What do you think?
Rate this book
Minu... #161
Minu matkarajad. Ekslemised mööda Eestit
Koomiline pajatus sellest, mismoodi mees, kes kunagi matkal ei käi, asub tutvuma Eesti matkaradadega. Õnneks tulevad talle appi sõbrad, näiteks Andrus Kivirähk, kes teda õigelt teelt kõrvale meelitavad, eks ikka hea loo huvides!
Kõrvalekalletest hoolimata saab Rene Satsi siiski Eestile enamvähem ringi peale ja sünnitab meile – läbi raskuste – omalaadse ülevaate Eesti matkaradade võimalustest.
Kõrvalekalletest hoolimata saab Rene Satsi siiski Eestile enamvähem ringi peale ja sünnitab meile – läbi raskuste – omalaadse ülevaate Eesti matkaradade võimalustest.
- GenresTravelNonfiction
256 pages, Paperback
Published December 1, 2022
3 people are currently reading
65 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
February 24, 2023
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2023/0...
Rene Satsi "Minu matkarajad. Ekslemised mööda Eestit" jäi esmalt silma minu emale. Oleme mõlemad matkasellid, mistõttu raamat tekitas huvi.
Suvi 2022, Eesti. Rene, kes muidu elab Iirimaal, sõidab koos oma naise Justynaga paariks nädalaks Eestisse, et külastada looduskauneid kohti ja kõigest kogetust raamat kirjutada. Mees muidu matkamas ei käi ja pole Eestis eriti linnast välja saanud. Trajektoor kulgeb ringiga mööda sõpru-tuttavaid Padiselt Kõnnu külla Tartumaal.
Eestis matkamisega seostub mul kohe Oandu-Ikla või siis näiteks Ranniku matkarada, ikka sajad kilomeetrid, telkimine ja lõkketoit, aga Rene Satsi ei ole seda tüüpi mees. Lugesin paar aastat tagasi läbi tema "Minu Iirimaa" ja oleksin pidanud seda kohe teadma. Ühesõnaga, matkaradade osa jäi lahjaks. Kõige veidram oli see, kuidas ta tutvustab radu, kuhu ise tegelikult ei jõuagi. Muhedad olustiku kirjeldused lõikab läbi justkui turismibrošüürist pärit reklaamtekst, milles tutvustatakse Eestis matkamise võimalusi. Ma ei kujuta ette, et keegi selle teose järgi oma reisiplaane hakkaks tegema, aga võib-olla on need infokillud kasuks, kui pole kodumaa nii risti-põiki läbi sõidetud nagu mul.
"Minu matkarajad" vääriks pigem pealkirja "Minu suvi Eestimaal". See ei tähenda aga üldse, et raamat pole tummine. Kui Iirimaa raamatus ilmnes oskus eriskummalisi tegelasi ligi meelitada, siis Eestis seigeldes meelitab kirjanik avaliku elu tegelasi endaga matkama. Enamik neist on tema sõbrad ja tuttavad, kelle juurde nad ka sisse sajavad. Vahel väisatakse ka majutusasutusi ning palju ei jää puudu, et telk jääks üldse kasutamata. Lõbusaid seiku tuleb ette palju.
Soovitan seda raamatut, kui tahad lugeda ühest lõbusast Eestimaa suvest, kus matkamine võrdsustub näiteks koos Andrus Kivirähkiga seente korjamisega. Ent kui otsid pigem teost mehest, kes matkal ei käi, aga ühel hetkel otsustab loodusesse pikemalt kõndima minna, siis võta ette Bill Brysoni "Jalutuskäik metsas". Ja Rene Satsile soovitaks, et tule järgmine suvi jälle ja proovi mitmepäevane seljakotiga matkamine ka ära!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Rene Satsi "Minu matkarajad. Ekslemised mööda Eestit" jäi esmalt silma minu emale. Oleme mõlemad matkasellid, mistõttu raamat tekitas huvi.
Suvi 2022, Eesti. Rene, kes muidu elab Iirimaal, sõidab koos oma naise Justynaga paariks nädalaks Eestisse, et külastada looduskauneid kohti ja kõigest kogetust raamat kirjutada. Mees muidu matkamas ei käi ja pole Eestis eriti linnast välja saanud. Trajektoor kulgeb ringiga mööda sõpru-tuttavaid Padiselt Kõnnu külla Tartumaal.
Eestis matkamisega seostub mul kohe Oandu-Ikla või siis näiteks Ranniku matkarada, ikka sajad kilomeetrid, telkimine ja lõkketoit, aga Rene Satsi ei ole seda tüüpi mees. Lugesin paar aastat tagasi läbi tema "Minu Iirimaa" ja oleksin pidanud seda kohe teadma. Ühesõnaga, matkaradade osa jäi lahjaks. Kõige veidram oli see, kuidas ta tutvustab radu, kuhu ise tegelikult ei jõuagi. Muhedad olustiku kirjeldused lõikab läbi justkui turismibrošüürist pärit reklaamtekst, milles tutvustatakse Eestis matkamise võimalusi. Ma ei kujuta ette, et keegi selle teose järgi oma reisiplaane hakkaks tegema, aga võib-olla on need infokillud kasuks, kui pole kodumaa nii risti-põiki läbi sõidetud nagu mul.
"Minu matkarajad" vääriks pigem pealkirja "Minu suvi Eestimaal". See ei tähenda aga üldse, et raamat pole tummine. Kui Iirimaa raamatus ilmnes oskus eriskummalisi tegelasi ligi meelitada, siis Eestis seigeldes meelitab kirjanik avaliku elu tegelasi endaga matkama. Enamik neist on tema sõbrad ja tuttavad, kelle juurde nad ka sisse sajavad. Vahel väisatakse ka majutusasutusi ning palju ei jää puudu, et telk jääks üldse kasutamata. Lõbusaid seiku tuleb ette palju.
