Vaadates ööd

by Carolina Pihelgas

„Ja ikkagi on valgus see, mis lõpuks meelde jääb. Kuidas ta liigub üle seinte ja lagede, üle selle üdini tuttava toa, kus sa lapsena magasid, kus tundsid esimest korda elus hirmu. Võib-olla on see kõige ausam ruum sinu sees, kõige haavatavam, sest sellest on alles ainult mälestus.“
Carolina Pihelga romaan „Vaadates ööd“ räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Ema palub tütrelt abi oma päritolu väljaselgitamisel ning tütar on nõus teda aitama, kuigi tema enda lapsepõlv oli kõike muud kui lihtne ja turvaline. Romaan viib kaasajast 1940ndate Venemaani, Harku töökolooniast rahuliku Nõmme äärelinnani. Kuidas otsa vaadata kõigele sellele, mida tegelikult näha ei tahaks, sellele, mida oled lootnud unustada?
„Aga kui see kõik pole siiski ainult tühjus, ainult kõle kosmos, mis seal siis veel on? Suured kinnised sahtlid, täis aimusi, mälestusi, hirmu. Sahtlitel on nupud küljest võetud, nad on kinni kiilunud, selleks, et neid lahti saada, tuleb pikka aega urgitseda, aga vahepeal jõuavad vahetuda kuupäevad, aastaajad, riigikorrad.“
Carolina Pihelgas on avaldanud kuus luulekogu, tema proosaluulekogu „Valgus kivi sees“ pälvis 2020. aastal Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Vaadates ööd“ on tema esimene romaan.

Genres: Fiction

296 pages, Hardcover

Published January 1, 2022

Reviews

[Geret · Rating 5 out of 5]

mul sai isegi pastakas tühjaks selle lugemise ja kritseldamise peale...

"ja korraga olen omaenda kehast kummaliselt teadlik, sellest, kuidas süda lööb, kuidas punased verelibled soontes viivad hapnikku kudedesse laiali, kuidas iga üksik juuksekarv minu peanaha külge kinnitub, mingi värin käib minust läbi, olen ühekorraga keha sees ja sellest väljas, ma kuulun iseendale, aga see ei ole mina," (53)

"Naised tahtsid siiski olla naised. Ikkagi end üles lüüa, mis sest, et laagri tööpäevad olid pikad ja armetud, ikkagi laulda, mis sest, et söök oli närune ja asemed täitanud." (153)

"haiglad on nii ühesugused, kõik nad on alati täis köhivaid kummitusi, suremiselõhna ja tekkide summutatud vaikust, ja ometi tundub, tõesti tundub, et maailmalõpp ei jõua siia päriselt kunagi kohale, ja nii võivad kehad siin lihtsalt olemas olla, justkui oleksid nad mõne looma unenäos või vaikimas grammofonis." (176)

[Sille · Rating 3 out of 5]

Tugevuseks on, et see oli keelelises mõttes väga hästi kirjutatud raamat. Nagu luuletaja kirjutatud proosa enamasti ikka - nõtke ja nüansirohke. Teisalt kipub sama asjaolu kohati ka nõrkuseks kätte - tähendab, liiga poeetiliseks, nii et vorm hakkab sisuga liiga palju konkureerima. Ja kui isegi minul tekib tahtmine öelda, et jaa-jaa, meeleseisundisse saime igakülgselt sisse elatud, tõukaks nüüd tegevust ka veidi tagant ja sõlmiks mõned lahtised otsad kokku, siis ikka peab juba poeesiat ülearu olema.
Et lahtised otsad jäidki kokku sõlmimata, et tegelased rääkisid kõik silmapaistvalt ühesuguse häälega, et mõned detailid tundusid üksjagu ebausutavad, siis vaimustust ja ülivõrdeid minult ei tule.

