What do you think?
Rate this book
Minu... #160
Minu Rumeenia. Absurdi armunud
„Kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, aga sina kolisid siia… Miks?“ – see on küsimus, mida olen viie aasta jooksul kuulnud sageli. Armumine aga ei hüüa tulles ning kui juhus mulle mu tulevast elukaaslast tutvustas, algas mu elus suur seiklus nimega „Minu Rumeenia“.
Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa.
Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.
Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle võistlejat ei ole.
Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa.
Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.
Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle võistlejat ei ole.
- GenresTravel
272 pages, Paperback
Published September 1, 2022
2 people are currently reading
72 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
October 10, 2022
Kuigi mind võib pidada mõneti erapoolikuks, siis pean ometi tõdema, et on ilmunud minu tänavune lemmik "Minu..." sarjas. Üks kandidaat võib küll veel selle aastanumbri sees tulla, aga eks me siis vaata edasi.
Ma mäletan selle toimetamistöö valikuprotsessi, sest no... Rumeenia, eks ole :) Ja mäletan mõne inimese näoilmet, kui tuli jutuks, et töölaual "Minu Rumeenia". Kuna ma ise ei ole Rumeeniasse sattunud, siis need hirmujutud ja õudu täis pilgud, mind väga ei morjendanud.
Autori lähenemine Rumeeniale on lugupidav, mõista püüdev, samas värske pilguga, mis kohati ettetuleva absurdiga taktitundeliselt ümber käib. Ja muidugi võrratu tasakaal isikliku ja Rumeenia vahel. Kuigi väikesesse raamatusse on saanud palju informatiivset, siis see on ometi kuidagi huvitav ja põnev, isegi kõik need vampiirid (kellel muide on väga keerulised sugulussidemed omavahel), revolutsioon, Ceaușescu püüded riiki "õigel" kursil hoida jms.
Siiski-siiski, minu jaoks eksootilisest ja omanäolisest Rumeeniast põnevamgi on autori enese arengulugu. Arusaadavalt ei moodusta raamatust lõviosa autori kirjeldused tema sotsiaalsest ärevusest ja depressioonist - peategelaseks on ikkagi ju Rumeenia -, ent siiski avaneb neil lehekülgedel lugejale helge alatooniga teekond, mille jooksul Tiina avastab shibari ja polüamooria.
Kuidagi hea tunne oli lugedes.
Ja raamatust üks anekdoot ka:
Kommunistliku Rumeenia president Nicolae Ceaușescu näeb linnas pikas sabas seisvaid kodanikke, palub autojuhil seisma jääda ja välja uurida, mida nad seal ootavad?
Juht naaseb vastusega: „Nad ootavad leivasabas.“
Ceaușescu müristab: „Minu rahvas ei pea leiva järele ootama! Viivitamata tooge neile leiba!“
Peatselt saabubki veoautotäis leiba, mis rahvale laiali jagatakse.
Ceaușescu sõidab rahulolevalt edasi, kuid juba mõne minuti pärast näeb järgmist saba: „Mida nad siin ootavad?“
„Munade järjekorras.“
„Tooge neile silmapilk nii palju mune kui vaja!“
Ceaușescu käsk täidetakse ja sõidetakse edasi, kuid varsti silmab president kolmandat saba: „Ma tahan teada, mida siin oodatakse!“
„Inimesed ootavad lihajärjekorras.“
Ceaușescu on mõnda aega tasa, siis aga kogub ennast ja käratab endise enesekindlusega:
„Tooge mu inimestele toolid!“
Ma mäletan selle toimetamistöö valikuprotsessi, sest no... Rumeenia, eks ole :) Ja mäletan mõne inimese näoilmet, kui tuli jutuks, et töölaual "Minu Rumeenia". Kuna ma ise ei ole Rumeeniasse sattunud, siis need hirmujutud ja õudu täis pilgud, mind väga ei morjendanud.
Autori lähenemine Rumeeniale on lugupidav, mõista püüdev, samas värske pilguga, mis kohati ettetuleva absurdiga taktitundeliselt ümber käib. Ja muidugi võrratu tasakaal isikliku ja Rumeenia vahel. Kuigi väikesesse raamatusse on saanud palju informatiivset, siis see on ometi kuidagi huvitav ja põnev, isegi kõik need vampiirid (kellel muide on väga keerulised sugulussidemed omavahel), revolutsioon, Ceaușescu püüded riiki "õigel" kursil hoida jms.
