, sest valutab temagi südant endale kõige südamelähedastel teemadel.
Räägivad nad oma kirjades aga igasugustest asjadest, alates argielust ja tähelepanekutest ümbritseva loodus- ja muu maailma kohta kuni keele, kultuuri, religiooni, poliitika, filosoofia jms-ni. Muidugi tuleb jutuks ka elu ja surma teema. Õnnepalu lõpupeatükid täitsa üllatasid ja panid sellistel teemadel veel enam mõtlema.
Ma tõesti nautisin selle kirjavahetuse lugemist. Ühelt poolt on kõik kirjapandu lihtne ja ehe, teisalt jällegi kumab läbi ridade kirjutaja(te) rikkalik mõtte- ja vaimumaailm. See lugemine andis vist Õnnepalu loomingulegi parema tausta ja võib-olla loen tema järgmist raamatut (mis riiulilt muudkui otsa vahib) juba teistsuguse pilguga. Kaplinski säilitas muidugi elu lõpuni oma tuntud headuse ja tedagi võiks veel (üle) lugeda.
December 6, 2025
“Kirjad” on mu kapil juba vist 2a istunud. Äkki raamatuga on nii, et sa võtad ta kätte just siis, kui sa teda kõige rohkem vajad? Sellega igatahes oli nii. Tundsin kooli alguses palju ärevust, et mul ei ole aega, et ma ei jõua oma asjadega valmis. Iga kord, kui raamatu võtsin see tunne kadus — minusse tulvas mingi rahu ning teadmine, et tegelikult on elu ainult elamiseks, kõik muu on lisaks. Esialgu meeldisid mulle Õnnepalju kirjutised rohkem, need olid helgemad ning justkui arutlesid kõige üle?. Kaplinski kirjad tundusid mulle rõhuvana — inimesed pahad, loodus hukas jms. Nagu õiged Eesti mehed kunagi (vist?) kirjeldavad nad mõlemad ka kohati liiga palju ilmaolusid, mis minule kui nooremale lugejale nii palju huvi ei paku. Samas oli kohati tore tagasi mõelda 2021.a leitsakule ja millega mina toona ametis olin. Mida rohkem lugesin, seda rohkem taipasin, et nad täiendavad üksteist ning just nii ongi hea. Teadsin, et Jaan sureb mingi hetk. Kartsin pingeliselt seda hetke, kas nüüd oligi viimane kiri. Tõnu järelhüüe Jaanile liiga pikaks ning ei olnud üldse temalik, muidugi ta ise vist ei olnud sel ajal ka päris tema ise selle õnnetuse pärast.
Need kaks meest panid mu mõtlema, arutlema ja ka nägema seda, mis on kohe mu nina all. Paljud meist ei märka seda, ka mina ise vahel.
Need kaks meest panid mu mõtlema, arutlema ja ka nägema seda, mis on kohe mu nina all. Paljud meist ei märka seda, ka mina ise vahel.
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 19, 2023
Kindlasti üks neist raamatutest, mille juurde tulen tagasi. Lugeda kahe nutika inimese kirjavahetust (isegi, kui igasse nende tõekspidamisse ei usu), on lihtsalt midagi imelist. Ja endalegi ootamatult pani see raamat mind mõtlema ka asjadele, mida ma poleks sellest raamatust oodanud - lindudest, taimedest ja inimese suhtumisest loodusesse üleüldiselt.
December 3, 2023
Leidsin lõpuks aja, et reviewda tagantjärgi 6 raamatut, aga ütleme nii et hetkel pole just parim seis lugemisgraafikus. Sügis oli väga reading slump pluss väga palju muid toimetusi.
Aga teosest! Sain aru, et olles realistlike raamatute armastaja, sobivad mulle hästi kirjastiilis raamatud, nagu see, kuna need on kõige autentsem viis autori ja tema mõtetega tutvuda. Antud juhul siis Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus. Ühtlasi ka hea viis eesti kirjandusmaastikuga kursis olla, kuna loen enamus ajast välismaist kirjandust. Mulle kokkuvõttes väga meeldis.