[Gregor Kulla · Rating 4 out of 5]

stiili mõttes väga carolina – poeetiline ja aeglane lugemine, rusuv, rahulik, tagasihoidlik. kaasahaaravalt komponeeritud ka, keskel oli küll segadus, et kes kõik need nimed on, aga kolmandas osas sain taas lainele. teemapüstitus vajalik, oluline ja ses osas kiskus kaasa esimene osa, ülejäänud jäi mu jaoks "romaaniks". ja seda mitte halvas mõttes, lihtsalt pole mu maitse. lugedes sain aru, et raamat nõuab teistsugust lähenemist. samasugust, mis luuletuste lugemisel. ja siis ma proovisin, aga kogu aeg välja ei tulnud. sest muidugi ma otsisin ja ootasin sündmustikku, lastes paljud ilusad luulelised kujundid silmist mööda. no mitte päris mööda, kõik said ikka läbi loetud, aga ma ei lasknud neil seedida. "Vaadates ööd" oli ennekõike ruumiline ja kehaline kogemus. see tuli tal imetabaselt välja.

[Astra Schults · Rating 2 out of 5]

Kõrgeks kruvitud ootustega asusin lugema seda raamatuklubi raamatut. On ju autorit ja ta teoseid viimasel ajal palju kiidetud. Ja ehk liigsetest ootustest või ehk selle konkreetse teose omapäradest tulenevalt, aga nii kehva lugemiskogemust pole mul ammust ajast olnud. Kui teost pidada ilukirjanduslikuks, siis on seda lugeda paras piin. Tekst koosneb vaba mõttevoo kulgemise ülestähendustest ja mul isiklikult piisab täiesti enda mõttekäikudest, teiste omad huvitavad mind vaid siis, kui suudan neis mõnda ideed või tervikut tabada. Sellesse teosesse mõtete sisse lugemisega ei saanud ma hakkama. Muu hulgas jäi täiesti arusaamatuks, miks kolme eri põlvkonna naised äravahetamiseni sarnase “häälega” on. Kui teost pidada autobiograafiliseks, siis äratab see muidugi kaastunde. Aga miks püüda oma nägemust toimunust maskeerida teiste rollidega? Ja kuigi päevikupidamise teraapilisust on näidatud, siis teiste päevikute lugemise teraapilisust vist mitte. Ehk siis miks peaks oma päeviku avaldama? Mul on kahju, et ma seda raamatut lugesin. Selle autori teiste teiste lugema proovimiseks tuleb mind hoolega veenda.

[Ireene · Rating 4 out of 5]

Keeleliselt väga nauditav. Lugu ka köitev, kuigi eks ta läheb jälle sinna halli Eesti elu kausta.

[Eliis · Rating 5 out of 5]

Mitte vaid ilusas keeles raamat, mida tahaks vaikselt ja aeglaselt peast ja südamest läbi lasta; mis viib sündmuskohale hingama sedasama ööviiulit.. Kihiline, erinevatesse ajastutesse ja hetkedesse hüpitav struktuur punub heleda niidiga kokku ühe inimese ajaloo läbi esivanemate elude.

Meie kõigi lugu..

[Kelli Kiipus · Rating 5 out of 5]

Seda raamatut oli nii raske käest panna! Plaanisin alguses lugeda 2 ptk, et saada väike amps ja see lõppes 100lk lugemisega .Kui mahlane tekst, kui tähelepanelik! Mina vaatan täna tolmu teise pilguga! Suurepärane, aga ka väga karm lugemine!

[Liisi Laineste · Rating 4 out of 5]

Kummitava jääv ja kohutav lugemine naistevastasest vägivallast (ja selle paratamatusest?) läbi põlvkondade ja katkestuste. Autor käib tegelasetturitega ja seegi on vägivaldne, samas kuidagi leebelt mahe, pastelne ja isegi naiselik. Tolmune, nagu Sirbi arvustus:)

[Karin Paulus · Rating 5 out of 5]

See teos ootas raamatukogus küll täpselt mind. Mõneti on see orgaaniline jätk Carolina Pihelgase autobiograafiliste sugemetega luulelaadis kirjutamistele. Romaangi on sarnaselt väga aus ja habras, samade (sund?)motiividega (lapsendamine, vanemate külmus, venna kadumine). Pihelgas leiab uskumatult põnevaid kujundeid, tal on nii selge pilk, et kodusest jõulusiblimisest hoolimata lugesin ühe ropsuga läbi. Süngus, murdumised, otsi kokku ei sõlmita, aga ometi ometi miski heledus ja ilu.