Siiski-siiski, minu jaoks eksootilisest ja omanäolisest Rumeeniast põnevamgi on autori enese arengulugu. Arusaadavalt ei moodusta raamatust lõviosa autori kirjeldused tema sotsiaalsest ärevusest ja depressioonist - peategelaseks on ikkagi ju Rumeenia -, ent siiski avaneb neil lehekülgedel lugejale helge alatooniga teekond, mille jooksul Tiina avastab shibari ja polüamooria.
Kuidagi hea tunne oli lugedes.
Ja raamatust üks anekdoot ka:
Kommunistliku Rumeenia president Nicolae Ceaușescu näeb linnas pikas sabas seisvaid kodanikke, palub autojuhil seisma jääda ja välja uurida, mida nad seal ootavad?
Juht naaseb vastusega: „Nad ootavad leivasabas.“
Ceaușescu müristab: „Minu rahvas ei pea leiva järele ootama! Viivitamata tooge neile leiba!“
Peatselt saabubki veoautotäis leiba, mis rahvale laiali jagatakse.
Ceaușescu sõidab rahulolevalt edasi, kuid juba mõne minuti pärast näeb järgmist saba: „Mida nad siin ootavad?“
„Munade järjekorras.“
„Tooge neile silmapilk nii palju mune kui vaja!“
Ceaușescu käsk täidetakse ja sõidetakse edasi, kuid varsti silmab president kolmandat saba: „Ma tahan teada, mida siin oodatakse!“
„Inimesed ootavad lihajärjekorras.“
Ceaușescu on mõnda aega tasa, siis aga kogub ennast ja käratab endise enesekindlusega:
„Tooge mu inimestele toolid!“
December 2, 2022
Mõni on selline raamat, et peale vaadates juba tead, et siit saab hea lugemine tulema. Rumeenia on mulle alati tundunud salapärane ja kaunis maa lopsaka looduse poolest, kuid vaesuse tõttu ohtlik ning et sealt pärineb justnimelt Dracula ise.
Tiina Sööt on andnud mulle uue ja värske ülevaate Rumeeniast, mis tundus kohati mõnusalt põnev ning koos kompotti segatud kerge huumoriga. Rumeenlaste minevik on eestlastele sarnane olnud, olgugi, et neid valitses erinev juht. Nad on umbusalduslikeks muudetud ja sügava vaesusega üle külvatud, mis annab senimaani rohkelt tunda. Nii tänavapildis kui ka rahva enda suhtes. Ometi leiavad nad rõõmu pisikestest asjadest.
Tiina Sööt on selle kõik nii mõnusalt ja nauditavalt kirja pannud. Saab lugeda kõike: rahvast, kommetest, söögist, erinevatest linnadest, Draculast, müütidest, minevikust, revolutsioonist.
Mul on ka hea meel selle üle, et kirjanik jäi enese suhtes ausaks ja pani kirja kõik, mis tema elus Rumeeniaga seostub. Mõnda võib see hirmutada, kuid tegelikult on ausus ja julgus just see, mida me vajame.
"Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu sõdames talle võistlejat ei ole"- Tiina Sööt.
Tiina Sööt on andnud mulle uue ja värske ülevaate Rumeeniast, mis tundus kohati mõnusalt põnev ning koos kompotti segatud kerge huumoriga. Rumeenlaste minevik on eestlastele sarnane olnud, olgugi, et neid valitses erinev juht. Nad on umbusalduslikeks muudetud ja sügava vaesusega üle külvatud, mis annab senimaani rohkelt tunda. Nii tänavapildis kui ka rahva enda suhtes. Ometi leiavad nad rõõmu pisikestest asjadest.
Tiina Sööt on selle kõik nii mõnusalt ja nauditavalt kirja pannud. Saab lugeda kõike: rahvast, kommetest, söögist, erinevatest linnadest, Draculast, müütidest, minevikust, revolutsioonist.