Minu silmis väga heade ja ausate mõtetega lõigud:
- Ei, iga kord, kui ma mõtlen, et maailmas elab juba ligi kaheksa miljardit inimest, tuleb mulle hirm peale. Kõik nad ju tahavad midagi, tahavad hästi elada, tahavad igal juhul elada. Ja neil on selleks sama palju õigust kui minul. Ja neil miljonitel titadel, kes veel sünnivad... Tänagi sünnib maailma üle kolmesaja tuhande uue tita. Paljud neist kasvavad suureks ja tahavad saada õnnelikuks. Kui mina siia ilma sündisin, oli teisi inimolendeid siin juba ees nii umbes 3,2 miljardit. Aastat kakskümmend varem, kui Sina sündisid, ainult 2,3. Sinu eluajal on inimesi saanud tubli kolm korda rohkem. Need arvud panevad pea ringi käima ja neile mõeldes tunduvad küll päris naeruväärsed igasugu „klimameetmed", majanduse „rohepööre" ja kõik see ilus jutt, mida poliitikud räägivad oma lääne keskklassi linlastest valijatele, et rahustada nende südametunnistust ja et nad võiks - tegelikult! - vanaviisi edasi elada, sama palju edasi tarbida, ainult et sellel kõigel oleks küljes üks lohutav roheline sildike. Hiina on ammu taibanud, kui kasulik see Lääne „rohepööre" talle on: päikesepaneelide ja akude tootmine on ju suur võimalus Hiina tööstusele. Lõppude lõpuks veel rohkem tootmist, rohkem tarbimist…
- Mõnda aega. Kuni rohi otsa saab. Olen, jah, kahjuks, välistest muljetest sõltuv. Mul on tunne, et kui hing ei saa väljast toitu, hakkab ta iseennast närima.
- Ja ega muidugi see, et Ameerikal on nüüd jälle korralik ja arukas president, ei tähenda, et kriis oleks lahendatud. Kriis jäi lahendamata ja paisub varjatult. Vähemalt nii ma arvan. Ja muide kas üldse saab kriise lahendada? Ma mõtlen, suuri, olemuslikke, inimlikke krise? Inimene ongi kriis. Ta rahuneb ajutiselt vaid selleks, et mingi uue mõllu jaoks jõudu koguda.
-Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks! Liiga turvaline elu teeb samamoodi haigeks nagu liiga magus elu. Meil on vaja tunda ohtu. Alles ohtu tundes tunned, et oled elus. Eks siis seatagi ennast kunstlikult ohtu, eks siis tuleb „riskikäitumine", nagu see sõna vaga täpselt ütleb: autodega kihutamine, kaljudel kõõlumine, benji-hüpped ja eks ka narkootikumid. Mis sa inimesega teed! Anna talle hea elu, ta ei talu seda. Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depression. Ma kaldun uskuma, et nüüdne depressiooni epideemia just arenenud, rikastes maades, ei ole ainult ülediagnoosimise ja moe fenomen. See on ka reaalne. Kas just haigus - igal juhul häda. Elu, kus midagi ei juhtu, kus ohtusid pole, kust surm on justkui elimineeritud - see on ju sõna otseses mõttes väljapääsmatu elu. Vaid surmaoht muudab elu talutavaks. Isegi - armsaks.
- Nüüd räägime tarbimisühiskonnast, tegelikult on tegu ikka tootjate ja müüjate kujundatud ja juhitud ühiskonnaga. Ostu-müügi ühiskonnaga, kus ei loe see, mida ja kuidas sa tarbid, vaid see, mida ostad ning ära viskad, et uut osta. Kas sööd ostetud puuvilja või viskad prügikasti, kas kasutad ostetud kompuutrit või jätad ta pööningule vedelema, ei loe. Majandus elab ja kasvab igal juhul. Enk oleks kõige tabavam nimetada meie ühiskonda äri-ühiskonnaks, bisness-ühiskonnaks. Ari on äri. Eliit on business-class, äriklass, kelle elus raha ongi kõige olulisem, kes elavad äris ja ärile ja kellele äri ajamiseks pakutakse erilisi soodustusi ja mugavusi. Äri ajamine vajab muidugi nuppu, leidlikkust,
ettevõtlikkust. Seda püütakse juba koolilastes kasvatada, õpetades-innustades neid välja nuputama midagi, mida õnnestuks edukalt müüa. Õpilasfirmad on midagi, mida ei oleks osanud kujutellagi, nüüd on nad vägagi moes. Mulle kohe sugugi ei meeldi see laste ideologiseerimine, kaasa tõmbamine ostu-müügi süsteemi. Kasvatada tuleb inimesi, haritud inimesi, mitte müügiagente ja reklaamijaid.