[Mmwin]

Cược Gấp Thép Là Gì? Chiến Lược Hiệu Quả Tại mmwin! (Bài 1)

Cược gấp thếp từ lâu đã trở thành một chiến lược cá cược nổi tiếng trong giới người chơi, đặc biệt tại các nền tảng trực tuyến uy tín như casino Mmwin . Với sự đơn giản nhưng hiệu quả, phương pháp này không chỉ giúp người chơi tối ưu hóa lợi nhuận mà còn mang lại trải nghiệm đầy kịch tính. Vậy cược gấp thếp là gì? Làm thế nào để áp dụng chiến lược này hiệu quả tại casino Mmwin ? Hãy cùng khám phá chi tiết qua bài viết dưới đây.

Cược Gấp Thép Là Gì? Giải Thích Chi Tiết

Cược gấp thếp, hay còn được biết đến với tên gọi Martingale, là một chiến lược cá cược có nguồn gốc từ Pháp vào thế kỷ 18. Phương pháp này được thiết kế dựa trên nguyên tắc đơn giản: sau mỗi lần thua, người chơi sẽ tăng gấp đôi số tiền cược ở ván tiếp theo cho đến khi thắng. Khi thắng, số tiền nhận được sẽ bù lại toàn bộ vốn đã mất và mang về lợi nhuận tương đương với mức cược ban đầu. Tại casino Mmwin , cược gấp thếp được áp dụng rộng rãi trong các trò chơi như tài xỉu, baccarat, hay roulette nhờ tính dễ hiểu và khả năng sinh lời nhanh chóng.

Ví dụ, nếu bạn bắt đầu với mức cược 100.000 VNĐ và thua, ván tiếp theo bạn sẽ đặt 200.000 VNĐ. Nếu tiếp tục thua, bạn cược 400.000 VNĐ ở ván sau. Khi thắng, bạn không chỉ lấy lại số tiền đã mất mà còn có thêm lãi. Điểm mạnh của phương pháp này là khả năng phục hồi vốn nhanh, nhưng nó cũng đòi hỏi người chơi phải có nguồn vốn đủ lớn và tâm lý vững vàng.

Tại Sao Nên Chọn Casino Mmwin Để Áp Dụng Cược Gấp Thép?

Casino Mmwin là một trong những nền tảng cá cược trực tuyến hàng đầu hiện nay, được đánh giá cao nhờ sự uy tín và đa dạng trò chơi. Tại đây, người chơi có thể trải nghiệm các tựa game hấp dẫn với giao diện thân thiện, tỷ lệ trả thưởng cao và hệ thống giao dịch minh bạch. Điều này tạo điều kiện lý tưởng để áp dụng chiến lược cược gấp thếp một cách hiệu quả.

Ngoài ra, casino Mmwin còn cung cấp nhiều chương trình khuyến mãi hấp dẫn, giúp người chơi tăng vốn cược ban đầu. Với sự hỗ trợ từ đội ngũ chăm sóc khách hàng chuyên nghiệp 24/7, bạn có thể yên tâm tham gia mà không lo gặp rắc rối kỹ thuật. Đây chính là lý do vì sao Mmwin trở thành lựa chọn hàng đầu của những ai muốn thử sức với chiến lược gấp thếp.

Chiến Lược Hiệu Quả Khi Áp Dụng Cược Gấp Thép Tại Mmwin

Để thành công với cược gấp thếp tại MMWIN nạp tiền , bạn cần tuân thủ một số nguyên tắc quan trọng. Dưới đây là những chiến lược hiệu quả giúp bạn tối ưu hóa cơ hội chiến thắng:

Quản lý vốn cẩn thận : Trước khi bắt đầu, hãy xác định số vốn bạn sẵn sàng đầu tư. Cược gấp thếp đòi hỏi nguồn tài chính đủ lớn để duy trì qua các chuỗi thua. Ví dụ, nếu bạn bắt đầu với 100.000 VNĐ, hãy chuẩn bị ít nhất 6-7 lần cược liên tiếp (tương đương khoảng 6-7 triệu VNĐ) để tránh đứt gánh giữa đường.

Chọn trò chơi phù hợp : Tại casino Mmwin , các trò chơi như tài xỉu hoặc baccarat với tỷ lệ thắng gần 50% là lựa chọn lý tưởng cho chiến lược gấp thếp. Tránh những trò có tỷ lệ rủi ro cao hoặc biến động lớn.