Mul on ka hea meel selle üle, et kirjanik jäi enese suhtes ausaks ja pani kirja kõik, mis tema elus Rumeeniaga seostub. Mõnda võib see hirmutada, kuid tegelikult on ausus ja julgus just see, mida me vajame.
"Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu sõdames talle võistlejat ei ole"- Tiina Sööt.
November 8, 2022
Mõtlesin Reelika sõnadele, et kas ka minu selle aasta lemmik minu sarjast oleks Minu Rumeenia. Üritasin meenutada, et mis sarjas tänavu ilmusid, lõpuks kiikasin ikka Petrone Print kodulehte :)
Kalamaja mulle meeldis, sest tavaliselt kodumaised versioonid pole siiani väga kõnetanud.
Meeldis ka Ukraina, sest oli poliitilise nurga alt ja seetõttu teistmoodi lähenemine.
Lõunamaa reisikatked olid mõistagi muhedad. Süüria ja Rumeenia jäid vast ühele pulgale, sest mõlema riigi kohta endal varasemat infot oli vähe.
Rumeeniat lugedes ma lõpuks ei saanudki aru, kas ma tahaksin sinna reisida või mitte. Prussakad, vanad paneelmajad (mu meelest täpselt sama koledad kui Annelinna omad), jube palju vaeseid (olin täiesti traumeeritud kuidas saab olla, et kanalisatsioonis elavad tuhanded lapsed ja samal ajal keskklassi inimesed ostavad kokku 20 kohvimasinat, mis neil viga on), kiimas lühikesed mehed kes sind bussis silitavad jne (kohutav!). Samas küpsed tomatid, soe kliima, odav elu...
Kalamaja mulle meeldis, sest tavaliselt kodumaised versioonid pole siiani väga kõnetanud.
Meeldis ka Ukraina, sest oli poliitilise nurga alt ja seetõttu teistmoodi lähenemine.
Lõunamaa reisikatked olid mõistagi muhedad. Süüria ja Rumeenia jäid vast ühele pulgale, sest mõlema riigi kohta endal varasemat infot oli vähe.
Rumeeniat lugedes ma lõpuks ei saanudki aru, kas ma tahaksin sinna reisida või mitte. Prussakad, vanad paneelmajad (mu meelest täpselt sama koledad kui Annelinna omad), jube palju vaeseid (olin täiesti traumeeritud kuidas saab olla, et kanalisatsioonis elavad tuhanded lapsed ja samal ajal keskklassi inimesed ostavad kokku 20 kohvimasinat, mis neil viga on), kiimas lühikesed mehed kes sind bussis silitavad jne (kohutav!). Samas küpsed tomatid, soe kliima, odav elu...
December 29, 2022
Palju huvitavat Rumeenia ja rumeenlaste kohta. Sidumisfetiš ja paarivahetuse teema pole nagu selle sarja raamatute eesmärk? Pigem tunneb autor vajadust sellest rääkida.
October 16, 2022
“Minu Rumeenia.Absurdi armunud” Tiina Sööt, Petrone Print, 2022, 272 lk.
Olen Rumeenias käinud reisijuhina juba 3 korda viimase kahe aasta jooksul ning seda arvustust kirjutasin Riia lennujaamas, tulles uuesti Rumeeniast, kus ma olin seoses ühe Erasmus+ projektiga. Mul on nähtud kõik tuntumad Rumeenia linnad (Bukarest, Sibiu, Brașov, Sighișoara jne) ning ka peamised turismiatraktsioonid (nii Dracula loss Branis kui ka Rumeenia kuninga residents Sinaias). Pooleldi bulgaarlasena on mul välja kujunenud ka oma arvamus ja nägemus Balkani kaootilisusest, mistõttu oli tore see raamat kätte võtta ja kogemusi võrrelda. Mõned Balkani absurdsused, mis ka raamatust välja tulevad, on minu jaoks nii iseenesestmõistetavad, et mina väga palju nende peale ei mõtleks, mistõttu oli tore näha ühe eestlase vaadet Rumeenia elule.
