Inimolu viletsusest

by Pope Innocent III, Marju Lepajõe (Translator)

Innocentius III (enne paavstiks saamist Lotario de’ Conti di Segni; 1160/61–1216) oli keskaja mõjukaim paavst (1198–1216), kes ühe vähesena selle pühitsuse pälvinutest jättis sügava jälje ka keskaja kirjanduslukku. Tema kõige tuntum ja hinnatum kirjatöö on noore kardinalina 1195. aastal kirjutatud traktaat „Inimolu viletsusest“. Seda lühikest teost võib pidada vaimseks harjutuseks askeetilise ja monastilise kirjanduse traditsioonis, mille põhiaines on pahede ja vooruste analüüs. Sellise järelemõtluse siht on iseenda seisundis selguse saavutamine, mis peaks viima meeleparandusele, mõtlemisviisi muutmisele. Traktaat on kirjutatud tundliku käega, seda iseloomustavad täpselt valitud kõlad ja rütmid, alliteratsioonid ja assonantsid, mida tõlkija Marju Lepajõe (1962–2019) on meisterlikult edasi andnud. „Inimolu viletsusest“ kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks ja mõjukamaks teoseks, mida näitab säilinud käsikirjade tavatult suur hulk (üle 700), varased tõlked paljudesse keeltesse ning hilisem tsiteerimine kirjasõnas nii otse kui kaude.

Genres: Religion, History, Philosophy, Christianity

199 pages, Paperback

First published January 1, 1195

About the author

Pope Innocent III (born Lotario dei Conti di Segni) was the head of the Roman Catholic Church from 8 January 1198 to his death in 1216. His birth name was Lotario dei Conti di Segni, sometimes anglicised to Lothar of Segni. Pope Innocent was one of the most powerful and influential popes. He exerted a wide influence over the Christian regimes of Europe, claiming supremacy over all of Europe's kings. Pope Innocent was central in supporting the Catholic Church's reforms of ecclesiastical affairs through his decretals and the Fourth Lateran Council. This resulted in a considerable refinement of the Western canon law. Pope Innocent is notable for using interdict and other censures to compel princes to obey his decisions, although these measures were not uniformly successful. Innocent called for Christian crusades against Muslims in Spain and the Holy Land and against heretics in southern France (Albigensian Crusade). One of Pope Innocent's most critical decisions was organizing the Fourth Crusade. Originally intended to attack Islam through Egypt, a series of unforeseen circumstances led the crusaders to Constantinople, where they ultimately attacked and sacked the city (1204). Innocent reluctantly accepted this result, seeing it as the will of God to reunite the Greek and Latin churches, but it poisoned relations between the two churches.

Reviews

[elo kaalep · Rating 5 out of 5]

Hea on lugeda sellest, kuidas mitte ainult mina ei ole patune, vaid ikka kõik teised ka. Muuhulgas jääb mulje, et tuhande aasta jooksul on maailmas väga vähe muutunud, pangem tähele näiteks: Tänapäeva arvamise järgi on vaikne mees kasutu, usklik mees silmakirjatseja, lihtne mees loll. Ennustused tuleviku suhtes endiselt samad: Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu ja tuleb kohati suuri maavärinaid, näljahäda ja katku ja hirme taevast ja rajutuuli. Õigel ajal ja õiges kohas tõlgitud teos, millega koos ilmunud Marju Lepajõe ja Marek Tamme sisse- ja väljajuhatused ülejäänud kultuurikontekstiga suhestuda aitavad. Nagu näiteks Lepajõe: "Kuidas tallinlased suudavad püsida keskaja tekstide mittelugemises? Kuidas külastada õdusat Kloostri Aita Vene tänaval ja mitte lugeda Aquino Thomast, Albertus Magnust? See nõuab väga tugevat iseloomu."

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Nagu Marju Lepajõe ütles, siis need vana- ja keskaegsed tekstid ikka hitivad teisiti. On tunda, et seal taga on päriselt inimene. Siin oli inimene, kes kirjeldas inimest ja ütlemata lõbus oli lugeda! On ikka haisvad mädanevad lihakotid need inimesed, sündinud “spermasolgist” ja loodud ainult kannatama siia ilma. Oleks võinud olemata olla. Vuih!

