Ühes väikses Eesti linnas

by Mihkel Raud

„Ma olen mänginud tosinas eesti bändis. Ja veel tosinas, mis märkimist ei vääri. Olen kirjutanud paar täitsa head laulu. Lasknud raadios muusikat, teinekord neli-viis tundi jutti. Juhtinud telekas muusikasaateid ning kehastunud talendikonkursil ebaõiglaseks kohtunikuks. Musitseerinud koos tõeliste ässadega, kes teavad, et harjutamine ei tee mitte meistriks, vaid harjutajaks. Ning loomulikult olen ma kuulanud tohutult palju muusikat. Kui see kõik ei anna mulle õigustust ja kohustustki muusikast kirjutada, siis ma ei tea, mis annab.
Võta käeulatusse nii stressipall kui salvrätik – kui ma oma ülesannete kõrgusel püsin, läheb sul mõlemat vaja.“
Nii tutvustab Mihkel Raud ise oma uut raamatut, milles ta kirjutab oma muusikuteest ning muusikast ja muusikutest, kes on teda sellel teel kõige rohkem mõjutanud. Juttu tuleb paljudest Eesti muusika staaridest alates Rein Rannapist ja Jaanus Nõgistost kuni Lenna ja Ineseni välja.

Genres: Biography

312 pages, Paperback

Published January 1, 2022

About the author

Mihkel Raud (sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, telesaatejuht ja kirjanik. Peamiselt muusikuks peetav Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Ba-Bach ja Mr. Lawrence. Praegu mängib ta kitarri (juba 26ndat aastat) ansamblis Singer Vinger ning Lenna, millega Raud liitus 2011. aasta oktoobris.

Lapsena mängis ta filmides “Keskpäev“ (1981) ja “Nukitsamees“ (1980). Ta oli üks kohtunikest saates “Eesti otsib superstaari“. Neljapäeva õhtuti intervjueeris ta nädala põnevamaid persoone TV3 jutusaates “Kolmeraudne“.

24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia „Musta pori näkku“. Teost on saatnud ülisuur müügiedu – seda on trükitud ühtekokku kuus tiraazhi (35 500 eksemplari). 2010 märtsis ilmus põnevusromaan “Sinine on sinu taevas“, mille soomekeelne tõlge “Sininen on sinun taivaasi” jõudis lugejateni 2011. aasta oktoobris.18. jaanuaril 2012. esietendus Von Krahli Teatris Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor”.

1. märtsil 2015 valiti Mihkel Raud 3229 häälega Riigikokku.

Reviews

[Sandra Fomotškin · Rating 4 out of 5]

Nautisin selle raamatu lugemist rohkem, kui oskasin oodata. Esiteks meeldib mulle Mihkel Raua hoogne stiil ja erinevalt mõnest tema eelnevast teosest oli seekord ka sisu huvitav ja kohati harivgi. Päris stressipalli ja salvrätikut vaja ei läinud, nagu tagakaanel bravuurikalt lubati, aga igav küll kordagi ei hakanud, kuigi osad lood olid eelmistest raamatutest või mujalt juba tuttavad. Teiseks oli Mr Lawrence lapsena üks mu lemmikbände ja Swing on arvatavasti üks mu enimkuulatud albumeid üldse, nii et bändi sünni- ja surmalugu olid mu jaoks ekstra põnevad lugeda. Väga meeldis, et lugemise kõrvale sai kuulata vastavat playlisti lauludega, millest raamatus juttu - tekitas kuidagi õige meeleolu.

Häirima jäi kohati sisse lipsanud onuheinolik suhtumine naistesse, nt kirjeldused sellest, kuidas vennad Urbid panid "kõik läheduses viibivad naised ovuleerima" ja kuidas kõigi maailma kidrameeste naised "hädaldama kipuvad" ja "halavad" kui mees järjekordse kitarri ostab. Samuti jäi mulje pisut pealiskaudsest toimetajatööst, sest mõni lugu kordus mitmes peatükis (sain juba esimesel korral aru, kui kohutavalt vaene oli Gunnar Graps 90ndatel) ja lisaks märkasin piisavalt palju trükivigu, et mingi hetk mõelda, kas peaks neid parandama hakkama, et pärast kokku lugeda, kui palju neid on. (Ei hakanud, aga tunde järgi ligi kümmekond võis küll tulla.)

Tervikuna hindan Mihkel Rauda kui muusikut jätkuvalt kõrgemalt kui Mihkel Rauda kui kirjanikku, kuid see raamat on parim, mida tema kirjutatutest seni lugenud olen. Sammuke lähemale Panus Eesti Muusikasse auhinnale ka kindlasti.

[Signe Cousins · Rating 4 out of 5]

Stressipalli ega salvrätiku (vast ikka taskurätiku?) järgi ei haaranud, aga sest pole midagi, sest igav ka ei hakanud. Vanuselt ja kuulamishuvide poolest olen pigem sihtgrupp, seega oli tore lähemalt teada saada ja ka meelde tuletada, kuidas loomeinimeste elu eri kümnenditel kulges, kuidas bändid ja laulud sündisid ja kadusid. Polnudki varem Mihkel Raua raamatuid lugenud, ilmselt võiks ka mõnda eelmist proovida. Seda tahaksin küll teada, kas keeletoimetajat ei raatsitud võtta või magas ta tööajal.

[Liina Palu · Rating 4 out of 5]

Jälle ma ostsin ja lugesin läbi ühe tema teose. Olles juba natuke lugenud seda raamatut, hakkasin selle ostmist kahetsema. Mitte sellepärast, et see halb oleks olnud, vaid lihtsalt sellepärast, et ma sain aru, et mina pole selle raamatu sihtgrupp. Selle raamatu sihtgrupp on inimesed, kes actually midagi muusikast jagavad ka või vähemalt, kes on olnud 80-ndatel vanemad kui mähkmeeas. Kuni 100-nda leheküljeni ainuke mulle tuttav nimi, kellest Mihkel Raud seal pajatab, oli Hendrik Sal-Saller. Ilma naljata.

Raamatu teine pool oli minu jaoks juba palju parem lugemine, sest siis jõudis ta 90-ndatesse ja otsapidi tänapäeva. Kui ta jõudis Superstaari kohtuniku rolli aega, siis ma naersin hambad laiali. Näiteks lause peale, "Ma mõjusin (kohtunikuna) usutavalt, vastasel juhul poleks vaatajad mind nähes palderjani neelama hakanud". Või siis kui ma otsisin Jüri Sonbergi nime youtube'is ja mul on kahju, et Jüri originaalesitus superstaaris seal keskkonnas säilinud pole.

Siiski sain ma selle raamatu vahendusel igasugu põnevaid asju teada, nt kust on Hendrik Sal-Salleri perekonnanimi tulnud (mina arvasin enne, et ta on selle ise endale võtnud) või et kui Raud esimest korda soome läks, siis tutvus ta endalegi ootamatult bändiga Red Hot Chilli Peppers, millest ta siis midagi ei olnud kuulnud ja mille üks liige talle 3 rublale vastu 10 soome marka andis. Päris hea diil ütleks :D.

Mingis mõttes ongi see järg raamatule "Musta pori näkku", aga siin ta ei räägi niivõrd tina panemisest kui võrd muusikast, muusikutest, kellega koostööd on teinud, ja erinevatest bändidest, kus laulnud või kitarri mänginud. Eks ta mainib ikka joomist ja räägib uuesti sellest, kuidas ta isa omal ajal jõi, aga nii möödaminnes.

[Kristi Einberg · Rating 3 out of 5]

Ja nii kähku ta läbi saigi...
Seda lugedes tabasin ennast mõtlemas Mihkli teisele raamatule "Musta pori näkku".
Tuttavad lood nii varasemast Mihkli loomingust, aga samuti ka teiste sama aja inimeste raamatutest.
Lugedes tema isa kohta, valdas mind kerge kurbus. Mõtlesin, et kas tõesti ei suuda ükski krdi mees naisele truu olla. Selle aja kohta tundub kogu see joomine juba täiesti loomulik.
Kuna peaasjalikult kuulan välismaist muusikat, siis selle raamatu lugemine pani mind küll tahtma rohkem Eesti muusikat kuulata.

See raamat tegi ka kurvaks (eriti koht mis rääkis Mr.Lawrenci kolmanda albumi esitluspeost).
Vanad asjad, sealhulgas eriti just inimesed vajuvad unustusse. (Uuesti hindama hakatakse siis kui seda inimest enam pole.)

[Mari Sarv · Rating 3 out of 5]

Mitu korda oli tahtmine pooleli jätta, aga enese harimise mõttes lugesin ikka lõpuni. Kokkuvõttes sain teada palju toredaid ja huvitavaid asju, mida ma enne ei teadnud, nii et aitäh nende kirjapanemise eest! Lisaks see pleilist, super! Minu meelest võikski teha uueks trendiks, et autor annab oma teksti kõrvale sobiva pleilisti kaasa.

Ah et miks siis saatis lugemist tahtmine pooleli jätta? Häiris küll see ja küll teine, jätan need asjakesed enda teada, sest maitse asi eksole. Kuid ühte ei saa ma ütlemata jätta: läbi kogu teksti väga nõrk toimetamine. Jagus nii mõttetuid mõttekordusi, jaburaid parasiitväljendeid (nt oli kirjas, et superstaarisaate kohtunikelaua taga olla hr Rannapiga "sõna otseses mõttes viimase veretilgani" kraageldud. neid asju, mis "sõna otseses mõttes" olla olnud, oli väga palju, neist päriselt otseses mõttes ikka väga vähesed.) kui ka robustset lauseehitust, millele leidub kindlasti koht suulises kõnes ja kirjalikes dialoogides, aga mitte niisuguses pikas jutustavas tekstis.

[Helena · Rating 5 out of 5]

See on teine Mihkli raamat mida ma lugenud olen. Kuigi teised arvustused on märkinud kirja/trükivigu ja ka kohati onuheinolikku suhtumist naistesse, siis mina neid tähele ei pannudki, sest lugemine läks sellise huviga, et ma lihtsalt hingasin raamatu endasse.

Kuigi ma olen sündinud siis kui Mihkel Raud juba Eesti muusikas aktiivselt tegutses, teadsin ma peaaegu kõiki muusikuid, keda raamatus mainitud on. Eriti meeldivaks tegi lugemise see, et ma tean milline endine Restoran Kaunas välja näeb ja kui pisike oli Bonnie ja Clyde klubi Tallinnas.

Minuga tuleb edasisse elusse kaasa Mihkli kirjeldus sellest kuidas ühes Eesti koolis olevad lapsed ei teadnud, kes on Mihkli isa. Ta selgitas seda nii tabavalt ja täpselt, et hakkan seda sama selgitust ka ise kasutama. Mis see täpselt oli, peate juba ise lugema.

Raamat sobib suurepäraselt inimestele, kellel on teadmisi nõukaajast ja Eesti muusikast. Kuid name-droppe on rohkelt, nii et äratundmisrõõmu on ka kindlasti neil, kes on sündinud vabas Eestis.

[Martti · Rating 4 out of 5]

Mul pole veel õnnestunud halba Raua raamatut lugeda, kuigi maestro on neid viimastel aastatel üllatavalt palju tootnud. Selle 2022. aasta üllitise leidsim ma kolme aastase hilinemisega kriminaalselt allahinnatud poe riiulist. Ma oleks selle eest võinud vabalt ka 10x rohkem maksta kui see 3.99, kõhklemata. Tegemist on kahe lemmiku lõimumisprojektiga - ajalugu ja muusika.

Kui sul jäi mulje, et "Musta pori näkku" rääkiski kogu Mihkel Raua ja teiste tolleaegsete rokkmuusikute loo ära, siis too uus teos lükkab selle seisukoha selgelt ringi. Juttu tuleb kahtlemata ka autori ja tema isa alkoholilembusest, kuid palju väärtuslikum on siin ikkagi muusiku raske elu ENSV-s ja taasiseseisvunud vabariigis. Tutvume muusikatööstuse terminoloogiaga, nagu transamees ehk roadie, "keha" ehk asendus-bändiliige, "bridge" ehk koht, mis eraldab standardstrukuuris teist refrääni kolmandast salmist. Väärtuslik on ka tolle lauljavabriku "Eesti otsib superstaari" sügavam analüüs ning vahvaid seiku seal jagub.

Kuigi ma pilli ei mängi, siis muusika on mind elus alati saatnud ja mitmedki mõtted vaatasid mulle paberilt vastu justkui oleksin need ise formuleerinud soravaks tekstiks.

„Sa õpetasid mind tundeid tundma," ütles ameerika kunstnik Jeff Koons ansambli Led Zeppelin kitarristile Jimmy Page'ile, kui teda New Yorgis intervjueeris. Täpsemini on raske väljenduda. Led Zeppelin või Synne Valtri, The Rolling Stones või Nublu, Steely Dan või Olev Vestmann - nad kõik õpetavad meile midagi, mida ei suuda lõpuni mõistetavaks muuta ei vanemlik eeskuju ega kaksteist aastat koolitarkust.
Muusika on tõepoolest universaalne keel, ükskõik kui banaalselt see ka ei kõla. Keel, mis avab selle oskajale armastuse, raevu, nostalgia, sentimentalismi ja veel vähemalt tuhat seisundit, mille kogemise võime sind ja mind rannakivikesest eristab. Just seetõttu on igal inimesel mõistlik mõnd instrumenti õppida või muusikat keskmisest kasvõi natuke rohkem kuulata. Sinust ei pruugi saada järgmist Kalle Randalut või Erki Pärnoja, kuid sinust saab parem inimene. Isegi siis, kui tee parema iseendani just täpselt nii tormiselt ja enesehävituslikult kulgeb, nagu juhtus minu omaga.


Singer Vingerit võib tagantjärele julgelt kaheksakümnendate populaarseimaks rockbändiks pidada. Ultima Thule mängis paremini ja Grapsil olid tugevamad lood, kuid publik jumaldas Singer Vingerit ja mul on bändi liikmena raske aru saada, miks inimesed just meie kontsertidele tormi jooksid.
Teisalt olid Singer Vingeri laulud lihtsalt väga head. Roald Jürlau on geenius ja iga laul, mis tema kitarril neil päevil sündis, oli klassika juba enne, kui olime selle tervikuks jõudnud arranžeerida. Ka Hardi on jahmatavalt andekas laulukirjutaja ja mul on siiani raske uskuda, et „Ära jahtu" on tema, mitte Roaldi looming. Singer Vingeri edu saladuseks on tosin laulu, mida terve põlvkond eestlasi paremini oskab laulda kui me ise.


Paul McCartney on rääkinud, kuidas „Yesterday" sündis. Mees oli meloodiat unes kuulnud ja suutis selle hommikul üles kirjutada. McCartney oli veendunud, et see on kellegi teise laul, mida kusagil kuulnud oli ja nüüd unes nägi. Ta laulis „Yesterday" meloodiat sõpradele ja küsis, kelle laul see on. Keegi polnud seda aga kuulnud. „Ju see on siis minu oma," tõdes McCartney ning edasine on ajalugu.
Kui isegi McCartney mõõtu geenius oma ideedes kahtleb, mida siis lihtsurelikest tahta!


Nüüd olin taas karakteriks kehastunud ning jaurasin korra nädalas TV3 otse-eetris. Ma mõjusin usutavalt, vastasel juhul poleks vaatajad mind nähes palderjani neelama hakanud. Lisaks muutis superstaari kohtuniku kuvand mul ka teiste tööde tegemise lihtsamaks. Mul oli mugavam jutusaadetes poliitikuid rünnata ja ka restoranis saan ma sellest ajast alati laua: äkki hakkan muidu mööbeldama ja töötajaid sõimama!


Iga riigi - eriti USA - staarisaadetes on ebastabiilseid osavõtjaid, kes kohtunikke verbaalselt ning mõnikord ka fuüsiliselt ründavad. Viimasel puhul läheb enamasti käiku veeklaas, mida on hea kohtunikule näkku visata.
Ivo ei olnud ebastabiilne, kaugel sellest. Kuid mulle tundus, et tal on piisavalt südikust „kohustuslik" rituaal ära teha. Ma mõnitasin teda nii, kuis jaksasin, ning andsin samal ajal silmadega märku, et mu ees on poolik veeklaas.
Ehk saab tüüp aru, mida teha on vaja.
Ta sai. Ivo tuli laua juurde, võttis veeklaasi ning tüh lõigati hiljem montaažis välja ning tulemuseks oli stseen, mida „Pop Idoli" fännid üle maailma nägema on harjunud: solvunud noormees viskab kohtunikku veega.


Teine episood, mille ehtsuses paljud siiani kahtlevad on seotud "Eesti otsib superstaari" teise hooaja võitja ehk Jana Kasega. Kui preili Tartu eelvoorus esimest korda meie ette astus, saadeti ta kahe „ei"- ja ühe jah"-vastu sega ära. Televaataja nägi seejärel teist mujal maailmas levinud stsenaariumit - üks kohtunikest jookseb minema saadetud lauljale järele ning annab talle „teise võimaluse" Kas see oli lavastatud? Vastus on sama: oli ja ei olnud ka.
Vahetult enne Jana Kase kohtunike ette ilmumist tegi saatetiim väikese pausi. Režissöör ja produtsent olid mures, et me laseme inimesi liiga kergekäeliselt edasi.
„Teil läheb teatrivoorus raskeks," ütles Kaupo Karelson. „Meil on seal juba praegu seitsekümmend inimest ja pooled eelvoorud on alles ees."
Režissöör Jaanus Nõgisto oli veel konkreetsem: „Edasi saavad ainult täielikud geeniused, kas on selge?"
Oli selge muidugi, miks ta siis ei olnud. Me mäletasime vägagi hästi, kui neetult keeruline on teatrivoorus teri ja söklaid kaheks kuhjaks organiseerida ning mida rohkem osalejaid, seda kurnavamad päevad. Edasi saavad niisiis ainult geeniused ehk mitte keegi, tegime Heidy ja Reinuga otsuse.
Seejärel pandi kaamerad käima ning tuppa astus Jana Kask. Ta laulis hästi ning oli põnev natuke morbiidne ning nähtavalt teadmatuses oma kordumatust andest. Aga kuna me olime just otsustanud, et rohkem kedagi edasi ei lase, ütlesid nii Heidy kui Rein talle „ei". Mina ütlesin jah" ning peamiselt selleks, et preilil liiga kurb ei oleks.
Jana naeratas nukralt, kehitas õlgu ja läks minema. Kaks sekundit hiljem tormas kohtunike ruumi Jaanus Nõgisto.
Kas te olete lolliks läinud või?" karjus ta täiest kõrist. Teie ees oli kõigi aegade parim osaleja ning te saatsite ta minema!"
Ise sa ei lubanud kedagi edasi saata, tahtsin talle öelda, kuid sain aru, et kellegi edasilaskmine pole selles saates ei režissööri ega produtsendi pädevuses. Kohtunikud seetõttu kohtunikud ongi, et nende otsus on ülim. Kui me tahame kasvõi kõik kohaletulnud edasi saata, siis põhimõtteliselt on seegi võimalik.
Kas ma lähen talle järele?" küsisin pingest haudvaikseks kiskunud ruumis. „Ameerikas tehakse seda kogu aeg-osaleja saadetakse küll minema, aga keegi kohtunikest lidub talle järele. Draamat kui palju ja viga parandatud."
„Okei!" tekkis Jaanuse silmi tuluke. „Teeme ära!"
Assistent helistas Janale ja uuris, ega see liiga kaugele pole minna jõudnud. Ei olnud. Ma ajasin end püsti ja jooksin Janale järele, kaasas kaks operaatorit, kes kõike valvsalt filmisid. Jana tuli kohtunike ruumi tagasi, laulis veel midagi, sai oma kollase kaardi ning edasine on ajalugu. Jana Kasest sai teise hooaja võitja ning võõrad ini mesed käisid mind tänaval sellise tihedusega patsutamas, et mulle hakkas juba tunduma, et olen ise millegi kordumatuga hakkama saanud.


Trummaritega on Eestis aga keerulisem. Nimelt jagunevad need laias laastus neljaks. Suurima kategooria moodustavad trummarid, kes on inimestena ülitoredad, kuid ei oska eriti mängida. Teises kategoorias on trummarid, kes mängivad hästi, ent on inimestena parajad tõprad. Siis on üks trummar, kes on ilge sitanire ega oska absoluutselt mängida. Ja neljanda kategooria moodustab Mikk Simson - raudse käega trummar, kes on inimesena nii äge, et ta kutsutaks bändi isegi siis, kui ta mängida ei oskaks.

[Lauri · Rating 3 out of 5]

Tegu pole mingi järjega Eesti esimesele rockibiograafiale, "Musta pori näkku'le". Hoopis võtab autor vaatluse alla iseenda karjääri elukutselise muusikuna, õigemini, selle ebaõnnestumise. Sest Mihkel Raud on selline 100 ameti mees ja leiba teenib ta igasuguste asjadega ning muusik on ainult üks kõrvalamet. Raamatus vaatab ta läbi eneseiroonilise prisma oma püüdlusi maailma suurimaks rockstaariks saada, ja kui maailma suurimaks ei õnnestu, siis vähemalt Eesti suurimaks vähemalt.

Ma ei tea, mulle pole M. Raua muusika kunagi eriti meeldinud. Mingil ajal oli Turist/Singer-Vinger ja väga vinge ja kõik nende lood olid pähe kulunud, aga tema edasine karjäär mulle kuulajana küll väga mokkamööda polnud. Mr. Lawrence läks must puhtalt mööda, ma kuulasin/kuulan oluliselt rohkem munadega muusikat ja sellisel siirupisel keskteerockil on ilmselgelt teine sihtgrupp. Olgu öeldud, et välismaised eeskujud U2 ja/või Simple Minds kah eriti vaimustusest kiljuma ja käsi plaksutama ei pane, pole kunagi pannudki. Raud muidugi peatub ise ka vaimukalt oksendamiseni äraleierdatud Sinku-Vinku lugudel ning nendib kibedalt, et kuigi nad on välja andnud veel õige mitu albumit, ei huvita need absoluutselt mitte kedagi, ja nad on sunnitud ikka ja jälle ketrama miljonendat korda Kalkareid, Sängselgsilmasid ning Ärajahtumisi, sest just need toovad vorsti leiva peale.

Raamatu tagumine poole kajastab Raua seiklusi Superstaarisaate kohtunikuna. Kroonilise telku mittevaatajana (15 aastat ja jookseb...) pole mul õrna aimugi mis saade see selline on või oli, ja kes need staarid ja staarikesed on, kellest ta seal räägib. Aga sest pole midagi, eks rõhuv enamus ikka õhtuti telekat vahib ja teab. Või kuulab raadiot, kus needsamad staarikesed pirisevad.

Raud on läbinud (ilmselt) mitu loova kirjutamise kursust, ja oskab ladusalt ja huvitavalt kirjutada küll. Raamat on suht suures kirjas, lisaks veel pilte ja laulusõnu, küll Mr. Lawrence'lt, küll Lennalt, küll Heidy Tammelt, Fixilt või Mihkel Raua uusimalt omanimeliselt bändilt. Eks need veidi mahu suurendamisena tundunud aga kuna tegu on ladusa, sujuva ja lobeda jutuga, siis pole probleemi kogu see memuaariports ühe istumisega alla neelata. Minu meel on lahutatud, paari infokillukese võrra ka jälle targem ja kerge nostalgialaks pilguheidust kaugetesse kaheksakümnendatesse taas saadud. Me oleme Rauaga koolivennad, ta oli minust küll 4 või 5 klassi ees aga veidi kahju, et kooliosa ta memuaarides suht napiks jäi, sealt oleks äratundmist jagunud küllaga.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

mul on millegipärast natuke piinlik tunnistada, et mulle meeldib Mihkel Rauda lugeda. tal kuidagi on selline imago, et... ah, ma ei teagi. üldiselt me ju ei eelda, et kui mõni raamat meile meeldib, siis me sellega automaatselt kiidame heaks seal juhtuva või mingid selle autori otsused või seisukohad või suhtumised.

mitte et selles konkreetses siin midagi hullu juhtuks, ma pigem vist ikka veel lakun "Musta pori näkku" haavu.

aga need siin on memuaarid Raua muusiku-, mitte niivõrd joodikupõlvest, ja see kõik on huvitav eelkõige sellepärast, et mul oli suur osa neid asju (mis ju juhtusid põhiosas mu enda eluajal) lihtsalt meelest ära läinud. näiteks, ee, suurem osa superstaarisaadet. või Hendrik Sal-Salleri olemasolu. okeik, natuke liialdan :) igal juhul oli selline maetud mälestuste lahtilukustamise raamat ja samas ka kiirelt laabuv ja mõnusalt kirjutatud raamat. mõned sellised asjad tulid ka välja, mis mul nende juhtumisajal täitsa radari alt läbi läksid, nt lugu rahvusvahelise menu saavutanud albumist, kus Rondellus tegi Black Sabbathist ladinakeelseid vanamuusikastiilis kavereid.

asi, mida ma elus ei oodanud: et saan Mihkel Raua raamatust teada Marcus Aureliuse tsitaadi, mis mind päriselt kõnetab.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Jube imelik on viis tärni panna, kui muidu siin pigem sellised nirupoolsemad hinded on, aga ega enda emotsioonide vastu ikka ei saa. Sest no mulle meeldis. Võib-olla mingid siinsed teemad kordusid ja tüütasid neid, kes on järjest kõik Raua raamatud läbi lugenud, mina, kui ma nüüd ei eksi, olen üldse paari vanemat lugenud. Oli lobe kraam, jutt ju jookseb, tempo paras ja ühestki nähtusest ei jauratud liiga pikalt.
Mulle tundus nagu oleks Raual mingit elutarkust lisandunud. Oli aimata mingite vigade tunnistamist, enda plahvatusliku loomuse lahkamist, kirjeldatud oli ka rõvedaid untsuminekuid... Aga äkki oli seda ka vanemates raamatutes, lihtsalt mina ei mäleta? Igatahes seni oli tunne, et domineeris alati kiitlemine ja "vaat kus ikka mina", nüüd kohe täitsa teine tera.
Haakis kuidagi hästi ka hiljutise Kurmi "Tinnitusega", kuigi viimane rohkem ilukirjanduslikku vormi valatud, aga teemad ja ajastud osaliselt siiski kattusid. Raua raamatus, muide, on päris mitmete laulude sõnad välja toodud. Sobis kuidagi nagu rusikas silmaauku.

[Õnnela · Rating 4 out of 5]

Võta käeulatusse nii stressipall kui ka salvrätik - kui ma oma ülesannete kõrgusel püsin, läheb sul mõlemat vaja" ütleb tagakaanel Mihkel Raud.
No ju ei püsinud - kumbagi ei läinud tarvis .

Küll aga pean tunnistama, et tegu oli esimese Raua raamatuga, mida mulle täitsa meeldis lugeda. Ei saanud ma aru Musta pori näkku fenomenist, ei leidnud ma Eestlase käsiraamatus huumorit jne, aga see oli kuidagi ladus ja hästi kirjutatud. Mõnes kohas, mõnes üksikus, aga siiski turtsatasin isegi naerma. Avastasin mõne uue fakti, millest enne polnud teadlik jne..

Seega kokkuvõttes oli täiesti okei raamat. Ka võis siin mängida suurt rolli tõsiasi, et ma pole veel näinud ühtegi antud teose arvustust vms ja seega ei öelnud keegi ette kas see peaks olema hea või mitte ning sain nö värske peaga ise otsustada 😁

Aga jah. Öökapi peale ülelugemiseks ei jätaks, aga siiski oli tore ja kannatas lugemist väga hästi

[Helena · Rating 3 out of 5]

Kahjuks ei läinud vaja ei stressipalli ega salvrätikut, ei ajanud see raamat mind närvi, nutma ega naerma. Muusikute kohta sain palju teada, iseasi, kas kõike oleks teada tahtnud :)
Liiga palju sain teada ka Eno Raua kohta (nii et ok, võib olla siis see stressipall kergel kujul oleks ära kulunud). Mõtlesin pikalt, kas noor saaks lugedes aru, kes need tüübid on kellest Mihkel kirjutab. Vist suures osas ilma guugeldamata ei saaks. Mina, kes ma olen Mihklist 10a noorem väljalase, juba pidin nuputama, et oot kes see veel on. Mihkel ise ka kirjutab, et laulusaatesse pürgijate hulgas oli neid, kes polnud kuulnud nt Tõnis Mäest. Ilmselgelt need noored ei tea toonastest rokibändidest midagi ehk pigem nostalgia lugemine 45 + vanusele.

[Harri T · Rating 3 out of 5]

Üsna lihtsakoeline raamat, mis räägib Mihkli muusiku elust ning tema teistest kokkupuudetest muusika maailmaga kuni superstaari saateni välja. Vägagi loetav, aga ei miskit erilist - lihtsalt ok ajaviide.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Mihkel Raud on hea lugude jutustaja! Seekordsed lood siis temast ja muusikast, muusikast, mis teda mõjutanud on, muusikast, mida ta kirjutanud on, muusikast, mida ta mänginud on.
Hariv lugemine ning “Musta pori näkku” omamoodi järg ning mõningate faktide ülekordamine.

[Tormi T · Rating 4 out of 5]

Pean ennast küll suhteliselt "harju-keskmiseks" muusikateadlikuks, kuid vahepeal oli ikkagi suhteliselt raske kaasa mõelda võrdlustest erinevate maailma artistidega. Sellegipoolest oli päris kaasahaarav ja hea teos. Leidsin nii mõnegi uue fakti ja mõtte, mida endaga kaasa võtta.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Mulle raamat väga meeldis. Sain palju teadmisi eesti muusikast ja bändidest, nentida, et Mihkel Raud oskab kirjutada ka ühtegi roppu sõna kasutamata ning tõdeda taas, et tal on väga hea sulejooks.

[Taivo Nigol · Rating 5 out of 5]

Meeldiv ja hariv rännak eesti roki püünele sõnaosava giidi vahendusel.

[Heino Viik · Rating 5 out of 5]

Suurepärane meelelahutus ja mitte ainult. Ladusalt kirjutatud, kõlab nagu Mihkel räägiks.