Hoog

by Piret Põldver, Markus Kasemaa (Illustrator)

Piret Põldveri „Hoog“ räägib alkoholist. Mida alkohol minuga teeb? Kas
ma olen alkohoolik? Kui palju tuleb juua, et lõpetamine oleks
põhjendatud? Alkoholi teema on keerukas ja mitmeplaaniline. Seda
toetab raamatu ülesehitus: teose esimene osa on ilukirjanduslik
sisekaemus, mis jälgib minategelase vastakaid tundeid: lõpetanud küll
joomise, veedab ta siiski aega samades seltskondades ja samade
inimestega. Mis minuga neis hetkedes toimub, mis tühikut endas täidan,
et tahan haarata joogi järele? Raamatu teine osa koosneb intervjuudest
kainete alkohoolikute ja ühe endise kaassõltlasega. Need on avatud ja
ennast ausalt analüüsivad vestlused, mis otsivad vastust küsimusele,
kuidas on need inimesed saanud hakkama üleinimlikuga, muutnud kogu elu
ja enda suhtumist, astunud väljapoole etteantust ning teinud kõige
hirmutavamat: vaadanud otsa sügavamale tegelikkusele ja kirjutanud üle
iseenda tõed.

Piret Põldver on kirjanik, kriitik ja toimetaja, kelle 2020. aastal
ilmunud debüütkogu „Alati nii järsku“ nomineeriti nii Betti Alveri
debüüdipreemiale kui ka Kultuurkapitali aastapreemiale.

160 pages, Paperback

Published January 1, 2022

Reviews

[Susanna]

„Ma arvan, et ilma AA-ta ma ei oleks maha jätnud. Seal on üks asi, mille peale sa ise ei tule. Kõik võitlevad alkoholiga, võitlevad nii või teisiti, mõtlevad, et nüüd ei joo, ei joo nii kaua aega, ei joo neid marke, ei joo segamini. Aga AA-s öeldakse, et lõpeta võitlemine. Ära võitle. Anna alla. Tunnista, et alkohol on sinust tugevam.“ (lk 73)

„Kusjuures alkohoolikul on nii, et kainuse teisel päeva, kui alkomeeter näitaks nulli, on ta roolis väga ohtlik. Selles mõttes, et koordinatsioon on halb. Kusjuures, kui ta jooks ühe õlle, siis oleks palju parem.
Ja kui ta on just tsüklist välja tulnud, siis kainena on ta palju hapram. Igatepidi, koordinatsioon on kehvem, näiteks ei saa telefonil trükkida, telefoniga hästi helistada. Kui sa oled täiesti paigal, üritad teha midagi kontsentreeritult, siis tulevad tõmblused, värinad. Organismil on füüsilised vaevused. Ja sellest üldsus tihti ei tea.
Panna pohmellis alkohoolikut välja higistama — see on hea viis kedagi konkreetselt ära tappa. Sest just esimestel kainuspäevadel on füüsilisel pingutusel karmid tagajärjed, võibki ühtäkki ära surra. Veri on natuke paksem, organismil on vaevused.“ (lk 95–96)

„Aga pean seda väga tugevaks õppetunniks, mis surus mind lihtsalt põlvili — mõistsin, et mul ei ole mõtet kaubelda siin elus. Ütlesin endale: sa ei ole võimeline, võid oma tahte, oma arengu või tarkusega jõuda kuhuiganes, aga ajurakud käituvad alkoholiga kohtudes ikka ühtemoodi. See on su tahtest üle. Punkt. Kui mul oleks suhkruhaigus, poleks võimalik insuliini taset reguleerida. See paralleel aitas mind.“ (lk 106)

[Ireene]

Kainuse poeetika.

[Sille · Rating 4 out of 5]

Kuidagi väga sümpaatne kirjutis ja kummalisel kombel ka samastumisvõimalust pakkuv. Pean silmas seda, et ehkki siin toodud inimeste lugudest koorub välja enam-vähem vaid üks põhjus alkoholismi kujunemiseks - aga neid on kindlasti rohkem -, siis see on mu jaoks esiteks väga mõistetav ja teiseks oleks see teoreetiliselt võinud olla ka põhjus, miks ma ise kahekümnendate keskpaiga ja lõpu veiniojadesse kahlama jäänuks. Aga õnneks tulid selle asemele muud asjad ja ühel hetkel alkoholi enam ei tahtnudki.
Sellegipoolest, sümpaatne hinnangutevabadus ja soov otsida vastust küsimusele, mida alkohol minuga teeb ja kas ma tahan, et ta seda teeks. Ma usun, et see võiks olla väga vajalik raamat neile, kes küsivad endalt, kas nad mitte liiga palju ei joo (ja on ilmselt praktiliselt kindel, et kui tekib vajadus nii küsida, siis on vastus “jah”). Loodan, et see leiab tee nendeni.

