What do you think?
Rate this book
Mina olin siin
Mina olin siin 2. Tagasitulek
Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.
Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.
Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.
271 pages, Paperback
First published January 1, 2022
5 people are currently reading
124 people want to read
About the author
Sass Henno
7 books19 followersSass Henno (born September 13, 1982 in Tartu, Estonia) is an Estonian writer.
He attended Miina Härma Secondary Grammar School in Tartu between 1989-2001. 2001-2003 he studied computer graphics and advertising in Tartu Art College, then film and video directing in the Tallinn University between 2003-2005. Since 2007 he has been attending a master's level screenwriting course in Baltic Film and Media School.
He won the first prize in Estonian Novel Competition 2005 with his work "Mina olin siin. Esimene arest." A feature length film based on the novel was released in 2008 (I Was Here).
Henno worked in Estonian Television as an assistant and director. Since 2005 he has been a member of Estonian Writers' Union
He attended Miina Härma Secondary Grammar School in Tartu between 1989-2001. 2001-2003 he studied computer graphics and advertising in Tartu Art College, then film and video directing in the Tallinn University between 2003-2005. Since 2007 he has been attending a master's level screenwriting course in Baltic Film and Media School.
He won the first prize in Estonian Novel Competition 2005 with his work "Mina olin siin. Esimene arest." A feature length film based on the novel was released in 2008 (I Was Here).
Henno worked in Estonian Television as an assistant and director. Since 2005 he has been a member of Estonian Writers' Union
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
October 8, 2022
"Meta kaotab su elust pikapeale emotsioonid. Sa oled pidevalt närvis, aga ei põe. Sa oled pidevalt unine, aga ei maga. Sul on vastupandamatu nälg, kuid sa ei suuda süüa. Mälestused, mis kõigist sündmustest jäävad, on faktipõhised, kalgid ja jahedad. Mälu salvestab järjest vähem ja vähem tundeid. Ja selles ongi metamfetamiini võlu. Rass ei tundnud vähimatki ärevust, kui Mõssa talle ühel ööl mingi suvalise kônekaardi numbri pealt lühikese sõnumi saatis:
LIIKUMINE."
Raamatusarja esimene osa meeldis mulle väga. Ka siin raamatus on peamiseks tegelaseks hilisteismeline Rass, mingis mõttes on teine osa esimese loogiline laiendus. Kuna ma lugesin neid pooleteistaastase vahega, siis üldjoontes oli esimese osa võimas emotsioon meeles ning üldse mõjus teine osa natuke lahjemalt, nagu aspiriiniga segatud metamfetamiin. Remix, mis on originaaliga liigagi sarnane. See ei tähenda, et raamat oleks kehv, kaugel sellest. Aga triibuvõrra oli seekordne laks kahjem.
Kusjuures ma ise soovitaks mingis mõttes alustada raamatu lugemist autori järelsõnast, kus Sass Henno kirjutab oma elust ja kujunemisloost. See küll valgustab natukene sisu, annab vihjeid - aga ega raamatus ju tegelikult midagi põrutavalt erilist ka tegevuse mõttes pole. Noore narkomaani lohutu elu, täiskasvanumaailma probleemidega raginal kokkupuutumine, sõbrad, keda ei saa usaldada ning kui liiga pikalt minevikule selga näidata, siis keerab see sulle mõnuga taha. Raamatu teeb eriliseks kirjaniku jutustamisviis, mis on kohati otse tänavalt, teinekord väga poeetiline. Terav ja õrn, rõve ja nõtke - ning seda kõike korraga ning samal ajal.