[Gregor Kulla · Rating 4 out of 5]

mul kristlusega oma kana kitkuda. lugedes suutsin selle maha suruda. kuni 2/3 lugesin seda kortsus kulmuga. nagu teemad ja viis nendeks kõnelemiseks ongi täiega inimlikud aga jube lihtsad. või nagu selline mehine ving, mida mul lihtsalt isiklikult keeruline tarbida, sest jäi pisut pealiskaudseks (arvestades sellega, mida Innocentius III hiljem oma tegevustes taotles). mul läks korda see rikkuste tekst, ptk "Inimolu süüdistusväärsest kulgemisest", kus on kirjas näiteks, et on ju kergem leida sellist, kes rikkust armastab, aga kellel seda pole, kui sellist, kellel on ja kes seda ei armasta, sest raske on olla tules ja mitte põleda, veel raskem aga vallata varandusi ja neid mitte armastada. edasi veel: "Miks nõuelda kogumist, kui see, kes kogub, ei jää kestma". "Tantalos kannatab janu laineteski ja ahne tunneb puudust ka keset varandusi." ja no igikestev inimloomus: "Riietele omistatakse rohkem au kui voorustele, veetlusele rohkem kui kõlblale meelele." selles sügavalt homofoobses peatükis pigistasin silma kinni, sest me austame ajaloolist konteksti. me austame ajaloolist konteksti, me austame ajaloolistkonteksti me austame ajaloolistkontekstimeaustame

[Maru Kun]

In The Magic Mountain Given by Naphta to Castrop after debating Humanism vs his radical Hegalian, Marxist, Christian fusion with Settembrini.

[Märten Hallismaa · Rating 4 out of 5]

Masendavalt ilus?

“Kas on kunagi keegi veetnud kasvõi ühe terve päeva seda rõõmsalt nautides, ilma et ta oleks mingit osa sellest ära rikkunud kas südanetunnistuse süütunde või vihahoo või hirmuerutusega?”

!!!“Maisele rõõmule järgneb alati äkitselt kurbus, ja mis algab hõiskamises lõpeb masenduses.// Teadis seda, kes ütles: “Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm”!!!

[Richard · Rating 4 out of 5]

Historically essential book to read, with the very influential treaty by the later Pope Innocent III. And the introduction by Donald Howard is truly excellent - also to the extent that it gives a fuller context that Innocent III was not necessarily making the case that all of the human condition is misery, but that this book was focusing on the negative aspects of the human nature and condition. The allegedly planned second part "On the Dignity of the Human Condition"was never written - though taken up by Florentine Humanists like Manetti and Mirandola, 250 years later.

[Lesung vor Acht · Rating 2 out of 5]

Ich verfasse hier keine ausführliche Widerlegung, obwohl mir meine Menschlichkeit dies geböte. Diese Schrift entjält zwar die Wahrheit und nichts als die Wahrheit - jedoch gleicht sie de facto einer selektiven Propagandaschrift, die sich demonstrativ jeglicher abweichender Belege und Beweise verwehrt. Ob Lotario dids wirklich ernst gemeint hat, bleibt offen. Angesichts seiner geistigen Gesundheit hoffe ich, dass es sich lediglich um den ersten Teil einer unvollendeten ausgeklügelten Defensio handelt.

[Jack Kelly · Rating 4 out of 5]

Witty and ascetic. Would make Schopenhauer blush

[Tauno]

Tamm:

"Paavst Innocentius III, kirjutamise ajal veel kardinal Lotario dei Segni traktaat "Inimolu viletsusest" (De miseria conditionis humane) tundub olevat otsekui Marju saatuseraamat. Nagu ta ise on jutustanud, sealhulgas siinsamas kultuuriportaalis ilmunud ettekandes "Inimolu viletsust tõlkimas", avastas ta selle teose juhuslikult 1986. aastal ja kandis endast sellest peale mõtet raamat eesti keelde tõlkida.

See 12. sajandi lõpus kirjutatud traktaat, mis on ühtlasi tuntud pealkirja all "Maailma põlgusest" (De contemptu mundi), on üks keskaja loetumaid tekste, millest on teada pea 700 säilinud käsikirja (üks neist Tartu Ülikooli raamatukogus). See on laadilt patukahetsuslik tekst, mis keskendub inimese pahede ja vooruste analüüsile. Traktaat pole mõeldud lihtsalt lugemiseks, vaid meeleparanduseks, uue selguse saavutamiseks inimeksistentsi mõttest.

Traktaat koosneb kolmest osast, millest esimene kirjeldab värvikalt inimelu tühisust, alates inimese sigitamisest kuni tema surmani. Teine näitab, kui naeruväärsed on kolm peamist sihti, mille poole inimesed püüdlevad: rikkused, naudingud ja auametid. Kolmas osa pakub üksikasjaliku ülevaate inimkeha kuhtumisest ja hävimisest, põrgupiinadest ja viimsest kohtupäevast."

"Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis võiks raamat ilmuda TLÜ kirjastuse "Bibliotheca mediaevalise" sarjas 2020. aasta lõpul."

https://kultuur.err.ee/996714/marek-t...

Lepajõe:

"Õppides tasapisi käsikirju lugema, jõudsin järjega ühel päeval üsna tagasihoidliku XIX sajandi köiteni, mille sees oli aga umbes 1250. aastatest pärit koodeks, pisike köide, paras taskuformaat, pärgament suhteliselt vilets, kohe näha, et Inglismaalt pärit, kus veistel ei ole neid rõõme mis Itaalia päikese käes ja nahk on väga kuiv. Esimene leht oli hoopiski nii tuhmilt kollakashall, et lugemine oli üsna raske. Teine leht oli veidi parem, vaatasin sealt, vahepeal luubiga:

Quare de uulua matris mee egressus sum... Jumal küll! 'Miks ma tulin välja emaüsast'! ...ut uiderem laborem et dolorem et consumerentur in confusione dies mei? '… et näha vaeva ja valu ja et mu päevad häviksid segases ängis'. [---] Heu me, dixerim, mater mea, quid me genuisti, filium amaritudinis et doloris? Quare non in uulua mortuus sum? Egressus ex utero non statim perii? Cur exceptus genibus, lactatus uberibus? Natus in combustionem et cibum ignis? Utinam interfectus fuissem in utero, ut fuisset mihi mater mea sepulcrum et uulua eius conceptus eternus. Fuissem enim quasi non essem, de utero translatus ad tumulum.

Imeliselt kõlab, aga milline võiks olla tõlge?

Häda mulle! Ema, miks sa sünnitasid minu, kibeduse ja valu poja? Miks ma juba emakojas ei surnud? Miks hinge ei heitnud kohe, kui üsast väljusin? Miks võtsid põlved mind vastu? Miks anti rinda? Kui mind ometi põletatakse? Ah, et tapetud oleks mind üsas! Et mu ema oleks olnud mu haud ja ta üsk jäänud igavesti rasedaks! Sest oleksin võinud olla, otsekui mind ei oleks olnudki, üsast kantud otse kalmu [minu sõrendused, s.t tunded – M. L.].

Tõlge võiks jätkuda nii:

Kes annaks mu silmile pisaraallika, et nutta?! Nutta seda, kui haletsusväärne on astumine inimollu, millises süüs on inimese tegemiste kulg, kui neetud tema lagunemine ja lahkumine. Ainult pisarais võin vaadata, millest inimene on tehtud, mida inimene teeb, mis inimesest saab. Tehtud on mullast, sigitatud süüs, sünnitatud piinaks. Ta teeb kurja, mida ei tohi, inetust, mis on kohatu, tühisust, mis kõlbmatu. Saab tuleroaks, ussi kõhutäiteks, mädahunnikuks. Seletan täpsemalt, näitan sügavamalt. Inimene on tehtud tolmust, mudast, tuhast; mis närusem veel – spermasolgist. On sigitatud lihakiheluses, kirepalavikus, himulehas; mis viletsam veel – pattulanguses. On sündinud vaevaks, hirmuks, valuks; mis haledam veel – surmaks. Teeb kurja, solvates Jumalat, solvates ligimest, solvates iseend; teeb tühisust ja kõlvatust, reostades oma hea nime, reostades oma olemise, reostades süüme. Teeb tühisust, põlates tõsist, põlates kasulikku, põlates vajalikku. Ja saab temast tuleroog, mis põleb jäädavalt ja leegib kustumata; kõhutäide ussile, kes järab igavesti ja õgib surematuna; mädahunnik, mis haisema jääbki, kohutav läga.

Selline tekst sunnib kahtlemata uurima, kes on autor, aga seda ei tooda keskaja käsikirjades sugugi nii selgesti esile. Esimese lehe ülanurgas on siiski üsna pisikeses kirjas fikseeritud: paavst Innocentius III, teose pealkiri: De contemptu mundi 'Maailmapõlgusest'. Kui ühel hetkel tabasin ära, et see peab olema seesama tekst, millest kõneldakse "Võlumäes", kuigi pealkirja variant on teine, siis võttis see kokkusattumus tummaks. Kõige õnnelikum olin aga seepärast, et olin seda teksti kogenud enne, kui teadvustasin seost – et mul oli puhas kogemus ilusast ja hirmsast, mida ma kuidagi ei olnud endale korraldanud – et see lihtsalt juhtus."

"Traktaat jaguneb kolme ossa: ingressus – progressus ‒ egressus 'inimolu haletsusväärne algus' – 'süüdistusväärne kulgemine' – 'needmisväärsest lõpust': I osas (29 ptk) kirjeldatakse inimese sigitamise ja sünni viletsusi, füüsilise elu jälkust ning hädasid ja õnnetusi, mida inimesel tuleb elus taluda; II osas (41 ptk) vaadeldakse kolme sihti, mille poole inimene selles elus tavatseb püüelda (rikkused, naudingud, auametid), illustreerides nende naeruväärsust hulgaliste näidetega; III osa (16 ptk) on pühendatud keha hävimise detailidele, piinadele põrgus ning Jumala tulekule viimsel kohtupäeval.

Kui tuua igast osast mõni näide, siis I osa võiksid iseloomustada järgmised kolm:

VIII peatükk

Mis vilja inimene kannab

Oo inimolu viletsat väärtusetust, oo inimviletsuse väärtusetut olu! Sa uuri rohttaimi ja puid: need kannavad õisi, lehti ja vilju, ja sina – tinge ja täisid ja ussikesi. Nendest nõrgub õli, veini ja palsamit, sinust sülge, kust ja rooja. Neist hõngub lõhnade magusust ja sinust eritub leha jäledust. Milline puu, selline vili, halb puu ei saa kanda head vilja. Aga kas inimene oma väliskujult on üldse midagi muud kui tagurpidi pööratud puu? Selle juured on tema juuksed, kännuosa pea ja kael, tüvi rindkere ja kõht, oksad käed ja jalad, lehed sõrmed ja varbad. See ongi leht, mille rebib küljest tuul, ning kõrs, mille kuivatab päike.

Unetuse probleemidest XII sajandil:

XXIII peatükk

Unenägude õudusest

Ajal, mis on lubatud puhkuseks, puhkust ei lubata, sest unenäod kohutavad, nähtu viib meelerahu. Ja ehkki see, mida magajad unes näevad, ei ole kurb või kohutav või vaevav tegelikkuses, ometi kurvastatakse, kardetakse ja väsitakse tegelikult, ning sedavõrd, et magajad vahel nutavad ja ärkvelolijad kaotavad väga sageli meelerahu. Kui aga isegi näevad midagi meeldivat, siis kurvastavad ärkvel samavõrd, nagu oleksid selle kaotanud. Pane tähele, mida ütleb selle kohta teemanlane Eliifas: "Öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale, haaras mind hirm ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma. Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti." Mõtle järele, mida ütleb Iiob: "Kui ma ütlen: "Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma," siis ta kohutab mind unenägudes ja teeb mulle hirmu nägemustega." [---] Unenägudele järgnevad paljud mured, ja kus on unenägusid palju, on tühisust väga palju. Unenäod on paljusid eksitusse viinud ja on hävitanud neid, kes nendele on lootnud. Sest sageli ilmuvad unenägudes jäledad kujutlused, mis öiste pettepiltide läbi ei tee räpaseks üksnes ihu, vaid rüvetavad ka hinge. [---]

Sellega on kooskõlas:

XXV peatükk

Et haiguste liike on loendamatult

Arstide usinus ei ole aegade jooksul suutnud veel välja uurida nii palju tõbede liike, nii palju kannatuste tüüpe, kui palju inimlik haprus on suutnud taluda. Kas peaksin ütlema "haiguste talutav talumatus" või ütlema "talumatu talutavus"? Pigem ühendaksin mõlemad, sest see on talumatu kannatuse kibeduse tõttu ja talutav talumise paratamatuse tõttu. Inimloomus rikneb iga päevaga üha enam ja enam, nõnda et paljud kogemused, mis kunagi olid tervendavad, on täna selle nõrkuse tõttu tapvad. Mõlemad maailmad on juba raugastunud, nii makrokosmos kui mikrokosmos, ja mida sügavamale kummagi vanadus ulatub, seda hullemini on mõlemad loomused häiritud.

II osa pakub mahlakaid kirjeldusi pahedest, mis üldjoontes taanduvad seitsmele surmapatule, aga ei ole nii selgelt fikseeritud. Psühholoogiliselt on vägagi tabavaid pilte, näiteks lipitseja XXVI peatükis:

[---] Lipitseja on alati hirmul, alati jälgimas, et ta midagi ei ütleks ega teeks, mis võiks inimestele vastumeelne olla. Ta teeskleb alandlikkust, valetab ausust, näitab oma seltsivust, osutab oma lahkust, käib järel ja täidab soove, austab kõiki, kummardab igaühele, astub ikka linnavalitsusest läbi, teeb varakatele visiite, ikka tõusmas ja embamas, ikka aplodeerimas ja meelitusi ütlemas. Ta teab hästi luulerida "Tolmu kus kübetki pole, sa mitteginähtavat pühi".27 Kiire ja innukas, kus teab, et võib meeldida, loid ja leige, kus arvab, et ei meeldi. Halva mõistab ta hukka, neab ülekohut, ent eri inimestega kiidab heaks ja mõistab hukka erinevat, et teda hinnataks vääriliseks, et peetaks sobivaks, et kiidaksid kõik, et igaüks tunnustaks. Ja näe, ta kannatab endas välja raske lahingu, komplitseeritud kokkupõrke, kui vaenulikkus ärritab üles meelt, aga lipitsemine kammitseb kätt, ja seda, mille tegemist üks sisendab, teine teha ei luba. Ometi mängivad ema ja tütar, lipitsemine ja vaenulikkus, teineteisega kokku: ema toimetab avalikkuses, tütar ei ohja end salajas. Üks nõuab endale publikut, teine eraldatust. Lipitseja kõneleb meeleldi juhiametist, mille ümber ta tiirleb, ja ütleb: "Oo millal küll juhiks saab see, kes on karm õigluses, vaga halastuses, keda ei vii eksiteele ei armastus ega põlgus, keda ei riku ei palved ega summad, kes ustavaid usaldab ja palujad vastu võtab, kes on alandlik ja üllameelne, helde ja leebe, sihikindel ja kannatlik, tark ja leidlik?"

Lugedes tekivad kindlasti seosed antiikkirjandusega, kus kirjeldatakse inimtüüpe, näiteks Theophrastose "Inimtüüpidega",28 aga Innocentius on ehk isegi detailsem ja ühtlasi terviklikum.

III osast, mis käsitleb surma ja surmajärgset, jäägu näide siinse artikli lõppu.

Tõlkimine

Vanade tekstide tõlkimise puhul on põhimõtteliselt otsustav teatav helistiku määramine. Helistik läheb paika algteksti piisavalt kaua ja mitte ainult mõttega, vaid ka häälega lugedes, veel parem, käsitsi originaali ümber kirjutades. See on psühhofüüsiline nähtus. Tuleb saavutada sisemine rütm, mida väljendada omaenda keeles. On vaja jõuda sama põhimeeleoluni, toonini, tundeni – need on nähtused, mis on seotud antiikretoorika mõistetega ēthos ja pathos. Meeleolu peab lugejani jõudma esimesest reast peale ja ka temasse jääma, kui on meisterlik autor. Printsiip lähtub Aristoteleselt,29 aga selle poole võiks püüelda igas kirjalikus tekstis. Vanad tekstid ei ole emotsionaalselt ebamäärased, ujuvad, segased, vaid ühtse tundega, mis tugevdab sisu mõju, laseb sellel esile tulla, on tegelikult struktuuri osa. Kui täpse meeleoluni ei jõua, võib tekst ära laguneda, kuigi kõik vajalikud elemendid oleksid justkui olemas.

Innocentiuse puhul sõltub helistik kõige enam Piiblist, sest traktaat on läbivalt kokku põimitud tsitaatidest. Esiplaanil on Iiobi raamat, psalmid, apokrüüfne Jeesus Siiraki tarkuseraamat, samuti Õpetussõnad ja Koguja raamat. Üks täpsemaid vasteid Innocentiusele võiks olla nn patukahetsuspsalm 102, read 4‒12:

Sest mu päevad on lõppenud suitsus

ja mu kondid õhkuvad nagu lee.

Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi,

ma olen unustanud oma leivagi söömata.

Mu valjust oigamisest

on mu luud liha küljes kinni.

Ma olen nagu kaaren kõrbes,

nagu öökull varemetes.

Ma olen uneta

ja nagu üksik lind katusel.

Iga päev teotavad mind mu vaenlased,

mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.

Sest ma söön tuhka nagu leiba

ja tembin oma jooki nutuga

sinu suure meelepaha

ja su viha pärast;

sest sina oled mind tõstnud üles

ja visanud maha.

Mu päevad on veninud pikaks nagu vari

ja ma kuivan ära nagu rohi."

Keskaja kirjanduse antoloogia, I, lk 463‒485. Teise osa tõlge ilmus koos järelsõnaga: Vikerkaar, 2016, nr 1‒2, lk 87‒109.

https://kultuur.err.ee/994699/marju-l...

[Sam Gilbert · Rating 5 out of 5]

This twelfth-century bestseller includes breathtaking passages on "De diversis penis inferni," "De tenebris infernalibus,""De ineffabili angustia dampnatorum," "De putredine cadaverum," and a memorable jeremiad against those who would put on an articial appearance, thereby defying that passage in which we were told to "consider the lilies of the field." All is vanity.

[Lauri Laanisto · Rating 3 out of 5]

Kaua tehtud kaunikene. Kogu selle tõlke saamise lugu, see juhus jne - väga tore lugu isegi kui see polnud esimene kord mul sellega tutvuda. Lepajõest tehtud dokfilmis oli sellel kaalukas osa, samuti mingi Vikerkaares (?) ilmunud lugu jutustas sellest. (Ehk seesama, mis oli raamatu lõpus?) Ei saa ju üldse eitada, kui toredasti kõik nood asjad sellel rajal kokku juhtusid. Veelgi toredam oli Marek Tamme ülevaade sellest raamatust ja ajast jne - täiesti suurepärane tekst! Etteruttavalt võin öelda, et mu lemmikosa sellest raamatust, kohe pika puuga. Innocentuse tekst ise oli nagu oli. See elegantsus ja läbimõeldud sõnastust, millest Lepajõe lõputult rääkinud on, oli kahtlemata olemas. Kuid pikapeale läks kõik see värk ikkagi üsna üheülbaliseks. Alguses tõmmati kohe tekst laiali - kõik see eksistentsi bioloogiline aspekt, seal seda võimalikku viletsust on ohtralt. Autor läks lausa nii kaugele, et võrdles inimest puuga (mitte pika puuga, aga tavalise viljapuuga), ja kuidagi juhtus jälle nii, et puul oli kõik hea, aga inimesel... Aga mida tekst edasi, siis kitsamaks läks see viletsus. Tuli ainult tavapärast ihnuse ja ahnuse, laiskuse ja lodevuse ja muu säärase kriitikat. Selles polnud enam toda füsioloogilist lennukust, ainult argised viletsused läbi väga suurte korduste. Mul aga ei hakanud see mitte just otseselt kordustel, aga vähemasti suurtel kattuvustel põhinev tekst jooksma. Suutsin lugeda seda paar peatüki kaupa korraga, ja kui algusepoole oli nii täitsa võimalik, siis raamatu teises pooles oli koguaeg selline tunne, et ma olen kinni. Et see kõik on ju juba olnud. Ja eks ta oligi. Viletsust jagub ohtralt igasse vanusesse, sotsiaalsesse klassi, soosse, ja nii edasi.

[Alan A · Rating 5 out of 5]

A very profound and perhaps underrated writing. Unfortunately, there is a lot lost from the Pontificate of Pope Innocent III, a very influential and history changing pontiff. His biography is a great show of his character and his reliance on others revealed a prudent character in management and delegation of papal authority and civil activities. I really enjoyed reading this and it truly shows a medieval Christian anthropology about the human person. If there is just a brief description of what you may expect, you'd either have to read the book of Job or consider the words within the book of Ecclesiastes:

''1 For everything there is a season, and a time for every matter under heaven:
2 a time to be born, and a time to die;
a time to plant, and a time to pluck up what is planted;
3 a time to kill, and a time to heal;
a time to break down, and a time to build up;
4 a time to weep, and a time to laugh;
a time to mourn, and a time to dance;
5 a time to cast away stones, and a time to gather stones together;
a time to embrace, and a time to refrain from embracing;
6 a time to seek, and a time to lose;
a time to keep, and a time to cast away;
7 a time to tear, and a time to sew;
a time to keep silence, and a time to speak;
8 a time to love, and a time to hate;
a time for war, and a time for peace.''

- Ecclesiastes 3:1-8

[Greta · Rating 5 out of 5]

Valisin selle raamatu lugemiseks, kuna mind kui ajaloolast intrigeeris eelkõige Innocentius III nimi pealkirja all. Raamatust vaatas vastu hoopis teistsugune vaatenurk keskaegsele mõtteloole. Traktaat oli väga hästi tõlgitud ja andis edasi kirjutaja (Lotario) enda mõttemaailma ja ka olemust. Eriti läks korda kolmandas osas väljendunud emotsionaalsus, mis mõjus ootamatult võimsalt.
Otsast otsani on lahti kirjutatud ka taust, alustades ajaloost ning lõpetades sellega, kuidas Marju Lepajõe üldse selle traktaadi tõlkimiseni jõudis. Ja tõesti oli minu jaoks üllatav, et niivõrd vähe keskaegseid teoseid on eestikeelsetena ilmunud.
Kindlasti teos ja tõeline elamus, mida seedin veel mõnda aega. Ja mida kindlasti tahta või ehk isegi peaks uuesti lugema, kui on piisavalt aega möödunud.
"/.../ päev öögib oma päeva järgmisesse päeva ja öö kuulutab rahutust ööle."

[Marilyn Fridolin · Rating 4 out of 5]

Kuidagi olen elus jõudnud sinna, et korra aastas peab ikka lugema midagi kristlikus vaimus ja siis selle üle natuke järele mõtlema (kuigi ma jätkuvalt ei pea end usklikuks inimeseks, aga just see maailmatunnetus on miski nii teistsugune ja samas hulk aega tagasi paljude jaoks nii loomulik). Teose teiseks väärtuseks on tõlkija ja eessõna autor Marju Lepajõe, kelle puhul mul on ääretult kurb, et me eluteed nii lühikeseks ajaks ristusid ja ma talt nii vähe õppida jõudsin. Loed ta teksti ja kujutad ette tema siirust selle taga: "Kuidas tallinlased suudavad püsida keskaja tekstide mittelugemises? Kuidas külastada õdusat Kloostri Aita Vene tänaval ja mitte lugeda Aquino Thomast, Albertus Magnust? See nõuab väga tugevat iseloomu."
Kuidas inimesed üldse suudavad raamatute lugemisest hoiduda?

[Lenna · Rating 4 out of 5]

Veidi häiris Marek Tamme pika sissejuhatuse paigutus raamatu esiossa. Paavsti eluloo lugemine enne teksti kallale asumist ei tundu olevat vajalik. Lisaks on olemas ju ka Marju Lepajõe sissejuhatus. Pool raamatut koosneb sisuliselt sissejuhatusest. Marek Tamme teks oleks vabalt võinud olla raamatu lõpus. Lisaks saan aru, et Marju Lepajõe kulutas selle teksti tõlkimisele 10 aastat oma elust, seega võiks siin siiski tema loomingu esikohale tõsta.

[Tiago Martins · Rating 4 out of 5]

4 not for the content, but for the historical importance and influence on Renaissance humanists that made treatises on human goodness using Saint Augustine as counter-argument to Pope Innocent III.

This book is so dark in its philosophy and vision on the human condition that the part of the book about Heaven and Hell dont even mention Heaven at all.

[Geo Paul · Rating 4 out of 5]

Brilliant in a couple of places, lackluster in quite a few. That's forgivable though - after all, it is over a thousand years old. I will be revisiting this book in the future.

Quotes I liked:

https://drive.google.com/file/d/1ZeEo...

https://drive.google.com/file/d/1ZfkK...

[Adriana · Rating 5 out of 5]

Beautiful.

[Daniel Sanchez Ojalvo · Rating 2 out of 5]

interesting as a historical document