[Elo Maria · Rating 5 out of 5]

Väga lahe, ee, essee? Teemakäsitlus? Alkoholi teemadel. Pool raamatust kasvanud välja autori enda eksperimenteerimisest ja sisekaemusest, teise poole täidavad alkohoolikute lood ja mõtted, mis on mustritelt nii sarnased, kuid ometi igaüks oma nägu. Kõnetas üllatavalt palju.

"Seekord mõtles Kristian seda tõsiselt: saada kaineks ja jääda kaineks, lõpetada joomine päriselt. Sest vahepeal oli ta kuu aega suutnud alkoholist eemale hoida. Aga siis tuli sünnipäev, ja sünnipäeva puhul lubas ta endale ühe õlle, aga ta ei osanud arvestada, et see on esimene kivike, millele järgneb laviin, ja seda laviini ta enam ei peata. Ta teadis küll, et nii võib olla, et võtad ühe ja enam ei saa pidama. Ta võttis ühe ja oleks saanud pidama. Vabalt. Ta lihtsalt tahtis järgmist. See piir on hägune, tahte ja jõuetuse vahel."

"/.../mulle meeldib olla aus. Eriti endaga, aga kui oled aus endaga, siis sa istud sageli mingi lahendamatu puntra otsas, mingi jama otsas. Tegelikult istud sa muidugi puntra otsas ka siis, kui sa pole endaga aus, aga kui oled aus, pead hakkama seda otsast harutama. Mis siis, et said just eelmisega ühele poole. Selles mõttes muidugi on hea olla aus, sest siis neid puntraid on paar-kolm korraga. Aga kui pole aus, on terve elu üks pidev pundar, sa isegi ei ole kindel, kas sa ise pole seesama pundar. Igatahes on parem olla aus ja vaid harva muutuda selleks pusaks ja puntraks, mis rõhub, sööb ja seob."

"Võib öelda, et alkoholism on isiksuse osa, ja kes siis ikka tahab, et osa temast sureks. Ei taha. Sellepärast inimene hoiabki sellest kinni, sellepärast see ongi nii raske. Ta on sinu elu osa. Inimene sisimas ei taha sellest loobuda. Ta on valmis selle nimel kannatama. Nagu kõige nimel, mis on talle tähtis. Ta on valmis kannatama oma rahvuse, seksuaalse orientatsiooni või oma vaadete nimel - kõige selle nimel, mis on identiteedis tähtsal kohal. Nende nimel on ta valmis mida iganes tegema, ta ei taha neist loobuda. Ja väga paljud toovad ohvreid oma sõltuvuse nimel. Mis iganes sõltuvuse."

[Iako Mikeltadze · Rating 5 out of 5]

Philosophy and poetry of sobriety. A very beautiful book.

[Sven Vabar · Rating 5 out of 5]

Natuke ärritav on, et alkoholiteemast nii palju kirjutatakse, ja et see kõigile maru kütkestav on, sh mulle. Ja kõigil on midagi selle kohta arvata. Tahaks rääkida millestki muust, millestki vähem klišeelikust ja keskpärasest, aga näed ei saa kuidagi. Nagu Trump või Putin.
Kõige rohkem meeldis autori enda avaessee; see jõudis kõige sügavamate sõnastusteni. Sealt edasi, kui algasid intervjuud, ma kartsin, et nüüd läheb liiga ajakirjanduseks. Aga tegelikult ei läinud. Ei üritatud jõuda mingi ühese tõe või targa lööklauseni. (Näiteks üks lööktõde, mida ajakirjanduses tihti tänapäeval kohtab: "Alkoholism on haigus. Nagu gripp vms. Nii et ära häbene." Ma paljudel juhtudel ei nõustuks.) Lasti kõlada intervjueeritavate kohati vastuolulisel, segasel tekstiloomel, "isikupärasel häälel". Ühesõnaga tegeldi kirjandusega.
No eks see lihtne tõde jäi kõlama, et alkohol on halb ja selle kütketest tuleks vabaneda. Nõus muidugi, ent tahaksin rohkem lugeda ikkagi ka selle kohta, miks alkohol on selline teema, millest ei saa kuidagi üle ega ümber. Miks ta on nii õudselt kütkestav juba vähemalt tuhandeid aastaid. Võibolla sellepärast, et alkohol vallandab mingi fundamentalistliku, kompromissitu, revolutsioonilise hoo, mis ei hooli mitte millestki. Jah, ma tean, et on ebatervislik, tapab, joon ennast surnuks, joon kogu raha maha, lagundan perekonna, käin põhja - aga mis siis. Siin ja praegu on käimas revolutsioon. On suur murrang, mis muudab KÕIK. Alkohol ei ole siit maailmast. Või nii joodik loodab. Kohe saabub ilmutus. Nagu Jerofejev kirjutas inimeste kohta, kellel on halb olla hommikul ja õhtul (tsiteerin mälu järgi): "Täielikud ja arusaamatud mudakoonud. Poed on meil ju kella kümneni lahti, Jelissejev isegi üheteistkümneni. Mõne väikse igaviku ju ikka saad kätte."