"Eestlased on laulurahvas. Selles polnud Pühajärve Beach Party nime kandva legendaarse muusikafestivali pea väravasse saabuvatel noortel kahtlust. Laulupidude traditsioon siin riigis ulatub 19. sajandisse ja regivärsilistest rahvalauludest on meie kandi inimesed alati nii töö- kui puhkehetkedel tuge leidnud. Üldlaulupidude nime all tunti kunagi iga nelja aasta tagant korraldatud ning nädal aega väldanud festivali, kuhu sõitis kohale jõukam osa talupoegadest ja linnarahvast. Tööd jäeti pooleli. Sõlmiti suhteid. Äritehinguid. Lauldi ja tantsiti ning õhtuti joodi ja hoorati looma moodi. Möödunud on 136 aastat ja mitte kottigi pole muutunud. Vankrid on teistsugused, hobused on teistsugused, pärisorjus on enamikul asendunud palga- või pangaorjusega ja enda vabaks laulmise asemel lastakse vabaks nii seadused kui eetika- ja moraalinormid. Vabadusvõitlus seegi.
„Elagu laulu- ja antsupidu!" lõugas Jann, kui poisid parklaks niidetud põllul Mõssa bemarist välja astusid."
"Tagasituleku" muudavad eriti mõnusaks Pent Talveti illustratsioonid, mis on joonistatud viisteist aastat tagasi. On ju ka raamat olnud Sass Hennol mälusahtlis pikemat aega, nüüd aga tuli sobiv aeg ning Rassi järjekordne lugu jõudis kaante vahele. Kas millalgi tuleb ka kolmas osa - kes teab. Kui vaja, kui aeg on õige... ma küll loeks edasi hea meelega.
Tehniliselt mind segas see, kuidas autor tihtipeale katkestas loo ära, ütles, et aga nüüd ma hüppan hoopis teise kohta või siis seletas lugejale midagi muud vahele. Meenutas filmist "Funny Games" ühte võigast stseeni, kus niigi jälgis filmis on eriti vahetu ja isiklik kaader. Filmis oli omal kohal, siin raamatus sarnane võte - no minu jaoks ei töötanud alati. Mingi aja peale harjusin ma selle stiiliga ära ning mis ma siin kassi silmade värvi ikka kritiseerin, hiiri püüb ju hästi.
Kokkuvõtvalt: eluline ja vajalik hoiatusromaan. Ma paneks mõlemad raamatud soojalt soovitusliku kirjanduse hulka. Täiskasvanutele. Sest nende lapsed teavad selle raamatu sisu niigi.
LIIKUMINE."
Raamatusarja esimene osa meeldis mulle väga. Ka siin raamatus on peamiseks tegelaseks hilisteismeline Rass, mingis mõttes on teine osa esimese loogiline laiendus. Kuna ma lugesin neid pooleteistaastase vahega, siis üldjoontes oli esimese osa võimas emotsioon meeles ning üldse mõjus teine osa natuke lahjemalt, nagu aspiriiniga segatud metamfetamiin. Remix, mis on originaaliga liigagi sarnane. See ei tähenda, et raamat oleks kehv, kaugel sellest. Aga triibuvõrra oli seekordne laks kahjem.
Kusjuures ma ise soovitaks mingis mõttes alustada raamatu lugemist autori järelsõnast, kus Sass Henno kirjutab oma elust ja kujunemisloost. See küll valgustab natukene sisu, annab vihjeid - aga ega raamatus ju tegelikult midagi põrutavalt erilist ka tegevuse mõttes pole. Noore narkomaani lohutu elu, täiskasvanumaailma probleemidega raginal kokkupuutumine, sõbrad, keda ei saa usaldada ning kui liiga pikalt minevikule selga näidata, siis keerab see sulle mõnuga taha. Raamatu teeb eriliseks kirjaniku jutustamisviis, mis on kohati otse tänavalt, teinekord väga poeetiline. Terav ja õrn, rõve ja nõtke - ning seda kõike korraga ning samal ajal.
