Luulekogu esimesel leheküljel olev moto ütleb lugejale kõik ja enamgi veel: Läbi igapäevase elu sammhaaval siiapoole tuleb pilvede rongkäik pimedas koridoris.
Valikkogust „Jõhker tähistaevasˮ leiate Viivi Luige luulet tema varasemast üheksast luulekogust. Raamatu lõpuosas ilmub üksikkogudes seni ilmumata värsse. Käsikirja pani kokku autor koos Hedi Rosmaga, kellega Viivi Luike seob pikaajaline koostöö Viivi raamatute toimetamisel. Mõlema ühises autorluses ilmus 2010. aastal vestlusteos „Ma olen raamatˮ. Viivi Luige luuletuste sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav. Luuleraamatu kujundas Andres Tali.
Süda võpatab ning lõpuks kulub ära rängast rõõmust samuti kui rängast valust, aga juunis õunapuude tõsist valget sära paistab mitme inimpõlve taha igast talust. Luuletusest „Rängast rõõmustˮ.
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).