[Maire Forsel · Rating 4 out of 5]

Huvitav sissevaade alkohoolikute siseilma. Siin on erinevate inimeste lood, ka autori enda lugu ja neil on üks läbiv mõte, miks inimene alkoholi vajab - et maandada ärevust. Nii võib siit jääda mulje, et selleks juuaksegi, et muidu ei julge võõrastega suhelda, ei julge esineda ega üleüldse elada. Siiski on see vaid üks variant alkohoolikuks kujunemisel, sest nii see kohe kindlasti pole, et just ärevuse maandamine on kõigil peamine põhjus (seda pole muidugi ka väidetud, lihtsalt lugejale võib selline mulje jääda). Inimesed on erinevad ja mõnele lihtsalt maitseb vein - maitseb nii hästi, et ei pane tähelegi, kui ühel hetkel saab seda liiga sageli ja liiga palju. Ei pea olema mingit traumat, ärevust ega üleüldse mitte midagi, mida summutada, vabalt võib ka liiga hea elu olla.
Üllatas see, et siin raamatus on kaks pikemat aega kaine olnud inimest, kes kasutavad aeg-ajalt kanepit. Tean, et AA-laste hulgas on palju neid, kes on ahelsuitsetajad ja/või joovad tohututes kogustes kohvi, aga kanepist polnud kuulnud. Minu jaoks on kanep samasugune mõnuaine nagu alkohol, nii et kes ilma selleta elada ei saa, see pole kohe kindlasti sõltuvusest vabanenud, lihtsalt asendanud ühe sõltuvuse teisega.
Usun, et selle raamatu lugemine võiks mõjuda paljudele kainestavalt. Tegelikult ikka jube, kui raske haigus on alkoholism, hirmuäratavalt raske.
Rõõm oli lugeda üle pika aja raamatut, kus ei hakanud silma mitte ühtegi kirjaviga - tänapäeval väga haruldane, aga järjekordne näide, et kui kirjutaja on ise keeleinimene, siis on ka raamat veatult kirjutatud. Keeletoimetaja ei suuda kunagi kõiki vigu üles leida, nii et algmaterjal on oluline.

[Susan Sooäär]

Kuidas maitsevad lubadused, mis jäävad õhku rippuma, libisevad pihkude vahelt? Mis maitse on hommikuväsimusel, kurbusel, häbil?
Millal olekski aega märgata hetke, kui näed, et sul pole muud kui lubadused, tühja jooksvad tagaajamised? Püüad kõiki neid täitumisi, aga hommikul oled ikka ilma, endiselt on nälg, justkui järgmise ürituse, kohtumise, kontaktiga muutuks kõik. Aga sellele pole kunagi aega mõelda. Et intressid võtavad tulevikust ja maitse valetab ja pakub tujutust. Sest juba on teel uus lubadus.

[Tanel Vari · Rating 4 out of 5]

Ma saan aru, et selline raamat peab olemas olema. See sisu läheb ilmselt väga vähestele korda. Miskipärast ma arvan, et peamiselt lugejatele, kes selle tee on kas läbi käinud või parasjagu kulgevad. Ma tean, sest see kõnetas mind, aga ei pruugi kõnetada neid, kellel seda tõesti vaja oleks. Ja kuidas ned üldse panna lugema ja antud teemal tõsiselt reflekteerima, et sisu ka päriselt kohale jõuaks. Vat seda ei tea. Väga kindla eesmärgiga üllitis, sestap võib sellest ilukirjanduslikust tekstist raamatu alul ka veidi mööda vaadata.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Ma väga loodan, et see raamat jõuab nendeni, kellele seda vaja on. Neid pole teps mitte vähe. Äärmiselt sümpaatselt kirjapandud isiklik lugu, selline ehe, valus, saad vaid innukalt kaasa noogutada. Samuti intervjuud, milles igaühel omaette lugu, ent ometi joonistus teravalt välja ka mingitest ühistest nimetajatest koosnev muster.