Pean tunnistama, et Tiina Sööt on tabanud oma raamatuga naelapea pihta ning see raamat peab olema kohustuslik lugemine kõigile, kes lähiajal planeerivad Balkani poolsaare külastamist. Tiina suudab oskuslikult ja vägagi kaasahaaravalt kirjeldada rumeenlaste suhtumist kirikusse ja vampiiridesse ning elust Bukaresti tüüpilistes nõukaaegsetes paneelmajades. Põnev on ka autori enda arengulugu, võitlus ärevuse ja depressiooniga ning tutvumine shibari, Rumeenia BDSMi kogukonnaga ja katsetused polüamooriaga.
Kogu seda raamatut läbib helge ja kerge alatoon. Märgata on, kuidas autor raamatu edenedes on hakanud kogu seda absurdsust kerge muigega omaks võtma ja sarnaselt kõigi Balkani elanikega sellega võitlema. Seal elades on igaühel vaja omamoodi probleemidega tegeleda, sest valitsus ei ole suuteline appi tulema ja sellega on ka Tiina üks lüli kogu selle piirkonna absurdsuses, mis ongi Balkani elu võlu ja valu (peamiselt aga võlu). Lõpetan oma arvustuse Tiina enda sõnadega: "Parem olla ebamugavalt elus kui mugavalt maetud."
Olen Rumeenias käinud reisijuhina juba 3 korda viimase kahe aasta jooksul ning seda arvustust kirjutasin Riia lennujaamas, tulles uuesti Rumeeniast, kus ma olin seoses ühe Erasmus+ projektiga. Mul on nähtud kõik tuntumad Rumeenia linnad (Bukarest, Sibiu, Brașov, Sighișoara jne) ning ka peamised turismiatraktsioonid (nii Dracula loss Branis kui ka Rumeenia kuninga residents Sinaias). Pooleldi bulgaarlasena on mul välja kujunenud ka oma arvamus ja nägemus Balkani kaootilisusest, mistõttu oli tore see raamat kätte võtta ja kogemusi võrrelda. Mõned Balkani absurdsused, mis ka raamatust välja tulevad, on minu jaoks nii iseenesestmõistetavad, et mina väga palju nende peale ei mõtleks, mistõttu oli tore näha ühe eestlase vaadet Rumeenia elule.
Pean tunnistama, et Tiina Sööt on tabanud oma raamatuga naelapea pihta ning see raamat peab olema kohustuslik lugemine kõigile, kes lähiajal planeerivad Balkani poolsaare külastamist. Tiina suudab oskuslikult ja vägagi kaasahaaravalt kirjeldada rumeenlaste suhtumist kirikusse ja vampiiridesse ning elust Bukaresti tüüpilistes nõukaaegsetes paneelmajades. Põnev on ka autori enda arengulugu, võitlus ärevuse ja depressiooniga ning tutvumine shibari, Rumeenia BDSMi kogukonnaga ja katsetused polüamooriaga.
Kogu seda raamatut läbib helge ja kerge alatoon. Märgata on, kuidas autor raamatu edenedes on hakanud kogu seda absurdsust kerge muigega omaks võtma ja sarnaselt kõigi Balkani elanikega sellega võitlema. Seal elades on igaühel vaja omamoodi probleemidega tegeleda, sest valitsus ei ole suuteline appi tulema ja sellega on ka Tiina üks lüli kogu selle piirkonna absurdsuses, mis ongi Balkani elu võlu ja valu (peamiselt aga võlu). Lõpetan oma arvustuse Tiina enda sõnadega: "Parem olla ebamugavalt elus kui mugavalt maetud."
November 29, 2023
Hea üllitis Minu-sarjas. Rumeenia meeldib mullegi paari reisi järel väga. Meeldis, et autor suhtus oma uude kodumaasse lugupidavalt. Kõike oli parasjagu, tooni jäi andma positiivne. Aga see, noh, polüamooria ja sidumise värk, tahate ehk küsida. Eks ta minusuguse Brežnevi-aegse jaoks on veidi arusaamatu, aga täiskasvanud inimesed, ise teavad. Andmata hinnanguid jäin mõtlema, et elu on ikka huvitav: inimpelgur harrastab polüamooriat (ehk teisisõnu on suhtes kolme mehega, kes omakorda on suhtes mitmete erinevate naistega) ja minusugune ekstravert kuubis on monogaam?!? Kuidagi tundus, et mitmed polüamoorid kannatasid lapsepõlves armastuse puudumise all, mida nüüd siis rohkete paralleelsuhetega korvatakse, aga see pole minu asi, kui neile sobib. Ma ei jaksaks kogu aeg armunud olla 🙂 Rumeeniasse minge kindlasti ja raamat on ka hea.
