Elav linn

by Maarja Pärtna

Proosaluulekogu „Elav linn” heliseb, hingab ja kõneleb parema kooselu võimalikkusest ökoloogilise kriisi ajastul. Elavas linnas kasvab toibumisvõime ja kosub ülestõusmisjõud, paraneb oskus märgata teisi olendeid ning mõista nende eluvajadusi. Raamatu esimene pool räägib kohtumistest Tartus elavate linnaloomadega, siilide ja varjupaigakoertega, kodukakkude ja kobrastega. Teose teine pool vaatleb üksikisiku suhet raskesti tajutavate üleilmsete keskkonnamuutustega, seob kliimamuutuse ja ökotsiidi kohalike oludega ning annab hääle Purtse jõele, mis on olnud üks Eesti reostatuimaid jõgesid.

„Elav linn” on Maarja Pärtna viies raamat. Ta on Juhan Liivi luuleauhinna, Gustav Suitsu luuleauhinna ja Tartu noore kultuurikandja aunimetuse laureaat.

Genres: Poetry

78 pages

Published January 1, 2022

About the author

Maarja Pärtna is a writer, translator, and editor. She was born in 1986 in northeastern Estonia. Pärtna has studied English language and literature at the University of Tartu and defended her master's degree in world literature. Her first collection "Rohujuurte juures" (At the Grassroots) was published in 2010.

Pärtna's writing addresses social-ecological themes. Her fourth collection of poems, "Vivaarium" (Vivarium, 2019), combines historical trauma with climate anxiety and articulates a growing sense of danger coming from biodiversity loss. "Vivaarium" delves further into poetry that has begun to be dominated by environmental concerns and the time-pressured cycle of human ecological decisions. An English pamphlet with the same title was also published in the UK in 2020.

Her fifth collection "Elav linn" (The Living City, 2022) focuses on urban nature and the possibility of better coexistence with non-human animals, as well as the author's childhood memories of growing up in the Estonian oil shale basin, surrounded by artificially distorted landscapes.

Her sixth collection "Ülestõusmise serval" (On the Brink of Uprising, 2024) connects experiences of precarity with the broader ecological devastation wrought by the growth-oriented economic system.

Alongside poetry, Pärtna continues to develop these topics in her essays.

Pärtna has worked as an editor of both a literary magazine and a cultural newspaper, and edited several poetry collections. Her poems have been translated into twelve languages. She herself has translated essays by Kathleen Jamie, Margaret Atwood, Edward Said, and Robert Macfarlane.

Maarja Pärtna has been awarded the Gustav Suits Poetry Prize, the Juhan Liiv Poetry Prize and the title of Tartu's Young Cultural Bearer. In 2024, she was chosen as the City Writer of Tartu. She is a member of the Estonian Writers' Union since 2015. Pärtna has also participated in several international UNESCO Cities of Literature projects and organised literary events both in Estonia and abroad.

Reviews

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Neid väikeseid proosakillukesi (linna)loodusest oleks vaja just linna peal lugeda. Lugesin Siselinna kalmistul (seal on väga palju elu!) ja lugesin Harju tänava ääres pingil ja pargis ja siin-seal mujalgi (liiga palju korraga ei saa) ning peaks lugema veel teist ja kolmandatki korda, et elu üle mõtelda. Ja siis oleks muidugi vaja teha ka mõned teod. Unistan näiteks mingist (radikaalsest?) maailmavõimalusest, kus saaks igasugu nõmedad parklad üles võtta ja nende asemele mõnusa mitmetasandilise haljastuse v kasvõi suvalise niitmata rohumaa. Või vähemalt neile lisaks, seinaäärtesse jms, kuhu isegi parklas autod ei roni. Näiteks - ma elan Tallinna kesklinnas - nägin kesklinna lehest, et linnavalitsus toetab hoovide haljastamist. Ma täiega haljastaksin oma hoovi! Aga kogu mu hoov on viis parkimiskohta + prügikastid. See on palav ja kipub haisema. Õnneks on kõrvalhoovis üks pihlakas. Ja pihlaka otsas elab musträstapaar, kes laulavad öösiti ja varahommikuti ennastunustavalt. Samuti on mul kajakad, kelle kriiskamine ja linnasanitarlus on mulle nüüdseks südamelähedaseks saanud, isegi kui nad prügikastist prügi laiali laotavad (see pole kajaka süü, see on selle süü, et meil on majal liiga vähe prügikaste, nii et kaant ei saa kinni panna), üks tänavakass, kes püüab hiiri (olen ise näinud), ja rotid. Rotte ma pole kassi püüdmas näinud, aga ka vastupidi mitte, nii et ju on asi tasakaalus. Linn elab siiski.

[Geret · Rating 4 out of 5]

hmm. nagu tahtsin midagi veel. tapamaja tuli järsku, aga see vist pidigi nii... tegelikult oli kena. mitte tapamaja siis. kõik muu. tagurpidi, võidujooks ja punkt olid on lemmikud. aitäh maarja. ootasin seda. pildid olid ka nunnud.

[Mirjam · Rating 5 out of 5]

Moondun linnarebaseks!

[Joosep · Rating 5 out of 5]

"Kui õpin linde paremini kuulama, näitavad nad mulle seda, mida ma ise ei näe."

[Piret Peensoo · Rating 5 out of 5]

Mõnusalt soe ja kaasa elama-mõtlema kutsuv kogu. Lugesin läbi ühe hooga, läks südamesse. Aitäh!

[Evelin · Rating 5 out of 5]

haavatud elu inimese ümber vajab paranemiseks aega. enesekeskne inimene on kaevanud endale augu, mida loodus ei jaksa enam iseseisvalt täita.

ilus, kurb ja tõsi.

[Reader · Rating 3 out of 5]

Täitsa hea.