"Eestlased on laulurahvas. Selles polnud Pühajärve Beach Party nime kandva legendaarse muusikafestivali pea väravasse saabuvatel noortel kahtlust. Laulupidude traditsioon siin riigis ulatub 19. sajandisse ja regivärsilistest rahvalauludest on meie kandi inimesed alati nii töö- kui puhkehetkedel tuge leidnud. Üldlaulupidude nime all tunti kunagi iga nelja aasta tagant korraldatud ning nädal aega väldanud festivali, kuhu sõitis kohale jõukam osa talupoegadest ja linnarahvast. Tööd jäeti pooleli. Sõlmiti suhteid. Äritehinguid. Lauldi ja tantsiti ning õhtuti joodi ja hoorati looma moodi. Möödunud on 136 aastat ja mitte kottigi pole muutunud. Vankrid on teistsugused, hobused on teistsugused, pärisorjus on enamikul asendunud palga- või pangaorjusega ja enda vabaks laulmise asemel lastakse vabaks nii seadused kui eetika- ja moraalinormid. Vabadusvõitlus seegi.
„Elagu laulu- ja antsupidu!" lõugas Jann, kui poisid parklaks niidetud põllul Mõssa bemarist välja astusid."
"Tagasituleku" muudavad eriti mõnusaks Pent Talveti illustratsioonid, mis on joonistatud viisteist aastat tagasi. On ju ka raamat olnud Sass Hennol mälusahtlis pikemat aega, nüüd aga tuli sobiv aeg ning Rassi järjekordne lugu jõudis kaante vahele. Kas millalgi tuleb ka kolmas osa - kes teab. Kui vaja, kui aeg on õige... ma küll loeks edasi hea meelega.
Tehniliselt mind segas see, kuidas autor tihtipeale katkestas loo ära, ütles, et aga nüüd ma hüppan hoopis teise kohta või siis seletas lugejale midagi muud vahele. Meenutas filmist "Funny Games" ühte võigast stseeni, kus niigi jälgis filmis on eriti vahetu ja isiklik kaader. Filmis oli omal kohal, siin raamatus sarnane võte - no minu jaoks ei töötanud alati. Mingi aja peale harjusin ma selle stiiliga ära ning mis ma siin kassi silmade värvi ikka kritiseerin, hiiri püüb ju hästi.
Kokkuvõtvalt: eluline ja vajalik hoiatusromaan. Ma paneks mõlemad raamatud soojalt soovitusliku kirjanduse hulka. Täiskasvanutele. Sest nende lapsed teavad selle raamatu sisu niigi.
September 26, 2022
Võttis ümmarguselt 5 tundi aega, et sellest raamatust läbi vihiseda.
Õige, see ei ole enam sama lugu. Aga ma ei ole ka sama lugeja, kes esimest osa lausa jumaldas. Terve lugemise aja tundsin teravalt, et tahaksin väga seda raamatut lugeda 19-aastase pilguga. Mida ma näeksin? Mida ma üles nopiksin? Mis mulle meeldiks, mis oleks nõme?
Praegu ütlen lihtsalt, et hoolimata oma juba täitsa arvestatavast vanusest ja esimeste lehekülgede juures mind tabanud tõsisest eksistentsiaalsest kriisist (äkki ma olen liiga vana ja kuivik juba? Ma vist ei oska enam nende teemadega suhestuda... Ma ei tea, see vist pole ikka mulle) olen ma lugenud läbi kogu loo ja ka järelsõna. Ja veits äge on. Nooruspõlv tuleb meelde.
Ja 19-aastane mina kiidaks ka heaks, ma arvan.
Ma tahaks veel sadat asja kirjutada, aga siis läheks pikale. Ainus, mis oli veider, oli see, et esimeses osas ei olnud autor nagu eraldi tegelane, aga siin kohati tundus, et oli. Hästi imelikke skisofreenilisi momente oli kohati.
