Absurdist Armumiseni on üks lugu, mis leiab aset Aleksandrias, Egiptuses. Tegemist ei ole niivõrd reisiraamatuga, kuivõrd ühe 25-aastase naise juhtumistejadaga, mis kaunistatud ilukirjandusliku palistusega. Raamatus kohtab hulgaliselt absurdseid olukordi, alates turismipolitsei peale karjumisest ja lõpetades kohalikes pulmades kontvõõraks käimistega. Sinna vahele veel õunaloopimised, abieluettepanekud, vestlused vaaraoga. Ja tegelikult on raamatus keskseks teemaks see, kuidas noore inglise keele õpetajana toime tulla absurdselt teistsuguse töö- ja õpetamiskultuuriga. Lisaks absurdile leiab raamatus palju pisaraid, naeru ja vihapurskeid, terake naiivsust ning ülepeakaela armumist. Absurdi armumist.
Ilmunud on üks tänamatult tähelepanuta jäänud reisiraamatuke (tundub, et autor on ise kirjastanud ja tavapärane turunduse udru-mudru olemata). Igatahes mul on päris hea meel, et raamatu enne jõulu üha pikemaks muutuvast uudiskirjanduse tohuvabohust kogemata üles leidsin.
Kadi Georg viibis 2009 - 2010 aastakese keeltekeskuse inglise keele õpetajana Aleksandrias, Egiptuses. Ja oli see vast aasta :) Kogu lõunamaine asjaajamine ja elukorraldus oma täies hiilguses. Aga ei maksa karta, et ta kogeb ainult õunte ja kividega loopimist, ahistamist ja täitmata lubadusi (oluline teha vahet, kas lubati kindlasti või inshallah, see viimane mulle meeldib, peaks ise ka kasutusele võtma), on siiski ka palju sõbralikke ja abivalmis inimesi ja lamuuri (seda sajab sisse seal uksest-aknast, tundub, et kohati on suisa võimatu ette ennustada, kes sinusse jälle ära armus ja seda ka oma näoraamatus maailmale kuulutab).
Peatükid on mõnusalt lühikesed ja selged, tempo igati hoogne ja lugejal tuju hea (selle põhjus võib peituda muidugi ka selles, et oma soojas ja turvalises pesas on ikka tore lugeda teise äpardustest :)) Raamatu edenedes hakkas veidi trükikuradeid sisse lipsama, aga mul oli piisavalt meeleolukas lugemine, nii et pigistasin lihtsalt korraks silmad kinni ja lugesin kähku edasi.
Huhhh..... Ma läheks vist seal Egiptuses hulluks. Mul kadus igasugune isu minna sinna. :) Ma olen nii nõrganärviline, et absoluutselt ei kannata hiljaks jäämist sellises aja koguses, nagu seal see tavaks on. See on mu jaoks nii ebameeldiv kui keegi hiljaks jääb. Tunnen, et minust ei hoolita ja ma ei peaks siis ka hoolima.
No ja kokkulepetest kinni pidamine. Appi! Kuidas saab nii, et kui ütled inshallah, siis see sisuliselt tähendab, et kokkulepet ei ole või ei peagi sellest kinni pidama... Õudne!
Ja no see komme, et peab igal juhul midagi vastama, kui teed küsida, isegi kui ajada suust välja täielikku umbluud.... no kohutva.
Ühesõnaga, minus tekitas see lugemine palju ebameeldivaid emotsioone selles mõttes, et ise neid kogeda ei tahaks, iialgi. Aga lugeda oli huvitav, Hea ladus ja no seiklusi ikka omajagu. Mul hea meel, et sain teadmise võrra rikkamaks ja Kadi tundub tore optimist oma loomult, seda oli tunda, kuigi tal läksid vist ka ikka juhtmed vahepeal täitsa lühisesse.
Tõeliselt mõnus lugemispala! Kadi Georg on kirja pannud oma seiklusliku aasta, mille ta veetis Egiptuses, Aleksandrias kohalikus keeltekoolis inglise keelt õpetades. Teos on pigem väikses formaadis ja lehekülgi napilt 175, mis tavaliselt minu jaoks lugejana jätab tunde, et ahhh..oleks rohkem ja põhjalikumalt tahtnud lugeda. Selle raamatuga aga nii ei juhtunud - kõike oligi täpselt parajas koguses, tekst hästi ladus ja põnev ning nende (pigem väheste) lehekülgedega sain väga hea ettekujutuse, milline siis elu püramiidide maal töötades olla võib. Ka meeldis mulle raamatu kujundus, nii seest kui väljast.
Maagiliselt kaasahaarav lugu autori aastast Egiptuses. Tahtsin kogu aeg teada, mis seiklusi veel tuleb. Olustikukirjeldused olid mõnusad ja tabavad ning viisid lugeja justkui päriselt reisile Egiptusesse.