Kiểm soát tâm lý : Một tâm lý vững vàng là yếu tố then chốt. Đừng để cảm xúc chi phối khi thua liên tiếp, hãy kiên nhẫn và tuân thủ kế hoạch đã đề ra.

Dừng đúng lúc : Khi thắng, hãy quay về mức cược ban đầu thay vì tiếp tục mạo hiểm. Ngược lại, nếu thua quá nhiều ván (ví dụ 5-6 ván liên tiếp), hãy tạm dừng để bảo toàn vốn.

[image error]

MMWIN Nạp Tiền – Bước Đệm Cho Chiến Lược Thành Công

Để bắt đầu hành trình cá cược với chiến lược gấp thếp, việc MMWIN nạp tiền là bước đầu tiên không thể bỏ qua. Mmwin hỗ trợ nhiều phương thức nạp tiền linh hoạt như chuyển khoản ngân hàng, ví điện tử, hoặc thẻ cào, đảm bảo giao dịch nhanh chóng và an toàn. Đặc biệt, các chương trình khuyến mãi khi MMWIN nạp tiền như thưởng 100% giá trị nạp lần đầu sẽ giúp bạn có thêm vốn để áp dụng chiến lược hiệu quả hơn.

Quy trình MMWIN nạp tiền rất đơn giản: bạn chỉ cần đăng nhập tài khoản, chọn mục “Nạp tiền”, nhập số tiền mong muốn và làm theo hướng dẫn. Sau vài phút, số tiền sẽ được cập nhật vào tài khoản, sẵn sàng cho bạn tham gia các trò chơi tại casino Mmwin .

Lợi Ích Và Rủi Ro Khi Sử Dụng Cược Gấp Thép

Cược gấp thếp mang lại nhiều lợi ích như khả năng thu hồi vốn nhanh, dễ áp dụng và không đòi hỏi phân tích phức tạp. Tuy nhiên, nó cũng tiềm ẩn rủi ro nếu bạn không kiểm soát tốt vốn hoặc gặp chuỗi thua dài. Tại casino Mmwin , việc kết hợp chiến lược này với các khuyến mãi và sự hỗ trợ từ hệ thống sẽ giúp giảm thiểu rủi ro và tăng cơ hội thành công.

Tóm lại, cược gấp thếp là một chiến lược đáng thử nếu bạn muốn tối ưu hóa lợi nhuận tại casino Mmwin . Với sự chuẩn bị kỹ lưỡng và cách tiếp cận đúng đắn, bạn hoàn toàn có thể biến nó thành công cụ kiếm tiền hiệu quả. Hãy bắt đầu ngay hôm nay bằng cách MMWIN nạp tiền và trải nghiệm sự khác biệt!

>>>> Xem thêm: Cách Chọn Trang Casino Trực Tuyến Uy Tín – mmwin Gợi Ý!

 

[Kätlin Kaldmaa · Rating 4 out of 5]

Surmtõsine raamat mineviku tagaajamisest. Mida kaugemale minevikku lood lähevad, seda huvitavamaks läheb. Nii kirjutusviis kui ka lugu. Mida rohkem tuleb ette kujutada, seda parem. Et autor kirjutada oskab, selles pole kahtlustki, ent kümnete lehekülgede kaupa lihtsalt kirjeldusi lugeda on siinlugeja jaoks iiigaaav. Vana hea ”show don’t tell” on kähku üle parda visatud, ja no revolutsiooni on ikka vaja. Endise subtitreerijana muidugi igatsen hirmsasti taga dialoogi. Ja ei ole midagi teha, romaane lugedes hakkab minus kohe tööle kirjastustoimetaja ja kuidas raamatu ikka paremaks oleks saanud teha. Ja lehekülgi vähemaks.

”Vaadates ööd” on raamat emadest ja emade otsimisest. Kaevutakse sügavale ja kaugele, nii ajalises kui geograafilises plaanis. 20. sajandis neid mõõtmeid muidugi jagub. Eestisse jäänutel enamasti ida poole. Seal on külm ja keeruline. Sõda ongi külm ja keeruline. Kolme põlvkonna emade tagaajamisel on kirjanik teinud ära suure töö. Kahtlemata. Ja see on lugemist väärt.