- (Tõnu Jaanist peale tema surma raamatu lõpupoole) Sinu? Pöördun ikka Su poole, kuigi tean, et see on veel vaid kirjanduslik võte. Sinu poole ma enam pöörduda ei saa. Küllap kogesid seda ka ise, kui kirjutasid oma raamatut „Isale". Seda lugedes on tunda, et algul pöördud ühtelugu tema poole, nagu püüad kontakti saada, aga siis mõistad, et niisugust asja pole olemas, et kirjutades isale, kirjutad ikkagi vaid endale, kirjutades surnule, kirjutad elavale, elavatele. Kõik kirjutamine, looming, on siinpoolne. See on elavate vaheline asi. Puhtalt. Surnuid see ei puuduta ega huvita. Olen selles kindel. Sind ei huvita enam Su luuletused. See kõik jäi sinna kaldale maha, kus oleme meie. Meie loeme neid, meid aitavad nad, meie eneste kaudu, aga Sinu jaoks ei ole seda kõike enam olemas, sest Sinu jaoks ei ole Sind enam olemas. Miskipärast kujutletakse, et poeet, kirjanik elab edasi oma loomingus. Ei ela. Ta on sellest täielikult lahkunud. Looming elab edasi meis, kes me edasi elame, tänulikud, jah, ka talle, kes selle kord tegi, ainult et temasse see enam ei puutu. See puutub veel vaid meisse, meie elusse, üldse elusse. Unustada kogu see jama. Just täpselt niisugune mõte või lause, „unustada kogu see jama", mulle seal Samosel akki pähe tuli. See ongi surm: unustada kogu see jama. Leppisin selle kaudu temaga, kuigi surra ma ei tahtnud, ei, seda küll mitte. Tahta saab ikkagi ainult elada.
Aga teosest! Sain aru, et olles realistlike raamatute armastaja, sobivad mulle hästi kirjastiilis raamatud, nagu see, kuna need on kõige autentsem viis autori ja tema mõtetega tutvuda. Antud juhul siis Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus. Ühtlasi ka hea viis eesti kirjandusmaastikuga kursis olla, kuna loen enamus ajast välismaist kirjandust. Mulle kokkuvõttes väga meeldis.
Minu silmis väga heade ja ausate mõtetega lõigud:
- Ei, iga kord, kui ma mõtlen, et maailmas elab juba ligi kaheksa miljardit inimest, tuleb mulle hirm peale. Kõik nad ju tahavad midagi, tahavad hästi elada, tahavad igal juhul elada. Ja neil on selleks sama palju õigust kui minul. Ja neil miljonitel titadel, kes veel sünnivad... Tänagi sünnib maailma üle kolmesaja tuhande uue tita. Paljud neist kasvavad suureks ja tahavad saada õnnelikuks. Kui mina siia ilma sündisin, oli teisi inimolendeid siin juba ees nii umbes 3,2 miljardit. Aastat kakskümmend varem, kui Sina sündisid, ainult 2,3. Sinu eluajal on inimesi saanud tubli kolm korda rohkem. Need arvud panevad pea ringi käima ja neile mõeldes tunduvad küll päris naeruväärsed igasugu „klimameetmed", majanduse „rohepööre" ja kõik see ilus jutt, mida poliitikud räägivad oma lääne keskklassi linlastest valijatele, et rahustada nende südametunnistust ja et nad võiks - tegelikult! - vanaviisi edasi elada, sama palju edasi tarbida, ainult et sellel kõigel oleks küljes üks lohutav roheline sildike. Hiina on ammu taibanud, kui kasulik see Lääne „rohepööre" talle on: päikesepaneelide ja akude tootmine on ju suur võimalus Hiina tööstusele. Lõppude lõpuks veel rohkem tootmist, rohkem tarbimist…
- Mõnda aega. Kuni rohi otsa saab. Olen, jah, kahjuks, välistest muljetest sõltuv. Mul on tunne, et kui hing ei saa väljast toitu, hakkab ta iseennast närima.