January 26, 2023
pärast mitut kuud raamatukogu ootejärtsas tasus vist ära. esimene koroonalaine tühistas koheselt minu rumeenia reisi ning pole sinna siiani jõudnud. eks romantiseerides saab igast riigist muinasjutulaadse kohakese vorpida. olgu, raamatus oli ka rumeenia miinuseid. armastan rõdusid ja metsikut loodust, mis linnapildi üle võtab, aga.. prussakad vannitoas, sealne health care, liiklus (ja kõike muud).. side eye. ehkki autor seletas pidevalt why she loves rumeenia, siis mul on ikka ?? how can it be. peab vist ära käima. dracula lossi tahaks küll näha.
“rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle vastast ei ole.”
“rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle vastast ei ole.”
August 20, 2025
Olen keskmisest paremini Rumeeniaga kursis tänu oma teisele poolele, seega midagi väga uut teada ei saanud. V.a Rumeenia BDSM kogukonna kohta, mida ma otseselt taga ei igatsenud, aga mis seal's ikka.
Mulle ikka istuvad need Minu-raamatud rohkem, kus saab suuremas jaos külastussoovitusi jne.
Mulle ikka istuvad need Minu-raamatud rohkem, kus saab suuremas jaos külastussoovitusi jne.
August 20, 2025
Raamatut ajendas lugema eelkõige huvi Rumeenia folkloori ja mütoloogia vastu. Raamatus avanenud maailm oli mitmekesine ja põnev, pakkudes nii ootamatuid legende kui ka huvitavaid kultuurilisi nüansse.
June 2, 2024
Lugemine ise oli ladus ning meeldis just alguspoolel võrdlus Viiniga - kirjeldas ära minu jaoks midagi, mida ise olen Viini külastades tundnud, et seal tegelikult elada ei tahaks: liiga steriilne, noobel, üleolev.
* Mõnes mõttes miks mitte, et sisse on toodud LGBT teemad, samas tundub seda olevat proportsionaalselt minu jaoks liiga palju, kuigi eks ole, et iga raamat ongi ju kirjutaja nägu.
* Huvitav oli lugeda poliitiliste sündmuste taustast ja päris inimeste kogemustest antud südmuste käigus.
* "Rämpsu mahaviskaja on ise rämps!"
* Kihvt sõna oli luhvtimulk ehk ventilatsiooniava.
* Põnevad kirjeldused olid nõidumistest, ebausust jne, mida veel tänapäevalgi praktiseeritakse. Nõidumist taheti riiklikult maksustama hakata, aga kuna nõiad lubasid seepeale poliitikud ära nõiduda, siis see läbi ei läinud.
* Rumeenia kaootilisus ja boheemlus oli kenasti kirjeldatud. Näiteks üks anekdoot raamatust:
- Kas sooja vett on?
- On küll, aga ta on külm.
* Mõnes mõttes miks mitte, et sisse on toodud LGBT teemad, samas tundub seda olevat proportsionaalselt minu jaoks liiga palju, kuigi eks ole, et iga raamat ongi ju kirjutaja nägu.
* Huvitav oli lugeda poliitiliste sündmuste taustast ja päris inimeste kogemustest antud südmuste käigus.
* "Rämpsu mahaviskaja on ise rämps!"
* Kihvt sõna oli luhvtimulk ehk ventilatsiooniava.
* Põnevad kirjeldused olid nõidumistest, ebausust jne, mida veel tänapäevalgi praktiseeritakse. Nõidumist taheti riiklikult maksustama hakata, aga kuna nõiad lubasid seepeale poliitikud ära nõiduda, siis see läbi ei läinud.
* Rumeenia kaootilisus ja boheemlus oli kenasti kirjeldatud. Näiteks üks anekdoot raamatust:
- Kas sooja vett on?