Mis siin pikalt heietada. I kinda loved it. Loodan, et kolmanda osa jaoks pensionist jätkub, tahaks ära lugeda selle ka :D
Õige, see ei ole enam sama lugu. Aga ma ei ole ka sama lugeja, kes esimest osa lausa jumaldas. Terve lugemise aja tundsin teravalt, et tahaksin väga seda raamatut lugeda 19-aastase pilguga. Mida ma näeksin? Mida ma üles nopiksin? Mis mulle meeldiks, mis oleks nõme?
Praegu ütlen lihtsalt, et hoolimata oma juba täitsa arvestatavast vanusest ja esimeste lehekülgede juures mind tabanud tõsisest eksistentsiaalsest kriisist (äkki ma olen liiga vana ja kuivik juba? Ma vist ei oska enam nende teemadega suhestuda... Ma ei tea, see vist pole ikka mulle) olen ma lugenud läbi kogu loo ja ka järelsõna. Ja veits äge on. Nooruspõlv tuleb meelde.
Ja 19-aastane mina kiidaks ka heaks, ma arvan.
Ma tahaks veel sadat asja kirjutada, aga siis läheks pikale. Ainus, mis oli veider, oli see, et esimeses osas ei olnud autor nagu eraldi tegelane, aga siin kohati tundus, et oli. Hästi imelikke skisofreenilisi momente oli kohati.
Mis siin pikalt heietada. I kinda loved it. Loodan, et kolmanda osa jaoks pensionist jätkub, tahaks ära lugeda selle ka :D
October 22, 2022
Mäletan hästi kuidas esimese osa sisse ahmisin ja peale seda ootasin, lootsin ehk tuleb järg.
Tuligi … kuid ilmselt pole mina enam see sama, kes 20a tagasi. Minu jaoks oli raamat pettumus, liiga paju vanas kinni tampimist, liiga palju räiget sõna kasutust.
Tuligi … kuid ilmselt pole mina enam see sama, kes 20a tagasi. Minu jaoks oli raamat pettumus, liiga paju vanas kinni tampimist, liiga palju räiget sõna kasutust.
November 21, 2022
Võimalik, et ma oleksin pidanud alustama sellest, et võtta 1 osa ja meenutama, kuidas kõik pooleli jäi. Samas 2.osa lugedes, hakkas ju sisupool tasapisi meenuma. Mis ei meenunud oli autori konkreetne kirjastiil.
Tundus nagu autori vahepealne "suureks kasvamine" on konkreetsemalt vormistuse poole pealt tunda (kena tasakaal roppuste ja elu sügavuste vahel).
Raamat on mõistagi jätkuvalt sama ropu keelekasutusega. Sündmustik püsis kiire ja kohati oli häirivat teksti (politseiniku surnuks peksmine nt).
Ma olen ju ise selle ajastu laps ehk minu jaoks on siiani kutid, kes kasutavad naiste kehaosade nimetamist roppuste väljendamiseks, eos juba kõige rõvedamad tüübid üldse. Ma täiesti teadvustan, et siiani on perekondi, kelle pojad tänaval sellist sõnavara kasutavad.
Kui seda roppuse poolt mitte vaadata, siis raamat ise süstib noorele inimesele julgust unistada ehk õnnestub sellest kõigist neid jamadest välja tulla.
Seega mulle kokkuvõtvalt raamat ikkagi meeldis (vahel harva võib roppused üle elada).
Tundus nagu autori vahepealne "suureks kasvamine" on konkreetsemalt vormistuse poole pealt tunda (kena tasakaal roppuste ja elu sügavuste vahel).
Raamat on mõistagi jätkuvalt sama ropu keelekasutusega. Sündmustik püsis kiire ja kohati oli häirivat teksti (politseiniku surnuks peksmine nt).
Ma olen ju ise selle ajastu laps ehk minu jaoks on siiani kutid, kes kasutavad naiste kehaosade nimetamist roppuste väljendamiseks, eos juba kõige rõvedamad tüübid üldse. Ma täiesti teadvustan, et siiani on perekondi, kelle pojad tänaval sellist sõnavara kasutavad.
