Basiliski lapsed

by Kadri-Ann Sumera

Raamatupidaja, ooperilaulja, näitleja, saientoloog, kristallijumalanna, noorteadlane, looduskaitsja – need seitse põhitegelast astuvad lugeja ette Kadri-Ann Sumera romaanis „Basiliski lapsed”. Töökad ja tublid, ka võimekust jagub, kellele enam, kellele vähem, kuid lisaks on neil üks ühisjoon – nad püüavad alati astuda õiget rada ning on valmis selle nimel pingutama. Ent paraku ei astu maailm tihtilugu sedasama rada ning meie tegelastel ei jää muud üle, kui võidelda lakkamatult tuuleveskitega. „Basiliski lapsed” laseb sisse piiluda mitmesse eri eluvaldkonda – ooperimaailma intriigidesse, maagiliste kivide ja kristallide särasse, looduskaitsja argipäeva … Dramaatilistele, paiguti traagilistele sündmustele keeratakse mõnigi kord veel humoorikas lisavint peale. See on viimase aja sündmuste parimaid kunstilisi kajastusi. See on raamat süvenevast teineteisemõistmatusest ja empaatia kadumisest – tänapäeva diagnoos.

Kadri-Ann Sumera (snd 1977) on tunnustatud pianist ja muusikapedagoog. Ta on Eesti Interpreetide Liidu liige ning tema repertuaar ulatub barokkmuusikast tänapäeva uusimate teosteni. Ta on välja andnud kolm albumit Mart Saare ja oma isa Lepo Sumera muusikaga. Kadri-Ann on mitu aastat olnud ka Klassikaraadio saatejuht ning korraldanud koolikontserte. Veel on ta osalenud süstamatkadel nii Eestis kui teisel pool maakera. 2020. aastal avaldas ta autobiograafilisi mälestuspilte koondava raamatu „Seitsme aja raja taga”. „Basiliski lapsed” on Kadri-Ann Sumera esimene ilukirjanduslik teos.

302 pages, Paperback

Published January 1, 2022

Reviews

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Sumera eelmine, autobiograafiline "Seitsme aja raja taga" oli sedavõrd sümpaatne, et polnud kahtlustki - seekordne ilukirjanduslik "Basiliski lapsed" tuleb ka ette võtta. 

Tekst on lobe ja ladus, meeldiv lugeda. Peatükid lühikesed ja hoogsad. Kõik on nii päevakajaline, et väike ajaline segadus mu peas tekib vaid siis, kui krooniaeg mängu tuleb. Kuigi tegelased on kohati üsna must-valged ja nende tegemised ehk veidi reljeefsed, siis on ühiskonna valupunktid väga tabavalt kaante vahele püütud. Ütleme siis nii, et Õnne 13 sarnane läbilõige Eesti elust, ainult oluliselt kontsentreeritumal kujul. Kõik need tegelased on oma suurte unistuste ja püüdlustega, välja kukub... noh, nii nagu alati. Värvikatest karakteritest olgu mainitud uhhuu-naine, keskkonnakaitsja, teadlasehakatis, ooperilaulja, näitleja, saientoloog ja õnnetu pereema.  Nii mõnigi nähtus ja seik muidugi allegoorilisena (eriti see kõige-kõige tähtsam ;))

Ootuspäraselt oli suurim nauding loomulikult muusikamaailm ja pürgimused sealsel püünel. 

[Liisi Laineste · Rating 4 out of 5]

Suurepäraste märkamistega romaan, mille keskosas hakkavad seni paralleelselt kulgebud maailmad (looduskaitsja, keemik, Wagneri-laulja, näitleja, raamatupidaja, kristallitüdruk jne) veidi põkkuma ja lõpuks, kui juba ulmekaks kisub, jõuavad ka korraga lavale, kus basilisk nad pilguga kivistab ja millele järgneb üleüldine häving ja tapatalgud. Mõned stseenid (limaklomp õlleklaasis, kaasaegse ooperi proov) panid kaasa elama ja naerma; teised (kirglikud inimesed, kes ajaga muutuvad küünikuteks) järele mõtlema, kuidas selle kirega siis ikkagi on ja kas on parem sellega või selleta. Igati hea lugu, kuigi lõpp pole minu rida; autor teab ja oskab nõtkelt kirjutada erinevatest teemadest kaasahaaravalt.

[Kaupo Rebane · Rating 5 out of 5]

Esimese hooga läbisin umbes viiendiku, kuni kerkis küsimus, et millal siis eri liinide protagonistide teed lõikuma hakkavad, kaua see sissejuhatus veel kestab. Umbes poolel maal oli selge, et maailm on üks hädaorg ja kõik unistused lendavad ventikasse, aga huvitav mis lahenduse autor nii mastaabsele probleemile pakub. Lõpp oli piisavalt hoogne, et varjutada ebaloogilisusi.
Kohati häirisid mind ülekonstrueeritud laused, kohati skemaatilisus. Võibolla oleks ähmased, kaudsed märgid nimitegelastest võinud ilmuda oluliselt varem, arusaamatute vihjetenagi.
Kuna ma olmekirjandust eriti ei loe, tundus värskena. Ühegi peategelase põhivaldkond mulle tuttav pole, seega tundub autor minust targem - nagu vaja.
Probleemiks võib osutuda, et tõsine ulmefänn ei jõuagi “oma” teemani, samal ajal kui “päris” kirjanduse austaja põlgab üleloomuliku lõpu lapsikuks.

[Sille · Rating 2 out of 5]

Kaks kolmandikku oli sellises olmekirjanduse vaimus, et kaalusin pooleli jätmist - palju kulunud kujundeid, skemaatilised tegelased, kes kõik rääkisid täpselt ühesuguse häälega, kohmakavõitu stiil. See-eest viimane kolmandik, kus mängu tuli ühiskondlik allegooria tapjarottide kujul, oli tegelikult juba päris hea.