Soovitan seda raamatut, kui tahad lugeda ühest lõbusast Eestimaa suvest, kus matkamine võrdsustub näiteks koos Andrus Kivirähkiga seente korjamisega. Ent kui otsid pigem teost mehest, kes matkal ei käi, aga ühel hetkel otsustab loodusesse pikemalt kõndima minna, siis võta ette Bill Brysoni "Jalutuskäik metsas". Ja Rene Satsile soovitaks, et tule järgmine suvi jälle ja proovi mitmepäevane seljakotiga matkamine ka ära!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
January 10, 2023
Selle raamatu kirjutamise algas küll nuripidi. Kui tavaliselt kirjutavad Minu-sarja autorid ikka esmajoones sellest, millega nad juba veidi rohkem kui tuttavad on, siis seekordset raamatule eelnenut kujutasin ma ette nii. Läheb kirjastaja autori juurde, et kuule, mul oleks vaja raamatut. Sa kirjutada oskad, tee ära. Ah et mis teemal? No vaatame. Aa, seda teemat meil veel pole olnud. No kirjutagi siis oma matkaradadest. Polegi matkamas käinud? Pole hullu, hakkad käima ja siis kirjutadki. Kui Eestile ring peal, võid minu juurde ka külla tulla.
Ilmselgelt oli see nüüd raamatu stiilist inspireerituna minu fantaasialend, nii et ärgu asjaosalised pahandagu. Vähemalt öeldakse sisututvustuses ausalt ära ka, et see on koomiline lugu mehelt, kes muidu matkamas ei käi. No tegelikult ta ikka raamatus kirjutatu põhjal ju käib ka. Isegi korralikud matkasaapad ostab endale, mille peale kaasa ühe peatüki lõpus tükk aega jauras ja käskis raamatusse sisse panna, et sissekandmata saabastega matkama ei minda. Telgi ostis ka ja rännakute lõpuks pannakse see kellegi hoovis püsti ka.
Üldjoontes on tegu lustliku raamatuga. Autor sõidab koos poolatarist kaasaga mööda Eestimaad, peatub siin-seal sõprade ja tuntud isikute juures ja üritab neid matkama meelitada. Korjab Kivirähkiga seeni, ajab mööda Otepää linna Mart Juurt taga ja maabubki lõpuks Epp Petrone juures, kes esmalt teatab, et temal on kirjutamishoog peal ja külalised peavad natuke ise hakkama saama. Siis aga läheb hoog üle ja minnakse koos Piusa metsadesse ja liivakarjääri möllama.
Matkaradadest valitakse ikka need kõige lühemad, kuid käiakse ausalt läbi. Mis siis, et teinekord on seegi paras katsumus, kui näiteks kõht lahti läheb ja selle käigus metsast kellegi pealuu leitakse. Lisaks saab teada Eesti erinevate paikade ajaloost. Näiteks Keava linnusest, mille Kiievi ja Novgorodimaa valitseja Izjaslav Jaroslavitš (Jaroslav Targa poeg) oma esimesel külaskäigul maani maha olevat hävitanud. Autor tõded stoiliselt, et kuidas siis nii, tuleb esimest korda külla ja lõhub siin kõik ära. Aruka inimesena teeb ta loogilise järelduse, et vot sellepärast tema endale võõraid külla ei kutsugi.
Selline mõnus huumor, mistõttu raamatut lugedes mitu korda südamest naerda saab, aitabki andeks anda, et tõsisel matkajal pole vaja erilisi sellekohaseid unistusi üles kruvida. Lisaks erinevad fantaasiauperpallid, sest kui Kivirähkiga seenelkäik kulgeb idülliliselt ladusalt või Mart Juure juurde minna üldse ei julgegi, saab ju alati asja lahendamaks mõelda. Tulevad meelde kunagised kirjandid teemal "Minu vaheaeg". Et kui passisid vaheajal kodus ega teinud midagi, oligi paras kirjanduslik fantaasia lendu lasta ja oma lugu välja mõelda. Autori fantaasiauperpallid on muidugi sellised, et nende tõepärase olemise võimalikkuse üle pole mõtet diskuteerima hakatagi, või mine sa tea.
Igal juhul oli päris lahe lugemine aasta alustuseks. Ja mõnevõrra ka inspireeriv, sest kui aasta esimene raamat ikka natukenegi matkamisest on, siis äkki tuleb tänavune matka-aasta aktiivsem. Tegelikult ei suutnud ma juba poole raamatu peal enam diivanil istuda, vaid otsisingi matkasaapad välja ja tegin kodukandis väikese tiiru. Ikka korralikult sissekantud matkasaapad, sest kui lugejale sellest raamatust ka muud meelde ei jää, siis see tõetera võiks ikka jääda!
Facebooki Lugemise väljakutse grupis läheb Saatusesepa teema alla. Eks siis näis, mida saatus mulle sellest tulenevalt järgmisel kuul toob :)
Ilmselgelt oli see nüüd raamatu stiilist inspireerituna minu fantaasialend, nii et ärgu asjaosalised pahandagu. Vähemalt öeldakse sisututvustuses ausalt ära ka, et see on koomiline lugu mehelt, kes muidu matkamas ei käi. No tegelikult ta ikka raamatus kirjutatu põhjal ju käib ka. Isegi korralikud matkasaapad ostab endale, mille peale kaasa ühe peatüki lõpus tükk aega jauras ja käskis raamatusse sisse panna, et sissekandmata saabastega matkama ei minda. Telgi ostis ka ja rännakute lõpuks pannakse see kellegi hoovis püsti ka.