Kui seda roppuse poolt mitte vaadata, siis raamat ise süstib noorele inimesele julgust unistada ehk õnnestub sellest kõigist neid jamadest välja tulla.
Seega mulle kokkuvõtvalt raamat ikkagi meeldis (vahel harva võib roppused üle elada).
October 24, 2024
Tegelt ka üli hea raamat. Ausalt minu arust oli parem kui esimene osa, kuna juba teadsin enamus tegelasi ja nende minevikke, siis oli huvitav lugeda, mis neist edasi sai. Väga huvitavaid plot twiste ja minevikus,olevikus,tulevikus mängimist. Minu arust autori stiili on mõnus ja huvitav lugeda, kuna koguaeg kuskil midagi toimub.
May 20, 2023
Päris huvitav, aga lõpp hakkas venima
January 13, 2023
Esimene osa meeldis rohkem, palju rohkem. Kas oli asi uudses ja ootamatus sõnakasutuses või noorte tegevuses, aga esimene osa tõesti meeldis. Nüüd aga hakkas kõik kuidagi vastu, väga häiris sõnakasutus, peategelaste otsused ja käitumine, pidev nõrkustele järeleandmine ja selgrootu olek. Eks ma ise ole ka 17 aastaga muutunud ja küpsemaks saanud, igatahes nüüd ei suutnud antud tegelastega enam kuidagi samastuda.
Read
October 25, 2022Õpetati amfetamiini valmistama.
January 17, 2023
Nostalgia töötab siinkohal kõvasti. See autopesula koht tuli Wremjast tuttav ette - no mäletate ju küll, Birx ja Kristi aelevad bemmi kapotil ja kiruvad, et krdi külm on?! Ja see idee, kuidas viinad tuleb Beach Partyl nädal enne mulla sisse kaevata, kõlab ka kaunikesti enda mälestuste moodi sellest peost - huvitav, kas keegi tegi selle triki siis päriselt ka ära või?
Kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?
Ma arvan, et selliseid raamatuid on vaja. Ega ma ka poleks uuesti raamatuid lugema hakanud, kui omal ajal Kender ja Rakke sulge ei oleks haaranud. Iseasi see, et "Mina olin siin" on siiski minusuguste vanurite nostalgialaks ja Henno on ehk veidi liiga vana, et kõnetada tänapäeva kõurikuid.
Kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?
Ma arvan, et selliseid raamatuid on vaja. Ega ma ka poleks uuesti raamatuid lugema hakanud, kui omal ajal Kender ja Rakke sulge ei oleks haaranud. Iseasi see, et "Mina olin siin" on siiski minusuguste vanurite nostalgialaks ja Henno on ehk veidi liiga vana, et kõnetada tänapäeva kõurikuid.
February 2, 2024
Ehkki ma päris hästi ei mäletanud, millest kõneles raamatu esimene osa - ja võibolla nii oligi hea - tundus lihtne edasi minna. Lugu oli köitev ja hästi kirjutatud. Kogesin, et autor teab, millest räägib ja järelsõnas leidis see kinnitust.
September 27, 2022
Ei olnud lahjem kui esimene osa, just väga põnev ja väga hästi on sündmused edasi kulmineerunud. Väga soovitan!
January 25, 2023
Ma ei arvanud, et keskealine lähenev mees jaksab nii sõjakalt kirjutada, taaskehastuda raevukaks teismeliseks. Arvasin, et raamat olekski mingi "20 aastat hiljem" asi, aga see mõte ei tekitanud õhinat.
Ei, asi jätkus sealt, kus eelmine katki jäi. Ja oli jätkuvalt hästi kirjutatud.
Ei, asi jätkus sealt, kus eelmine katki jäi. Ja oli jätkuvalt hästi kirjutatud.
Displaying 1 - 13 of 13 reviews