See on ka muidugi huvitav, kui leiad iseenda tsitaadi :) Üks peatükk algab: ”Kasuisa oli lihtne mees.” Minu novell ”How I Stopped Meryl Streep” algab lausega ”Mu isa oli lihtne mees.” Terve silp on juurde pandud!!!! Sellest lausest - ja silbist - võiksin rääkida terve tunni, et kuidas ta minu juurde tuli ja enam ära ei läinud. Nagu nendega sageli on. Väga sageli.

[Helmi Nelle · Rating 5 out of 5]

Selle suve üks parimaid raamatuid

[Rein · Rating 3 out of 5]

See raamat lummas esimestest lehekülgedest peale - proosa, jah, seda muidugi, aga väga hea luuletaja väga hea proosa, ja seda pole kunagi liiga palju. See on imeliselt tundliku teadvuse libisemine mööda igapäevaelu üksikasju ja loomulikult ka mööda tundeid, mida need äratavad. Lugesin esimese hooga läbi esimese osa ja pidin lausa sundima end vahet tegema, et jaotada raamat ära pikema aja peale.

Teises osas hakkas see lumm aga hajuma. See, et kõigi tegelaste sisehääled on üsna ühesugused, mind väga ei häirinud, kuigi suurem varieeruvus oleks vast ehk kasuks tulnud. Probleem seisneb muus. Raamat, mille keskmes on mälu ja mäletamine, võiks olla hoolikam ajalooliste tõsiasjadega, eriti kui need on paari arvutikliki kaugusel. Mida edasi, seda rohkem oli lapsusi. Ei ole olemas linna nimega Tankograd, see oli hoopis linnaosa suurune tankivabrik Tšeljabinskis, mille kohta rootsi ajaloolane Samuelsson on kirjutanud põhjaliku, sh ka seal töötanud inimeste eluolu detailselt käsitleva ja suure hulga fotodega varustatud ingliskeelse uurimuse - ja see eluolu erineb raamatus kirjeldatust päris oluliselt. Tšeljabinskis ei avatud 1942 kirikuid, sest viimane kirik lammutati seal 1932. Ja no ei olnud nii, et nõukogude ametiisik kõigepealt vägistab talle ette sattunud hulkuri ja siis jätab ta oma töökabinetti ööbima! Vene keele baasil ei ole võimalik mõelda korraga majast ja kodust ja neid teineteisest eristada. Ja nii edasi ja nii edasi. Kõige rohkem ärritabki, et suurema osa neist vigadest oleks võinud väga lihtsasti ära parandada. Ka linna Venemaal oleks võinud ju lihtsalt välja mõelda. Aga praegusel kujul meenutab raamatu ajalooline tegelikkus pigem tänapäeval kuskil Läänes vändatud filmi arusaama neist aegadest, mitte aga seda, mida me neist tegelikult teame.

Kolmandas osas, kui tegevus hüppab aastasse 1970, pilt natuke paraneb, aga ikka ja jälle lõikavad sisse vead, mis algse lumma ära hajutavad. Eesti Vabariigis ei olnud 1930ndatel aastatel sõjakomissariaate. Nõukogude okupatsiooni ajal ei peetud kevadpüha paraade. Väike-Õismäe linnaosa hakati ehitama 1973. Kuidas sai Ruudi olla Saksa okupatsiooni ajal Eestis, aga ühtlasi nn Suure Isamaasõja veteran? See, et 1970nda aasta Nõmme tegelikkusest puudub täielikult televiisor ja selle Soomest vahendatud väline maailm, ei ole kohe üldse usutav. Ja mis värk selle Riiaga on? Riia eesti kool oli enne II maailmasõda 6-klassiline, gümnaasiumis seal käia ei saanud. Kas Elli ja Lilli oskasid läti keelt? Ja nii edasi. Kui lumm on kord murenema hakanud, siis ei lase sellised asjad sel taas võimust võtta, ükskõik kui väga ka ei tahaks.

Ma tean, ajaloolistel teemadel kirjutades on väga raske seda tüüpi vigu vältida, ei ole ma ka ise sellistest pattudest päris prii. Ja ega täielikult neist vabaks saada vist ei õnnestugi kunagi - pealegi on ilukirjanduses teatav kaugenemine tegelikkusest ju ka loomulik. Aga ikkagi on kahju, kui nii hästi kirjutatud raamatusse satub selliseid lapsusi nii palju.

Kokkuvõtteks seega vastakad tundmused: ühest küljest soovitan väga, puhtkirjanduslikult on see raamat üks parimaid viimastel aastatel, teisalt aga... noh, olgu peale.

[Maris Põkka · Rating 4 out of 5]

“Vaadates ööd” on kriipiv ja okkaline vakkaolemise ja kohanemise romaan, kus kõneldakse vaikivate naiste mälestustest. Tumedad ajad ja seigad ootavad romaanis süvenevat lugejat nagu kartulivagu. (Ärakoristatud põllule allesjäänud kartulite noppimisel olid loos tagajärjed.) Nüüdisaegse tegelase kogemuste detailidesse minek raputas edasilugemise soovi. Aegruumidesse, kuhu “Vaadates ööd” on paigutatud, kutsus kõige kiuste – 1940ndatesse, 1950ndatesse, 1970ndatesse, 2000ndatesse; Tankogradi, Kohtla-Järvele, Harkusse, Nõmmele, Pärnusse. Tegelased kadusid füüsiliselt või isiksustena olude, hirmu ja teadmatuse sunnil.
“Seltsimees lapse” loo moodi otsib laps oma mõtteilmas seletusi: “Kui Maša isa kolmekümne seitsmendal ära viiakse, ei saa ta aru, mis kurja isa on teinud. Ei julge kelleltki küsida ka. Jah, sellest on ta ema ja vanaema poolihääli peetud vestlustest aru saanud, et isal olevat liiga suur suu. Maša käib salaja peegli juures oma nägu uurimas – kui ta lõuad pärani ajab, siis läheb suu päris suureks küll.” Maša koges mahajäetust ja räbalana kohtlemist ja kandis hirme kaasa, ta “kardab seda, kelleks ta võib saada, samahästi kui seda, kes ta juba on”.
“Vaadates ööd” keskel jõllitab mitmelt poolt vastu tõdemus, et rämeda, ebaõigluse ja võika keskel muutusid julmus ja vaikimine nii argiseks, et vangistust ja teisi piiranguid ja karistusi nimetati ka kannatuste keskel väikesteks ebamugavusteks. Ainuke, mida osati soovida oli üksnes “kui elu meid veel omaks võtab, siis elame”. Omaksvõtmisest aga ei piisa, sest lapsendamispaberid ei kustutanud minategelase ema igatsust mõista varasemat.
Tahaks loota, et on kunstiline liialdus, kuidas lastekodulapsed hüüti ringile punalippudega “Kes aias?” mängu käigus end tutvustama lapsendamissooviga paarile.
Pihelgas osutab mälestuslike kildude ja hetkeliste ohtude vahel ka laiemale mööduvusele. “Maailm on veel noor, ei ole veel päriselt pöörlema hakanud, ei ole neid maha paisanud. Suvi hoiab neid oma õrnsoojas embuses, pääsukesed lendavad räästa alt sisse-välja – nende pesad peavad veel vastu. Puud kohisevad hämarikus ega tea midagi sellest, kuidas inimese hingeõhk hääbub.”
“Vaadates ööd” kaanel on langevad tähed või tolm või killud. Nüüdisaegse minategelase tolmusest kodust hakkabki lugu hargnema. Seltsimees-lapseliku Maša vanaemale kirjutas Pihelgas oskuse rõhuvate tunnete kogunemises näha valusa aegamööda mahapudisemist. “Marfa teadis, et kannatus elab kõikide sees: need on me kulutatud servad, katkised ja ärapõlatud tundmused, mis hoiavad ülal taevast. Valu on õnnest sügavam, armastusest suurem ja me veame seda endaga kaasas piki olemise servi, kuni seegi hakkab viimaks murenema ja pudiseb maha.”

[Cäroly · Rating 4 out of 5]

Raamat mida on raske käest panna ja teisalt keeruline lahti harutada.
Esimesed kaks peatükki ja eriti veel teise peatüki, neelasin endasse. Suur langus kas siis enda väsimusest või suurest ootusest tabas aga kolmandas peatükis. Seetõttu ka 4⭐️.
Lahti hargnevad esmapilgul vaid kolme lähisuguluses oleva naise lood, kes teineteist ei tundnud aga samas eluvalus nagu tundsid ka. Nende sisse põimitud ka veel neid ümbritsevate esiemade, sõbrannade, silmarõômude, mõrudade meeste ja kaotatud lähedaste lood. Ehk elud läbi 70-80 aasta, mis oli paisatud kronoloogilisse kaosesse. Alustades tänapäevast, hüpates 1940ndatesse ja seejärel veel paarkûmmend aastat siia-sinna. Isiklikult just viimane peatükk ajas pea sassi ning oleks meeldetuletusena pidanud eestpoolt juppe üle lugema.
Raamatu ilu seisnes ta killukestes tükkides, mida on nauditav selliste ampsudena lugeda. Märkus tuleviku endale: tasub juba jooksvalt mõtteid kirja panna, et värskemaid tundmusi jagada. 😶‍🌫️

[Annika · Rating 5 out of 5]

Igal ühel on oma lugu. Omad mälestused. Osad neist matavad hinge ja ei lase edasi liikuda. Osad annavad jõudu, et liikuda. Siin raamatus mulle tundus, et oli ülekaalus neid, mis ei lase edasi liikuda. Lahenduseta lood.
Mind pani sügavalt mõtlema, kuivõrd võime inimestele liiga teha oma eelarvamustega nende suhtes. Nende mälestuste, staatuse, oleku ja kõige selle järgi, mis võib olla selle inimese fassaad, kaitse nende hinge matvate mälestuste taga.
Ma pean ise inimeste lugusid, nende perekonnalugusid olulisteks. Päritolu on inimese juured, mis hoiavad inimest teel. Ka seda kumas teosest. Suhted perekonnas, igatsus millegi muu järele.
Osavalt kirjutatud lugu. Nautisin imelist keelekastust, mis maalis silme ette kõik selle eelneva. Tahtsin jälle peatüki uuesti lugeda, et saada jälle ette pilt selle lause kaudu. Iga raamatu osa oli täiesti erineva tunnetusega kirjutatud. Oli tunda erievaid ajastuid, erinevaid inimesi. Aitäh.

[Krista Esta · Rating 2 out of 5]

Asi hull, ütleks mu Hiiumaa vanaema. Goodreadsis hinne üle 4, aga mulle ... ei istunud. Oleks pidanud kõnetama, aga ei kõnetanud, oleks pidanud puudutama, aga ei puudutanud. Raamatu poeetilist keelt on palju kiidetud, aga minu jaoks oli see pigem väsitav. Ajaloolised faktivead on Rein Raud GR arvustuses kenasti välja toonud, ka need segasid. Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin: minu jaoks oli see raamat kuidagi elutu. Jah ajad olid rasked, kogemused valusad, aga ikkagi. Mõtlesin oma vanaemade ja vanavanaema peale, kes kogesid nii küüditamist, vaesust ja kõigest ilmajäämist. Seda enam oskasid nad pärast elust rõõmu tunda.

[Linda L · Rating 4 out of 5]

Ääretult lüüriline romaan, väga kujunditihe, eriti raamatu esimeses osas. Minu jaoks oli just esimest osa kõige keerukam lugeda, kuna kujundlikkus varjutas narratiivi. Teise osa keskel sain aru, et narratiiv ongi selle romaani puhul tagaplaanil, ja et eesmärk on edasi anda mälestusi kui tundmuseid, mingeid ühiseid tundmuseid, mida kõik inimesed oleks nagu kogenud aga samas on need kogemused erinevad. Raamatusse sisseelamine võttis veidi aega, aga peale seda läks lugemine lenneldes. Keeleliselt kaunis ja habras.

[Triin · Rating 5 out of 5]

Väga sügav teos. Kõnetab just oma pärisusega.

[Järvi · Rating 3 out of 5]

Depressiivsed sisemonoloogid. Sadistlikult kaunid masenduse ja muserduse kirjeldused. Õnneks see isegi ei huvitanud et mis saab, sest mitte midagi ei saanudki.