- Ja ega muidugi see, et Ameerikal on nüüd jälle korralik ja arukas president, ei tähenda, et kriis oleks lahendatud. Kriis jäi lahendamata ja paisub varjatult. Vähemalt nii ma arvan. Ja muide kas üldse saab kriise lahendada? Ma mõtlen, suuri, olemuslikke, inimlikke krise? Inimene ongi kriis. Ta rahuneb ajutiselt vaid selleks, et mingi uue mõllu jaoks jõudu koguda.
-Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks! Liiga turvaline elu teeb samamoodi haigeks nagu liiga magus elu. Meil on vaja tunda ohtu. Alles ohtu tundes tunned, et oled elus. Eks siis seatagi ennast kunstlikult ohtu, eks siis tuleb „riskikäitumine", nagu see sõna vaga täpselt ütleb: autodega kihutamine, kaljudel kõõlumine, benji-hüpped ja eks ka narkootikumid. Mis sa inimesega teed! Anna talle hea elu, ta ei talu seda. Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depression. Ma kaldun uskuma, et nüüdne depressiooni epideemia just arenenud, rikastes maades, ei ole ainult ülediagnoosimise ja moe fenomen. See on ka reaalne. Kas just haigus - igal juhul häda. Elu, kus midagi ei juhtu, kus ohtusid pole, kust surm on justkui elimineeritud - see on ju sõna otseses mõttes väljapääsmatu elu. Vaid surmaoht muudab elu talutavaks. Isegi - armsaks.
- Nüüd räägime tarbimisühiskonnast, tegelikult on tegu ikka tootjate ja müüjate kujundatud ja juhitud ühiskonnaga. Ostu-müügi ühiskonnaga, kus ei loe see, mida ja kuidas sa tarbid, vaid see, mida ostad ning ära viskad, et uut osta. Kas sööd ostetud puuvilja või viskad prügikasti, kas kasutad ostetud kompuutrit või jätad ta pööningule vedelema, ei loe. Majandus elab ja kasvab igal juhul. Enk oleks kõige tabavam nimetada meie ühiskonda äri-ühiskonnaks, bisness-ühiskonnaks. Ari on äri. Eliit on business-class, äriklass, kelle elus raha ongi kõige olulisem, kes elavad äris ja ärile ja kellele äri ajamiseks pakutakse erilisi soodustusi ja mugavusi. Äri ajamine vajab muidugi nuppu, leidlikkust,
ettevõtlikkust. Seda püütakse juba koolilastes kasvatada, õpetades-innustades neid välja nuputama midagi, mida õnnestuks edukalt müüa. Õpilasfirmad on midagi, mida ei oleks osanud kujutellagi, nüüd on nad vägagi moes. Mulle kohe sugugi ei meeldi see laste ideologiseerimine, kaasa tõmbamine ostu-müügi süsteemi. Kasvatada tuleb inimesi, haritud inimesi, mitte müügiagente ja reklaamijaid.
- (Tõnu Jaanist peale tema surma raamatu lõpupoole) Sinu? Pöördun ikka Su poole, kuigi tean, et see on veel vaid kirjanduslik võte. Sinu poole ma enam pöörduda ei saa. Küllap kogesid seda ka ise, kui kirjutasid oma raamatut „Isale". Seda lugedes on tunda, et algul pöördud ühtelugu tema poole, nagu püüad kontakti saada, aga siis mõistad, et niisugust asja pole olemas, et kirjutades isale, kirjutad ikkagi vaid endale, kirjutades surnule, kirjutad elavale, elavatele. Kõik kirjutamine, looming, on siinpoolne. See on elavate vaheline asi. Puhtalt. Surnuid see ei puuduta ega huvita. Olen selles kindel. Sind ei huvita enam Su luuletused. See kõik jäi sinna kaldale maha, kus oleme meie. Meie loeme neid, meid aitavad nad, meie eneste kaudu, aga Sinu jaoks ei ole seda kõike enam olemas, sest Sinu jaoks ei ole Sind enam olemas. Miskipärast kujutletakse, et poeet, kirjanik elab edasi oma loomingus. Ei ela. Ta on sellest täielikult lahkunud. Looming elab edasi meis, kes me edasi elame, tänulikud, jah, ka talle, kes selle kord tegi, ainult et temasse see enam ei puutu. See puutub veel vaid meisse, meie elusse, üldse elusse. Unustada kogu see jama. Just täpselt niisugune mõte või lause, „unustada kogu see jama", mulle seal Samosel akki pähe tuli. See ongi surm: unustada kogu see jama. Leppisin selle kaudu temaga, kuigi surra ma ei tahtnud, ei, seda küll mitte. Tahta saab ikkagi ainult elada.
