Armumine, vihkamine, andestamine ja leppimine, tormamine ning rahunemine, kodust ära põgenemine ning enesekaotamine ja -leidmine ? Seda kõike juhtub "tavalisel" suvevaheajal teismelise Monicaga. Kui kiirabi sireenide huilates maja eest startis, käis mu sees plõks - ma ei saanud ilma emata enam mitte mingil juhul sellesse neetud korterisse jääda! Mu sees sündis sekundiga otsus - PEAN PÕGENEMA! Mu elul ei olnud enam mingit mõtet, sest ma tundsin, et minult oli võetud kõik, mis ühelt inimeselt võtta annab. Sekundi murdosa jooksul järgnes juba reaalne tegutsemine: nagu hullumeelne haarasin oma seljakoti ning tormasin, pea laiali otsas, minema. Ma ei mõelnud sel hetkel mitte midagi muud, kui et minema siit, minema siit, minema siit...
Raamat Monicast (15), kelle kasuisa on alkohoolik ja vägivaldne ja kelle ema ei muuda midagi, et nende pere olukorda parandada.
Raamat käsitleb väga lähedaselt puberteediea iseärasusi, armumist ja suitsiidi, lähisuhtevägivalda, lähedase surma jpm. Väga soovitan, alguses tundus raamat titekas, aga selles on niipalju elutarkusi!!
Raamat, kus 14aastane peategelane on kogenud ja kogeb ka ühe suve jooksul rohkem, kui nii mõnigi elu poolt hoitud inimene kõigi oma aastate jooksul. Elu, kus on halvad päevad ja siis head päevad, mille jooksul sa vaid oskad oodata, millal siis taaskord halva päeva kord kätte jõuab.
Sõltlase ning kaassõltlase mõttemaailmad on väga usutavalt ja realistlikult kirjeldatud. Ja kui kurb ka lugeda pole, teeb mõtte veelgi tumedamaks see, et nii mõnegi jaoks on see päriselu, mitte raamatukaante vahele peidetud fantaasia. Küll aga võib just neilgi olla hea mõte ette võtta ning "Kurat ja ingel mu õlal" läbi lugeda, sest lisaks loo jutustamisele, on autor teosesse pikkinud ka vägagi asjakohaseid soovitusi ja mõtteid. Ka raamatu lõpp (ilma sisu rikkumata), oli mõnusalt realistlikult lahendatud. Kui tihtipeale näeb sellistes teostes USA filmidest-seriaalidest ülevõetud lahendusi, siis siin olid ikka täitsa kodumaised viisid leitud.
Ainus asi, mis oleks teinud raamatu veelgi paremaks, oleks olnud Monica kui suure lugeja kujutamine. Isegi, kui ta otsustas mingil põhjusel lugemisega pausi teha, oleks see infokild teinud loogilisemaks selle, et üks 14aastane oskab muuhulgas Shakespeare'i tsiteerida jne. Küll aga sain siin ise lugejana otsustada, et ju siis ta kuskil-kelleltki kuulis neid tsitaate ja fakte ja jäi täpselt meelde. Ent muidu, oleksin ma seda lugenud 14aastasena, siis see väike asi oleks tõenäoliselt kahe silma vahele jäänud ja oleksid lihtsalt olnud raamatust haaratud veelgi enam, kui nüüd olin.
PS: Boonuspunkt selle eest, et raamatu peategelane laenutas raamatukogust minu raamatu - "Lumelinnu surm". Esimene kord, kui see on juhtunud ja no jääb ikka meelde!