- On küll, aga ta on külm.
October 24, 2024
Ei suutnud lõpuni lugeda, kuigi ladusalt kirjutatud.
Poole raamatu pealt räägib polüamooriast ja sidumisest, BDSMist, mis loo seisukohalt ei oma tähtsust ning võinuks välja jääda. Kõik ei pea olema seotud intiimsuhetega ning sellest ei pea kogu aeg rääkima. Niigi on neid vikerkaarelisi piisavalt ning neid surutakse igasse filmi ja sarja sisse.
Poole raamatu pealt räägib polüamooriast ja sidumisest, BDSMist, mis loo seisukohalt ei oma tähtsust ning võinuks välja jääda. Kõik ei pea olema seotud intiimsuhetega ning sellest ei pea kogu aeg rääkima. Niigi on neid vikerkaarelisi piisavalt ning neid surutakse igasse filmi ja sarja sisse.
April 8, 2024
Lõpetasin raamatu vahetult enne Bucharesti lennu maandumist. Pean tõdema, et see ettevalmistus, mis ma raamatust sain, aitas esimesest hetkest alates kokku hoida mure ja ärevust ning rõõmsa üllatunud olekuga igat seiklust tervitada. Väga hästi kirjutatud-toimetatud raamat.
March 15, 2023
Avameelne lugu, sai teadmisi erinevate valdkondade kohta. Ei olnud proovinud kuntslikult rääkida ka riigi ajaloost ja kultuurist, nagu mõnes teises Minu sarja raamatus.
September 9, 2023
Polüamooria ja sidumismängud tulid ootamatu ja mittevajaliku teabena.
April 26, 2024
Vähe Rumeeniat ja palju isiklikku
August 25, 2024
Armumise lugu ja aurori jaapani köiesidumiskunsti shibari subkultuuri avastamine. Elulised Bukaresti pildid maalituna nii nagu nad oma tõelisuses ongi.
November 26, 2025
Väga huvitav lugu Rumeeniast, sealsest elust. Hästi kirjutatud. Hea lugeda. Autoril on huvitav elu ja see teeb raamatu palju põnevamaks, kui mitmed teised "Minu..." seeriast.
August 30, 2023
Taas üks hää lugu reisilugude Minu-sarjast. Seekord riigist, mille külastamise vastu isegi huvi olen tundnud, kuid kuhu elama pärast selle raamatu lugemist ilmselt minna ei sooviks. See viimane on küll puhtalt minu personaalne kiiks ega mõjuta kuidagi teadmist, et raamat on hea. Parajas tasakaalus on isiklikud kogemused ja riigi lugu nii ajaloolised kui ka tänapäevases kontekstis. Julgen küll öelda, et seda lugedes saab nüüdisaja Rumeeniast korraliku ülevaate. Kui nii mõnigi arvustaja on maininud, et pärast polüamooria ja sidumismängude teema juurde jõudmist ei tekkinud soovi edasi lugeda, siis minu arust oli see veel huvitav lisaväärtus.
September 29, 2025
”Minu Rumeenia”, Tiina Sööt. Petrone Print 2022, 256+16 lk. Tiina on tundlik kunstnikutüüp. Tema elu osa on (olnud) ärevus ja depressioon, ning tundub, et omal moel aitab see postkommunistliku põneviku piiridel balansseerimine tal elada. Raamatu alguses elab Tiina Austrias ja nimetab seda “justkui elusana kirstus maetud” tundeks, sest kõik on liiga igav, turvaline ja kontrollitud. Tema eelistab ebamugavat, aga elusat elu.
Ja Rumeenia, see pole mitte lihtsalt postkommunistlik põnevik. See on vanade legendide ja muinasjuttude epitsenter, täis ebausku ja maagiat. Päriselt ka on seal külad, kus siiani virutatakse igale surnule ora rindu, et ta vampiiriks ei saaks muutuda. Päriselt ka juhtus selline üleriiklik lugu, et poliitikud tahtsid maksustada nõidumist ja nõiad lubasid seepeale poliitikud ära needa ning seadusmuudatus jäigi vastu võtmata. Ja päriselt ka elavad Bukaresti kanalisatsioonis tuhanded inimesed, mitmenda põlvkonna asotsiaalid. Nad on pärit diktaator Ceaușescu aegsest kohutavast vaesusest ja lastekodudest.
Sealmail on, “Minu Rumeenia” raamatu põhjal, rohkem valu seoses kommunistliku aja ning üleminekuajaga, mulle tundub, et palju rohkem kui Eestis. Võibolla liialdan, aga mulle tundub, et Eesti NSV-l tegelikult vedas, me olime keset kurjuse impeeriumit suuresti nagu “vati sees”, rahvuskultuur jäi alles ja nälga ka keegi ei surnud. Meil vedas, võrreldes näiteks meie idasugulastega, soomeugrilastega, kelle kultuure välja suretati… ja võrreldes näiteks Rumeeniaga, kus valitses kohati tõeline nälg ja kus salapolitsei vaimne vägivald oli niisugusel tasemel, et isegi köökides ei räägitud tõtt.
Ning kui nõukogude aeg läbi sai, laulis eesti rahvas end veretult vabaks, tehes läbi ühe läbi maailma ajaloo romantilisima revolutsiooni (nii on mulle öeldud Ameerikas, neutraalsete kõrvalseisjate poolt, kes meie laulva revolutsiooni filmi nägid), aga Rumeenias võetakse üleminekuajastu kokku küsimusega “Kes andis käsu tulistada rahva pihta?” Selle ajaga seostub nii suur valu, et sellest lihtsalt ei räägitagi.
Milline on aga tänapäeva Rumeenia elu? Tiina koos oma rumeenlasest mehega kolib Bukaresti, korterisse, mis on maast laeni vana tavaari täis, ja hakkavad sealt end läbi kaevama, endale elu looma. Tänu raamatule meenuvad mulle teatud nõuka-aja lapsepõlve detailid. “Sooja vett tuleb küll, aga ta on külm.” Selle lause tähendust igaühe mõistus ei võta!
Ma mäletan, kuidas me omal ajal lugesime Tiina käsikirja, õigemini proovitööd. Hea sulega autor, põneva elukutse esindaja, perfomance-kunstnik, aga kuidagi nii nõuka... prussakad ja kortermajad, ja täiesti absurdsel moel on ta sellesse armunud. Täiesti lummav, kuigi mõistetamatu.
Edasi, aeg läks omasoodu, rohkem ma selle tekstiga kokku ei puutunud, kuni oli kord öö ja minul aega äsja ilmunud raamatu kallal nahistama asuda. Jõudsin umbes poole peale, kui ootamatult läks uni täiesti ära. Arvasin, et rohkem see raamat mind oma vampiiri-ja ebausujuttudega üllatada ei saa. Aga. Misasja? Päriselt?! Polüamooria ja BDSM ehk sidumismängud?
See oli palju enam, kui arvata oskasin. Me saime Rumeenia loo, saime moodsa kunstniku loo, saime noore naise arenguloo... ja kirss tordile, saime teada, mismoodi käib polüamooria ja sidumisklubide subkultuur.
Just selline on Tiina Söödi Rumeenia: kohati ehk ebamugav, aga väga elus elu.
Ja Rumeenia, see pole mitte lihtsalt postkommunistlik põnevik. See on vanade legendide ja muinasjuttude epitsenter, täis ebausku ja maagiat. Päriselt ka on seal külad, kus siiani virutatakse igale surnule ora rindu, et ta vampiiriks ei saaks muutuda. Päriselt ka juhtus selline üleriiklik lugu, et poliitikud tahtsid maksustada nõidumist ja nõiad lubasid seepeale poliitikud ära needa ning seadusmuudatus jäigi vastu võtmata. Ja päriselt ka elavad Bukaresti kanalisatsioonis tuhanded inimesed, mitmenda põlvkonna asotsiaalid. Nad on pärit diktaator Ceaușescu aegsest kohutavast vaesusest ja lastekodudest.
Sealmail on, “Minu Rumeenia” raamatu põhjal, rohkem valu seoses kommunistliku aja ning üleminekuajaga, mulle tundub, et palju rohkem kui Eestis. Võibolla liialdan, aga mulle tundub, et Eesti NSV-l tegelikult vedas, me olime keset kurjuse impeeriumit suuresti nagu “vati sees”, rahvuskultuur jäi alles ja nälga ka keegi ei surnud. Meil vedas, võrreldes näiteks meie idasugulastega, soomeugrilastega, kelle kultuure välja suretati… ja võrreldes näiteks Rumeeniaga, kus valitses kohati tõeline nälg ja kus salapolitsei vaimne vägivald oli niisugusel tasemel, et isegi köökides ei räägitud tõtt.
Ning kui nõukogude aeg läbi sai, laulis eesti rahvas end veretult vabaks, tehes läbi ühe läbi maailma ajaloo romantilisima revolutsiooni (nii on mulle öeldud Ameerikas, neutraalsete kõrvalseisjate poolt, kes meie laulva revolutsiooni filmi nägid), aga Rumeenias võetakse üleminekuajastu kokku küsimusega “Kes andis käsu tulistada rahva pihta?” Selle ajaga seostub nii suur valu, et sellest lihtsalt ei räägitagi.
Milline on aga tänapäeva Rumeenia elu? Tiina koos oma rumeenlasest mehega kolib Bukaresti, korterisse, mis on maast laeni vana tavaari täis, ja hakkavad sealt end läbi kaevama, endale elu looma. Tänu raamatule meenuvad mulle teatud nõuka-aja lapsepõlve detailid. “Sooja vett tuleb küll, aga ta on külm.” Selle lause tähendust igaühe mõistus ei võta!
Ma mäletan, kuidas me omal ajal lugesime Tiina käsikirja, õigemini proovitööd. Hea sulega autor, põneva elukutse esindaja, perfomance-kunstnik, aga kuidagi nii nõuka... prussakad ja kortermajad, ja täiesti absurdsel moel on ta sellesse armunud. Täiesti lummav, kuigi mõistetamatu.
Edasi, aeg läks omasoodu, rohkem ma selle tekstiga kokku ei puutunud, kuni oli kord öö ja minul aega äsja ilmunud raamatu kallal nahistama asuda. Jõudsin umbes poole peale, kui ootamatult läks uni täiesti ära. Arvasin, et rohkem see raamat mind oma vampiiri-ja ebausujuttudega üllatada ei saa. Aga. Misasja? Päriselt?! Polüamooria ja BDSM ehk sidumismängud?
See oli palju enam, kui arvata oskasin. Me saime Rumeenia loo, saime moodsa kunstniku loo, saime noore naise arenguloo... ja kirss tordile, saime teada, mismoodi käib polüamooria ja sidumisklubide subkultuur.
Just selline on Tiina Söödi Rumeenia: kohati ehk ebamugav, aga väga elus elu.
April 6, 2024
Pigem ma nimetaksin seda isiku päevikut kellel pole häbi rääkida oma seksuaalsetest soovidest isegi kui kuulaja/lugeja sellest ei tahaks lugeda ega kuulda. Rumeeniast on õige väheke juttu, siis tuleb poliitika ja äkitselt armuelu jutt. Eks nimi on ka selline, aga "Minu" reisisarjade hulka see ei sobi. Eelmised kirjutajad on arvestanud, et lugeja ei soovi isiklikust elust kuuldagi vaid keskendusid kohale endale. Reisiseigad ja kohalike jutud on huvitavad, seda on liiga vähe ja raamatut ma nõrganärvilistele ma ei soovitaks. Süda läheb äkki pahaks, või hakkad isegi vihakommentaari kirjutama.
Lgbt pole mingi uus asi vaid ka ennem praktiseeritud nagu nõiakunstigi. Kahjuks see on üks põhjustest miks HIV ja teised levinumad seksuaalhaigused meil liikvel on. On ka teisi põhjustajaid aga palun lugege selle kohta ise terviseministeeriumi koduleheküljelt.
Lgbt pole mingi uus asi vaid ka ennem praktiseeritud nagu nõiakunstigi. Kahjuks see on üks põhjustest miks HIV ja teised levinumad seksuaalhaigused meil liikvel on. On ka teisi põhjustajaid aga palun lugege selle kohta ise terviseministeeriumi koduleheküljelt.
Displaying 1 - 20 of 20 reviews