August 28, 2023
Lugesin seda kirjavahetust aeglaselt ja mõnuga. Mõtlesin, et mul on tegelikult ükskõik, millest Õnnepalu kirjutab, sest kõik meeldib. Kuidagi väga isiklik suhe tekkis mõlema osapoolega ja elasin väga kaasa Kaplinski tervisemuredele. Kuna viimased kirjad on ta kirjutanud vahetult enne surma, siis tundus nagu saaks tema kõrval kõik need viimased kuud ja nädalad olla. Kujutan ette kui raskelt võis Kaplinski surm Õnnepalule mõjuda - sul on kogu aeg keegi, kellega pead dialoogi ja siis ühtäkki enam pole seda inimest. Raamatu lõpus Samose saarel juhtunu on kuidagi väga sümboolne - justkui seesama surm oleks tahtnud Õnnepalule näidata, mis tunne on, kui ta tulema hakkab. Õnneks ei tulnud veel, aga olukord oli üksjagu hirmutav.
Kaplinski kahjuks lahkus, aga Õnnepalul on loodetavasti veel palju loomingulisi aastaid ees. Mulle on alati huvi pakkunud tema kolimised ja majaehitused, nii et ma väga loodan, et ka Jõgeva majast ja elust/tööst Luual tuleb kunagi üks raamat. Majaehitus on ju looming, nii et sellist pidevat kolimist ei peaks kunagi põdema. Selline pidevas muutuses elu meeldiks mulle endalegi.
Kaplinski kahjuks lahkus, aga Õnnepalul on loodetavasti veel palju loomingulisi aastaid ees. Mulle on alati huvi pakkunud tema kolimised ja majaehitused, nii et ma väga loodan, et ka Jõgeva majast ja elust/tööst Luual tuleb kunagi üks raamat. Majaehitus on ju looming, nii et sellist pidevat kolimist ei peaks kunagi põdema. Selline pidevas muutuses elu meeldiks mulle endalegi.
January 24, 2024
Võtsin sama ahnelt kätte, kui misiganes muu Õnnepalu varem, aga tundub, et selle raamatuga sai nüüd küll. Võibolla igaveseks. (Forevaaaaaaa!) Sest. On vist nüüd lõpuks küllalt saanud. Õnnekas ütles ise ju ka, et kirjanik kirjutab ikka ühte raamatut terve elu. Sellest raamatust on nüüd piisavalt sotti saadud praeguseks. Mis toond on meid siia, enam edasi ei vii... Jah. Selline kirjanikulahkuminek ehk. Sõpradega lahku minemisest on viimasel ajal natuke räägitud, aga kirjanikud on jälle oma teema.
Ja siis oli siin raamatus veel teine pool, Kaplinski oma. Pean ütlema, et hüppasin silmadega paljust üle, aga vahel natuke kohe häiris. Ei istu mulle see Kaplinski, midagi pole teha. Liialt tundub seal olevat mingit sorti eneseimetlust ja (pigem tüütul moel) targutamist, minu jaoks vähemalt. Õnnepalu kuidagi jääb rahulikumaks ja kaugemaks mingite "nii ongi" hõigete kõrval. Mõnusamaks. Aga mulle tundub, et kogu Kaplinski diskursus on kuhugi uperpallitama jäänud, kuhugi tühjale heinamaale, kust kaugele paistab, et ikka ju täitsa on midagi, nagu hiilgab mingi majakatuli veel, aga lähemale minnes ta lihtsalt hajub ära. Tühja õhku.