Üldjoontes on tegu lustliku raamatuga. Autor sõidab koos poolatarist kaasaga mööda Eestimaad, peatub siin-seal sõprade ja tuntud isikute juures ja üritab neid matkama meelitada. Korjab Kivirähkiga seeni, ajab mööda Otepää linna Mart Juurt taga ja maabubki lõpuks Epp Petrone juures, kes esmalt teatab, et temal on kirjutamishoog peal ja külalised peavad natuke ise hakkama saama. Siis aga läheb hoog üle ja minnakse koos Piusa metsadesse ja liivakarjääri möllama.
Matkaradadest valitakse ikka need kõige lühemad, kuid käiakse ausalt läbi. Mis siis, et teinekord on seegi paras katsumus, kui näiteks kõht lahti läheb ja selle käigus metsast kellegi pealuu leitakse. Lisaks saab teada Eesti erinevate paikade ajaloost. Näiteks Keava linnusest, mille Kiievi ja Novgorodimaa valitseja Izjaslav Jaroslavitš (Jaroslav Targa poeg) oma esimesel külaskäigul maani maha olevat hävitanud. Autor tõded stoiliselt, et kuidas siis nii, tuleb esimest korda külla ja lõhub siin kõik ära. Aruka inimesena teeb ta loogilise järelduse, et vot sellepärast tema endale võõraid külla ei kutsugi.
Selline mõnus huumor, mistõttu raamatut lugedes mitu korda südamest naerda saab, aitabki andeks anda, et tõsisel matkajal pole vaja erilisi sellekohaseid unistusi üles kruvida. Lisaks erinevad fantaasiauperpallid, sest kui Kivirähkiga seenelkäik kulgeb idülliliselt ladusalt või Mart Juure juurde minna üldse ei julgegi, saab ju alati asja lahendamaks mõelda. Tulevad meelde kunagised kirjandid teemal "Minu vaheaeg". Et kui passisid vaheajal kodus ega teinud midagi, oligi paras kirjanduslik fantaasia lendu lasta ja oma lugu välja mõelda. Autori fantaasiauperpallid on muidugi sellised, et nende tõepärase olemise võimalikkuse üle pole mõtet diskuteerima hakatagi, või mine sa tea.
Igal juhul oli päris lahe lugemine aasta alustuseks. Ja mõnevõrra ka inspireeriv, sest kui aasta esimene raamat ikka natukenegi matkamisest on, siis äkki tuleb tänavune matka-aasta aktiivsem. Tegelikult ei suutnud ma juba poole raamatu peal enam diivanil istuda, vaid otsisingi matkasaapad välja ja tegin kodukandis väikese tiiru. Ikka korralikult sissekantud matkasaapad, sest kui lugejale sellest raamatust ka muud meelde ei jää, siis see tõetera võiks ikka jääda!
Facebooki Lugemise väljakutse grupis läheb Saatusesepa teema alla. Eks siis näis, mida saatus mulle sellest tulenevalt järgmisel kuul toob :)
Read
February 14, 2023Üks ripakile jäänud lugemismulje eelmisest aastast, mille laiale ilmale kuulutamiseks praegu tagumine aeg, sest autor hulgub palli teisel küljel ringi ja millal teda veel muidu taga klatšida kui mitte praegu.
Mõned kuud tagasi avaldasin arvamust (Satsi Laose-raamatu kohta siis, mis ühtlasi oli minu mulluse reisiraamatute saagi esikolmikus ühes "Absurdist armumiseni" ja "Minu Rumeeniaga"), et tema puhul on iga reisimisele kulutatud kopik mahavisatud raha ja et seiklused leiaks ta üles ka suvalises kodumaises karulaanes või Kapa-Kohilas. Ütleme siis nii, et osalt oli mul õigus, osalt eksisin. Seiklused leiavad Satsi muidugi üles, või tema seiklused, tegelikult pole veel selge kumb kumma leiab. Aga raha mõttes ei tulnud tal kodumaine matkaseiklus vist küll oluliselt odavam, sest ta suutis kõik matkarajad sättida "sobivalt" ikka võõrastemajade (ja seda suisel aal, mil meie lühikese majutushooaja tõttu kõik hinnad on punasesse keeratud!) ja sõprade lähedusse. No et oleks ikka pehme ja kuiv voodi, voolava veega ja ilma südamekujulise auguta ukses kempsuruum, pererahvas mooriks õhtuks (preemiaks paarisajameetrise matkaraja läbimise eest!) maitsva prae jm argine luksus. Telgiga ööbimiseni jõudis üldse vist ühel korral, Eesti-ringreisi lõpuotsas, sedagi sõbra aias. Ja pole tänaseni päris selge, kas telk pandi vaid püsti või ka magati seal sees.
Kõik see eelnev paneb mind mõtlema, et äkki on Satsi meid kõiki julmalt tillist tõmmanud. On ju hirmus lihtne ilmsüüta Eesti inimesele hambasse puhuda, millist põnevat ja ohtlikku elu tüüp küll Sri Lankal, küll Laoses elanud on – vähestel meist on võimu minna ja järele kontrollida. Meie siin loeme ja ahhetame, kui vapper ta ikka on, kui kuskil Laose džunglis matšeetega madusid ja tiigreid kahte lehte peksab! Eks süües kasvab isu ja nüüd läks Satsi suisa nii julgeks, et otsustas näidata, et ta võib sama trikki ka Eesti metsades ja matkaradadel teha. Ja seda kõike eestlaste endi silme all, kel on põhimõtteliselt sündides juba matksaapad jalas ja veekindel parka seljas*! Julge vend, seda ma ütlen.
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis "Minu matkarajad. 2" kirjutamiseks annan, kusjuures jumalast tasuta!, nõu Sulle, Rene – vähem matka ja rohkem seda kõike muud! Ja Justyna jätku arvuti koju ja nautigu hetkes olemist. Ja loodan, et Sa kord suureks kasvad ja julged päriselt ka metsas telgis ööbida, kirvega või kirveta!
* Erandiks see üks tüdruk, kelle motoks #sportonsaatanast
Mõned kuud tagasi avaldasin arvamust (Satsi Laose-raamatu kohta siis, mis ühtlasi oli minu mulluse reisiraamatute saagi esikolmikus ühes "Absurdist armumiseni" ja "Minu Rumeeniaga"), et tema puhul on iga reisimisele kulutatud kopik mahavisatud raha ja et seiklused leiaks ta üles ka suvalises kodumaises karulaanes või Kapa-Kohilas. Ütleme siis nii, et osalt oli mul õigus, osalt eksisin. Seiklused leiavad Satsi muidugi üles, või tema seiklused, tegelikult pole veel selge kumb kumma leiab. Aga raha mõttes ei tulnud tal kodumaine matkaseiklus vist küll oluliselt odavam, sest ta suutis kõik matkarajad sättida "sobivalt" ikka võõrastemajade (ja seda suisel aal, mil meie lühikese majutushooaja tõttu kõik hinnad on punasesse keeratud!) ja sõprade lähedusse. No et oleks ikka pehme ja kuiv voodi, voolava veega ja ilma südamekujulise auguta ukses kempsuruum, pererahvas mooriks õhtuks (preemiaks paarisajameetrise matkaraja läbimise eest!) maitsva prae jm argine luksus. Telgiga ööbimiseni jõudis üldse vist ühel korral, Eesti-ringreisi lõpuotsas, sedagi sõbra aias. Ja pole tänaseni päris selge, kas telk pandi vaid püsti või ka magati seal sees.
Kõik see eelnev paneb mind mõtlema, et äkki on Satsi meid kõiki julmalt tillist tõmmanud. On ju hirmus lihtne ilmsüüta Eesti inimesele hambasse puhuda, millist põnevat ja ohtlikku elu tüüp küll Sri Lankal, küll Laoses elanud on – vähestel meist on võimu minna ja järele kontrollida. Meie siin loeme ja ahhetame, kui vapper ta ikka on, kui kuskil Laose džunglis matšeetega madusid ja tiigreid kahte lehte peksab! Eks süües kasvab isu ja nüüd läks Satsi suisa nii julgeks, et otsustas näidata, et ta võib sama trikki ka Eesti metsades ja matkaradadel teha. Ja seda kõike eestlaste endi silme all, kel on põhimõtteliselt sündides juba matksaapad jalas ja veekindel parka seljas*! Julge vend, seda ma ütlen.
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis "Minu matkarajad. 2" kirjutamiseks annan, kusjuures jumalast tasuta!, nõu Sulle, Rene – vähem matka ja rohkem seda kõike muud! Ja Justyna jätku arvuti koju ja nautigu hetkes olemist. Ja loodan, et Sa kord suureks kasvad ja julged päriselt ka metsas telgis ööbida, kirvega või kirveta!
* Erandiks see üks tüdruk, kelle motoks #sportonsaatanast
January 11, 2023
Rene Satsi raamatud tekitavad minus alati kummalisi tundeid :)
Ühelt poolt on Rene inimene, kelle jutt ja huumor igati "mokkamööda" ja kahju kohe, et ei tunne inimest personaalselt. Nalja ja naeru saab ka antud raamatus.
Teisalt, kui varasemad Rene raamatud on ikka eelneva reisikogemuse põhjal kirjutatud, siis hetkel jäi tunne, et antud teos on "tellitud töö" ja matkarajad on raamatus justkui teisejärgulised. Ärge mõistke mind valesti, need on kenasti loetletud ja mingeid vihjeid saab ka, aga põhirõhk on "sõpradel" kellega autor antud radasid läbib/kohtub. Sõprade osas olid ülekaalus just kirjastuse inimesed. Mae, miks sind seal sõprade hulgas polnud?! Kindlasti oleks Hiiumaal mõni vinks vonks matkarada leidunud ;)
Kokkuvõtvalt reisikirjana meeldis, tühja need matkarajad. Ega ma ise ka viitsi üle 10 km rada ette võtta ja raamatust Andrus Kivirähki tsiteerides "varsti hakkab sadama", seega tark kaugele ei matka ;)
PS. Lugedes meenusid kõik need võrratud putukad, millega suvel Eesti loodus kostitab!
Ühelt poolt on Rene inimene, kelle jutt ja huumor igati "mokkamööda" ja kahju kohe, et ei tunne inimest personaalselt. Nalja ja naeru saab ka antud raamatus.
Teisalt, kui varasemad Rene raamatud on ikka eelneva reisikogemuse põhjal kirjutatud, siis hetkel jäi tunne, et antud teos on "tellitud töö" ja matkarajad on raamatus justkui teisejärgulised. Ärge mõistke mind valesti, need on kenasti loetletud ja mingeid vihjeid saab ka, aga põhirõhk on "sõpradel" kellega autor antud radasid läbib/kohtub. Sõprade osas olid ülekaalus just kirjastuse inimesed. Mae, miks sind seal sõprade hulgas polnud?! Kindlasti oleks Hiiumaal mõni vinks vonks matkarada leidunud ;)
Kokkuvõtvalt reisikirjana meeldis, tühja need matkarajad. Ega ma ise ka viitsi üle 10 km rada ette võtta ja raamatust Andrus Kivirähki tsiteerides "varsti hakkab sadama", seega tark kaugele ei matka ;)
PS. Lugedes meenusid kõik need võrratud putukad, millega suvel Eesti loodus kostitab!
June 9, 2023
Väga harva võtan Eesti raamatuid kätte lugemiseks ja sellel üsna hea põhjus ja see raamat sellest ehe näide.
Meil on Eestis nii ilus Loodus ja nii ägedad rajad igalpool ja mul olid ootused selle raamatu ees mega kõrged.
Raamat ise - no enam sisutühjem olla ei saanud, ausalt.
Väga kurb, täiega ootasin selle lugemist aga veits pastakast välja imetud teos.
Meil on Eestis nii ilus Loodus ja nii ägedad rajad igalpool ja mul olid ootused selle raamatu ees mega kõrged.
Raamat ise - no enam sisutühjem olla ei saanud, ausalt.
Väga kurb, täiega ootasin selle lugemist aga veits pastakast välja imetud teos.
January 9, 2023
Muhedalt eneseirooniline rännak Eestimaa suves, kust sügavamat mõtet otsida ei maksa, kuid lihtsaks ajaviitelugemiseks kõlbab küll.
January 3, 2023
Väga lahe lugemine! Inimene, kes tavaliselt ei matka läheb peaaegu tervet ringi Eestile peale tegema! Humoorikas ja lahedad pildid!!❤️
December 30, 2023
Eestimaa looduses rändajana ootasin sellest raamatust enamat. Aga noh, siis vist piisab ka rmk lehe Google-sse toksimisest, et matkaradade kohta täpsemat infot saada.
Vaatan, et olen mõned aastad tagasi Minu Iirimaale 5 tärni pannud. Ju siis huumor oli mokkamööda, mida ka siinsesse raamatusse jagus. Aga see kirjutis tundus, nagu ka mõned varasemad arvustajad välja on toonud, pastakast välja imetud teosena. Jääb mulje, nagu tegemist oleks ajakirjale kirjutatud arvamusartiklitega, mis ühte raamatusse kokku on kleebitud. Midagi nagu on, aga päris palju jääb puudu, et raamatu mõõtu välja annaks. Liiga palju ebaolulisi seiku ja fakte, mis lihtsalt ruumitäiteks on lisatud. No näiteks 8 lehekülge teksti, kuidas Haapsalus mingi rahvarohke sündmuse ajal hotellituba otsitakse. Mis matkarajad?!
Matkasõbrale ei soovita, niisama lugemiseks kärab küll.
Vaatan, et olen mõned aastad tagasi Minu Iirimaale 5 tärni pannud. Ju siis huumor oli mokkamööda, mida ka siinsesse raamatusse jagus. Aga see kirjutis tundus, nagu ka mõned varasemad arvustajad välja on toonud, pastakast välja imetud teosena. Jääb mulje, nagu tegemist oleks ajakirjale kirjutatud arvamusartiklitega, mis ühte raamatusse kokku on kleebitud. Midagi nagu on, aga päris palju jääb puudu, et raamatu mõõtu välja annaks. Liiga palju ebaolulisi seiku ja fakte, mis lihtsalt ruumitäiteks on lisatud. No näiteks 8 lehekülge teksti, kuidas Haapsalus mingi rahvarohke sündmuse ajal hotellituba otsitakse. Mis matkarajad?!
Matkasõbrale ei soovita, niisama lugemiseks kärab küll.
May 28, 2025
Ma olen Rene Satsi raamatuid niimoodi lugenud, et laps on teisest maja otsast kohale jooksnud, et kas midagi on juhtunud. Miks üksinda diivanil nii koledal kombel naerda? Ühesõnaga, olen fänn, ja ilmselt tänu sellele ka see raamat sündis.
Arvata on, et Rene lihtsustab ja liialdab (humoristide trikk number 1), aga raamatu alguses maalib ta endast pildi kui inimesest, kelle vanaema elas mitte maal, vaid Balti Jaama kõrval, ja kes oli saanud keskealiseks nii, et käinud Eestis vaid metsas nimega Mets ja järves nimega Järv. Edasise ajab ta kirjastaja peale: et vaat tuli neil seal Petrone Printis mõte, et niisugune inimene tuleks Eestis metsa viia ja seal matkama panna. Nojah, tuli jah meil (mul?) selline mõte, see saigi teoks. Raamat kirjeldabki Rene umbes kuu aega kestnud teekonda Eesti matkaradel ja lisaks kõike seda, mis juhtub enne ja pärast matkaradu, ja lisaks vahel ka seda, mis ei juhtu, näiteks jooksis hunt üle tee – võibolla siiski koer või šaakal – seepeale tuleb Renele meelde lugu, kuidas ta kunagi põtra nägi. Kohati pole naljakas, aga enamasti on! Eks traagiline ja koomiline ole seotud, ja see on ju üsna tragikoomiline, kui ilma kogemusteta tegelased ostavad matkavarustuse, üritavad metsa minna ja õpivad elu tundma. ”Mitte kunagi inimkonna ajaloos pole saapad iseenesest lõpetanud hõõrumist.” Neid olukordi oleks juhtunud veel rohkem, kui nad metsas pikemalt viibinud oleks, kindel see.
Aga situatsioonikoomikat leiab paljuski just inimeste abiga, tegelaste galerii on raamatus värvikas. Lemmik(kõrval)tegelasi on mul raamatus kaks. Esiteks Helena Lotmani väike poeg, kelle mänguasju poleks tohtinud puutuda ja kellele meeldib inglise keel (”I like English!”). Teiseks muidugi Rene poolatarist kaasa Justyna, kes juba Rene ”Minu iirimaa” raamatus pildile ilmudes tõestas seda, et suudab autorit kui humoristi inspireerida. Ma mõtlesin ikka, et huvitav, kas see Justyna on tõesti nii naljakas, aga kui nad – matkaradade raamatu lõpufaasis – mulle hoovi jõudsid, pidin tunnistama, et tegu on tõesti justkui koomiksitegelasega. Kujutan ette küll, mismoodi neil see Mart Juure tagaajamise stseen Otepääl välja nägi...
Ja situatsioonikoomikat pakub ka Rene ise oma hajameelse olemisega. Näiteks broneerib ta Haapsalusse ööbimiskoha aasta aega hilisemaks kui vaja. Ja saab siis mahlakalt kirjeldada tekkinud olukorda. Mul tekkis lugedes küll küsimus: Rene, miks sul üldse oli vaja iga hinna eest Haapsallu ööseks jääda? Järgmise hommiku matk algas ju Noarootsis ja sul oli auto?
Raamatus kirjeldatud matkad ongi sellised moodsad, võiks öelda: ameerikalikud. Interneti kaudu broneeritakse tsiviliseeritud öömaja, asjad ei taha hästi autosse ära mahtuda, pargitakse parklasse, võimalikult lähedale matkaraja algusse, ja siis kõnnitakse natuke ka. Aga parem ikka kui mittematkamine! Pealegi oskab Rene osavalt guugeldada ja leiab igasuguseid kentsakaid kultuuriloolisi fakte, mis otsesel või ootamatul moel haakuvad (iga uut päeva alustab ta faktidega ajaloost selle päeva kohta, saab targemaks küll, aga oleks ehk võinud need faktid hoida Eestimaised...?)
Natuke on mul siiski kahju, et Eesti looduses ööbimist ei proovitudki ja et pikim matk oli paar tundi. Aga ma arvan ka seda, et raamatu kirjanduslikule kvaliteedile poleks see võibolla juurde andnudki, sest pikkade matkade kirjeldused lihtsalt ei ole huvitav aines. Ma olen elus nii palju ”Minu...” sarja proovitöid ja käsikirju lugenud, et julgen väita: on kõrgem pilotaaž suuta matkamisest põnev tekst toota. (Üks pikalt kandev matkalugu mulle siiski meenub, see asub Susan Luitsalu ”Minu maailma” raamatus.)
Matkaradadest tuumakam on mu meelest siin raamatus külastatud kohtade kultuurilooline pool. Näiteks Keava linnamägi, mis oli kunagi siinse tsivilisatsiooni üks keskuseid. Veidi häirima jäi, et Rene ei uurinud välja Põrgute tähendust, aga ju ei asunud see otsingumootori ülemistes kihtides. Mul on meeles (Tänu Kristel Vilbaste ”Meie joogivesi” raamatule): Põrgud on iidsed allikakoopad, meie rahvausus olulised hiiekohad, mida ristiusu toojad hakkasid nii nimetama. Paganad kogunesid oma riitusteks kuhu? Põrgusse. Rene raamatus käiakse ära Tori ja Loodi Põrgus.
Ristirahva meenutamine tuletab meelde veel ühe kergelt kraapima jäänud koha. Üks ”kaasmatkaline” oli Renel Andrus Kivirähk, aga minu meelest magas Rene siin ühe teemaliini maha. Terve raamat otsib ta taga müstilist Eestimaist rästikut, aga Kivirähki puhul oleks võinud sisse tuua ka rästikurahva teema ”Mees, kes teadis ussisõnu” raamatust... Aga see selleks. Igatahes pani autor Kivirähki matkama (seenenuga käes) ja ilma ennustama (kaugele pole mõtet minna, nagunii tuleb vihma!). Ja omaette saavutus on muidugi see, et Rene ise ei saanud mitte ühtegi seent. Kui ta nüüd just ei liialdanud kirjutades. Mõnel puhul suutis ta näiteks matkaraja kõrval põõsastes ära eksida, tundub peaagu et võimatu, aga... kes teab.
Omaette küsimus: kas ”Minu matkarajad” raamat matkama ka paneb? Minul pani küll mõtted liikuma. Ma olen kunagi teismelisena osalenud matka-turiaadidel, praeguseks olen aktiivsest matka-elustiilist ammu kõrvale jäänud. Aga võiks ju! Kas või nii, nagu seda Rene ja Justyna tegid! Tundub, et rselle aamatu suhtes ongi kriitilisemad need, kes päriselt on matkajad. Need, kes on rohkem tugitoolisportlased, suhtuvad raamatusse sõbralikumalt. Ja loodetavasti saavad ka inspiratsiooni, et kusagile minna.
PS. Kirjutasin oma muljetuse valmis ja siis piilusin, mida teised lugejad on öelnud. Ohhoo: ” Ida-Virumaa ja saared jäid vahele, nii et on võimalik ka järg kirjutada.“ Rene Satsi, „Minu uued matkarajad“?
Arvata on, et Rene lihtsustab ja liialdab (humoristide trikk number 1), aga raamatu alguses maalib ta endast pildi kui inimesest, kelle vanaema elas mitte maal, vaid Balti Jaama kõrval, ja kes oli saanud keskealiseks nii, et käinud Eestis vaid metsas nimega Mets ja järves nimega Järv. Edasise ajab ta kirjastaja peale: et vaat tuli neil seal Petrone Printis mõte, et niisugune inimene tuleks Eestis metsa viia ja seal matkama panna. Nojah, tuli jah meil (mul?) selline mõte, see saigi teoks. Raamat kirjeldabki Rene umbes kuu aega kestnud teekonda Eesti matkaradel ja lisaks kõike seda, mis juhtub enne ja pärast matkaradu, ja lisaks vahel ka seda, mis ei juhtu, näiteks jooksis hunt üle tee – võibolla siiski koer või šaakal – seepeale tuleb Renele meelde lugu, kuidas ta kunagi põtra nägi. Kohati pole naljakas, aga enamasti on! Eks traagiline ja koomiline ole seotud, ja see on ju üsna tragikoomiline, kui ilma kogemusteta tegelased ostavad matkavarustuse, üritavad metsa minna ja õpivad elu tundma. ”Mitte kunagi inimkonna ajaloos pole saapad iseenesest lõpetanud hõõrumist.” Neid olukordi oleks juhtunud veel rohkem, kui nad metsas pikemalt viibinud oleks, kindel see.
Aga situatsioonikoomikat leiab paljuski just inimeste abiga, tegelaste galerii on raamatus värvikas. Lemmik(kõrval)tegelasi on mul raamatus kaks. Esiteks Helena Lotmani väike poeg, kelle mänguasju poleks tohtinud puutuda ja kellele meeldib inglise keel (”I like English!”). Teiseks muidugi Rene poolatarist kaasa Justyna, kes juba Rene ”Minu iirimaa” raamatus pildile ilmudes tõestas seda, et suudab autorit kui humoristi inspireerida. Ma mõtlesin ikka, et huvitav, kas see Justyna on tõesti nii naljakas, aga kui nad – matkaradade raamatu lõpufaasis – mulle hoovi jõudsid, pidin tunnistama, et tegu on tõesti justkui koomiksitegelasega. Kujutan ette küll, mismoodi neil see Mart Juure tagaajamise stseen Otepääl välja nägi...
Ja situatsioonikoomikat pakub ka Rene ise oma hajameelse olemisega. Näiteks broneerib ta Haapsalusse ööbimiskoha aasta aega hilisemaks kui vaja. Ja saab siis mahlakalt kirjeldada tekkinud olukorda. Mul tekkis lugedes küll küsimus: Rene, miks sul üldse oli vaja iga hinna eest Haapsallu ööseks jääda? Järgmise hommiku matk algas ju Noarootsis ja sul oli auto?
Raamatus kirjeldatud matkad ongi sellised moodsad, võiks öelda: ameerikalikud. Interneti kaudu broneeritakse tsiviliseeritud öömaja, asjad ei taha hästi autosse ära mahtuda, pargitakse parklasse, võimalikult lähedale matkaraja algusse, ja siis kõnnitakse natuke ka. Aga parem ikka kui mittematkamine! Pealegi oskab Rene osavalt guugeldada ja leiab igasuguseid kentsakaid kultuuriloolisi fakte, mis otsesel või ootamatul moel haakuvad (iga uut päeva alustab ta faktidega ajaloost selle päeva kohta, saab targemaks küll, aga oleks ehk võinud need faktid hoida Eestimaised...?)
Natuke on mul siiski kahju, et Eesti looduses ööbimist ei proovitudki ja et pikim matk oli paar tundi. Aga ma arvan ka seda, et raamatu kirjanduslikule kvaliteedile poleks see võibolla juurde andnudki, sest pikkade matkade kirjeldused lihtsalt ei ole huvitav aines. Ma olen elus nii palju ”Minu...” sarja proovitöid ja käsikirju lugenud, et julgen väita: on kõrgem pilotaaž suuta matkamisest põnev tekst toota. (Üks pikalt kandev matkalugu mulle siiski meenub, see asub Susan Luitsalu ”Minu maailma” raamatus.)
Matkaradadest tuumakam on mu meelest siin raamatus külastatud kohtade kultuurilooline pool. Näiteks Keava linnamägi, mis oli kunagi siinse tsivilisatsiooni üks keskuseid. Veidi häirima jäi, et Rene ei uurinud välja Põrgute tähendust, aga ju ei asunud see otsingumootori ülemistes kihtides. Mul on meeles (Tänu Kristel Vilbaste ”Meie joogivesi” raamatule): Põrgud on iidsed allikakoopad, meie rahvausus olulised hiiekohad, mida ristiusu toojad hakkasid nii nimetama. Paganad kogunesid oma riitusteks kuhu? Põrgusse. Rene raamatus käiakse ära Tori ja Loodi Põrgus.
Ristirahva meenutamine tuletab meelde veel ühe kergelt kraapima jäänud koha. Üks ”kaasmatkaline” oli Renel Andrus Kivirähk, aga minu meelest magas Rene siin ühe teemaliini maha. Terve raamat otsib ta taga müstilist Eestimaist rästikut, aga Kivirähki puhul oleks võinud sisse tuua ka rästikurahva teema ”Mees, kes teadis ussisõnu” raamatust... Aga see selleks. Igatahes pani autor Kivirähki matkama (seenenuga käes) ja ilma ennustama (kaugele pole mõtet minna, nagunii tuleb vihma!). Ja omaette saavutus on muidugi see, et Rene ise ei saanud mitte ühtegi seent. Kui ta nüüd just ei liialdanud kirjutades. Mõnel puhul suutis ta näiteks matkaraja kõrval põõsastes ära eksida, tundub peaagu et võimatu, aga... kes teab.
Omaette küsimus: kas ”Minu matkarajad” raamat matkama ka paneb? Minul pani küll mõtted liikuma. Ma olen kunagi teismelisena osalenud matka-turiaadidel, praeguseks olen aktiivsest matka-elustiilist ammu kõrvale jäänud. Aga võiks ju! Kas või nii, nagu seda Rene ja Justyna tegid! Tundub, et rselle aamatu suhtes ongi kriitilisemad need, kes päriselt on matkajad. Need, kes on rohkem tugitoolisportlased, suhtuvad raamatusse sõbralikumalt. Ja loodetavasti saavad ka inspiratsiooni, et kusagile minna.
PS. Kirjutasin oma muljetuse valmis ja siis piilusin, mida teised lugejad on öelnud. Ohhoo: ” Ida-Virumaa ja saared jäid vahele, nii et on võimalik ka järg kirjutada.“ Rene Satsi, „Minu uued matkarajad“?
January 27, 2023
Kui oodata, et leiad siit raamatust matkaraja kirjeldused, siis pead pettuma.
Autor koos abikaasaga, laenab sõbralt auto ja "kimab" erinevate sõprade ja uute tuttavate vahet. Hetkeks astub paar sammu matkarajal, ronib torni ja söödab parme. Rästikut ei nähtud, ainult vaskussi. Suurte silmadega kits, kes grillituna enam suust sisse ei lähe.
Ida-Virumaa ja saared jäid vahele, nii et on võimalik ka järg kirjutada. Minu meelest muhe, humoorikas ja rändamise õhkkonna annab edasi küll.
Ah jaa, ebaolulised faktid olid ka täitsa põnevad :)
Autor koos abikaasaga, laenab sõbralt auto ja "kimab" erinevate sõprade ja uute tuttavate vahet. Hetkeks astub paar sammu matkarajal, ronib torni ja söödab parme. Rästikut ei nähtud, ainult vaskussi. Suurte silmadega kits, kes grillituna enam suust sisse ei lähe.
Ida-Virumaa ja saared jäid vahele, nii et on võimalik ka järg kirjutada. Minu meelest muhe, humoorikas ja rändamise õhkkonna annab edasi küll.
Ah jaa, ebaolulised faktid olid ka täitsa põnevad :)
February 13, 2023
Ma ei oska öelda, kellele seda raamatut soovitada või mis kasu selle lugemisest tõuseb, aga mulle väga meeldis! Autori eelmine "Minu Iirimaa" sai mult ainult kaks tärni, ilmselt seetõttu, et ma tahtsin Iirimaast rohkem teada, aga ei saanud. Eestimaast tean ma piisavalt ja seega infopuudus segavaks ei saa. Tegelikult infot saab ka, aga ehk mitte alati päris sellist, kui eeldaks. Muhe road-movie suvisel Eestimaal - ma arvan, et sellest täiesti piisab, et raamat võiks meeldida. Ah, ilmselt piisaks juba niisama "suvisest Eestimaast", eriti kui lugeda seda jõledas veebruaris, nagu mina.
July 12, 2024
See raamat lausa nõretab sarkasmist. Võib olla nii õnn kui täielik õnnetus. Antud momendil õnneks pigem õnn. Pidin end kümneid kordi tooma väikestest naerupahvakatest tagasi lugemislainele.
Tore oli lugeda alla keskmise matkaselli uitamisi, sest ega väike tatsamine matkarajal näebki umbes selline välja, nagu sai kirjeldatud. Ei pea matkaradu alati väisama eneseteostuse rahuldamiseks, vaid võib ka niisama teha väikesi kõrvalepõikeid loodusesse puhtast uudishimust.
Tore oli lugeda alla keskmise matkaselli uitamisi, sest ega väike tatsamine matkarajal näebki umbes selline välja, nagu sai kirjeldatud. Ei pea matkaradu alati väisama eneseteostuse rahuldamiseks, vaid võib ka niisama teha väikesi kõrvalepõikeid loodusesse puhtast uudishimust.
August 18, 2025
Rene on korduvalt rõhutanud, et ta pole mingi reisikirjanik – ja just seetõttu mõjub see raamat muheda ninanipsuna kogu žanrile. Kui hindad sarkastilist huumorit, siis on see teos täpselt sinu jaoks. Kes aga otsib tõsiseid matkanippe, võib “linnalaps-metsas”-stiilis seiklusloost pigem vähe praktilist kasu leida. Soovitan siiski – ja eriti kuulatuna RR äpis, kus sisseloetud versioon lisab loole omaette võlu.
January 3, 2024
Suvel on ikka kõige õigem aeg ka mööda Eestit ekselda. „Minu matkaradade“ autor Rene Satsi aitab seiklusvõimalused üles leida. Ta ei suuna meid lihtsalt matkarajale sammuma, vaid ka mõtisklema metsa jäetud vanni üle, paberist vene sõdurit kaema, Mart Juurt jälitama… Saame ka teada, et peale matkaraja on oluline seltskond sel rajal.
Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?
Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?
May 26, 2025
Ise paadunud Eesti matkaradade fännina ootasin pisut teistsugust reisikirja. Ehk rohkem matkamist (märkamisi meie imelisest loodusest; seiklusi pikalt matkateelt; villis jalgu jms) ja vähem autoga ühe tuntud inimese juurest teise juurde vuramist. Peegeldus läbi, et tegu on tellimustööga, mis kahe nädala jooksul teostati, mitte päriselt kellegi Minu-kogemusega. “Huumor” polnud ka minu maitsele.
April 24, 2023
Humoorikalt kirjutatud reisiraamat, panin kirja mõne soovituse. Oli ka äratundmisrõõmu, kuid väga suurt lugemiselamust ei saanud. Kuidagi nagu pingutatult kulges.
Aga no Eestimaal tasub rännata, see on selge. Kas just kuulsustega kohtuda soovides, aga...
Aga no Eestimaal tasub rännata, see on selge. Kas just kuulsustega kohtuda soovides, aga...
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 11, 2024
Matkaradadest oli küll vähe juttu, aga siiski humoorikas lugemime :)
Displaying 1 - 18 of 18 reviews