Romaani sündmustik on asetatud iseseisvusaja Tallinnasse, ent mõte küündib tagasi vanasse Kreekasse. Ajaloo ja filosoofia õpetaja, tulevane kooliinspektor Martin Justus kirjutab suvevaheajal teost Sokratesest. Kui ta on jõudnud sinna, kus Sokratese surmaotsus 30 päeva võrra edasi lükkus, sest ohvrilaev oli väljumas Delose saarele, kistakse kirjutaja ise sündmustesse, mis ähvardavad kogu ta senist elu. Martin Justus elab läbi traagilise armuloo: elamus küpsetab mehe, neiu aga hukkub. See on üks Helbemäe õnnestunumaid teoseid, raamat on vangistav algusest lõpuni.
Täiesti igavalt huvitav raamat. Midagi ei juhtunud, aga samas ei hakanud ära ka panema, midagi köitis. See venis, aga samas oli siin raamatus see venimine kuidagi väga asjalik ja ideaalne. Raamatu lõpp oli aga pisut mõttetu, rohkem oleks võinud juhtuda, kuidagi elu anda.
Imelik, et paljud asjad minu enda ja Isabella tegelaskujuga kattusid…
Suht halb kui aus olla. Peategelane on pedofiilia piiri peal olev õpetaja ja igasugune moraalsus on puudu tema loost. Filosoofilisest poolest on siin midagi sügavat ja väärtusliku, mida ma arvan, et paljud isegi naudivad ning leiavad huvitavana. Minu jaoks oli küll see filosoofiline osa natuke liiga pealiskaudne, näiteks ei saanud ma aru, miks viimased 40lk oli raisatud selle peale, et analüüsida peategelase süümepiinu, mis ei olnud isegi päris süümepiinad. Lõpp oli minu jaoks täiesti ootamatu ja loll. Ma ei saa aru, kuidas see on järjepidev peategelase varasemate tegvustega ja lisaks oli viimane kõne tütrega tema ema kohta täiesti ebavajalik ja sobimatu.
Mida ikka loota ühelt eesti kirjanikult, ainult depressivseid ja enesehaletsevaid tegelasi osatakse kirjutada. Martin on ennast täis, masendunud ja rahulolematu pereisa ja õpetaja, kes igatseb oma noorust ja vabadust. Tema naine on kontrolliv kole luud, kes teda kui meest pidevalt alavääristab ning eemale tõrjub nende tütrest. Tütar imetleb isa ja isa tunneb pettumust omaenda lapse arengus. Sest ta ju oli hea isa ja panustas täiega oma lapse ellu, mitte ei lasknud naisel ohjad võtta ja siis pärast haletseda oma saamatust, kritiseerida oma naist, kes pidi üht manchildi kantselda. Oma õpilastes näeb rohkem konkurenti kui noort inimest keda innustada. Noore poisi elurõõm, kavalus ja veel avatud elutee toonitavad Martini enda luhtunud unistusi ja piiratud ambitsioone. Ja oh see noor neiu, kes otsib kõigest isafiguuri, et oma daddy issuesitele kergendust leida. Isegi tema traagilise saatuse tulemusel on Martinile oluline talle põhjustatud trauma. Üks täht ainult selle eest, et raamat tegi seda, mida kirjandus ikka inimesele tegema peab. Tekitas reaktsiooni, pani mõtlema.
Ajusügavustesse pugev raamat, mis mõtiskleb mõistlikkuse ja inimeste tunnete üle. Raamatus peitub sügavam mõte, kui pealiskaudselt kirjeldatud on. Minu jaoks liiga palju mõtetes tuhlamist, otsin rohkem tegevust ja aktsiooni, seepärast ka 4 tähte. Rahulik ja melanhoolne - sobib filosoofia ja mütoloogia austajatele. Pluss on veel see, et raamat saab kiiresti loetud!
Suhteliselt kergesti loetav ja ohvrilaeva sümboli kasutamine enesetapu teemadest rääkimiseks on imeline, aga Martini ja Isebeli suhe lainetumine isa-tütre ja armukeste vahel oli päris rõve. Pluss Martin oli lihtsalt loll.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Väga keskpärane raamat. Otseselt halb ei olnud, aga hea ka kindlasti mitte. Peategelased ei paelunud kumbki piisavalt ning nende suhe oli ka täpselt samasugune kui mitmes teises raamatus. Vähemalt oli hea lühike lugeda.