Ja siis oli siin raamatus veel teine pool, Kaplinski oma. Pean ütlema, et hüppasin silmadega paljust üle, aga vahel natuke kohe häiris. Ei istu mulle see Kaplinski, midagi pole teha. Liialt tundub seal olevat mingit sorti eneseimetlust ja (pigem tüütul moel) targutamist, minu jaoks vähemalt. Õnnepalu kuidagi jääb rahulikumaks ja kaugemaks mingite "nii ongi" hõigete kõrval. Mõnusamaks. Aga mulle tundub, et kogu Kaplinski diskursus on kuhugi uperpallitama jäänud, kuhugi tühjale heinamaale, kust kaugele paistab, et ikka ju täitsa on midagi, nagu hiilgab mingi majakatuli veel, aga lähemale minnes ta lihtsalt hajub ära. Tühja õhku.
April 7, 2024
Peaaegu kolm kuud läks aega selle raamatuga!!! Aga asja sai. Raamat oli kaalult raske ja seda oli reaalselt füüsiliselt raske lugeda. See, et pool raamatut oli lindudest ja puudest/lilledest, ei aitanud kaasa. Aga samas on mõlemad kuidagi Eesti kullavara minu jaoks ja siin oli jällegi väga palju huvitvaid mõtteid, mis mulle korda lähevad ja mõtlema panevad. Et sellest tulebki viis punkti. Keegi kommenteeris ka, et see Kaplinski arrogantsus, eneseimetlus, teistele ülalt alla vaatamine ja ehk ka kitsarinnalisus hakkab vastu ja siin raamatus oli seda kuidagi eriti tunda kahjuks (aga sellest pole vist väga ilus enam rääkida). Igatahes, hea meel oli, et lugesin. Õnnepalu oskus aeg seisma panna on midagi ainulaadset. Soovitan
March 5, 2023
Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski kirjavahetus viimase poole aasta jooksul enne viimase surma. Mõtisklused siit ja sealt, keelest ja kirjandusest, poliitikast ja ajaloost, reisimisest ja loodusest, floorast ja faunast, elust ja surmast. Kõrgelennulisemate mõtiskluste keskel on midagi veidralt värskendavat ja rahustavat pikkades kirjeldustes, milline ilm mingil päeval oli. Osa korrespondentsist tahaks küll ristida veidi väsitavaks vanamehejauruks, aga sinna vahele jagub palju toredaid mõtteid ja harvaesinevat siirust, mida Eesti kultuuri viimase poolsajandi suurkujud ses läbitoimetamata vormis ja sundimatus kirjasõpruses endale lubasid. 3.5/5
October 22, 2022
Mõlemasse, Kaplinskisse kui luuletajasse, Õnnepalusse kui proosakirjanikku, olen suhtunud alati vast isegi totaka hardusega. Ja nüüd nad kirjutavad teineteisele! Ja tunnen sellesama harduse Tõnu kirjades Jaanile natuke ära. Kirjadega vist on nii, et ei saa ühe soojaga ära lugeda. Mekutad natuke korraga ja mis ootamatu, avastasin end mõtlemast, et kuidas mina vastaks. Ja siis ehmumast: mida tal küll minuga kirjutada oleks...
Hõrk lugemine, mida lähemale elu servale, seda õrnem ja valusam.
Hõrk lugemine, mida lähemale elu servale, seda õrnem ja valusam.
December 3, 2022
Keelest ja luulest, loodusest ja muusikast, elust ja surmast…
June 10, 2023
Võõraste inimeste lõpututele rumineerimistele kaasa elamine pole mu tugevaim külg.
January 25, 2024
Õnnepalu nagu ikka, loed ja loed, kuni oled end kaasa lasknud viia. Oletan, et raamat on autori austusavaldus Kaplinskile, kelle suur austaja ma pole. Võibolla veel arenen.
October 10, 2024
Haarav kahe intelligentse mehe lobisemine.
January 23, 2025
Soe lugemine kahe kirjanikust sõbra vahelisest kirjavahetusest, kus üks neist teab, et on aeg peagi lahkuda.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews